Neljapäev, 28. veebruar 2019

Bonjour, Mauritius. Piirkonna parimaid randu avastamas.







Olime omale tänaseks rolleri broneerinud, et avastada põhjaranniku parimaid randu ning vaadata veel, mis siinkandis vaatamist väärt on. Erinevaid turismisaidid väitsid, et tasub minna botaanikaaeda, ühte moosimõisasse ning kindlasti ei tohi vahele jätta Van Anne šokolaaditehast.

Kuna meie kuurordis pakutakse hommikuti lahustuvat kohvi, siis minu esimene soov oli minna Grand Baiesse ning juua sealses parimas Saksa kohvikus, nimelt Mülleri juures (sest, mis muud sa ikka oma saksapärasele kohvikule nimeks paneks, eksole?) päris kohvi. Ja võib-olla võtta ka lõiguke struudlit, sest kuidas muidu päev otsa hommikust lippu kõrgel hoida. Sõitsime seega Grand Baiesse, tegime sealses rannas kiire supluse, nentisime, et endiselt on meie oma mõnusam ning asusime kohvikut otsima. Leidsime hinduistliku templi. Astusime sisse, nägime, et sissepääs on tasuta, aga annetused on teretulnud. Vaatasime kauneid kuuekäelisi jumalusi ning hakkasime juba vaikselt ära sättima kui meie juurde tuli üks jumalateener, kes vaatamata sellele, et ta oli parajasti telefoni otsas, suutis meile teada anda, et meilt oodatakse ikkagi annetust ning summa võiks olla üks-null-null. Noh, et ka rumalamad turistid aru saaks, mis numbrid rahatähe peal olema peaks. Me ei hakanud ta kõnet katkestama, et öelda, mis meie asjast arvame ning läksime välja.

Kohvik Mülleris tundus lisaks kohvile hea mõte võtta ka väike eine. Scott valis võiku, mina croque. Kujutasin omale ette mõnusa tuunikala- ja tomatiga täidetud kroketit, aga lauda jõudis ... grillvõiku. Vähemalt oli see hea, eksole.

Järgmiseks oli kaardil rand, mida ei pidanud keegi teadma, nii eraldatud ja salajane. Välja arvatud siis selle resordi külastajad, mis seal rannas oli ning kõik kohalikud, kes kah selle avastanud oli. Vaatasime üle ning läksime Pereypere randa. Olla kah üks maalilisematest siin. Polnud viga. Siis läksime otsima põhjapoolseimat punkti, kust avanevat hingematvad vaated India ookeanile. Selgus, et nimetatud punkt on nüüd kellegi eravalduses ning pidime leppima kirikuhooviga, kust avanesid kah kaunid vaated. Rand ise oli sopiline, pakkudes peaaegu täiesti privaatrannajuppe. Käisime isegi korra ujumas. Või noh, vees. Pikutamas. Jõin ära ühe kookose ja leidsime siis, et on aeg minna sellesse kuulsasse šokolaaditehasesse.

Võtsin kaardi näppu ja asusime teele ning ... ei miskit. Seal, kus pidi valmima riigi parim Belgia šokolaad, oli vaid üks residents ning paar suvalist maja. Sõitsime edasi ning küsisime kohalike käest. Need eskortisid meid tagasi sama maja juurde ning tõepoolest - teise külje peal oli ammu ajale jalgu jäänud ja selle hammastest pureda saanud kiri Van Anne Chocolaterie. Kõik aknaluugid suletud nagu poleks seal juba paarkümmend aastat mingit tegevust toimunud.

Moosimõisa olime juba hommikul maha kandnud, sest seal maksis sissepääs 10 eurot per külastaja ning jalutamine mangopuude all ei olnud päris see, mida ma omale ette kujutasin kui lugesin, et lopsakad alad täis puuviljapuid ning lilli, kõike seda saatmas imelised aroomid. Ilmselgelt ei kangastunud mulle kommiliinid ning moosikeedutünnid.

Võtsime seega suuna taas Grand Baiesse, et täiendada oma toiduvarusid, osta Scoti soovil meile peakatted ning jõuda päikeseloojanguks meie oma lemmikranda.

Õhtul peale päikeseloojangut tegime veel rõdul pikniku juustu, veini, salami, prosciutto ja kreekeritega.

Kolmapäev, 27. veebruar 2019

Bonjour, Mauritius. Naaberrannas.




Scott täna hommikul otsustas hommikusöögile mitte tulla ning jäi habet ajama. Kohalikud siiski ei suutnud uskuda, et madaam nii täitsa üksinda sööb ning katsid laua siiski kahele. Mis osutus täiesti heaks ideeks, sest sain omale sobiva portsu kokku kombineerida. Ajasin Scoti taldrikult ära pannkoogi ja banaani ning sokutasin asemele sibulaomleti ning sibulapiruka. Win-win. Scoti taldrikutäie tõin talle tuppa. Või noh, rõdule.

Kui me siia majutust hakkasime broneerima, siis ilmselgelt olin enne Google'iga konsulteerinud ja parimad rannad välja valinud. Esimeseks valikuks oli Troix Aux Bich. Bookinguga konsulteerides selgus, et kõik tolles rannas asuvad majutusasutused on kallimad kui kohaliku linna hariduseelarve ning ühtlasi tundus ka Google Mapsi põhjal, et tegemist pole üldse sellise pika valge rannaga, mis lihtsalt lõpuks kuhugi horisonti kaob vaid sopilise ja rohkete kividega rannaga. Valisime hoopis Mont Choisy ranna, mis on täpselt see, mida ootasime - lõputult valget liiva ja sinist vett. Ainult, et palmide asemel on nulud. Igal juhul jätsime omale meelde, et Troix Aux randa saab vaid lühikese jalutuskäiguga ning seda me täna pealelõunal ka teha plaanisime. Ootasime kannatlikult oma konditsioneeritud hotellitoas kuni päeva palavaim osa läbi saab ning kõndisime sinna rikaste ja ilusate randa. Rand oli täis lamamistoole, päikesevarje, paate ja jahte ning vesi täis veesuusatajaid. Kastsime ennast vette ning kõndisime tagasi oma lõputu liivaga inimtühja nuluranda.

Õhtul läksime Tripadvisoris kiidetud SelFishi sööma. Tellisime omale joogid kui tänaval läks pidu käima. Tormasime vaatama ning selgus, et hindu suure püha raames tassitakse kedagi hiiglaslikus kanaarilinnupuuris teiste õlgadel ning taustaks kõlab muusika. Naaberlaua kolmeaastane noormees üritas samal ajal mulle kätt seeliku alla ajada. Tagasi lauas tellisime omale friteeritud kalmaarid, kaheksajalasalati, hiigelkrevetid ja dorado võikastmes. Eelroogadel ei tasu pikemalt peatuda, aga Scoti hiigeltiigerkrevetid olid sellise suurema vähja mõõtu ning minu kala oma võikastmes suurepärane.

Teisipäev, 26. veebruar 2019

Bonjour, Mauritius. Toidupoes.




Hommikul saime teada, et hommikuks sööme siin seda, mida ette tuuakse. Täna hommikul sõime praemuna, mida nad ise omletiks nimetasid, kumbki pool pätsi saia, margariini, moosi, šokolaadisaia, sulajuustu ja praeviinerit.

Kuna eile õhtu oli täiesti edutu söögikohtade leidmisel, siis täna otsustasime kohe peale hommikust rannaringi kotid pakkida ning lähimasse auuli sõita, kus pidid saare parimad toidupoed asuma. Lootsime ka rohketele restoranidele. Istusime meie teeotsas bussi peale ning sõitsime Trioleti. Vaatasime hindu templit ning otsustasime enne poeringi teha väikese puhkuse kuulsas Troix Aux rannas. Umbes 20 minuti pärast saime aru, et keskpäevakuumuses sinnamarssimine pole hea mõte, keerasime otsa ringi ning võtsime suuna toidumekasse. Peatänavale jõudes, mis igas muus riigis ja linnas kohvikute, baaride ja suveniiriputkadega ääristatud oleks, selgus, et seal on peamiselt autojupipoed, kreemikoogipoed ning kleidipoed. Peale ca pooletunnist jalutuskäiku ei olnud me veel ühtegi avatud toitlustusasutust näinud. Ega toidupood, mis pakuks muud kui värsket köögi- ja puuvilja. Samal ajal hakkas nälg silmanägemist ning päike mõistust võtma. Tundsin pannkoogilõhna ning vedasin Scoti küla kõige popima leti ette - järjekord oli muljetavaldav. Pakuti vaid oma spetsialiteeti - pannkoogi sisse keeratud kartulikarrit. Scott vaatas seda letti pisut kahtlutavalt ning tegime kompromissi, et mina söön pannkoogi sees kartulit ning tema kõrvalasuvas putkas kanakarrit. Peale lõunat käisime veel supermarketist läbi, soetasime ohtralt jogurtit, veini ja õlut ning sõitsime kanabussiga koju.

Tegime kiire uinaku. See tähendab, et mina tegin uinaku ja Scott vedeles basseinis ning läksime siis loojangut vaatama. Kuna käes oli teisipäev ning seega ka meie kõrval asuv rannabaar avatud, läksime sinna sööma. Läks nagu tavaliselt ehk kui lepime Scotiga kokku, et jagame suupisteid ja eelroogi, siis tellime laua looka. Sõime kaheksajalasalatit, kala ja kartulit ning köögivilja- ja kanasamosasid.

Esmaspäev, 25. veebruar 2019

Bonjour, Mauritius. Kui broneerid puhkuse palmide all, aga kohalejõudes satud ikka nulumetsa.





Vastutustundlike reisijatena jõudsime pühapäeval piisava varuga lennujaama. Ainult selleks, et avastada, et lend on ca tunni jagu edasi lükatud. Hilisem väljalend Tallinnast tähendas ühtlasi kerget sprinti järgmisse väravasse. Jõudsime seal vaevalt istet võtta kui boarding algas. See lend oli täpne ning juba 11,5 magamata tundi, millest vähemalt 8 tundi lähikonnas üks laps omal kopse välja röökis, olimegi kohal. Lennu alguses, muide, pakkus Lufthansa juua ning kotikesi soolakringlitega. Õhtusöögi ajal sai veel juua tellida, sh õlut ja veini ning tundus, et ka konjakit ning terve lennu ajal olid saadaval alkoholivabad joogid ning soolakringlid ja New York Cheesecake Kitkatid. Ja kõige selle peale küsis Scott keset õhtusööki, et me vist lendame mingi odavama otsa lennuga, isegi snäkke ei saanud enne õhtusööki. Ma pakkusin, et ta võiks kunagi SASiga lennata, kus alkohol on kõik lisatasu eest ning alkoholivabad joogid on piiratud ühe klaasitäiega. Ning kus õhtu- ja hommikusöögi vahel saad vaid vett juurde võtta.

Mauritiusel passikontrolli sabas näitas meie taga olev eestlane oma pruudile terminali ülespandud kaasaegsemaid puhureid ning avaldas imestust, kui võimsad turvakaamerad siin ikka on. Jep, saad videole jääda "tuulest viidud" soenguga :)

Kokkuhoidlik eestlane teatas, et me ei maksa 55 eurot, et taksoga hotelli saada, kui on olemas ka buss, mis viib meid pealinna 80 sendi eest. Ootasime lennujaamas bussi, mida ei tulnudki ning läksime siis lähimasse linna, kust saime ka bussi peale. Peale seda rohkem kui tunniajalist sõitu, kus vasaku põlve peal istus sul hindu ja paremat toetasid ise kohaliku elaniku sülle, teatas Scott, et eksperiment oli huvitav, aga ta rohkem seda läbi teha ei plaani. Pealinnast hotelli võtsime takso.

Käisime rannas ning vaatasime kaardilt, et lähikonnas oli terve rida toitlustusasutusi ning asusime teele. Selgus, et kõik kaardile kantud peente nimedega restoranid olid väikesed ühemeheputkad, kust said osta kas värsket mahla või kanakarrit või muud taolist. Tegime poolsaarele ringi peale, üritasime mere poolt lähenedes ka ühe resorti restorani hiilida, aga ei läinud õnneks. Oodatud olid vaid külalised. Kohalike keeleoskust arvestades poleks meil õnnestunud neile selgeks teha, et ka meie oleme külalised, sest ei ela seal.

Vaatasime ära imelise päikeseloojang, sõime kõrvalasuvas resorti, mis polnud nii ebasõbralik ning vajusime voodisse.

Laupäev, 23. veebruar 2019

Here in London Town. Segadus.







Did it again. Valisin varahommikuse lennu, mis tähendas pool neli ärkamist, et kella viieks lennujaama jõuda ja kuueks lennule. Helsinkis selgus, et nad on on terminali nii palju pikendanud, et väravast number kaks väravasse 54 oli samapikk maa kui siin kodust raekoja platsi. Ehk ca 20 minutit.

Paddingtoni jaama jõudsin ka ilusti ja seal tekkis mul tunne, et ma pole kunagi varem ei metroo- ega raudteejaamas olnud ega pileteid ostnud. Ülejäänud rahvast vaadetes tekkis tunne, et nad pole kunagi tänaval liikunud. Ca 40% jalakäijatest lähtus kõnniteel vasakpoolse liikluse loogikast, ca 40% parempoolse liikluse omast ning ülejäänud 20% tegid slaalomit. Sama olukord valitses nii treppidel, metroos kui erinevate sissepääsude juures. Ühtlasi on linnas meeletult ehitama hakatud. Ma ei läbinud isegi 100 tellingu- või piirdevaba meetrit järjest.

Hotellis sain seitsmenda korruse toa ning vannitoas selgus, et majutusasutus on teinud sammu lähemale ülejäänud Euroopale ning paigaldanud kraanikaussi vaid ühe kraani, kus sai ka päriselt vett reguleerida. Mitte pesta vasakut kätt külma ja paremat keeva veega.

Jalutasin TK Maxxi, siis teise TK Maxxi ning siis Marks & Spencer toiduosakonna kaudu koju. Ostsin muuhulgas karbitäie safiirvaarikaid, otse Portugalist, sest nad nägid lihtsalt nii superilusad välja. Spoiler: maitsesid ka täiesti suurepäraselt.

Hommikul võtsin riiulist eile sinnapandud teksad ning sinine värv ei paistnud selle tolmukorra alt välja, millega teksade alumine pool kaetud oli. Ka ülejäänud riiulitele oleks saanud tolmukorra sisse jätta teateid, et Vasja on loll või muud taolist. Mainisin seda retseptsioonis ning lubati koristustiimile edasi anda. Võimalik, et tiim ei võtnud infot vastu, sest õhtul oli endiselt sama näpujälg tolmukorra sees loetav, mille ma sinna hommikul tõmbasin.

Kuna eilne shoppinguring lõppes edutult, siis läksin täna uuesti TK Maxxi, sellesse, kuhu tuli metrooga minna. Puhas edu ning soetasin omale ca 20 naela eest kardigani ning kaks Jamie Oliveri kaussi. Sealkohal edu lõppes, sest tagasi sattusin minema tipptunnil, kus metrood olid nii ülerahvastatud, et suurem jagu jäi perroonile järgmist valget laeva ootama. Järgmisse ennast sisse pressinud, selgus, et viibime ka pidevas liiklusummikus, kus enne iga järgmist peatust tegime pikema pausi tunnelis ja ootasime, et eelmine rong eest ära sõidaks. Õhk oli ka loetud. Marks & Spencerist ostsin jälle karbitäie vaarikaid.

Ka meie Londoni kontor hakkab koerasõbralikuks muutuma ning kolleegil olid kaasas kaks chihuahuat. Üks oli selgelt valvekoer, muide. Haukus raevukalt, aga kui hakkasid talle pai tegema, siis läks ja haukus igaks juhuks kaugemalt. Meenutas mulle seda patareidel koera, mis mul lapsena oli, too kah haukus sellise peenikese häälega ja ise värises sealjuures.

Õhtul läksin M&Sist läbi. Ostsin juustu. Vaarikaid ei ostnud.

Eileõhtune metrookogemus meeles, tellisin värbamisüritusele minekuks Uberi. Selgus, et Uberiga sõitis sinna kauem kui metrooga oleks sõitnud, aga vähemalt ei pidanud Ahmed pimedates tunnelites autot kinni ning õhku oli ka piisavalt. Ürituselt skoorisin kolme arendaja kontaktid ning ühe termojoogipudeli.

Reede hommikuks oli mul 10:20 lend broneeritud ning plaan kell 17 Tallinna jõuda. Teisipäevasest Paddingtoni ekskursioonist õppinuna kõndisin nüüd otsejoones Heathrow Expressi peale, istusin arvatavasti äriklassi, sest see oli kõige lähemal ning rong kohe lahkumas ja jõudsin in no time lennujaama. Turvakontrollis oli linti täpselt nii palju, et korraga mahtus üks isik oma asju kandikutele laduma. Sain kontrollist läbi ning selgus, et lend on 40 minutit edasi lükatud. Hakkasin tööd tegema ning lendu lükati lisaks 40le veel 50 minutit edasi. Seejärel 25 minutit tagasi. Igal juhul lõpuks jõudis see lennuk kohale, värav anti teada ning siis oligi täpselt nii palju aega, et väravasse minna. Boarding algas suhteliselt kohe, rahvas sai peale ja siis ootasime esmalt veel väravas nii pool tundi ja seejärel istusime 25 minutit ummikus, et saada lennuraja otsa ning startida. Helsinkis läks järgmisele lennule ümberbronnimine kiirelt, jõudsin veel ühe Karjala piruka ja marjatoorpudru ära süüa, paarile meilile vastata ning boarding oligi käes. 10,5 tundi peale hotellist väljumist ja kodus :) Vähemalt oli abikaasa juba kohal :P

Laupäev, 9. veebruar 2019

Kohalik kana



Mõni tähelepanelikum lugeja on arvatavasti märganud, et üle seitsme aasta olen taas hakanud natuke liha sööma. Mu toidulaud oli lõpuks ainult juust, kohupiim, marjad, puuviljad ja köögiviljad, sekka pisut kala ning see kõik oli lõpuks nii üksluine, et ma ei suutnud enam järjekordset porgandit või paprikat ning juustukuubikuid süüa. Lisasin siis oma menüüsse veidi kana ja pisut veiseliha. USAs oli kanaga kõik hästi - ostsime mingit amishite poolt hoole ja armastusega supermarketi letile sobivaks nuumatud kanafileesid ning pannilt tulid nad ootuspäraselt krõbeda ja mahlasena. Teades, kuidas Eestis Ameerikast pärit kanu meedias materdatakse, olin veendunud, et siin, kohalikust farmist tulnud kana on kindlasti veel parem. Prisma pakkus mulle Rannamõisa kanu ning nii ma kahe fileega koju tulingi. Kui kellegi kunagi peaks tekkima vajadus vanu autorehve kööginoaga viilutada, siis võib mulle helistada - vajalik trenn on mul nüüd selleks tehtud ja liigutus käe sees. Viskasin viilud tavapäraselt pannile, kuid sealt edasi oli kõik täiesti tavapäratu. Kõigepealt haises terve mu köök hullemini kui rong Kohila paberivabrikust mööda sõites omal ajal ning siis hakkasid kanatükid vaikselt selle halli vedeliku sisse ära kaduma. Närisin ennast osadest kummitükkidest läbi ning ülejäänu viskasin minema.

Läksin Balti Jaama turule lootuses leida sealt kohalike amishite poolt kasvatatud kanu. Selgus, et lihasaali kõik letid pakuvad vaid Talleggi omi, kuid pidasin neid Rannamõisa lähisugulasteks ning ei julgenud osta. Aga Baltas on mingi lihapood-resto ka ning neil oli letis neli kanafileed, mille kohta nad väitsid, et pärit Saaremaalt talust. Ostsin kaks ning neid kodus lõikama hakates libises nuga sujuvalt läbi, praadides muutus kana vaid krõbedaks ilma eelnevalt reoveehoidlat tekitamata ning maitses ka umbes nii nagu üks praekana maitsta võiks. Sellele vaatamata on mul peale kõiki neid katsetusi kanast juba suhteliselt villand. Ostsin eile tüki veisekintsu sealtsamast poest, kus Saaremaa kanu müüakse. Arvestades asjaolu, et Orxi toitumiskava lubas mul sellest täna õhtul vaid 80 grammi ära süüa, saan sellest kintsujupist vähemalt 10 õhtusööki :)