Laupäev, 24. september 2022

Albaania Riviera. Kultuur ja ajalugu.












 
Gjirokastrë on Sarandëst ca pooleteise tunni kaugusel asuv mägilinn, mis on täis Ottomatide ajastu arhitektuuri ja olevat üks paremini säilinud linnu. Kohapeal selgus, et lisaks arhitektuurile on linn täis ka püstloodis tänavaid. Tänavast ülekõndides pole komistamise pärast vaja muretseda, siruta vaid käsi välja ja püsid ilusti püsti.

Linn ise oligi väga ilus, rääkimata neist vaadetest, mis seal kõikjalt avanesid. Ühest küljest olekski neid tänavaid mööda võinud uitama jääda, teisest küljest olid need siiski, nagu juba öeldud, püstloodis. Kui mõnest alla läksid, tuli hiljem tagasi üles ronida. Seega keskendusime toidule ja läksime sisse ühte pisikesse restosse, mis lubas traditsioonilist Albaania kööki. Ja ausalt, maitsete mõttes saime sealt ühe senini parima elamuse sel reisil. Võtsime esiteks riisipallid, mis on omased vaid sellele piirkonnale, ning mida mujal Albaanias ei pakutagi. Nii lihtne asi ja nii maitsev. Võtsime veel tomatikotletid ja lihapallid tomatikastmes (mõlemad maitsvad, selgete puhaste maitsetega) ja siis taignas friteeritud kõva valge juustu, mis mee ja seesamiseemnetega üle valatud. Megahea!

Tagasi Sarandësse jõudes käisime veel rannas (ikkagi viimane päev siin Rivieras) ja õhtusöögiks valisime traditsioonilise Albaania bistroo. Meile sel õhtul see lihtne talupojatoit just muljet ei avaldanud, aga kõht ka otseselt tühjaks ei jäänud. Aga kooki ja kommi läksime ikka ostma.

Reede, 23. september 2022

Minu pere ja muud loomad. Trip Euroopa Liitu.




















Kuna Kreeka on siit kiviga visata, täpsemalt siis 30-minutilise kuunariga üle vee lennata, otsustasime päevaks Corfule minna. Majutusegi olin mugavalt otse sadama kõrvale valinud, seega jõudsime nagu viielised esimeste hulgas kohale ja olime kai ääres valmis tegudeks. Paat väljus lubatust ca pool tundi hiljem ning 30 kütuseaurust minutit hiljem astusime Kreeka pinnale. Hea oli, et esimeste hulgas maale saime, passikontrolli saba ulatus meie taga nii kaugele kui silm seletas ja sabas viimastena ei oleks meil ilmselt olnudki enam mõtet passikontrolli läbida vaid otse tagasipurjetavasse paati istuda. Mingi vanatädi üritas ette trügida, aga ta ei taibanud, et tal siiski nõukogude naine vastas oli.

Ulatasin oma ID kaardi mingile bändi fännisärgiga mehele (kuna ta istus klaasi taga putkas, siis võib eeldada, et ta vast ikka piirikontroll oli), kes selle siis üle laua tütarlapse kätte viskas. Paistab, et kaardikontrolliks oli neil kahepeale üks lugeja. Vahepeal läks rokivennal ka kompuuter nässu, mille peale ta putkast üldse välja tormas. Tütarlaps siis jättis selle passi kontrollimise pooleli, millega ta viimased viis minutit tegelenud oli ja putitas raali uuesti käima. Lasi ka mu ID kaardi lugerist läbi ja saingi riiki. Scott sai ka juba viis minutit hiljem kontrollitud.

Kuna laev oli meil nii vara, et hotelli katusele hommikusöögile ei jõudnud, siis olin eseimese asjana meile brunchikoha välja valinud ja sinna me ka suuna võtsime. Peale menüü nägemist oli selge, et sinna võiksin ma ennast rahumeeli parkida terveks päevaks, sest ma tahtsin sealt enam-vähem kõike süüa. Aga jäin siiski oma benedikti munade ja lõhe juurde. Scott sõi võikut ja friikaid.

Järgmiseks Starbucks, kus selgus, et neil on juba täielik sügis käes ja letid kõrvisajookidest lookas. Jeerum kui hea see oli. Ülejärgmisest putkast ostsime veel ühe suussulava sidrunipontšiku, sest ilmselgelt ei ole ju saia ega suhkrut kunagi liiga palju.

Ülejäänud aja jalutasime linna mööda ringi, nautisime olematut liiklust, tühje tänavaid ja prügi puudumist. Poole viiene praam viis meid kella neljaks ilusti oma Albaania kodu ukse ette. Kihutasime esimestena kannad kuklas passikontrolli ja veerand viis viskasime ennast oma voodis pikali.

Õhtul otsustasime kasutada veelkord mere lähedust ja läksime Kapteni Tavernasse. Scott võttis praetursad ja mina grillitud kuld-merikogre. Tursad olid superhead ja mahlased (välja arvatud see hetk kui ma isendil pea otsast kaksasin ja seda teisele taldrikule tõstma hakates kahvliga kalale silma suskasin).

Neljapäev, 22. september 2022

Albaania Riviera. Teeks täna mitte midagi?





See päev, et oleks laisk, algas meil mäe otsa, 40 pühaku kloostrivaremete juurde ronimisega. Kokku ca 12 000 sammu ja mäe otsast kaunid vaated. Klooster ise oli paar varemejuppi ainult.

Peale kloostriskäiku läksime randa. Ja muidugi mitte sellesse, mis meil hotelli ees on. Kõndisime vähemalt 10 minuti kaugusele oluliselt paremasse ja privaatsemasse randa. Mõnusalt inimtühjem oli küll. Vesi oli ka hea soe. Ja veesussid superhea ost.

Õhtuks sõime burgereid, sest noh, miks ikka Albaanias kohalikule köögile rõhku panna kui on olemas burgerid.

Kolmapäev, 21. september 2022

Albaania Riviera. Kreeka on kiviga visata.










Käisime hommikust söömas - krepp rohke Bailey'se, šokolaadi ja banaanidega ning Scottil taas Club Sandwich.

Kui läksime alla baari majutuse arvet tasuma, siis saime kingituseks veel pundi mingit heina tee tegemiseks ja nende enda villitud oliiviõli.

Võtsime suuna Sarandë peale ning peale 59 kilomeetrit, pooltteist tundi, oliivisalusid, mägikitsesid, rohkelt lehmi, hobuseid ja eesleid, olimegi hotelli ees.

Viisime asjad tuppa ja läksime külaga tutvuma. Albaania on meeletute kontrastide maa - imelised helesinise veega liivarannad ja võimsad mäed, kallid restoranid, laiad promenaadid ja luksuslikud hotellid turistidele, samas meeletult palju lagunevaid maju, varemeid, mahajäetud hooneid ja prügi. Samm turistitänavalt kõrvale ja igal pool on prügimäed. Nii ka Sarandës - rannaäärne promenaad on täis restorane ja baare, palmipuid ja kõiksugu meelelahutust. Kui võtta aga suund teisele poole, vaatad üsna varsti ringi nagu vanasti Kopli liinidel.

Korralik eeltöö tehtud, läksime Filipo kalarestorani - perebistroo, kus pakutakse ainult kõige värskemat, samal päeval püütud kalu ja mereande. Kohalikele mõeldud hindadega. Võimalik, et seetõttu ei olnud nad turistidest ka suuremat huvitatud. Igal juhul saime lõpuks oma tellimuse esitatud ning nagu siin riigis ikka - toidud toodi lauale täpselt selles järjekorras nagu nad valmisid. Friikad hakkasid vaikselt juba otsa saama, aga näiteks kaheksajalga polnud veel näinudki. Kui olekski nägemata jäänud, poleks ka just eriline kaotus olnud, sest see grillitud kaheksajalg meenutas nii tekstuurilt, välimuselt kui maitselt suitsetatud kaheksajalga. Meist ta sinna taldrikule ka jäi, sest see kummine veidra maitsega elukas meil alla ei läinud. Friteeritud kalmaarid olid superhead ja apelsinikastmes krevettidel polnud ka viga, kuigi 10 euro eest oleks oodanud rohkem kui kuut krevetti. Kui me lõpuks peale 25-minutilist ootamist ja nli korda meeldetuletamist lõpuks arve saime, vaatas ettekandja meile ja kaheksajalale veel etteheitvalt otsa ka.

Valisime järgmiste päevade söögikohad välja, veendusime, et päikeseloojangut meie hotelli ees olevalt plääžilt ei näe (sest päike vajub mäe taha veel enne kui isegi oranžiks hakkab muutuma) ja läksime tuppa.

Teisipäev, 20. september 2022

Albaania Riviera. Paikne päev.





Käisin jooksmas. Scott magas. Käisin hommikust söömas (banaanide ja kreeka pähklitega pannkoogid ning jääkohv). Scott ikka magas. Viisin talle Club Sandwichi friikatega ja läksin randa ning ujuma. Ülejäänud päev möödus suhteliselt sarnaselt - rand, jalutamine, vedelemine.

Pildil olev sidruniviiluga kala on see, mis mulle toodi kui olin tellinud 15-eurose kala sidruni ja veiniga.

Esmaspäev, 19. september 2022

Albaania Riviera. Fooridega mägiteed

 







Eilne ettekandja, Albaania noormees, võlus meile hommikul välja sinepi (teine ettekandja oli eelnevalt öelnud, et neil sellist asja küll pole) ja seda lauda tuues vaatas Scottile pikalt silma ja patsutas õlale. Ilmselt kaastundlikult, et isegi rahakott on naise käes (mina maksin eile arve). Hommikusöök, vaatamata väga väikesele valikule, oli siiski väga hea. Sõime ohtralt saia ja suhkrut nagu siinkandis ikka.

Tänane päev tähendas ca 4,5h sõitu, millest suurem osa kitsastel mägiteedel, seega asusime kohe peale hommikusööki teele. Esimene kiirtee tervitas meid ummikuga, keerasime otsa ringi ning sõitsime väikesel külavaheteel ummikust mööda.

Esimene suurem auul, kus oli plaanis kiire peatus teha ja kaunist riviera randa nautida, oli Vlorë. Ostsime poest saia, üritasime ATMist sularaha võtta ning võtsime seejärel kaardi abil suuna randa. Tegemist olevat ühe ilusaima rannaga Albaanias. Jõudsime kohale ja hakkasime otsima, kuidas nende lasna majade vahelt rannale lähemale pääseks. Lõpuks keerasime ühele prügimäele, kus ka teisi autosid parkis, ronisime läbi tühjade pudelite ja suitsukonida autost välja ja kõndisime randa. Rand oli praktiliselt inimtühi, aga kui ma nüüd ütleks, et kauni valge liiva ja türkiissinise merega nii kaugele kui silm seletab, siis ma valetaksin. Liiv oli täis prahti ja rannariba ääristatud majadega, mille paremad päevad jäid kuhugi kaheksakümnendatesse. Igal juhul sõime natuke ja liikusime edasi, et Himarësse jõuda. Paari tänava järel avanes meie ees palmidega promenaad ning valge liiva ja sinise merega rand. Noh, see riviera. Ilmselt enne käisime siis mingis säästurannas.

Tee Himarësse viis üle mäe ning esimese asjana läbisime kuulsa Llogara Passi. Tegime umbes iga 5 minuti järel taas peatusi, et vaateid nautida. Tee ise oli kord kitsam, kord laiem ning ühest järjekordsest külast läbi sõites küsisin Scotti käest, et kas keset mägiteed oli just foor ning kas me sõitsime punase tule alt läbi. Kuna tee oli täpselt ühe väikse auto laiune ning mõlemal pool olid majad või müürid, siis Scott keeras ühe käega rooli ning hoidis teist signaalil. Igaks juhuks, et kui keegi peaks seal kitsalt ja käänulisel jupil vastu tulema. Lõigu teises otsas selgus, et oligi fooriga jupp.

Jalutasime päikeseloojangut vaatama ning saime aru, et kui päike loojas, siis on ilm kohe ca 10 kraadi jahedam. Läksime tagasi korterisse. Scott, kes ennast eriti hästi ei tundnud, läks ära magama ja ma üritasin plaan B-d välja töötada juhuks, kui ta ennast ka ülehomseks paremini ei tunne.