Pühapäev, 18. september 2022

Albaania Riviera. Kas me oleme ikka õigel teel?














Käisin hommikul jooksmas. Kuna rannariba pole väga pikk ning seal, kus autod sõidavad, eriti joosta ei taha, siis esimene osa rajast ei viinud mind mitte maalilisele türkiissinisega veega rannale vaid hotelli taga asuva mäe otsa. Sealt tagasi ning teisele poole mööda randa kuni järgmise rannani. Igal juhul pole mu jalad mägiste jooksuradadega harjunud ning ootan huviga, mis nad homme sellest teemast arvavad.

Peale hommikusööki võtsime suuna Albaaniasse. Minul kaart näpus ja Scott sõitis. Kui me olime umbes pool tundi sõitnud umbes ühe auto laiusel teel kuskil võsavahel, siis hakkas Scott kergelt kahtlema, et ega me ära pole eksinud. Aga juba poolteist tundi hiljem olid esimesed 65 kilomeetrit läbitud ning piir ületatud. Albaania pool läks tee ka pisut laiemaks. Varsti jõudsime ka kiirteele, kus vahepeal lisaks 50 km/h lausa 80 km/h lubatud oli.

Esimeseks peatuskohaks oli meil Duka veinimõis. Keerasime kiirteelt ära põldude vahele ning üsna pea sõitsime taas autolaiusel või vähe kitsamal põldudevahelisel teel. Sõitsime seni kuni jõudsime Gramëzi sillani. Scott pidas silla ees auto kinni ja üritas aru saada, kas see on autodele mõeldud ning kas meie Opel sealt läbi mahub. Ma kõndisin sillale ja otsustasin, et kõikidest nendest logisevatest ja kohati puuduolevatest lippidest ma üle kõndida ei tahaks. Istusin autosse tagasi ja hakkasin alternatiivset marsruuti otsima. Samal hetkel tuli vastassuunast auto, mis ületas silla - sild küll kõikus ja lainetas, aga auto jõudis teisele kaldale. Otsustasime, et nüüd või mitte kunagi ja sõitsime ka üle. Ainult peegli rihtisime ära.

Veinimõisas selgus, et tegemist on albaanlaste silmis äärmiselt populaarse kohaga ning parklas saime viimase vaba koha. Tellisime spinatisalati puuviljadega, lihapallid, gnocchi nelja juustuga ja veise medaljoni pistaatsiapähklitega. Ja pudeli veini, eksole. Kõik oli tore kuni selle hetkeni kui lauda jõudis liha. Ma pole kunagi saanud pearoana ainult ühte lihatükki, ilma igasuguste lisanditeta. Vabandust, taldrikutäis pähkleid oli ka. Sellest isegi polnud viga, sest meil oli veel gnocchit järel ja see aitas hädast välja. Aga kuidas neil pooltoores veis oli õnnestunud nii ära kuivatada, sellest ma aru ei saa. Mitte tilkagi vedelikku ei olnud sellesse enam jäänud.

20 minutit peale veinimõisast lahkumist olime hotellis - kes läks magama (mitte mina), kes randa. Vaatasime päikeseloojangut ning läksime sööma. Täidetud portobellod olid igati head, suitsukalacarpacciot neil polnud (õigemini oli, aga see kala ei olevat enam esimeses nooruses olnud) ning ettekandja asendas selle graavilõhega. Nimetatud lõhe oli eelnevalt ilmselt paar tundi Albaania päikest nautinud ning servadest korralikult ära kuivanud. Kreveti ja avokaado kevadrullide asemel toodi meile filotaignas krevetid ning kapsaga kevadrullid. Kuna see ei olnud meie nägemus soovitud kevadrullidest, siis saatsime need tagasi. Korvamaks seda ebamugavust tõid nad meile kandikutäie puuvilju.

Kommentaare ei ole: