Eilne hommik algas plaaniga: jätta vahele etteaimatav ja keskpärane hotellibuffee ning süüa hoopis mõnus brunch kusagil Tbilisi käänulistel tänavatel. Tead ju küll seda tüüpi kohta – veidi kunstipärane, hubane, menüüs tõenäoliselt avokaadovõileivad ja pošeeritud munad.
Reaalsusel olid aga omad plaanid.
Jõudsime kohale optimistlikult ja näljasena, ainult selleks, et avastada, et menüü oli… märksa minimalistlikum, kui koduleht lubas. Veelgi muljetavaldavam oli see, kuidas personal suutis meid sajaga ignoreerida.
Korrektsuse huvides tuleb öelda, et kohvikutes ja restoranides üle linna oli teenindus valdavalt tõeliselt soe – töötajad pingutasid isegi siis, kui inglise keel polnud just kõige parem. Aga mujal? Ütleme nii, et klienditeenindus meenutas valdavalt nostalgilist jäänukit nõukogude ajast. Ei mingeid tervitusi. Ei mingeid naeratusi. Sõbralik suhtlus? Seda pole siin veel kasutusele võetud. Selle asemel saime sageli osa valjuhäälsest ja emotsionaalsest gruusiakeelsest jutust, mida saatis sügav kulmukortsutus. Vähemalt ei virutatud meile põrandalapiga, mis antud õhkkonda arvestades tundus juba väikese võiduna.
Ka eilehommikuses kohvikus seisis leti taga vaikiv noormees, kes vältis silmsidet iga hinna eest. Täiesti tühjas bistroos suutsime me kuidagi ikkagi nähtamatuks jääda.
Õnneks oli lahendus sõna otseses mõttes nurga taga. Teine koht, vaid umbes 100 meetri kaugusel, võttis meid hea meelega vastu ning pakkus menüüd, millest oli keeruline valikut teha - kõik kõlas lihtsaltnii hästi. Igal juhul lauda jõudsid: täiuslikult valmistatud munad, õhuline brioche, krõbedad vahvlid. Universumis oli tasakaal taastatud.
Hea toidu pealt liikusime tagasi selle muljetavaldava bulvari poole, mille olime nädala alguses avastanud – sest mõned kohad lihtsalt väärivad rohkem kui ühte külastust.
Tegime peatuse ka kohas, mida võiks kirjeldada kui Tbilisi versiooni Telliskivist… ainult et palju väiksemana. Kujuta ette, et ootad tervet loomekvartalit, aga saad ühe hoone.
Ostsime kohalikke maasikaid (väga head), sõime kooki ja jalutasime rahulikult hotelli tagasi, et asjad pakkida.
Õhtune plaan tundus lihtne: veel üks jalutuskäik vanalinnas ning seejärel õhtusöök hoolikalt valitud restoranis.
Aga – piisast ühest pilgust sellele kohale, et otsustada, et meil on vaja plaan B käiku lasta.
Leidsime hoopis uue restorani, saime mõnusa aknalaua ja seadsime end sisse.
Toit? Suurepärane. Proovisime erinevaid kohalikke toite, igaüks eelmisest parem. Kuigi ühes kulinaarses segadusehetkes osutus see, mida menüü kirjeldas kui veise rinnaliha, hoopis sisefileeks.
Kuna ees ootas varajane lend, olime targu broneerinud viimaseks ööks hotelli lennujaama lähedale – puhas geniaalsus, eks? Rohkem und, vähem stressi.
Nojah. Täpselt kell 00:20 hakkas keegi meie uksele järjekindlalt koputama – sellise sihikindlusega, mida tavaliselt seostatakse hädaolukordadega. Scott läks ust avama ja kohtas seal koristajat, kes küsis – ja nüüd trummid – kas me plaanime hotellist välja registreeruda. Keskööl. Selgelt magamise ajal.
See oli üks neist sürreaalsetest hetkedest, kus sa ei saa aru, kas sa näed und või osaled mõnes odavas komöödias. Uni pärast seda… ei olnud enam väga teema.
Mõned lõppmärkused Tbilisi kohta:
• Me suutsime taas sattuda protesti otsa – seekord valitsuse vastu. Keegi vehkis seal ka USA lipuga ja kinnitas enesekindlalt, et Ameerika aitab Gruusiat. Me ei süvenenud põhjalikumalt.
• Liiklus on… loominguline. Reeglid tunduvad pigem soovitused. Sõidetakse, kuidas tahetakse, pargitakse, kuhu tahetakse (ka kõnniteedele, mida niigi napib), ning suurte teede ületamine võib meenutada päriselulist videomängu.
• Ülekäiguradasid on vähe, tunneleid raske leida ja ellujäämisinstinkt on väga kasulik.
Ja ometi…
Toit on imeline – värske, maitseküllane ja (loodetavasti) kohalik. Hinnad on meeldivalt taskukohased. Ning vaatamata aeg-ajalt valitsevale kaosele on selles linnas midagi vaieldamatult ägedat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar