Laupäev, 30. juuni 2018

Maasikafestival















Läksin täna maasikafestivalile plaaniga soetada paar kilo maasikaid. Selgus, et festivalihinnad mulle ei sobi ning lahkusin sealt ilma ühegi maasikata. 4 eurot kilo oli võimalik osta kas Poola maasikaid või siis poolmädand kohalikke. Vähegi viisakama marja kilohind algas viie juurest.

Mõned kuud tagasi avas LaMuu Telliskivis oma kohviku. Vaatasin seal kogu seda valikut, kust tundus, et tahaks kõike proovida. Peale peekonijäätise siis. Küsisin siis, et kas ühte kuuli kahe maitsega saab. Ei saanud. Küll aga oldi valmis sellesse pisikesse vahvlisse kaks kuuli panema. Võtsin vaarika-prosecco oma, aga edaspidi käin siiski Gelato Leedide juures, kus saab sorte kombineerida.

Igal juhul tulin koju mangojäätise ja mittefestivalimaasikatega ning tegin pool liitrit mango-maasika jäätisekokteili.

Kuna Prisma puu- ja köögiviljavalik pole paranenud ja tundub, et nad endiselt müüvad kuskil saadud laojääke, siis käisin ükspäev Selveris. Seal on arbuusid ka nagunii paremad olnud. Ostsin seemneteta arbuusi. Vaata pilti.

Õlut käisime üks õhtu Eveliniga terrassil joomas. Ma ei saa aru, teiste laudade ääres on kõik rahvas lühikeste käistega, kleidikestega (noh, naised siis, meestest hakkas ainult ühel kleit silma) ja Gaili sikutab samal ajal oma karvase voodriga dressika lukku kinni. Uniqlo dressikas muide, täiesti asendamatu siin kliimas. Uniqlo võiks mulle influenceri tasu hakata maksma.

Neljapäev, 28. juuni 2018

Moeblogija



Võimalik, et selleks hooajaks hakkab baleriinade aeg läbi saama, aga baleriinadega kantav sokisoovitus tuleb siit ikka. Eriti arvestades seda, et nimetatud sokke Eestis saada pole. Teate ju küll neid eriti väikseid ja enamasti pitsilisi sokke, mis siis jalga lähevad, kui paljast jalga kinga sisse pista ei taha, aga tavalise sokiga näeks välja nagu saksa turist. Igal juhul need sokid, mida ma vanasti Eestist ostsin, olid mul veel enne trepist alla jõudmist talla all kortsus ning hiljemalt kahe päeva pärast tervitas varvas juba läbi pitsi. Siis aga ostsin omale Uniqlost kolmese paki neid poolsokke ning mugavamaid pole minu jalad veel trehvanud. Talla all on kerge paksendus ning kanna taga kumminupud, mis hoiavad soki ilusti paigal ja kojujõudes ei pea seda kuskilt kinganinast kokku korjama. Kõigele sellele lisaks teeb ta veel kingad nii pehmeks ja mugavaks nagu käiks paljajalu. Selle vahega, et kive ja muud kruusa talla all ei tunne.

Tallinna kesklinnas hakkas eelmisel kolmapäeval aga selline moeröögatus silma, et ma ei jõudnud isegi telefoni rabada, et kõike seda teiega jagada. Seega peate nüüd oma kujutlusvõimet kasutama. Trühvli terrassilt kõndis nimelt läbi üks hea toidu peal olev tütarlaps, kellel olid jalas kas nii mikrominid, et alumine pool kannikat oli täiesti katmata või käis ta ringi lihtsalt stringide väel. Kuna tal oli seljas jakk, mis ulatus täpselt poole tagumikuni, siis oli keeruline aru saada, kas ta käis ringi palja tagumikuga või oli tal midagi jalas ka.

Kolmapäev, 20. juuni 2018

Tallinn juunis










Teisipäev, 19. juuni 2018

Toidupäevik







Juba teist nädalat mõtlen, et peaks siia midagi kirjutama, sest bloggeri statistikat vaadates siia ikka paar lojaalset lugejat jäänud on. Mida te siin nädalateks hüljatud paigas teete, jääbki mulle tõenäoliselt lahendamata müsteeriumiks.

Mõtlesin siis, et panen üles hommikusi vaateid, neid, mida ma alates esimesest märtsist iga hommik pildistanud olen, aga nagu juuresolevatelt piltidelt näha, ei toimu ka seal suurt midagi.

Mu lihavõtte ajal sisse lülitatud click & grow on arenenud arvestatavaks aiamaaks. Juba praegu saan oma raamaturiiuli pealt noppida tomateid (kolm kuuest on punased), lähiajal loodetavasti ka metsmaasikaid (kolm õit!). Juba kaks nädalat lähen iga päev homme poodi, et tuua mulda ning basiilik väheminnovaatilisse kasvukohta ümber istutada ning vabanev auk kas koriandri või tšillidega täita. Nagu juuresolevalt pildilt näha, pole homme veel käes. Aga kunagi koidab ka see päev ja viib mu potipõllunduse teise dimensiooni. Luunja ja Laheotsa, hoidke alt!

Kika küsis mõned nädalad tagasi, et kas ma tahaksin nädala jooksul kirja panna kõik, mis ma söön. Mul polnud sellega probleemi, sest kaua selle kolme asja kirjapanek, mis ma omast arust söön, ikka aega saab võta. Elasin ju illusioonis, et söön nagu lavalaudu väisav modell oma karjääri kõrghetkedel ning vannitoakaal on lihtsalt rikkis ja annab pigem Põrsas Peppale kui Kate Mossile sobivaid numbreid. Esimese nädala järel oli selge, et kohalikud ning lähiriikide magusatööstused vaid minu peal elavadki. Kolmandast päevast alates ei hakanud ma ennast enam vaevamagi sellega, et iga söödud komm eraldi kirja panna vaid paberile läks koguseks "palju". Teise nädala poole peal tõmbasin lisatud suhkrutega magusale joone peale ja söön nüüd ainult joone alt. Kaal on ikka parandusse viimata.