Kolmapäev, 31. detsember 2014

Raamatuaasta 2014

2014 kokku 147 raamatut, ära võiks märkida need:

Janet Evanovich - One for the Money
Janet Evanovich - Two for the Dough
Janet Evanovich - Three to Get Deadly
Janet Evanovich - Four to Score
Janet Evanovich - High Five
Janet Evanovich - Hot Six
Janet Evanovich - Seven Up
Janet Evanovich - Hard Eight
Janet Evanovich - To the Nines
Janet Evanovich - Ten Big Ones
Janet Evanovich - Eleven on Top
Janet Evanovich - Twelve Sharp
Janet Evanovich - Lean Mean Thirteen
Janet Evanovich - Fearless Fourteen
Janet Evanovich - Finger Lickin’ Fifteen
Janet Evanovich - Sizzling Sixteen
Janet Evanovich - Smokin’ Seventeen
Janet Evanovich - Explosive Eighteen
Alan Adojaan - On nagu pole
James Patterson and Maxine Paetro - Private: Suspect
James Patterson - Confessions. The Private School Murders
James Patterson - Private Berlin
James Patterson - Private London
Chris Stewart - Papagoi piprapuu otsas
Janet Evanovich - Top Secret Twenty-One
Hille Hanso - Minu Istanbul
Horst Evers - Wäre ich du, würde ich mich lieben
John Grisham - Gray Mountain
James Patterson - Private India: City on Fire

Tavapärasest suurema numbri põhjuseks oli nii kaks Aasias viibitud kuud (ja reisidel loen ma alati rohkem kui igapäevaselt kodus) ning hulgaliselt nö. rannakirjandust.

Mango Mucho


Otsustasime, et täna on hea päev randa minna. Umbkaudne marsruut silme ees, hakkasime liikuma. Ca kolmveerand tundi hiljem oli igasugune rada otsa lõppenud ja meie ees mudane väli. Peale selle ületamist oli kogu muda plätude külge kleepunud ja plätud kaalusid rohkem kui lubatud käsipagas lennukites. Ühesõnaga, meil hakkas tekkima tunne, et me vist pole päris õigel teel, sest randa peaks saama ka tricyclitega. Küsisime kohalikelt tütarlastelt, kes viipasid suunas, kuhu ka meie vahepeal kaduma läinud orienteerumisvõime meid oleks saatnud. Samas ei tekkinud endiselt mingit rada ega punast vaipa meie ette. Järgmiseks nägime meesterahvast, kes suunas meid hoopis teisele poole. Kuna see mees tundus natuke ebastabiilne olevat, siis me tema järel siiski astuma ei hakanud. Tütarlapsed ilmusid uuesti pilti ja üks võttis meid omale sappa, läbisime erinevaid hoove, aiaauke jmt ning jõudsime välja betoneeritud teele. Seal saime kokku ühe sakslasega, kes võttis meid oma tsikli peale ning viis tol hetkel 7km kaugusel olevasse randa. Kui korralikud, asfaldi või betooniga kaetud lõigud ära lõppesid ning järgmine mudaväli hakkas, oli tee ääres putka, kus tulnuks teemaksu maksta. Teine variant oli sealt peatumata läbi sõita, mida me ka tegime, sest sakslane ei pidanud põhjendatuks sellises olukorras tee kasutamise eest maksta. Rand ise oli ilus - valge liiv ja helesinine vesi. Olime seal nii kaua, et saime omalt poolt lisada ka päikesest punase tooni.

Tagasiteel pidasime paremaks mootorratta rentida. Siinkandis on alati hea mõte enne diili tegemist ka transpordivahend üle vaadata. Selgus, et lisaks sellele on hea mõte ka juht enne üle vaadata. Vaatasime tsiklit, rääkisime hinna osas läbi ning siis tuli maja tagant välja nii ca 14-aastane noormees, kes siis meid mõlemaid tsikli peale võttis ja linna tagasi tõi :)

Vedelesime veel natuke basseini ääres ja tulime tuppa, et õhtusöögiks ja aastavahetuseks välja puhata.

Kohe meie resorti kõrval on baar 7Sins. Väga mugav. Vaatamata live-artistile, kelle interpretatsioonid tuntumatest poplugudest pisarad silma tõid (ja ma ei mõtle siinkohal rõõmupisaraid), jäime sinna ning alustasime Mango Muchode (Tanduay rumm + värskeltpressitud mangomahl) joomist. Korealased pakkusid kuivatatud kalapoegi ka. Kõik oli tore kuni selle hetkeni kui mango muchosid enam ei saanud, sest mangod olid otsas. No kuidas nii saab? Filipiinidel? Kuna vahepeal olid kõik poed ennast kinni pannud, siis ma ei saanud neile mangosid juurde ka viia.

Südaöösel vaatasime rannas ilutulestikku.

Teisipäev, 30. detsember 2014

Out of Order


Kui öösel tundus, et täna saab ainult paadiga ringi liikuda, siis hommikuks oli vihm omadega edasi liikunud ning öist tormi meenutasid vaid mõned porilombid. Otsustasin, et kasutan ära ilusat ilma ning kõnnin turule ja linna. Selgus, et linnas ei ole ühtegi toimivat ning rahvusvahelist kaarti aktsepteerivat sularahaautomaati. Samuti polnud suudetud taastada internetti. Varustasin ennast banaanidega :)

Esmaspäev, 29. detsember 2014

Taifuun on the way


Hommikust peale sadas vihma. Koguaeg. Lisaks selgus, et tänaval kuuldul on tõepõhi all ning taifuun on teel siiapoole. Mida rohkem õhtu poole, sest rohkem oli elektrikatkestusi ja sügavamad lombid.

Õhtuks võtsin praetud krevetid küüslauguga ning sööma hakates meenus mulle, miks ei tasu ühtegi võis tehtud asja siin süüa...

Pühapäev, 28. detsember 2014

Fully booked

Ma koguaeg mõtlen, et nüüd peaks kirjutama ka neist asjadest, mis mind siin kergelt häirivad. Kuna filipiini aeg on üks neist ja see on konkreetselt seotud tänase bussisõiduga Cebust Moalboali, siis pole paremat aega kui praegu. Kell on 9:45, küsin bussijuhi käest, et mis kell buss väljub. 10. Vaatan natuke ringi, et bussis on vaid üks reisija ning pean seda väheke ebatõenäoliseks, aga tulen igaks juhuks paar minutit varem uuesti bussi juurde tagasi. Otseloomulikult ei välju buss kell 10 vaid siis kui buss täis on. Seekord siis kell 10:35. Buss korjab inimesi ka tee äärest peale ning esimene peatus on umbes 50 meetri kaugusel bussiterminalist. Järgmise viie minuti jooksul oleme teinud 6 peatust.

Taksod. Üheksa autot kümnest siin linnas on taksod. Ja sellele vaatamata arvavad nad kõik, et saamatu turist lihtsalt ei suuda omale taksot leida. Iga möödasõitev takso võtab kiiruse maha, signaalitab ja üritab ka muidu igal viisil oma transporditeenust pakkuda. Eriti häiriv on see siis kui oled vaadanud, et nüüd kohe saab üle tee! Ainult see üks veel läbi lasta ja siis on pikem vahe. Ja siis võtab see üks kiiruse maha, sest on veendunud, et sa seisad keset teed just sellepärast, et sinna taksosse, jeepneysse või tricycle'isse istuda.

Anyway, kolm tundi ja korralik padukas hiljem olime Moalboalis. Võtsin esimeseks ööks toa ning läksin ülejäänud nädalaks ka majutust otsima. Selgus, et terve linna peale on järgmisest päevast vabad vaid kolm tuba.

Õhtuks sõin kala kinilaw'd - kausitäis toorest, ingveris marineeritud kala. Üks neid väga väheseid kordi, kui mul filipiini köögi kohta miskit head on öelda :)

Laupäev, 27. detsember 2014

Mehed tänaval rääkisid

Tellisin hommikul muna, kohvi ja ananassimahla. 20 minuti pärast jõudsid lauda kohv ja ananassimahl. Veel 10 minutit hiljem olid mul mõlemad otsas ning ka kõrvaltputkast ostetud sai söödud, kutsusin ettekandja, küsisin arve ja ütlesin, et ma muna enam ei taha. Minut hiljem tuli poiss munataldrikuga lauda. Saatsin selle tagasi, sest kiireks hakkas minema.

Turismiinfost saadud info kohaselt läbib Tagbilarani minev jeepney külakest nii poole- kuni tunniste vahedega. Võtsin koti ja olin valmis tunniajaseks ootamiseks. Minuti pärast sõitis jeepney ette :) Ruumi oskavad filipiinod täiesti suurepäraselt kasutada - iga kord kui ma arvasin, et kõik istekohad on täis, tõmmati mingist kübarast välja järjekordne iste või seljatagune ja mahutati veel kaks-kolm reisijat ära. Aga üldiselt oli ruumi hämmastavalt laialt :)

Jõudsin planeeritud praami peale ning sellega ilusti Cebusse. Hakkasin sadamast hotelli suunas kõndima ning downtowni läbides meenus mulle taas LPst loetu, kus rõhutati, et downtownis ööbides on kõige olulisem vaadata, et hotell oleks safe ja quiet. Ühegi hotelli ümbrus mulle piisavalt safe ei tundunud ja liikusin oma tavapärase hotelli suunas. Tee pealt ostsin veel rambutane ka kaasa. Ca pool kilomeetrit enne hotelli oli ca 50-meetrine tänavalõik aiast majani sügava vee all. Aia küljes rippudes oleks tõenäoliselt see ületada õnnestunud. Keerasin tagasi ja läksin ringiga. Vihma hakkas sadama ning mingi maja juures varjus olles liitus minuga jalgrattal kohalik meesterahvas. Muuhulgas informeeris ta mind sellest, et lähenemas on taifuun. "Mehed räästa all rääkisid" :)

Panin asjad hotelli ära ja otsustasin, et nüüd ma lähen ja 1) ostan jogurtit ning 2) lasen kulmud ära värvida. Üks ülesanne osutus raskemaks kui teine. Jogurtit oli siiski maasika- ja mangomaitselist võimalik valida, aga kulmudega oli keerulisem. Läksin salongi ja peale pikemaid läbirääkimisi hakkas tunduma, et saame üksteisest aru ja elu saab kohe palju ilusam olema. Hetke pärast seisis tütarlaps minu ees, kulmupliiats näpus ja plaanis kulmud siis nii ära värvida. Kui ma natuke pikaajalisemat lahendust soovisin, siis küsis, et kas ma tahan tätoveerida. Tulin salongist ära.

Õhtul tellisin Cubanas pizza ning ettekandja küsis, et "only one, ma'am?". Well, yeah, ma ei tea, kas teised tellivad alati 2-3 pizzat inimese kohta?

Reede, 26. detsember 2014

Mustrid

Ennelõunal voodist välja, hommikusöök, rand & ujumine, puuvili, vastavalt ilmale kas raamat või jalutuskäik, vastavalt seltskonnale kas õhtusöök või õhtusöök + dringid.

Neljapäev, 25. detsember 2014

Tricycle, madam? Chocolate Hills? Massage? Merry Christmas...


Lisaks tavapärastele tuuri- ja transapakkujatele on rand täis kerjuseid. Taas noored naised, tited süles või näpu otsas ning käivad, käsi pikka, Merry Christmas soovimas.

Kolmapäev, 24. detsember 2014

Red Hat or you don't exist


Ma olin küll suhteliselt veendunud, et buss Tagbilarani lähebki nii iga tunni tagant, aga küsisin siiski järele, et kus ma täpsemalt seisma peaksin ja mis ajal. Perenaine mainis higwayd (:D) ja ütles, et järgmine buss peaks kell 12 minema. Kell oli parajasti veerand üheksa. Õnneks majaperemees oli asjadega paremini kursis ning kinnitas, et järgmine buss läheb kell 9, aga natuke varem võiks tee äärde minna.

Jäin siis korra veel, kott seljas, uue külalisega juttu ajama kui nägin bussi highwayl. Kiiremini kui tuntuimad veesuusatajad lükkasin ennast läbi eelmisel õhtul mahasadanud mudase lombi ning hüppasin bussi. Eelmine kord jäi mainimata, aga bussiistmete laius on siin ca pool euronõuetest. Ja ometi mahtus selle kolmese istmerea peale 5 inimest (neist kaks sülelapsed) ja minu suur seljakott.

Tagbilaranis tahtsin natuke toiduvarusid enne Alonat täiendada, sest Alonas toidupoode suurt pole. Läksin kaubanduskeskusse ning kui nägin neid meeletuid järjekordi kassades, läksin uuesti välja.

Istusin Alona jeepneysse. Tehti järjekordne rekord - jeepneysse, kus saaks lahedalt istuda 16 inimest või 20 väga head sõpra, mahutati ca 45 inimest. Neist viis rippus tagaluugi küljes ning kaks olid katusel.

Üks naisterahvas hakkas teisele näitama kõiki neid koledaid polüesterkleite, mis ta oma tütrele oli ostnud ning kuna kitsastes oludes küünarnukid eriti ära ei mahtunud, siis selle käigus lükkas oma lapse lihtsalt peadpidi aknast välja. Õnneks kulus asjade näitamiseks vaid 5 minutit ning plika sai pea uuesti bussi tagasi.

Jõululaupäeva õhtu veetsime rannabaaris kohalikku bändi kuulates.

Teisipäev, 23. detsember 2014

Pudelipesija


Hommikul oli taas ukse ees turg - varustasin end taas mangode ja banaanidega.

Peale turulkäiku läksin Birgiti ja Robiniga kaasa nende kohaliku Communiti Centeri ehitamist vaatama. Ühtlasi aitasin seinteehituseks vajalikke rummipudeleid ette valmistada.

Õhtul vaatasin aknast välja ja selgus, et baar on juba peaaegu ülerahvastatud :) Lippasin alla ja sain viimase koha. Kuna vahepeal hakkas meeletu padukas tulema ning drenaaži puudumise tõttu oli baariesine tänav vähemalt poolde säärde ulatuva veega kaetud, jäime olude sunnil baari. Ning jõime nende San Migueli varud tilgatuks. Baariomanikud ilmselgelt märjaks saada ei tahtnud, seega läksid külastajad ise ümber nurga asuvasse 24h poodi ning tõid kilekotitäie õlut juurde.

Esmaspäev, 22. detsember 2014

Novena


Kell pool neli öösel ärkasin muusika peale. Olin esimesel hetkel täiesti veendunud, et mu konditsioneeris on ka raadio ja keegi on selle täisvõimsusel tööle pannud. Veendusin, et nii see siiski pole ja lärm tuleb tänavalt. Kõlasid rütmikad tagalogi- või cebuanokeelsed jõulumeloodiad. Ühtlasi hakkas koridoris sussisahistamist kostuma. Umbes veerand tunni pärast sai pidu läbi ja õnnestus uuesti magama jääda. Selgus, et tegemist on novenaga - üheksal ööl enne jõule peetakse öösel kella nelja paiku kirikus missat ning vahetult enne seda kõlavad siis rõõmsad jõululaulud, et ikka kogu küla teaks, et nüüd on aeg kirikusse sättida.

Hommikul sai ka küla ainsasse wifisse :)

Kuna on jõuluaeg ja filipiinod teatavasti armastavad laulda, siis käivad siin ringi ühe- kuni ca 10-liikmelised seltskonnad. Jäävad kellegi laua kõrvale või ukse ette seisma ning esitavad nii minutipikkuse jõululaulu. Algab see kohalikus keeles ning lõpeb inglisekeelse osaga "We wish you a merry Christmas". Peale seda jäädakse soojade soovide edastamise eest raha ootama. Raha käes, siis lauldakse veel "Thank you" ka. Kuna keskmine taks paistab olevat 5-10 peesot igale lauljale, siis kõikide etteastete eest makstes oleksin võinud päevas silmagi pilgutamata välja käia nii vähemalt 250 - 300 peesot (ca 5 eurot).

Mu tuba asetseb mugavalt - aknast paistab ära küla ainus baar ning seega on mul olemas ülevaade kui sinna keegi tuleb (rahvas kogunema hakkab oleks pisut üle pingutatud, sest seal on nii max 10 kohta).

Pühapäev, 21. detsember 2014

Buy 2, take 1

Ühel kukel tahtsin täna pea maha võtta.

Vaatasin eile õhtul järele, et kell 9 väljub praam Boholile. Ja veel nii ilusti, mulle kõige lähemalt, neljandalt kailt. Hotellist väljudes lõikasin otsemat teed mööda ja sattusin ümbruskonna elanike hommikuste pesemisprotseduuride peale. Tänavate kaupa pesukausse ja inimesi, kes ennast ja oma lapsi seal küürisid.

Sadamasse jõudes selgus, et kella üheksane praam väljub nüüd kell 11:20. Kodulehe uuendamine on ilmselgelt keerulisem protseduur kui suurte plakatite trükkimine. Ostsin pileti ära ja selgus, et laev väljub ikkagi esimeselt kailt (sealt, kus on ka kõikide teiste firmade piletikassad). Läksin siis Cebu downtowni aega parajaks tegema ja jogurtit ostma. All-linn on täis kerjuseid ja veel eelmise õhtu pidu tänavaserval väljamagavat kaadrit. Piisas, kui kasvõi ühe leti ees korraks seisatuda, kui ümber oli kolm naist, kõigil tited kaenlas ja käsi välja sirutatud. Ostsin jogurti ja kõndisin tagasi sadamasse.

Kell 11:20 väljuma pidanud laev väljus ca kell 12. Mu koht oli View Deckil, aga kus see view oli, jäigi mulle natuke arusaamatuks. Lugesin raamatut ja mingi hetk õnnestus ka magama jääda. Selle hetke valis välja üks View Deckil reisivatest kukkedest ning hakkas kirema. Kõik ülejäänud pardalviibivad kuked ühinesid.

Niisiis. Planeeritud kella 11 asemel kell 14 Tagbilaranis. Läksin bussiterminali ja jäin Anda bussi ootama. Nagu juba tavaks saanud, laoti inimesi bussi mitmelt kihilt. Kell oli juba ammu pime kui kolm tundi hiljem kohale jõudsime.

Võtsin esimese (ja ainsa) hotelli, mida nägin ning käisin kiirelt söömas, enne kui viimanegi koht uksed kinni paneb.

Laupäev, 20. detsember 2014

On the Road again

Vaatasin sadamas laeva ja siis vaatasin sinna pealesaamist ootavat rahvamassi ning hetkeks oli mul isegi hea meel, et ma peale piletiostu oma nime ja rahvuse sinna kaustikusse kirja panin, mis leti kõrval oli. Laev otseloomulikult väljus ca pool tundi hiljem ja otseloomulikult oli servini rahvast täis.

Kujutasin ette, et Danaos lähen suure tee äärde, ootan kuni mõni Maya Bayst tulev Cerese konditsioneeritud buss Cebu suunas sõidab, astun sinna peale ja olen 1,5 tunni pärast tagasi saare pealinnas. Küsisin liikluse reguleerijalt igaks juhuks üle, et kus kõige mõistlikum oodata oleks. Selgus, et kõige mõistlikum oleks minna hoopis bussijaama. Tricycle'iga. Vaatasin seda Danaod, mis oli väiksemat sorti külake ja uurisin, et kuidas sinna bussijaama jalgsi saaks. Reguleerija pakkus ikka tricycle'it. Küsisin siis, et kaugel see bussijaam on, selgus, et ca 3 minutit. Mh, mul oleks see kolm minutit kulunud juba seljakoti seljast võtmiseks ja tricyclisse tõstmiseks. Kõndisin siis näidatud suunas ja kui mingi hetk seesama reguleerija autoga mööda sõitis, siis ta tuli autost välja ja viis mind kättpidi kohale :) Ajakulu: ca 5 minutit.

Bussijaamas ei olnud ühtegi Cerese bussi, mis ilmselgelt Danao bussijaama üldse sisse ei keeragi. Selle eest oli seal jeepney'sid. Cebu osas viidati ühele, mis mulle tundus suhteliselt täis olevat, aga mahtusin veel sisse. Selgus, et peale mind mahtus sinna bussijaamas veel nii kümmekond inimest sisse. Silma järgi oleks seal mõistlikult olnud ruumi 15-16-le reisijale. Kokku mahtus sinna 29 last ja täiskasvanut + ca 5 sülelast. Transpordivahendi pluss oli eelkõige see, et maha ei pidanud minema Põhja bussiterminalis, vaid sai suhteliselt kesklinna. Mu hotelli oli sealt ca 10 minutit kõndimist. Bussiterminalist oleks ligi tund olnud.

Kuna peale nädalat 100% filipiini köögi peal elamist oli mul sellest suhteliselt villand, läksime pizzat sööma.

Reede, 19. detsember 2014

Hotel California

Ma ei suuda ühtegi Aasiareisi meenutada, kus ma seda lugu kuulnud poleks.

Kuna hommikul sadas, siis esiteks ei saanud ma enne poolt 12 voodist välja (no tegelikult lõppes sadu varem, aga ma olin laisk) ja teiseks ei saanud pesu lasta pesta, sest riided poleks ära kuivanud. See teine häiris mind oluliselt rohkem.

Aga kui ma siis lõpuks välja sain, nägin, et resorti ees on täna turupäev. Selgus, et ka siin pakutakse põhiliselt konserve, lisaks palju erinevaid komme. Natuke köögivilja, roosat plastmassi ja potte-panne. Võimalik ka, et kõik puuviljad olid juba selleks ajaks ära ostetud :)

Neljapäev, 18. detsember 2014

Milky latte

Hommikuks mangod ja banaanid, lõunaks kookospähkel. Lisaks kuum ilm ja järjekordselt kohvita. Kell kolm oleks peaaegu randa magama jäänud. Läksin siis ja tellisin oma rannarestoranis kohvi. Kuna ma küsimusele, et mis maitselist, midagi vastata ei osanud, siis tütarlaps pakkus ise Milky Latte välja. Nüüd ma siis tean, kuidas üks Milky Latte maitseb :)

Väga armas tüdruk oli muide, 14-aastane. Ja kuidagi nii tore, et kui ma talle ütlesin, kui pretty ta on, siis ta tänas ja ütles, et mina olen ka :) Ja isegi mingi 5-aastased lapsed eile tee ääres hõikasid sedasama (Carlo tõlkis).

Üleüldse on siin eriti armsad ja ilusad lapsed - nii beebid kui ka juba sellised 3-4sed. Ja siis saavad nad mingi hetk 15 ja suurem osa kaalub neist vähemalt 80-90 kilo.

Šveitslane ütles, et tänasest "hakatakse laulma". Selgus, et hakatigi. Õhtul liikus grupp inimesi mööda tänavaid ringi ja laulis jõululaule.

Kolmapäev, 17. detsember 2014

Turupäev


Carlo oli juba enne kümmet kohal ja vähem kui poole tunniga olime San Francisco turul. Tagasihoidlikult öeldes valik just jalust nõrgaks ei võtnud - lettidel laiutasid erinevad konservid, kondenspiimad, kolm ühes kohvipakid ja kiirnuudlid. Lisaks siin-seal kuivatatud kala ja toorest liha. Õnneks olid olemas ka mangod ja banaanid, mille pärast ma sinna tegelikult ka läksin. Ostsin paar kilo ja arvestasin, et saarelt lahkumiseni olen nüüd varustatud. Tagasiteel näitas Carlo mulle veel parimat kanepisuitsetamiskohta :)

Teisipäev, 16. detsember 2014

50 shades of blue


Taeval on siin sadu erinevaid toone. Ma käin päevas kümneid kordi rannas ja mitte kordagi pole taevas veel värvid kordunud.

Alustasin projekti kookospähkel kohvilaadse joogi asemel. Tellisin hommikuks hispaania omleti ja kookospähkli. Eriti hea kookospähkel sattus, rohke viljalihaga. Lõunaks võtsin tavapärase mangoshake'i teises restos ning õhtuks kartulisalati :) Koostisained: kartul, juust, ananass, rosinad, majonees. Täitsa hea oli. Nad teevad siin ka muid häid asju, aga enamus ujub õlis. Näiteks eileõhtune täidetud baklažaan oli väga maitsev. Libedalt läks alla ka :D

Carlo lubas mind homme San Franciscosse viia. Mul on puuviljakriis ja seal olevat turg.

Kohalik šveitslane kutsus reede õhtul nende juurde restorani, nad olevat ainult reedeti ja laupäeviti avatud. Menüüd ma ükspäev juba vaatasin, tundus vaheldust pakkuv :)

Esmaspäev, 15. detsember 2014

Külaelu


Kuna ma siin avalikus rannas tundun ainus turist olevat, siis tunneb mind praeguseks nii nime- kui nägupidi juba kogu küla.

Jalutasin naaberkülla, kus on saare teine ilus valge rand. 6km Mangodlongi ja 6km tagasi. Tee peal sai jäätist osta ja veel paljude-paljude inimestega tuttavaks :)

Igal kohalikul tundub olevat nutitelefon ja igas majapidamises üks kuni mitu telekat. Samas pole neis telekatega hüttides veevärkigi sees ja pesemine käib vanakooli kopsikumeetodil.

Söön valdavalt kahes "rannarestoranis" - ühes on tavapärasest suurem valik sööke, teises parem mangoshake :)

Kohvilaadsete jookide tarbimise lõpetan tänase seisuga ära.

Täiendavat harjutamist vajab minu poolt veel kahvli ja lusikaga söömine. Kui riisi jmtga saab veel hakkama, siis näiteks pannkooke ja muid lõikamist vajavaid asju on natuke ebamugav lusika või kahvliga hakkida. Aga üldiselt ma arvan, et ma olen suutnud ka põhjuse välja mõelda, mis siin nuge kunagi lauda ei tooda. Tavapärasest kehvem köök on tõenäoliselt tinginud selle, et kokad muretsevad oma elu ja tervise pärast ning ei riski klientidele nuge kätte anda.

Pühapäev, 14. detsember 2014

Pop music as we know it, has officially been killed now

Eriti lugu "She bangs". Karaokearmastajad alustavad juba hommikuse riisiportsu ja praemuna kõrvale meelelahutusega. Lisaks karaokele teevad muusikat juba mainitud rastapoisid ja erinevatest kohtadest kostab ka jõululaule.

Laupäev, 13. detsember 2014

There is no Internet here, maybe in San Francisco


Äratus kell 6:30, hommikukohv ja veerand pizzat. Takso bussijaama. Buss Danaosse. Tee peal tutvus Joachimiga, kes oli teel Malapascuasse ning lubas hiljem infot majutuse osas jagada. Tund aega väljasõiduga hilinev praam ning siis Camotese saar.

Kohapeal selgus, et Santiago Bay resortid maksavad rohkem kui ma üleüldse päevas kulutada olen plaaninud ning võtsin toa bambushütis. Tõenäoliselt oli selles hinna ja kvaliteedi suhe veel rohkem paigast ära kui resortides. Toas oli kaks aknaava, mõlema ees vineerluugid, millest ühed olid kinni naelutatud ja teisi ei saanud muul viisil lukustada kui haamri ja naeltega. Voodi, uks, telekas ja 6 Barbiet oli ka (kaks neist olid Frozen multika tegelased, muide). Lambipirn ja ventilaator. WC oli korrus allpool ning pesemiseks oli sealsamas ruumis veetünn ja kopsik. Otse terrassi all olid 4-5 rastatüüpi, kes lõunast varajaste hommikutundideni Tanduayd libistasid ning reggaet laulsid. Igas endast lugupidavas baaris ning kohalikus Activity Centeris oli karaoke. Väga valjusti. Väga valjusti. Väga varajaste hommikutundideni. Kui erinevad muusikud lõpuks kustusid, hakkas teine osa rahvast ärkama, pani raadio mängima ning hakkas pannkooke praadima.

Reede, 12. detsember 2014

Sexy Girls and Red Lips

Vahetasin hotelli. Olen nüüd ümbritstetud ilusatest inimestest - kohe ümber nurga olevates majades on näiteks Sexy Girls ja Red Lips, aga ka Love City. Mingi sildi järgi tundus, et neil on paar tantsijat puudu.

Plaan oli homme ennelõunani magada, siis süüa ja turismiinfosse jalutada, et küsida, kuidas ma Cebu linna külje all asuvale saarele saan. Siis tulla tagasi, võtta kott ja minna sadamasse ning olla kohe kohal. Otsustasin siiski vanakoolimeetodil enne netti tshekkida ja selgus, et esiteks lähevad laevad sinna teisest linnast ja teiseks lähevad nad väga vara hommikul ja väga harva. Istusin siis kella üheni öösel hotellirestos (toas polnud wifit) ning tegin omale selgeks, kuidas ma kohale saan, ning mis kell üles tuleb tõusta. Ja kas üldse tasub magama minna.

Neljapäev, 11. detsember 2014

On-Board Entertainment

Olin omale kella kuueks shuttle'i lennujaama tellinud. Shuttle pidi lennujaama sõitma 1,5 tundi. 40 minutit peale sisseistumist sai lennujaamas juba välja astuda.

Kuna olin ennast varustanud Cebu Pacificu äralennupiletiga Manilast HongKongi, siis check-ini tehes, kus seda näha küsiti (kuna see eelmine kord mul teemaks ei olnud, siis mul polnud ka meeles, kus seda näidata tuli) lõi adrenaliini ka korra üles :)

Lennujaamas jõin ühe parima cappuccino ever. Kompliment piimavahustajale.

BKK - MNL lennul tehti reisijatele mingi viktoriin, mille olemusest mina aru ei saanud ja jagati paar auhinda. MNL-Cebu lennul toimunust sain selle eest aru küll. Stjuuardessid ütlesid, et laulavad tuntud jõululaule ning kes arvab ära laulu nime, saab auhinna. Esimene stjuuardess hakkas laulma "Jingle bells, Jingle bells, Jingle all the way...". Käsi tõusis. Õige vastus "Jingle bell" tõi käetõstjale auhinna. Mikrofoni hakkas kõlama järgmine lugu "You better watch out, you better not cry..." Järjekordne käsi, "Santa Claus is coming to town" ning järjekordne auhind. Viimasena hakati laulma "Jingle bells, Jingle bells, Jingle bells rock..." Käsi tõusis ning vastuse "Jingle Bells Rock" eest anti välja kolmas ja viimane auhind. Sellega lõppes ka entertainment pardal.

Juba Manila lennujaamas oli selge, et toitumisharjumusi siin rahvas vahepeal muutnud pole ning esikohal on endiselt saiad ja liha. See arvamus sai veelkord kinnitust Cebusse jõudes.

Kolmapäev, 10. detsember 2014

Excited to leave Bangkok soon

Seekord õnnestus rongis ilusti magada ka :)

Käisin Khao San Roadi piirkonnas mõned hotellid läbi - välistasin kuuenda korruse toa (erinevalt Rapuntslist tuleks mul iga kord treppidest üles ja alla joosta kui ma väljas käin) ning hotelli, kus trepi asemel oli pigem redel. Võtsin uuesti samasse hotelli, kus ka eelmine kord olin, panin koti tuppa ja läksin hommikust sööma. Hotellist vaid 50 meetri kaugusel on tore tänavaresto, kus sai suure kohvi, juustuga omleti ja ananassishake'i.

Otsustasin siis, et nüüd on aeg tutvuda ka Bangkoki vaatamisväärsustega. Kaardi järgi tundus üks suuremaid templeid üsna lähedal olevat ning sinna ma suuna ka võtsin. Tee peal selgus, et tavapärane taktika, hakka üle tee minema, küll mootorsõidukite juhid sellega arvestavad, siin ei toimi. Vähemalt ei tundunud mulle mõistlik kõikide nende kümnete ja kümnete suurte busside vahelt teed ületama hakata. Sebrasid oleks võinud ka kasutada, aga sel juhul poleks ma mitte ainult sõiduteed pidanud ületama vaid sõna otseses mõttes ka üle busside ronima. Veel enne kohalejõudmist olid tänavad ummistatud hiina ja jaapani turistigruppidega, kes seal üksteisest ja minust oma vihma/päikesevarjudega mööda trügisid. Eriti meeldisid mulle need, kes oma varjudega teistel pidevalt näiteks juustest läbi tõmbasid.

Templi värava juurde jõudes selgus, et täna on seal mingi tseremoonia ja enam sisse ei saa. Lugesin sellega projekti "Bangkoki vaatamisväärsused" lõppenuks ja läksin sööma. Lõunapausi ajal tegi minuga tutvust Itaaliast pärit jurist Mauro :)

Õhtul asju pakkides olin juba üsna excited, et Bangkokist varsti minema saab :)

Teisipäev, 9. detsember 2014

Leaving Chiang Mai

Hommikune banaanipannkook oli keskelt täiesti toores, tainas voolas välja. Praeti üle :)

Kasutasin peale check-outi veel hotellifuajeed, pistikupesa ja internetti. Kõrval tegid 5-6 hiinlast neid suuri hiina pelmeene, täidetud hakkliha ja ürtidega. Ja siis nad hakkasid neid sööma. Oeh. Mulle toodi ka maitsta, aga taimetoitlane minus oli sunnitud sellest loobuma.

Pakkisin asjad kokku, ostsin turult kolm pakki puuvilju ja hakkasin raudteejaama poole liikuma. Mõtlesin tee peal veel lõunat süüa ja rongi kuskilt veel mõned jogurtid kaasa võtta. Eelmisekordne rongidinner, mille parim osa oli südamekujuline riis, oli veel liiga elavalt meeles. Plaan paigas. Ja siis tuli Steve vastu :) Asendasime kiirelt plaani parema plaaniga ning Steve saatis mu pärast ka raudteejaama.

Esmaspäev, 8. detsember 2014

Running errands

Tänane massaaž oli juba oluliselt parem. Teine naisterahvas tegi ka. Kohati oli isegi massaaži ajal täitsa mõnus.

Ühtlasi üritasin oma riideid pessu anda. Küsisin ukse peal, et kui kaua aega läheb. Selle peale kargas naisterahvas püsti, lippas õue, rabas t-särgi ning hakkas seda kokku voltima. Võttis veel ühe hunniku ning hakkas kõike kotti toppima. Üritasin talle uuesti selgeks teha, et ma ei taha kellegi teise särke omale vaid omi puhtaks saada. Selle peale tõi ta mulle pisikese sildikese, kus olid numbrid 25 ja 30. Ukse kõrval, muuseas oli SUUR silt, kus oli kirjas, et pesemine ja kuivatamine maksab 25 ning pesemine, kuivatamine ja triikimine 30 bahti kilo. Lõpuks saime siiski kokku lepitud, et õhtul kell 18 saan kätte. Kell 18:10 oli uksel tabalukk ees. Kõrvalbaari poiss lippas kadund naisterahvast otsima. Tädi tuli dushi alt välja ning sain oma riided kätte.

Lõunaks jõin hotelli lähedal baaris banaani-kohvi-piima-shake'i. Funky Monkey. Väga hea oli.

Mh, Steve'i pole kuskil näinud. Ja lisaks ärkasin kell kolm öösel perevägivalla peale üles. Natukese aja pärast oli küsitav, kas toimus väga kiire leppimine või siis oli algusest peale mingi muu tegevusega tegemist.

Pühapäev, 7. detsember 2014

9 hiinlast, 3 sakslast, eestlane, malai ja bussijuht


Kuna Steve reisib ilma telefoni ja läpakata, siis leppisime kokku, et kohtume õhtul pool 10 uuesti. Trip pidi tagasi jõudma kell pool 9, arvestasin siinkohal ka teatava hilinemisega. Mul pole usku asiaatidepoolsesse aegadest kinnipidamisse.

Kella 7 - 7:30 vahel toimuma pidanud pick up toimus natuke enne kaheksat. Ühtlasi selgus siis kui me linnast välja olime saanud, et kui meil väga hästi läheb, siis jõuame tagasi juba kell 9, aga tõenäoliselt siiski pigem kell 10. F***, ma ütlen. Lisaks selgus hiinlasest giidi rõõmuks, et reisijate hulgas on 8 hiinlast ning kuna see oli ilmselge enamus, siis pidas ta paremaks kogu infojagamise teha hiina keeles. Inglise keeles teadustas vaid kohti, kuhu me jõudsime ja minuteid, palju meil seal aega on. Lisaks selgus, et bussis on koos kõik kolm erinevat paketti ja kes oli veel minumoodi broneerinud basicu sai lihtsalt nii ühes kui teises kohas oodata. Vastavalt siis pool või poolteist tundi. Oh joy. Läheb ju järjest paremaks.

Esimene peatus oli kuumaveeallikate juures. Igal tripil on alati mingi ajaraiskamise variant, mis on programmi võetud ainult sellepärast, et see jääb tee peale. Ja siis jõudsime valge templi juurde. Kuuldavasti oli see küll vaid turistide jaoks ehitatud, aga väga-väga ilus. Valge värv ja peeglikillud sätendasid päikese käes.

Lõuna oli buffe. "Kui midagi otsa saab, küsige, tuuakse tasuta juurde". "Excuse me, can we have more fruit?" - "20 baht".

Ühtlasi note to myself - võimalusel ära söö hiinlaste läheduses. Isegi kui ei näe, kuidas nad söövad, siis kuulda on kogu see lurin, matsutamine ja röhitsemine ikka.

Siis jõudsime mägirahvaste "küladesse". Kahel pool kruusateed olid suveniiriletid, mõne juures rahvariietes mägede tütar ka. Giid näitas näpuga ära meile kõik 5 külaelanikku ning viis siis kallima paketi ostjad long necke vaatama. Ütleme nii, et huvitavates külades elatakse sealkandis. Natuke segaseks jäi, et kas magatakse suveniirilettide all või peal.

Golden Triangle on koht, kus seisad jõekaldal Tai poolel ning näed teisel pool jõge Laod ja Myanmari. Paadiretkele mitteminejad said nimetatud poolteist tundi sisustada selles armastusväärses külakeses. Jõe äärde oli suuremat sorti laev või paat ehitatud, mille ühes otsas istus Happy Buddha. Õnneliku buddha kõhust väljusid neli toru. See tekitas minus hetkeks segadust, sest ma polnud varem torudega buddhat näinud, aga siis sai asi selgeks. Iga toru teises otsas oli suur lehter, kuhu turistid ja muud huvilised said münte sisse loopida. Mündid liikusid siis suuremat sorti kolinaga otse õnneliku buddha kõhtu.

Jalutasime mäe otsa, kus paistis tempel olevat. Lisaks templile oli seal ka ilusamat sorti vaade. Tutvusime Tai paariga, kelle sõnul olla tagasi Chiang Maisse 4 tundi sõitu. Kell oli pool 5, ülejäänud veel jõel ja lisaks oli meil vaatamata armastusväärne piirilinn Myanmari ja Tai vahel. Üritasime giidi veenda, et jätaks selle viimase peatuse vahele ja sõidaks otse tagasi, aga malai ütles, et "we go". Ma loodan, et ta oskas seda pooltteist tundi, mis sõidu ja linnapeatuse peale kulus, hinnata, sest peale puuviljalettide ja piiri polnud seal midagi vaadata. Mitte, et neidki nüüd vaadata oleks tasunud. Tagasi hotellis kell 22:15 ja loomulikult polnud selle aja peale Steve'i kuskil. Tõin omale ööturult banaani, muna ja kondenspiimaga roti.

Laupäev, 6. detsember 2014

"Ma tahtsin ka Filipiinidele minna, aga seal on taifuun"

Hommikust süües läks minust mööda Väga Ilus Mees ja naeratas. No ja läks ikka mööda.

Olin otsustanud, et homme tuleb korra ka linnast välja saada ja pidasin parimaks ideeks minna daytripile Chiang Raisse. Üldiselt pakuti kolme paketti - basic (White Temple, Hot Springs, Hilltribe villages, Golden Triangle & Mae Sai), basic + boat trip (paadisõit Golden Triangle juures, kus saab tunni jooksul viibida kolmes riigis - pardale astud Tais, maale pääsed nii Laos kui Myanmaris) ja basic + boat ride + long necks (võrudega pikaks venitatud kaeltega birmalased, kes Tais mägedes elavad). Paadisõidu vastu ma huvi ei tundnud, guugeldasin siis long neckide osas. Ja sain aru, et see "inimlomaaed" pole samuti minu jaoks. Läksin agentuuridesse hindu uurima. Ja nägin sedasama Väga Ilusat Meest baaris raamatut lugemas. Enne veel kui õhtused joogid kokku leppisime, jõudis ta mind informeerida ilmaoludest Filipiinidel. No ausalt, ma omast arust hoian ikka uudistel silma peal küll, aga antud juhul oleksin ma kuni pühapäeva hommikuni elanud õndsas teadmatuses. Pühapäeva hommikuks oli telefon täis sõprade küsimusi, kas ma ikka olen turvalises kohas.

Laupäeviti toimub Chiang Mais Saturday Market. Nii hea on turul käia, kui tead, et kõike, mida ostad, tuleb veel kolm kuud kaasas tassida :) With that in mind ostsin mõned külmikumagnetid, pudeli grenadillimahla ja paki suhkrustatud maapähkleid. Viimased tarbisin käigu pealt ära ka. Seebi ostsin ka. Puhtalt vajadusest.

Otsustasin ka oma hotellist järgmise päeva tripi hinda uurida. Küsiti 1000 bahti. Viitasin üle tee asuvale agentuurile, kus seda pakuti mulle 700ga (mis oli ka tõsi). Hetkega langes ka minu hotelli hind mulle 700 peale, sest "ma ju olen nende klient". Oleks ma teadnud, et see nii lihtsalt käib, ma oleks 600 öelnud :)

Steve'iga läksime itaalia restorani.

Reede, 5. detsember 2014

Suur Sünnipäevapidu

Nagu juba mõnel korral mainitud, siis täna on suuremat sorti pidustused kuninga sünnipäeva puhul. Ametlikult olla sünnipäeva küll alles esmaspäeval, aga pidu peetakse reedel. Võimalik, et idee on selles, et siis on rahval aega ja võimalust peost välja puhata. Samas on täna alkoholimüük keelatud. Ka baarides saab vaid vaikseid teepidusid korraldada.

Hommikusöögil tutvusin Loreeniga - ameeriklanna, kes on 20 viimast aastat Mehhikos elanud ja nüüd õpib Tais massaaži.

Peale hommikusööki tundus hea mõte teha ring ümber vanalinna. Ma olen siiani hämmastunud, kuidas ma üldse sellise idee peale tulin. Alustasin Chiang Mai värava juurest, ostsin turult banaane ja mangosid ning tassisin siis seda kõike endaga kaasas. Umbes poole ringi peale tundus, et nüüd aitab küll ja keerasin linna sisse tagasi. Marssisin hotelli ja tegin banaanidega algust.

Õhtupoole astusin veel korra festivalilt läbi, jänesed särasid tuledes, aga porgand oli nahka pandud.

Neljapäev, 4. detsember 2014

Kultuurihuviline


Täna oli see hommik, kui tundus, et nüüd oleks aeg templeid külastada. Mõeldud, tegemata. Kui ma ükskord voodist välja sain ja hommikust söödud, oli enam-vähem lõuna käes. Kahe äramärgitud templi ja terve rea märkimata templite juures käisin siiski ära. Igal pool olid käimas ka ettevalmistused kuninga sünnipäevapidustusteks.

Õhtul käisime Shimoni ja ta sõbraga pizzabaaris.

Kolmapäev, 3. detsember 2014

Roheline bambus


"Ja see Tai massaaž Chiang Mais, täielik nirvaana". Ei olnud. Samasugune pure torture nagu ka mujal.

Ma ei saa siin kuidagi hommikuti voodist välja ja seega ei söö ma ka hommikust vaid pigem brunchi. Eile avastasin otse hotelli kõrvalt väikese tänavakohviku, kus saab vahemereäärset toitu (hummus, taboulleh), eriti häid puuviljakokteile (juba menüüd on kirjas, et no sugar ja no ice) ja tai menüüd.

Jalutasin uuesti raudteejaama, et omale järgmiseks nädalaks rongipilet Bangkoki osta. Selgus, et minu soovitud rong on juba välja müdud. Võtsin siis pileti varasemale ja näeb siis, mida kell 7 hommikul Bangkokis teha on :)

Tagasiteel massaaž, mis oli kõige mõnusam sel hetkel kui ta läbi sai.

Ühtlasi avastasin ka, kuidas Tai on lahendanud olukorra, kus jalakäijatele põleb küll roheline tuli, aga ükski auto seisma ikka ei jää. Nad lihtsalt ootavad kuni rohelise tule pirn läbi saab ning seda enam ei vaheta. Siis on lahendatud ka probleem, et autod sõidavad üle ristmiku kui jalakäijatel on roheline tuli.

Kella kümne paiku õhtul mõtlesin mõnes lähemalasuvas söögikohas õhtust süüa ning kuna kesklinna suund oli mul juba kordi läbi käidud, läksin teisele poole. Midagi eriti ahvatlevat silma ei jäänud kuni jõudsin food marketile. Seal jäi ja mitte vähe. Otsustasin Tom Khad mereandidega süüa. Aga tahtsin enne üle vaadata, mida veel pakutakse. Siis otsustasin rotit süüa. Ja siis vaatasin kella ja arvasin, et supp on ikka parem mõte. Jalutasin natuke edasi ja nägin puuvilja laudu täis papaiat, arbuusi, pomelit, ananassi, mangot, roosat draakonipuuvilja. Otsustasin, et üks roti ja palju puuvilja. Asi oli jälle tasakaalus. Kõndisin tagasi rotiputka juurde. Ja võtsin mereanni Tom Kha. Ülihea oli. Läksin ja võtsin kaks karpi puuvilja ka peale. Peale nende ärasöömist ei jõudnud ma ennast eriti enam ringi ka keerata.

Kojuminnes hakkas silma salong nimega "Mirror Mirror", mille üks pakutavatest teenustest oli creative haircut. Ma arvan, et ma olen mõnda nende klienti siin liikumas näinud.

Teisipäev, 2. detsember 2014

Pink Bunnies


Kirja "Power will be turned off at 10PM" mõistavad reisijad ja Tai raudteetöötajad ilmselgelt erinevalt, sest tuli säras magamisvagunis terve öö. Tõenäoliselt polnud ma ka piisavalt väsinud, sest magama jääda mul ei õnnestunudki.

Vaatamata ahvatlevatele pakkumistele raudteejaamas sõita linna tuk-tukis või selles kastiauto moodi asjas, võtsin koti ja tegin ca 40-minutilise jalutuskäigu. Kuna reedel on kuningal sünnipäev ning see on ühtlasi üks tähtsamaid pidusid kogu riigis, siis oli juba alustatud ettevalmistustega. Linna kaunistavad nii kuninga pildid kui värvilised, porgandit närivad jänesed.

Broneerisin omale nädalaks terrassi ja rõduga hotelli.

Esmaspäev, 1. detsember 2014

Ettevalmistused valentinipäevaks



Kuna ma hommikul kuidagi üles ei saanud, siis ei tulnud kõne alla ka variant käia enne check-outi reisibüroos oma rongipiletil järel.

Vaatasin Google Map abiga ära, et saan sinna ühe bussiga ja mingil arusaamatul põhjusel arvestasin ka marsruudis antud bussiväljumisajaga :) Õige tee äärde jõudes oli bussi väljumiseni 20 minutit aega, aga kuna ma seljakotiga suurt ringi liikuda ei viitsinud, siis jäin ikkagi ootama. Nelja minuti pärast oli buss olemas :) Ja 40 minutit hiljem ma ilusti kohal ka. sain oma pileti kätte ja läksin mingisse kaubanduskeskusse. Keskuse ümbrus oli jõulumeeleolus - kümneid ja kümneid Snoopysid, põhjapõtru, kelle pead ümbritsesid klaasmullid, jõuluvana, kuusk jne.

Note to myself: ükskõik, kuidas menüü tundub, hiinakatest hoia eemale. Ma ei suuda ühtegi korda meenutada, kui mulle hiinakas maitsenud oleks. Aga ma ikka kipun unustama ja sinna uuesti sattuma. Võtsin krevettidega täidetud riisinuudlid. Pildil nägid välja nagu värsked kevadrullid, aga lauda jõudis 4 ülekeedetud riisinuudlilehte (võrdleks lasanjeplaatidega), milles igaühes oli üks pisike krevetike.

Rongis serveeriti riisi südamekujuliselt :)