Love the World: Vein

Kuvatud on postitused sildiga Vein. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 22. aprill 2009

Armastus esimest sõõmust ja leheküljest

Ma ei saanud arugi, kui puudust ma olin tundnud Itaalia köögikunsti, veinikultuuri ja elustiili kirjeldavatest raamatutest. Ma ei saanud sellest aru ka veel siis kui Ferenc Máté raamatu "Viinamägi Toscanas. Veinisõbra unelm" ära olin ostnud. Aga see meenus mulle samal hetkel kui lugema hakkasin.

Nagu ka paljudes teistes analoogsetes raamatutes, on ka selle autoril oma Itaaliaunistus - ta tahab viinamarjapõldu, pisikest veinitööstust ja omale maja varemetest üles ehitada. Mulle meenusid nii Marlena de Blasi kui ka Frances Mayes'i raamatud :)

Erinevalt teistest loetud raamatutest oli selles põhjalikumalt just viinamarjakasvatusest ja veini tegemisest, vähem toidust ja majaehituse probleemidest. Ja nagu ikka, kõik see oli läbi mõnusa huumoriprisma ning kirjutatud nii, et lugedes tunned ennast istumas Toskaana päikeselisel mäeküljel, käes klaas külma valget veini ja taldrik porcini'dega.

Tõlge oli täiesti kohutav. Kohe raamatu alguses esitatud väide, et tiramisu on tüüpiline Itaalia magustoit beseeküpsistest ja toorjuustust tekitas skeptilise suhtumise ka ülejäänud tõlkesse ja tõlgendusse. Ja milline naine kutsub oma meest (eesti keeles) semuks?

pühapäev, 19. aprill 2009

Vein peab veres olema

Ma ei teagi täpselt, mida ma sellelt filmilt ootasin. Head aastat? Rohkelt sooja valgust, kastemärgi viinamarjakobaraid, klaasi voolavat veini? Sain kõik selle ja lisaks suhteid, natuke road movie't, lootuse kaotamist, lojaalsust ja rohkelt positiivseid emotsioone.

Tõsielul põhinev film on 1976 aastal Pariisis toimunud veinidegustatsioonist, kus pimetestiti Prantsuse ja California veine ning prantslastest koosneva žürii meelehärmiks valisid nad võitjaks Chateau Montalena chardonnay. Chateau Montalena omanik Jim, kes oli küll kindel, et suudab teha parima chardonnay, elab siiski teadmisega, et ta on pangalt juba mitu laenu võtnud ja järjekordne ebaõnnestumine tähendaks kõigest ilmajäämist. Ta vallandab Gustavo, noore mehhiklase, kui avastab, et too teeb salaja oma veini. Ta saadab minema ka oma poja, kui kuuleb, et viimane saatis Jimi tahte vastaselt degusteerimisele nende veini. Ta ei suuda kainelt mõelda ja põhjuseid-lahendusi otsida, kui tunneb ennast läbi kukkumas. Tema õnneks ei ela ei ta poeg ega ka (endine) personal pidevas läbikukkumise hirmus ja ebakindluses :)

"Wine is sunlight, held together by water."
Galileo Galilei

reede, 22. veebruar 2008

En la alabanza del vino y de la naturaleza

From vine to wine, the grape exists only to be transmogrified: squozen from its skin, translating sunshine into warmth within, bottled like a prisoner, contained and held - a sentence extended by desirability, drinkability, the ability to age - and breathing again only once the cork is removed. Pulled from the bottle, it emerges with the sound that nothing else can replicate; breathing, decanted, swirling at last when poured.

And in breathing has two noses, one providing scents of hay, of fruit, of sun, of days gone by, the other, sniffing, longing, wanting to sip but waiting. The swirling, taking in the bouquet, waiting to taste, is part of the joy - to pause, only for a short while, but enough to say "gratification deferred" and then for indulgence to take its part.

And then the body and the blood combined, the edge of just decay turning instead to bursting tastes of life renewed, the first taste lingering, changing on your palate the bliss of Burgundy, the rejoicing of Rioja, the brilliance of Brunello. Give me not the common Claret, import from ancient Aquitaine, but instead the robust body, the lasting pleasure, of the taste of heaven - not of earthly things.

From: David Blunkett "In praise of wine and nature"