Go Blue. Dairy Queen, hirved ja ei ühtegi sõõrikut – nädal Michiganis

 

Pärast päevi kestnud ootust (ja vaikselt üleskerivat paanikat) saabus lõpuks neljapäev ja kauaoodatud hetk – jõudsime Dairy Queeni! Kriis möödas. Ausalt öeldes hakkasin juba muretsema, et mu kauaoodtud Blizzard jääb seekord vaid plaaniks paberil.

Õhtul läksime päikeseloojangul ümbruskonda jalutama. Ja nägime hirvesid. Karjade kaupa. Ühe tänavanurga peal lugesime 15 kokku, kõik lihtsalt seisid seal, nagu oleks see nende tänav. Vaatasid. Hindasid. Õhtu oli imeilus ja soe, taevas roosades ja kuldsetes toonides, ning puud ja põõsad olid järjest roosdes õites – vaated olid nagu mõnel Louvre’i maalil. Mul õnnestus isegi mõned head pildid endast saada.

Reede õhtusöögiks valmistasin Pad Thai’d ja kringlit (sest miks mitte ühendada Tai tänavatoit ja Eesti klassika?). Kõigile neljale maitses ja – kui tohib öelda – olin üsna uhke enda üle.

Laupäev viis meid tagasi mu lemmiklinna siinpool Atlandi ookeani – Ann Arborisse. Jalutasime tuttavatel tänavatel, võtsime mõned mini-cupcake’id ja üritasime leida ka mini-sõõriku kohta… mis oli kahjuks juba uksed sulgenud ja kadunud ettevõtluse ajalukku.

Käisime läbi ka oma kunagiselt kodutänavalt ja lõpetasime päeva Zingermani võikudega – järjekordne absoluutne lemmik. Tellimissüsteem oli lihtne: esitad tellimuse ekraanil, saad sõnumi kui toit valmis, ja lähed järele. Lihtne. Aga siis, vahetult enne maksmist, tuli jootraha ekraan, kus vaikimisi oli selleks märgitud 18%. Mina tegin tellimuse, Scott läks järele – ja loomulikult ei suutnud me otsustada, kes meist jootraha vääris. Lõpuks jäi olukord lahenduseta… ja jootraha jäi andmata. Töötasime tasuta.

Pühapäeval nägime, et ilmselt pool Jacksoni linna teeb meie naabri aias joogat. Õhtuks läksime Common Grilli Chelseas, kus me polnud käinud alates Scotti sünnipäevast 2019 (või oli see 2018?). Toit oli endiselt suurepärane. Menüüs on veel mitu asja, mis jäid seekord tellimata. Järgmine kord, siis.

Esmaspäev tõi järjekordse Dairy Queeni hetke (sest miks piirduda vaid ühega?), millele järgnes õhtusöök Itaalia restoranis, kus oli motoks ilmselgelt „Mida suurem, seda parem“. Portsjonid olid hiiglaslikud. Tõsiselt hiiglaslikud.

Ja siis tuli teisipäev – lennujaama ja lennukipäev. Varustatud Starbucks'i Cookie Crumble Frappuccinoga, asusin teele ja jõudsin lõpuks kolmapäeva pärastlõunal koju.

Go Blue. Kõrbetolmust kirsiõitesse

Lihavõttepühapäev algas Jacksonis, kui ärkasime Scotti ema juures. Päeva olulisim plaan oli lihavõttelõuna. Mu kallis abikaasa oli mulle määranud magustoidu valmistamise. Kui aga kööki jõudsime, et asja täpsemalt arutada, selgus, et Scotti ema oli juba laimikoogi valmis küpsetanud. Etteruttavalt võin öelda, et kook oli väga hea ning Scotti maitsele ka sobivalt hapu.

Seega edutati mind sparglivalmistajaks – keerasin sparglid peekonisse, praadisin krõbedaks ja serveerisin parmesaniga. Julge hundi rind haavleid ei karda ning Scott võttis esimest korda elus ette rostbeefi tegemise. Ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Scotti ema tegi veel täidetud kartuleid. Meie hiline lõuna kujunes väga mõnusaks ja – nagu arvata oli – sõime taas rohkem kui oleks pidanud.

Esmaspäeval, kohe pärast tööpäeva lõppu, sõitsime Ann Arborisse, mõlemal oma päevakava kaasas. Niipea kui kohale jõudsime, hargnesime nagu kogenud taskuvargad – mina suundusin TJ Maxxi (ma polnud seal kunagi kevadel käinud ja nende riidevalik võttis silme eest kirjuks), Scott ajas omi asju. Tund hiljem leidis ta mu endiselt TJ Maxxi riiulite vahelt

Enne õhtusööki tegime veel väikese visiidi Home Goodsi (mu teine lemmikpood TJ Maxxi järel), ja seejärel kohtusime Rebeccaga Knight’sis – restoran oli endiselt oma tuntud headuses. Ja teenindus oli väga äge!

Teisipäeva õhtul olime lihtsalt kodus – valmistasin koorese sidrunipasta praetud kanaga. Patsutan endale õlale ja annan teada, et see tuli väga hästi välja.

Kolmapäeval sõitsime Saline’i, et kohtuda Sherryga – ma nägin teda ilmselt viimati enne 2020. Kuna valisime BBQ restorani, siis õhtusöögiks oli meeletu kogus liha. Sest kui on midagi, mida Ameerikas ei kohta, siis on see mõistlik portsjoni suurus.

Burgerid

 

Me oleme peentuuninud piirkonna parimad burgerid, mille kõrval kahvatuvad ka Uulitsa omad. Sellest hetkest alates kui grillil kotletid enam härmas ei ole, on burxid meie nädalavahetuse lõunalaual pidev külaline.

Mas que solamente ciudad, Barcelona. Nii palju head sööki.

 

Hommikul jõime päikesetõusu vaadates veini ning seejärel läksime sõime kohvikus kooke ja saiu peale. Otsustasin, et täna on hea päev Scottile terve Hispaania tutvustamiseks ning läksime Poble Espanoli, kus on teatavasti arhitektuur kogu Hispaaniast esindatud. Väga muljetavaldav ei olnud. Parimaks osaks oli ilmselt foto koos lumememmega.

Tagasiteel oli mul kõht ammu tühi ning läksime hotelli vastas olevasse restorani, kuhu me juba mitu päeva olime tahtnud hommikust minna sööma. Hommikusöögiga oli seal keeruline, sest nad avasid oma putka alles kell 12… Igal juhul saime seal maailma parimat friteeritud jahubanaani ning superhead burgerit.

Õhtuks olime omale laua pannud Argentiina restorani - sõime väga palju väga head liha :)

Mas que solamente ciudad, Barcelona. Arepaparadiis

 

Teisipäeva hommik algas juba oluliselt nauditavamate vaadetega. Päike tõusis ning sisehoov oli mõnusalt värviline. Naabrimees nautis oma hommikukohvi katuseterrassil.

Ootamatult läks päev kiireks ning lõuna ajal ei jõudnud kuhugi gurmeeputkasse. Vaatasin äpist, et üle tee tehakse arepasid ning tellisin omale ühe kana ja juustuga. Friteeritud. Kõige parem arepa siinpool Atlandi ookeani.

Kell viis panin tennised jalga ning läksin jooksma. Selgus, et pole just suurem asi kesklinn selle jaoks. Liiga palju tänavaületamisi ja kaugelt liiga palju inimesi tänavatel. Tegin ringi Ciutadella parki ja tagasi.

Õhtuks sõime pintxosid. See oli eelmise reisi ajal meie lemmiksöök - istusime pikkade pintxoridade ees ja valisime ja sõime. Pandeemiatingimustes on suur osa pintxosid klaasi taha pandud ning neid tuleb omale tõsta lasta. Osad on endiselt leti peal ja saab ise võtta. Saa siis sellest loogikast aru. Kiidetud resto, aga pigem keskpärased pintxod. Magustoiduks võetud šokolaadiküpsis oli imehea!

Kell 20:50 panime jooksu toidupoe suunas, et hommikuks saia ja värsket mahla osta ning lisaks viskasin kotti ka ühe pudelis gazpacho.