Glow with the Tide. Hommik mil ookeanist sai Miami

Läksime taas magama, rõduuks pärani lahti, kuulates kerget lainemühinat ja igapäevast kruiisilaeva taustamüra. Kell 4 hommikul ärkasin aga selle peale, et kergelt ärritunud Scott pani rõduukse kinni. Vabandust – mida? Ma olin siiralt üllatunud. Tavaliselt on just tema see, kes nõuab akende või uste lahti hoidmist, ükskõik mis ilmaga. Kasvõi siis, kui hommikul tuleb magamistoast lund välja kühveldada. Seekord oli probleemiks aga… Miami liiklusmüra. Eh? Jah, hea lojaalne lugeja – olimegi juba Miamisse sisse seilamas ja Kariibi mere idüll sai otsa. Lainemüha oli asendunud ärritunud taksojuhtide signaalitamisega.

Sõime veel hommikust ja suundusime seejärel oma kohvritega välja. Olin just samal hommikul lugenud õuduslugusid lõpututest järjekordadest ja tundidepikkusest ootamisest, seega otsustasime viisakalt oma broneeritud ajavahemikku mitte ootama jääda ning marssisime otse kuuendale tekile. Ei mingit kaost. Ei mingit ootamist. Ei mingit draamat. Isegi mitte teisi reisijaid. Piirikontrollis tekkis küll väike viivitus, kuid ka sealt saime läbi vähem kui 10 minutiga. Sujuv seilamine – sõna otseses mõttes kuni viimase hetkeni.

Kuna meie mõlema lennud olid alles õhtul, aga laevalt pidime lahkuma juba hommikul, olime päevaks rendiauto võtnud. Rendifirma teoreetiliselt pakkus tasuta transporti oma kontorisse. Praktikas tundus aga selle bussi ootamine nagu Godot’ ootamine. Nii, et haarasime esimese vaba takso ja kihutasime ise kohale. Olime järjekorras viiendad. Kolmkümmend minutit hiljem seisis Scott endiselt sabas, mina valvasin samal ajal õues kohvreid. Selleks hetkeks oli järjekord kasvanud umbes 15 inimeseni ning just siis saabus ka esimene tasuta bussitäis autorentijaid, kes end samuti kohe sappa sättisid. Ja vaid 45 minutit hiljem… oli meil auto käes. Kui me oleksime tasuta transporti ootama jäänud, olen üsna kindel, et seisaksime siiani seal autorendi järjekorras.

Auto käes, oli aeg shoppamiseks. Veetsime paar tundi Florida suurimas kaubanduskeskuses, tegime veidi oste, sõime ja siis – mis kõige olulisem – suundusime Dairy Queeni. Sest olgem ausad: ükski USA reis ei ole täielik ilma Dairy Queenita. 10/10.

Seejärel oli aeg lennujaama sõita, auto ära anda ja oma väravate juurde liikuda. Mida me ka tegime – nagu kohusetundlikud reisijad ikka.

Lennukisse minnes märkasin, et mu iste oli kahtlaselt… dekoreeritud. Millegagi, mis nägi väga välja nagu okse. Küsisin stjuardessilt niiskeid salvrätte. Tal neid anda ei olnud, küll aga pakkus ta mulle teist tekki, millega iste katta, ning kinnitas, et tegemist on täiesti uue lennukiga. Noh… see okse nägi ka üsna uus välja, nii et ju siis kõik klappis? Lõpuks ilmusid ka niisked salvrätid ja ma küürisin selle salapärase olluse põhjalikult ära. Kriis lahendatud.

Hommikuks olin Kopenhaagenis, seal kiire ümberistumine – ja varajaseks pärastlõunaks kodus, kus Gerli ja Saskia juba ootasid.

Tagantjärele mõeldes on kolm asja, millest ma kõige rohkem puudust tunnen (suvalises järjekorras):
1. Ülihea söök
2. Jõusaal ja jooksurada sõna otseses mõttes paari minuti kaugusel
3. See ÜLImugav võrkkiik meie rõdul

Jah, ma igatsen ka sooja ilma, päikest, uusi kohti ja kogu seda kruiisivibe’i – aga need kolm asja? Tooge tagasi!

Where Pink meets Blue. Eeslitest, pelikanidest ja kaktustest

Ärkasime Bonaire sadamas — ja üsna kiirelt peale saarelejõudmist oli selge: Bonaire oli kõik see, mis Arubal puudu jäi, ja rohkem veel. Väike, imeline saar vaid kahe linnaga, millest isegi suurem oli mõnusalt pisike. Super rahulik, lihtne jalgsi avastada ja uskumatult armas oma värvides.

Roller? Loomulikult oli see ette broneeritud. Kümme minutit hiljem olid meil võtmed käes, marsruudisoovitus kaasas ja minek.

Esimese asjana jäid silma aiad. Või õigemini… kaktuseaiad. Terved aiad, mis olid kaktustest. Noh, nagu hekk, aga kaktused. Mitte dekoratiivsed kaktused. Kaitsekaktused. Need inimesed ilmselgelt ei armasta ootamatuid külalisi. Võimalik, et eestlased. Või vähemalt hingelt.

Tee ääres jalutasid eeslid ringi ning igal pool, kus vähegi vett leidus, passisid pelikanid.

Tegime lühikese peatuse surfirannas ja liikusime edasi orjahüttide juurde. Esimesed neist olid kirjas kui "punased orjahütid" — okei, reaalselt oranžid — ja paiknesid rannaribal nagu kellegi väga veider ettekujutus luksuskuurordist. Igal hütil oli tilluke aknaava ja praktiliselt olematu suurusega ukseava. Mina mahtusin sisse ainult poolroomates. Sees sai istuda, aga seista ei olnud võimalik. Mugavus ei kuulunud ilmselgelt algse disainiplaani juurde.

Veidi maad edasi olid "vanad orjahütid" — kujult täpselt samasugused, lihtsalt valget värvi. Samad pisikesed avad, sama karm meeldetuletus ajaloost, sama sürreaalne rannamiljöö.

Järgmine peatus: roosad soolaväljad. Helesinise taeva taustal olid värvid täiesti ebareaalsed. Suured soolakristallid olid turistide jaoks ootel ja loomulikult võtsime neid ka kaasa.

Külastasime ka 1000 Steps randa (mis õnneks ei vasta tõele — tegelikult on seal ainult 77 astet) ja pärast seda oli aeg roller tagastada.

Kohe pärast rolleri äraandmist tegime esimese peatuse otse üle tee — käsitööpagariäris ja kohvikus. Sealt skoorisime uskumatult hea haputaina pistaatsiasaiakese. Maitses nagu võiroos 90ndatel. Lihtsalt imeline. Kindlasti üks parimaid saiakesi, mida selle reisi jooksul söönud oleme.

Jalutasime linnas ringi, istusime kohvikutes, nautisime aeglast tempot ja kõndisime lõpuks tagasi laeva. Tegime veidi trenni (et õhtusöögiks valmistuda) ja kell 20 lõpetasime päeva pastaga Itaalia restoranis.