Pühapäev, 28. veebruar 2010

Män som hatar kvinnor

Lohetätoveeringuga tüdruk, režissöör Niels Arden Oplev

Ma ei teagi, miks ma arvasin, et tegemist on fantaasiaromaani ja -filmiga. Vist seetõttu, et need viimasel ajal nii populaarsed on ja alati vähemalt triloogiatena ilmuvad. Ja eks ka raamatu/filmi nimi aitas sellele kaasa. Ma olin filmi vaatama minnes kindel, et kuskil tuleb must maagia mängu :)

Aga üldiselt oli täiesti vaadatav põnevusfilm. Oli natuke Hollywoodi (lõpplahendus ei tulnud üllatusena - tüdruku mõrv/kadumine, happy reunion), oli Euroopa kino (paljast keha ja seksi, tumedaid toone). Erinevaid süžeeliine tundus kohati palju olevat - Wennerströmi case, mis moodustas filmi raami, Lisbethi minevik ja suhe hooldusametnikuga, kadunud tüdruku juhtum, Lisbethi ja Mikaeli suhe.

Ajakirja Millennium omanik ja uuriv ajakirjanik Mikael Blomkvist mõistetakse süüdi laimamises ning talle määratakse kolmekuuline vabadusekaotus. Veel enne, kui ta karistust kandma asub, palgatakse ta uurima 40 aasta tagust mõrvajuhtumit. Juhtumiga seob ennast ka hooldusametniku järelvalve all olev gooti-tšikk Lisbeth Salander.

Raamatukuud - jaanuar ja veebruar 2010

John Grisham - The Associate
Aravind Adiga - Valge tiiger
Kadri Hinrikus - Miia ja Friida
Loung Ung - First They Killed My Father: A Daughter of Cambodia Remembers
Pin Yathay - Stay alive, my son
Alex Garland - The Beach
Erle Stanley Gardner - Ulguva koera juhtum
Kadri Hinrikus - Kui emad olid väikesed

Laupäev, 27. veebruar 2010

Ookeanimaailm

OceanWorld 3D, režissöör Jean-Jacques Mantello

Visuaalselt on see film imeilus, pakkudes kaadreid nii korallidest, värvilistest kaladest, hiiglaslikest vaaladest, erinevatest haidest ja delfiinidest. Eelkõige peaks film huvi pakkuma neile, kes ise ei ole vee all käinud. Sukeldujad on tõenäoliselt näinud ka huvitavamaid pilte :)

Audiopool oli üks hullemaid, mida ma kunagi kinos kuulama olen sattunud. Muusikavalik oli tõeliselt hämmastav, pakkudes nii kirikukellalaadset heli kui mingit kummalist metalset kõlinat kui ekraanil olid suured kalaparved. Lisaks sellele oli tekstiline osa mõeldud ainult lastele ning häiris kohati vaatamist.

Ookeanielu tutvustati läbi kilpkonna silmade, kes kolis oma elukohast tagasi sünnikohta ning läbis teekonnal ca 8000 kilomeetrit. Huvitav kui palju peategelasi filmis kaasategevad olid? :)

3D efekt oli hästi õnnestunud, kalad ujusid vahepeal lausa nii lähedal, et tekkis soov pea eest tõmmata :) Ühtlasi soovitan 3D huvilistel külastada Cinamoni, kus on oluliselt mugavamad prillid kui CC Plazas.

Kiire pastakaste artišokkidega



Artišokk kuulub vaieldamatult mu lemmikuimate köögiviljade hulka. Kuna Eestis seda värskelt saada võimalik ei ole, siis tasub kodus hoida paari purki artišokke õlis. Sest teatavasti ei ole ka konserveerituid meie kaubandusvõrgust kerge leida. Vaadata tasuks väikestesse Itaalia ja Hispaania kohvikutesse ja poodidesse.

Kuumuta potis tomatipasta, lisa hakitud artišokid koos hästi natukese õliga, lisa vastavalt maitsele kas oliive või kappareid ning maitsesta kaste soola, pipra ja värske tšilli või mõne hea tšillikastmega. Soovi korral lisa ka oreganot või basiilikut. Hauta nii kaua kuni pasta on valmis :) Serveeri pika pastaga, näiteks tagliatellega.

Alumisel pildil olev tee on Vietnamist, müüja kinnitas, et see tee on "Good for eyes". Ma algul arvasin, et üritab mind veenda, et silmanägemine paraneb peale teejoomist, aga kui ümmargusest teepallist sai ilus suur lill kuuma vee sees, siis sain aru, et ta pidas silmas tee visuaalset poolt :)

Neljapäev, 25. veebruar 2010

Kevadrullid ja porgandikook



Panen oma lemmikporgandikoogi retsepti siia üles, et ei peaks seda iga kord otsima kui teha tahan (retsept nami-namist, natuke täiendatud):

Vahusta kaks muna kahe dl suhkruga kohevaks. Lisa 150 grammi peenelt riivitud porgandit, paar supilusikatäit purustatud ananassi, natuke hakitud ingverit, 100 gr sulatatud võid, kaks dl nisujahu, millesse on segatud 1,5 - 2 tl küpsetuspulbrit ja natuke muskaati ning sega kõik ühtlaseks. Küpseta 200 kraadi juures 20-30 minutit.
Glasuuri jaoks sega 100 grammi maitsestamata toorjuustu, 50 grammi pehmet võid, 100 gr tuhksuhkrut, natuke vaniljet ja ühe sidruni riivitud koor ning määri glasuur jahtunud koogile.

Vabariigi aastapäeva tähistasime ka momosid ja värskeid kevadrulle tehes. Õnnestusid hästi, ühine kokkamine oli taas tore ja sööjad jäid rahule :)

Esmaspäev, 22. veebruar 2010

Kui emad olid väikesed

Kadri Hinrikus - Kui emad olid väikesed

Kadri Hinrikuse kirjastiil on kuidagi väga soe ja armas, teda on mõnus ja kodune lugeda. Käesolevas raamatus on ta kirja pannud kahe ema, kahe sõbranna lapsepõlvelugusid. Nad sündisid Eesti Vabariigi ajal, nad olid väikesed kui algas Teine Maailmasõda ning käisid koolis nõukogude ajal. Lood on tõestisündinud, autor on lisanud vaid pisut fantaasiat, kinnitab raamatu eessõna.

Mulle kohati tundus, et Kadri Hinrikusel jäi natuke julgusest puudu, et üksikute lugude kirjapanemise asemel kirjutada elust võetud lugudel põhinev ilukirjanduslik teos. Tema raamatuid lugedes võib eeldada, et ta oleks sellega hästi hakkama saanud.

Laupäev, 20. veebruar 2010

Aastavahetus Saigonis


Saigon,
12.02.2010

Escape through travel


Ma oleksin pidanud seda palju varem tegema. Stardirajalt õhkutõustes ei ole enam Eesti probleeme, on ainult päike pealpool pilvi, eesootav reis ja suurepärane seltskond.

Tallinn - London - Kuala Lumpur - Siem Reap - Battambang - Phnom Penh - Kep - Koh Tonsay - Kep - Ha Tien - Phu Quoc - Rach Gia - Can Tho - Saigon - Mui Ne - Dalat - Nha Trang - Saigon - Kuala Lumpur - London - Tallinn -> 28387 kilomeetrit :)


Järgmiseks võiks olla üks neist:

* Bali-Lombok-Gili, Borneo, Malaisia

* Patagoonia, Buenos Aires, Peruu
* Põhja-Tai, Laos, Põhja-Vietnam

Vietnami pildid

Vietnami pildid on siin.

Kolmapäev, 17. veebruar 2010

Summer is coming


Tallinn,
17.02.2010

Kambodža pildid

Kambodža pildid on siin.

Esmaspäev, 15. veebruar 2010

Vietnam - kokkuvõte


Vietnam oli tore ja chill. Midagi väga erilist ei näinud, aga aega veeta ja puhata oli seal mõnus. Külastatud linnad olid kõik väga erinevad, oli nii kaootilist Aasiat kui ka vahemeremeeleolu.

When in Rome do as the Romans do
Kui selle järgi toimida Vietnamis, tekiksid tõenäoliselt kiirelt probleemid. Näiteks ei võetud ühes teeäärses söögikohas vastu raha, millel oli üks tükike nurgast ära rebitud. Tütarlapse vietnamikeelse jutu ning kehakeele põhjal sain aru, et mul tuleb maksta mõne muu rahatähega. Ma oleksin ju võinud käituda nagu tüüpiline vietnamlane ning naratada ja öelda "Sorry", aga mingil põhjusel ma siiski vahetasin raha ümber :) Samal bussisõidul oli meil ka ettehoiatamata kahetunnine peatus ning kui me juhilt küsisime, et mis toimub (osad jäid järgmises linnas oma järgmisest bussist seetõttu maha), siis juhi ainus vastus oligi naeratav "Sorry".

Inglise keelt räägiti Vietnamis oluliselt vähem kui Kambodžas, mis aeg-ajalt tekitas mõningaid probleeme. Näiteks voodilinadega :) Algul kulus mul ca 15 minutit, et teenindavale personalile selgeks teha, mida ma soovin, hiljem olin juba oluliselt osavam ning sain 5 minutiga hakkama. Mõningad asjad õppisime ära vietnami keeles, et kiirendada toidu kättesaamist söögikohtades :) Näiteks kuulus meie sõnavarasse "khong hanh" (no onion, sest Julian ei söönud sibulat), "sua" (piim), "lan lan" (jää) jmt.

Tänavamüüjaid olid vähem kui Kambodžas ning eriti pealetükkivad nad ei olnud. Erandiks Saigoni turud, kus "kõndivast rahakotist" kinni haarati ning t-särke vmt pakuti.

Saigoni liiklus tekitas aeg-ajalt tunde, et sealt eluga ei pääse, aga nagu näha, kõik siiski toimis :) Täiesti igasuguste südametunnistuspiinadeta sai kilbina kasutatud nii lapsi kui vanureid :) Kui mõni kohalik hakkas üle tee minema, siis kõige parem lahendus oli jälgida ainult teda (kindlasti mitte vaadata ringi ega ümbritsevat liiklust) ning püsida tal võimalikult lähedal.

Kuludest kohapeal (18 päeva):

majutus - 1030 krooni, keskmiselt 57 krooni öö
söök-jook - 1845 krooni, keskmiselt 102 krooni päev
transport - 680 krooni, keskmiselt 38 krooni päev
activities, sissepääsud jmt - 775 krooni, keskmiselt 43 krooni päev (sisaldab sukeldumist 550 krooni)
muud kulud - 600 krooni, keskmiselt 33 krooni päev (sisaldab viisat 550 krooni)
ostud - 1480 krooni, keskmiselt 82 krooni päev (peamiselt kohv, tee, sallid :), riided, USB pulk piltide jaoks)
raamatud - 150 krooni

KOKKU - 6560 krooni, keskmiselt 364 krooni päevas.

Budget-hotellidest:
Phu Quocil ööbisime Duong Dongis, seal olid hotellid oluliselt parema hinna ja kvaliteedi suhtega kui hinnatud Long Beachil. Ühtlasi oli meil Night Market paarisaja meetri kaugusel ning kui randa tahtsime minna, läksime motodega näiteks Bai Sao randa, mis on üks maailma ilusaimaid. Kõik Long Beachil ööbijad käisid linnas söömas ja drinke tegemas ning pidid hiljem kas taksoga hotelli tagasi sõitma või siis mitu kilomeetrit jalutama :)
Phuong Dong Hotel - double room, AC, w bf, hot water 17 USD
Hotell Sea Breeze - uus hotell, väga ilusate ja korralike tubadega, osadel tubadel merevaade, double room alates 15 USDi.
Can Tho - Hotel-restaurant 31 - double room w fan, hot water 6 USD
Saigon - Yinh Guesthouse - double room w AC and fan, hot water 12 USD
Mui Ne - nime ei mäleta, aga parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli leidsime keskuses, double room w AC, hot water maksis 15 USD
Dalat - Phuong Hanh - tuba kahe king size voodiga, w fan, hot water 10 USD (vannituba oli samasuur kui hotellituba Phnom Penhis:)
Nha Trang - Hoang Ha Hotel Yellow River - tuba kahe king size voodiga, w AC, fan, hot water 8 USD.

Rand

Alex Garland - The Beach

Raamat, mille põhjal on tehtud samanimeline film, Leonardo DiCaprioga peaosas. Filmi olen näinud ning kuna ma seda suuremaks asjaks ei pidanud, siis see häiris mõnevõrra lugemist. DiCaprio nägu oli pidevalt silme ees... Taas on tegemist olukorraga, kus hea raamatu põhjal on tehtud sisutühi Hollywoodi film.

Richard on 20ndates backpacker, kes saab kaardi saladusliku saare asukohaga. Ta räägib saarest kahele prantslasele, kes otsustavad hetkega, et see paradiisisaar tuleb leida. Nad tuvastavad saare asukoha ning jõuavad sinna ka kohale. Richardit saadab aga saare algselt leidnud, sealt lahkunud, Richardile kaardi andnud ning seejärel endal veenid läbi lõiganud Duffy.

Elu rannal tundub algul paradiisina, siis aga hakkavad asjad valesti minema.

Stay alive, my son

Pin Yathay - Stay alive, my son

Mõlemad eelmised raamatud, mis ma punakhmeeride perioodist lugesin, olid kirjutatud autorite poolt, kes sel ajal olid lapsed. Pin Yathay oli 1975. aastal abielus ja kolme lapse isa, seega erines antud raamat kahest esimesest oluliselt. Kui Chanrithy Him ja Loung Ung kirjeldasid eelkõige seda, mida nägid ja kogesid, siis Pin Yathay lisas olulise osana ajalugu, poliitilist analüüsi, tausta ning inimeste lootusi, pettumust ja usku. Autor on sunnitud aprillis 1975 lahkuma oma naise, kolme lapse ning ülejäänud sugulastega Phnom Penhist ning varjama oma senist staatust ja ametit punakhmeeride eest. Kahe aasta jooksul kaotab ta kõik - naise, lapsed, vanemad ning suurema osa ülejäänud sugulastest. 1977. aastal õnnestub tal ainsana oma perekonnast põgeneda Taisse.

Kambodža lapsed mäletavad

Loung Ung - First They Killed My Father: A Daughter of Cambodia Remembers

Raamat punakhmeeride ajastust, nähtud läbi lapse silmade. Autor oli viieaastane, kui punakhmeeride armee Kambodža vallutas ning oma verist revolutsiooni alustas. Ung elas oma vanemate ning õdede-vendadega Phnom Penhis ning oli keskmisest paremal järjel. See tähendas ühtlasi ka suuremat ohtu neile, kuna punakhmeerid soovisid esmajärjekorras hävitada kõik haritud ning lihttöölisest kõrgematel positsioonidel olevad inimesed. Nad lahkusid Phnom Penhist koos ülejäänud elanikega ning hakkasid elama ja tööle loodud töölislaagrites. Järgmise nelja aasta jooksul kaotas Ung oma vanemad ning kaks õde.

Kuna ma olin enne reisi näinud filme ning lugenud raamatuid Kambodža ajaloost, siis midagi uut antud raamat mulle ei pakkunud, küll aga oli seda lugeda teistmoodi kui kohad, millest juttu oli, mul nähtud olid ja lugedes elavalt silme ees.

Kambodža kokkuvõte

Kambodža on hoopis midagi muud, kui ma enne minekut ette kujutasin. Põhimõtteliselt räägitakse Kambodžaga seoses kahest asjast - Angkori templitest (Angkor Wat on üks seitsmest maailmaimest) ning Khmer Rouge'st, mille tulemusena on osa riigist endiselt kaetud maamiinidega ning tänavapildis rohkelt invaliide.

Külastasime templeid, kuid meile nad paraku sellist muljet ei avaldanud kui oleks oodanud. Nad olid kindlasti huvitavad, aga mitte nii võimsad, kui oleks oodanud. Samuti ei hakanud silma rohkem invaliide kui mujal (Vietnamis oli neid isegi rohkem). Küll aga on tegemist maaga, kus on väga lihtne reisida ning mis on täis erakordselt sõbralikke inimesi, kes suuremalt jaolt räägivad ka hästi inglise keelt. Loodus kuival hooajal erilist muljet ei avaldanud, pigem oli huvitav näha teeäärseid külasid ja kohalikke oma igapäevaelus. Lõunas oli ka ilusaid randu, mis olid ääristatud palmidega.

Kuludest kohapeal (8 päeva):

majutus - 430 krooni, keskmiselt 54 krooni öö
söök-jook - 695 krooni, keskmiselt 87 krooni päev
transport - 395 krooni, keskmiselt 49 krooni päev (sisaldab muuhulgas 18-dollarilist laevapiletit Siem Reapist Battambangi)
activities, sissepääsud jmt - 375 krooni, keskmiselt 47 krooni päev (sisaldab Angkori templite sissepääsu 20 dollarit, paadireisi Rabbit Islandile jmt)
muud kulud - 165 krooni, keskmiselt 21 krooni päev
ostud - 475 krooni, keskmiselt 59 krooni päev (peamiselt riided kohapeal kandmiseks, seljakott)
raamat - 44 krooni

KOKKU - 2579 krooni, keskmiselt 322 krooni päevas.

Kuna trip.ee-d lugedes jääb mulje, et eestlased reisivad pigem kallilt kui odavalt (majutusega seoses räägitakse hotellidest, kus öö hind algab 40 dollarist), siis panen kirja ka hotellid, kus me ööbisime :)

Siem Reap - Palm Garden Lodge - double room w fan 9 USD (asub kesklinnast ca 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel, hind sisaldab pick-up'i, tasuta tuk-tuki linna piires, hommikusööki ja puuviljakorvi)
Battambang - Chaya - twin room w fan 5 USD, cold water
Phnom Penh - parima hinna ja kvaliteedi suhtega hotell Lakeside piirkonnas on Grand View Guesthouse - twin room w fan 5 USD, cold water
Kep - Kep Seaside Lodge - twin room w fan 10 USD, cold water (asub rannas ning 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel crab marketist).

Reede, 12. veebruar 2010

Love Saigon


Mulle meeldib Saigon kogu tema hullumeelses liikluses ja kaoses, toimivas kaoses. Siin on täpselt see tunne, mis minu meelest ühes Aasia linnas peab olema. Kitsad, värvilised majad, liiklus, kus kardad iga hetk surma saada, aga mis siiski täiesti toimib, tänavakohvikud ja koõkvoõmalikud loomad ringi jooksmas, rohkelt viirukit, yksikud pagodad keset elumaju, soe, palju päikest, turiste, kellest iga teisega ajad juttu, odavad hinnad, lahedad baarid.
Ma olen siin juba teist korda ja pikendasin oma siinviibimist planeeritust veel yhe paeva võrra kauemaks. Air Asia võiks mind kuld- või plaatinaklientide hulka arvata, vaevalt, et kellelgi teisel nii palju väljaostetud kuid kasutamata pileteid on.
Eelmisel nadalal oli linn rahulik, igapäevane. Hetkel keerleb kõik laheneva hiina uue aasta ymber, mis saabub juba sel nadalavahetusel. Linn on täis tulesid, paberlaternaid, lilli ("kuuskedena" kasutatakse meeletult suuri potililli või pisemaid kirsipuid või apelsinipuid või mingeid kollaste õitega puid), põrsamoodi plastiktiigreid, kõik kohalikud, kellega suhtled, soovivad head aastavahetust. Igal pool mängib muusika. Eelmisel nädalal tõmmati hotellidele trellid 12-1 vahel ette, baarid panid samal ajal uksed kinni, seekord värises hotell veel kell kolm öösel kõrvalasuva baari muusikast.
Rotid ja hiigelprussakad jooksevad endiselt ringi nii päeval kui öösel. Suur osa kohalikest elanikest on linnast ara sõitnud perede juurde ning mõningaid teenuseid on raske osta (näiteks pesupesemist). Paljud poed on nädala suletud. Busse liigub vähe, rongid-lennukid on välja myydud.
Aga Saigon on lahe, see on koht, kus ma võiksin elada :)

Neljapäev, 11. veebruar 2010

Sookidest


Ma ei maleta, kas ma juba kirjutasin omale siia yles, et superhea kastme krevettide juurde saab kui varske jahvatatud pipra peale pigistada laimimahla.

Vietnamis sain esimest korda varskeid kevadrulle (naiteks kala tellides tuuakse alati lauda ka kevadrullide tegemise materjal) ja need on oluliselt paremad kui frititud.

Kambodzhas soime palju kohalikke toite - amoki, karrisid. Ettevaatliku turistina alustasin kanaga, kuid kolmandal paeval oli selge, et kana tellimine tuleb ara lopetada, kuna nad serveerivad kanast seda osa, mille mina kodus ara viskan. Laksin kalale yle. Syyakse valget kala ja see on maitsev ja mahlane. Alates Kepist tulid meie menyysse vaga tugevalt erinevad mereannid. Soime krabisid, krevette, kala, erinevaid tigusid, kalmaari, navajosid.

Mereannid jatkusid Vietnamis. Vahelduseks loomaliha. Siin me kohalikke toite eriti ei tarbinudki - pysisime loomaliha ja mereandide peal. Kergemaks eineks soime vahepeal pho'd (nuudlisupp) voi monda muud suppi, kevadrulle voi Vietnami pannkooki (omlett aedviljadega). Vietnamis hakkasime sooma ka puuviljasalateid ja jooma erinevaid puuviljakokteile. Moned korrad proovisime ka veini Dalat Red, mis teatud hetkel koos rohke coca voi 7upiga taiesti joodavaks osutus. Vietnami magus kohv jaaga ja kylm sidrunimahl on kuumadel hommikutel taiesti asendamatud.

Kolmapäev, 10. veebruar 2010

Statistikat :)

* Kolm pealtnahtud motoavariid viie paeva jooksul. Peale viimast, mis juhtus eile ohtul ja meist vahem kui kahe meetri kaugusel, otsustasin lennujaama tulla ikkagi autoga.

* Kalleim hotell oli Phu Quocil, kahene tuba koos hommikusoogiga maksis 17 USDi.

* Odavaim hotell oli Phnom Penhis, kahene tuba 5 USDi.

* Odavaim olu on Saigonis, liitrine kanister maksab 12 000 VND (ca 0.75 USD), aga ysna lahja.

* Seitse paadisoitu kolme nadala jooksul :)

* Keskmine paevane kulu Kambodzhas oli alla 25 USDi, Vietnamis alla 30 USDI, sh koik kulud, va. rahvusvahelised lennud.

* Pikim tualetipaus bussisoidul - 2 tundi.

The town with busy nightlife

Nha Trang on kirjelduste kohaselt yks Vietnami elavamate randade ja kuumima ooeluga linnu. Kui see ka nii on, siis meie seda randa ja ooelu ei leidnud. Rand oli tavaline, rahvast vahe, ujumiseks ysna ebasobiv. Baarid hakkasid kella kymne paiku ohtul uksi kinni panema ja kell yksteist olid tanavad tyhjad ja pimedad. Paar ooklubi oli avatud, aga peale yhe kylastamist me nende vastu rohkem huvi ei tundnud. Ostsime yhest karust pudeli Hanoi viima (liiter ca 4 USD) ja apelsinimahla ning tarbisime seda keset tanavat miniatuursetel plastiktoolidel. Paadisoidule jargmisel paeval ei joudnud.

Tana hommikul laksid Julian, Elena ja Luciano merele, mina pakkisin asjad ja tulin lennujaama, et lennata tagasi Saigoni. Kuna mul pole nii lahedat reisiseltskonda kunagi varem olnud, oli tana hommik eriti raske. Tavaliselt kellegagi koos reisides saad nendega ka peale reisi kokku, aga antud juhul lahen mina tagasi Eestisse ja nemad jatkavad oma reisi labi Vietnami, Laose ja Pohja-Tai. Ja isegi kui nad jouavad kunagi koju tagasi, on nende kodu teises Euroopa otsas.

Nha Trangi lennujaamas on peale minu hetkel kymmekond turisti ja teine samapalju teenindavat personali. Vietnam Airlines tahab oma reisijaid lennujaamas naha hiljemalt 2h enne lendu, aga check-in'i avavad poolteist tundi enne lendu. Monusaks araolemiseks on terminalis kolm soogikohta ja yks plastikmanguasjade myygilett. Pole vist vaja mainida, et inglise keelt siin ei raagita:
"Do you have Internet here?"
"Yes" ja viitab pistikupesale porandas
"No, no wifi. Computers?"
"Yes" ja naeratab laialt
"Where, computers?"
"Yes" naeratusega. Jatkame nii monda aega kuni ta laheb kolleegilt uurima, mida ma tahan. Selgus, et Internetti ikka pole.

Esmaspäev, 8. veebruar 2010

Tagasi mere aares

Magisest Dalatist mereaarsesse Nha Trangi. Bussiga. Pick up pidi olema 11.30. Suurt usku meil sellesse ei olnud ning kell 11.45 soime veel hommikust lahedalasuvas kohvikus. Ca kell 12.30 tuli mikrobuss, mis viis meid yhe hotelli ette, kust suur buss meid uuesti peale korjama pidi. Nii ca 15 minuti parast. Tund aega peale hotelli ette joudmist mangisime endiselt hotelli ees kaarte. Hotelli omanik tuli ytlema, et kuna me juba tund aega tem hotelliesist kasutame, tahab ta selle eest 5 dollarit saada. Ytlesime, et maksame roomuga isegi 2x5, sest see oli ju meie idee, kuidas ideaalselt paeva veeta. Natuke enne kahte tuli ... sleeping bus. Minu jaoks taiesti uus kogemus ning toenaoliliselt on vaid vietnamlastele arusaadav, miks pealelounane soit peaks toimuma magamisasemetega bussiga. Kaks tundi peale starti tehti WC- ja soogipaus ning buss kadus teadmata suunas. Kui paus oli kestnud ca tund aega, hakkasime huvi tundma, kus meie buss on. Selgus, et juht elab lahedal ning oli vahepeal koju lainud. Kulus veel tund ning juht joudis kohale. Uuesti hakkasime soitma juba pimedas. Yhtlasi sai selles kylas labi ka korralik asfalttee ning yleyldse igasugune tee. Kas te olete kunagi kottpimedas keset magesid soitnud teel, mida ei ole olemas? Well...

Pühapäev, 7. veebruar 2010

Jalutuskäik Champs-Élyséel

Eile õhtul laksime sööma ning võtsime suuna ... Eiffeli tornile. Jalutasime piki Champs-Élyséed, vaatasime posh'e hotelle ja restorane, jõime veini (Dalatil on oma vein, mis pole just kõige halvem, mida proovinud olen) ja soime nagu ikka kohas, kus teisi turiste polnud. Ja sõime nagu ikka mereande. Ja artišokke :) Siin müüakse tanavatel neid palju, ostsime kolm suurt artišokki ning palusime restorani omanikul need meile ara keeta. Suurepärane :) Täna hommikul läksin hotellist välja ja tõin kolme minuti kauguselt hommikuks croissante. Meil pole enam absoluutselt tunnet, et me Aasias oleme. Ja piisavalt jahe on siin ka, et Euroopana/Pariisina tunduda. Öösel linnapeal olid jakid seljas.

Laupäev, 6. veebruar 2010

Vahemeremeeleolu jatkub

Liikusime Mui Ne'st edasi Dalati. Aeg piletil vaitis, et soit kestab 7,5h, me olime kohal ca nelja tunniga. Miks keegi mulle ei oelnud, et Vietnam nii magine on??? Esimesed kaks tundi kihutasime mikrobussiga kitsastel magiteedel nii nagu buss vahegi vottis. Rahvas vahetas asukohti, sest yhel oli halvem olla kui teisel. Ytlesime juhile, et soovime kohvipeatust (arasoit oli kell 7, Mui Ne magas ja polnud voimalik saada ei kohvi ega midagi). Peatuse saime. Aga mitte selles rohkete kohvikute ja restoranidega varustatud linnas, millest labi soitsime, vaid yhes teeaarses minikohvikus, kust saime osta jooke ning mis meie juhti ja kohvikupidajat vaadates ilmselgelt pereariks osutus. Soidetud oli selleks ajaks ca 3,5h ning eeldasime, et ca 3-4h on veel ees. Poole tunni parast joudsime Dalati :) Aga yldiselt oli hea meel kiirelt kohale saada.

Dalat on samuti midagi muud kui ylejaanud Vietnam, siin on rohkelt lilli, linn asub maekyljel ning taas meenutab pigem monda Prantsuse vaikelinna.

PS. Paremasse serva panin ka Elena ja Juliani blogi lingi, nemad kirjutavad oluliselt pohjalikumalt kui mina ja panevad pilte ka :) Nemad on kirjutamisega hetkel Phnom Penhis. Ingliskeelne blogi on neil ka, sellega on veel rohkem maas ;)

Vahemere aares

Yleeileohtune otsus - Balile mineku asemel jaan pikemalt Vietnamisse ja siis juba siit otse tagasi - toi meid tanaseks kuidagi natuke ootamatult "Vahemere aarde". Mui Ne ei sarnane mitte kuskilt Vietnamiga. Siin on kallid rannaarsed hotellid ja ilusad resortid, valgete diivanitega posh'id baarid otse mere aares, kus yhelt poolt kuuled laineid (paari meetri kaugusel) ja teiselt poolt reggerytme kolaritest. Ei mingeid slumme ega getosid ega kerjuseid nagu oleme harjunud nagema. On hoopis paarikorruselised ilusad ja korralikud majad ning pigem tekib tunne, et oleme kuskil Vahemere aares. Ja palav on. Ca 35 kraadi.

Yldiselt on tegemist koige fancy'ma linnaga meie reisi jooksul ning seisame silmitsi probleemidega, mida meil varem olnud pole. Kord pole siin elektrit (katsu magada 35-kraadise kuumaga kui ei vent ega AC ei toota), kord vett. Kysisin meie hotelli restoranis kell 11 hommikul kohvi, oeldi, et saab alates kella kahest pealelounal. Jargmises restoranis oli kyll kohvi, kuid polnud midagi syya. Kolmandas oli kohv ja oli ka sook, aga polnud hommikusooki (ja sellise kuumaga ikka naljalt hommikuks mingit praadi ei telli). Jne :) Turistidest on siin 90% venelased, rida teenindusasutusi reklaamib ennast vene keeles ning kui tavaliselt teretavad turistid omavahel Hello'ga, siis siinkandis oeldakse Zdrastje, kui kellegagi kokku trehvad.

Paeval kaime vaatamas kolme erinevat varvi liivaluiteid ning naaseme olles mitmelt kihilt liivaga kaetud. Esimeses peatuspaigas, kus kaisime vaatamas oranzhe luiteid, tuli jalatsid ara votta ja mooda joge luideteni jalutada. Mingi vaike poiss sokutas ennast meiega kaasa, viidates aeg-ajalt jalutamiseks sobivale kohale. Eeldasime, et poiss teeb seda jootraha ootuses ning tagasijoudes (ca pooletunnine jalutuskaik) andsime talle 10 000 dongi (ca pool dollarit). Selgus, et oleme jube kitsid ning poiss ootab vahemalt 50 000 dongi. Kaldale tagasijoudes teatas naisterahvas, kes eelnevalt kaskis meil jalatsid ara votta, et nendega me minna ei saa, et jalatsivalvamine maksab. Wth??? Votsime oma jalatsid ja jatsime naisterahva meie peale karjuma. Enne veest valjatulekut libises meist mooda natuke pikem kui meetrine madu, saak (konn?) hambus.

Ohtul jalutasime keskusest valja ning soime mereande linnaservas mere aares. Rohkelt kala, krevette, hiiglaslikke tigusid. Restorani jagasime kahe ookullilise ja vahemalt kaheksa vesirotiga. Aga peaaegu mitte kunagi ei jaga me restorani teiste turistidega :) Teised kaivad kuidagi fancy'mates kohtades :P

Paari asja olen pidevalt unustanud mainida. Koik Vietnamis on tehtud puhtalt asiaatidele. Naiteks soogikohtades, kus me soome, on sona otseses mottes nukumoobel. Laud on polvekorgune ja toolid miniatuursed. Ca kolmandik Eestis levinud plastikmoobli mootudest. Ukseavad on madalad, mehed peavad kummarduma. Peeglid on nii madalal, et isegi mina pean kummarduma :)

Ja veel - koik restoranid, hotellide lobby'd ja osad poed muutuvad oositi garaazhideks - sinna pargitakse nii palju motosid, kui vahegi mahub. Vahesel vabal pinnal, mis lobby'desse jaab, magavad hotellitootajad.

Teisipäev, 2. veebruar 2010

Lahenevad pidustused

Hetkel ei pea ma silmas Hiina uut aastat, mille ootuses kogu Aasia juba monda aega elab (koikjal plingivad kirjad, mis soovivad haid joule ja onneikku uut aastat!). Kommunistlikul Vietnamil on homme synnipaev. Juubel - 80 aastat. Ettevalmistused pidustusteks on taies hoos - koikjal ripuvad sirbid-vasarad ja kollased viisnurgad.

Saigon on endiselt monus. Arhitektuuriliselt meenutab pigem Euroopat (Prantsuse mojud) kui Aasiat. Aga elu ise on puhas Aasia :)

Tana kylastasime teist baari, kus viinakokteilid maksid yhe dollari. Arutelu kontinentide yle jatkus :))) Ja suurems seltskonnas kui varem.

Kella kahe paiku oosel on enamus soogi- ja joogikohti suletud, seega jatkasime oma hotelli ees :) Umbes samal ajal karutas yks naisterahvas tanavale tugitooli, teine tassis toiduained. Toenaoliselt hakkas kohalik elanikkond juba arkama :) Oma seekordset "baari" jagasime ca 5cm prussakate ja oluliselt suuremate rottidega.

Esmaspäev, 1. veebruar 2010

Õhtused arutelud

Meiega on põhimõtteliselt liitunud ka yks Ameerika paar, keda oleme kohanud pidevalt alates Can Thost. Tana tutvustasid nad meile baari, kus liitrine kanister õlut maksab 6 krooni. Õhtu jooksul tekkis meil nii tuline vaidlus geograafilistel teemadel, et meiega yhines veel yks Kanada tydruk. Teemaks kontinendid ja mitu neid on. Ameeriklastele õpetatakse, et Põhja- ja Lõuna-Ameerika on kaks eraldi kontinenti, meie Elenaga tutvustasime Noukogude kooli teooriat, mille kohaselt on olemas ka Euraasia kontinent. Õhtul pidime googeldama ning homme teeb kaotaja teistele kaks ringi õlut vaja.

Saigon on mõnus. Isegi oma hullumeelse liiklusega. Aga sellest eraldi ja pikemalt :)

PS. Lapake ka varasemad postitused labi, sest ma panin midagi ka varasemate kuupäevadega kirja, et ajaliselt enam-vahem õiges järjekorras pysida.