Delicious Thailand. Aga süüdlane?

Kell neli öösel ei ärganud ma mitte palve- vaid tualetikutse peale. Midagi, mis ma eile sõin, tahtis väljuda nii ülevalt kui alt. Ma ei teagi, mida süüdistada - hommikusi banaanipannkooke, lõunast riisi lennukis või õhtust rotit ja apelsinimahla india restos.

Kella kümne paiku venitasin ennast apteeki, sest kogu reisimeditsiin oli mugavalt ja käepäratult lennujaamas seljakotis. Soetatud ravimid aitasid ning saime liikuda läbi puuviljapausi lennujaama, et minna Bangkoki lennu peale. Kell 17:15 pidi lend väljuma ning seda ta ka tegi. Tshekkisime hotelli, käisime söömas ning läksime magama. Nii sisutihe päev oligi :)

Virgin Bali. Power cut ehk Lombokirindel muutusteta.

Kell 10 õhtul kadus meie toast elekter. Mujal oli alles. Õnnetul kombel naasesid samal ajal ka kõik 15 venelast ehk läks lahti lärm. Paari tunni pärast oli elekter tagasi ning sai hakata magama jääma. Kuna üks meist, mitte mina, ei saanud suurest saareltlahkumise elevusest magada, olime ca kuuest üleval. Umbes sel ajal laekusid ka täiesti umbes kolm surfarit, kes ööbisid meie kõrval väikeses kaheses toas. Kella seitsme paiku, kui üks neist kolmest poisist pidevalt väljas käis, haises nende tuba niivõrd, et meie oma terrassil hästi hingata ei saanud. Tundus, et ka 15 venelast hakkavad ärkama ning eilne kogemus, kus hommikusööki tuli pool tundi oodata, värskelt meeles, tegime mesilasliini restorani ning andsime kohvi- ja banaanipannkoogitellimuse sisse.

Kella kümneks oli tellitud auto lennujaama ning kui 9:50 alla hakkasime liikuma, lootsime, et kogu kraam jõuab koos meiega kuivalt retseptiooni ning midagi ei pudene treppide all olevasse basseini.

Lennujaamas valitses kord ja tavapärane indoneesia efektiivsus. Kõigepealt turvakontroll ja pagasi skriining. Siis pardakaardi väljaprintimine ning seejärel lennujaama koridorides väheste vabade toolide poole tormamine. Kui lõpuks lennuk väravas oli, sai läbida immigratsiooni ning järjekordse turvakontrolli ja skriiningu. Peale seda oli passi ja pardakaardi kontroll, ootesaali läbimine ning taas pardakaardi kontroll. Tööpuudust ei tohiks siin riigis olla.

Mulle meeldib Indoneesia, siin on head söögid, saab süüa vägivallavabalt, siin on ilus loodus ja palju värve. Aga mind kohutavalt häirib nende komme igal võimalusel üritada tõmmata. Näiteks juba mainitud laevapiletite ostmine Ubudis või see kui sadamas polnud vastas mitte lubatud bussi vaid tasuline hobune. Või kui agentuur valetab, et kõik templid on tasuta, üritades ise samal ajal jätta osad kokkulepitud asjad piletile kirjutamata. Eile õhtul autot bronnides lennujaama oli väljas hind 50.000 ühele. Kahekesi pidime seega maksma 100.000. Agentuur ütles, et see on jagatud auto hind ning kui tahame privaatautot, tuleb kummalgi 60.000 maksta. Right. Ütlesime, et jagatud on täiesti fine ning loomulikult ei tulnud seda täna kellegagi jagada.

Üsna lennu alguses meenus mulle, et ka eelmine kord kui ma seda marsruuti lendasin, olin näost valge, tõmbasin turvavööd kuni näost siniseks minemiseni kinni ning klammerdusin hüpetel ja vabalangemistel käetugede külge. Väga bumpy lennuliin, ma ütlen.

Jätsime pagasi lennujaama, kihutasime läbi sellise paduka, kus polnud kaugemale kui paar meetrit näha linna, tshekkisime ennast hotelli ning tormasime KLCCsse, et tornidesse üles minna ning vaadet nautida. Selgus, et piletid on välja müüdud ning järgmine võimalus üles minna on kolmapäeval. Läksime selle info peale shoppama.

Eat. Love. Bali. For good luck.

Mošee läheduses ei pea kunagi muretsema, et sisse magad, sest veel enne kukke ja koitu kostab esimene palvekutse. Nii valjult, et tekib tunne nagu oleks religiooniga voodit jagamas. Peaaegu oleks voodist lendand, et Allahile rohkem ruumi teha.

Sõime rotisid ja liikusime lennujaama. Väravas istusid vastavalt meie ette ja sülle üks läti ja üks uusmeremaa naisterahvas. Nimelt, kuna ta polnud viimasel ajal jõusaali saanud, aga vastupandamatu vajadus oli trenni teha, hakkas uusmeremaalane joogat tegema. Järgmised pool tundi olid pidevalt kas tema jalad või tagumik meie näos otsapidi.

Pean tunnistama, et olla miljonär ei erine kuidagi mitte-miljonär olemisest.

Delicious Thailand. Delicious Malaysia

Hommikuks oli plaan. Käia söömas ja siis osta eileavastatud turult lennule puuvilja kaasa. Plaan realiseerus vaid osaliselt. Süüa sain, kohvi ka. Turg oli kell 9 suletud. Näljase turisti peale nad seal ka üldse ei mõtle.

Hea oli, et ma lennujaama väikse varuga läksin, sest sest terve terminal oli täis järjekorda. Vaatamata sellele, et mu pardakaart lubas mul otse väravasse minna, siis agarad taid seda ei lubanud ja tuli siiski tunniajane saba ära seista.

Olin Helena käest umbes kolm korda küsinud, mis kell ta lend Kuala Lumpurisse jõuab. Iga kord oli vastus, et kuus. Alles pärast seda kui ma küsisin, et mis kell tal lennuk väljub, selgus, et tegelikult jõuab juba pool viis kohale.

Linnas selgus, et oleme oma majutuse otse keset turgu broneerinud ning otsisime müügilettide vahelt sissepääsu. Jätsime koti tuppa ning tormasime sööma ja shoppingule ning towereid pildistama. Suutsime selle kõik kahe tunni sisse mahutada ning lisaks UniQlos ka omale allahindluse välja rääkida.

Delicious Thailand. Dear Thai food, I missed you

Nagu eelnevalt juba mainitud, pole mu planeerimisoskused ja -võimekus just kiita. Noh, tegelikult, kiita võib ju ikka. Igal juhul oli mul plaan täna sõita bussiga sadamasse ning siis sealt praamiga Tiomani saarele. Aga eile õhtul sai mulle selgeks, et see pole suurem asi plaan. Võtsin siis Air Asia lennuplaani ette ning broneerisin piletid Krabile.

Kuna Shahab on lisaks loomsele loobunud ka mõningatest muudest, aga mitte kõikidest mürkidest, siis kohvi neil kodus polnud. Ostsin teel kergrööparongile. Vaata pilti.

Läbisin tavapärase, kolmekordse, aga olematu turvakontrolli KLIAs ning väikese hilinemisega startis lennuk Tai suunas. Krabi tervitas meid tunniajalise passikontrollisabaga, mida nähes sain aru, miks ühte röökivat naist kahe mehega selle saba suunas lohistati. Ma ka ei olnud eriti entusiastlik. Minu ees olev prantslane oli oma kotile korralikult kontaktandmetega sildi külge pannud. Telefoninumber peal ja puha. Ilma riigi suunakoodita... Ilmselgelt ei plaaninud ta seda kaotada mujal kui kodumaal.

Mekongi juveel. Scrambled eggs.

Ilmselgelt pean ma oma oskust scrambled eggsi tellida, veel lihvima. Kuna mul oli hommikune lend, siis oli plaan hakata peale ärkamist lennujaama poole kõndima ning tee peal hommikust süüa. Vaatamata sellele, et eilne hommikusöögikoht pidi juba kell seitse näljaseid turiste kostitama, oli poole kaheksa ringis nii see kui ka kõik teised kohad kinni. Võtsin selle peale tuktuki ning sõitsin lennujaama. Otse väravate ees oli täiesti avatud toitlustusasutus, kus sai nii kohvi kui süüa. Tellisin magusa piimaga kohvi, näitasin neile köögis igaks juhuks õige purgi ka ette, sest ma polnud selle seitsmeaastase noormehe keeleoskuses väga veendunud. Menüüs olid veel praetud munad. Seletasin peakokale, et ma nii tahaks neid scrambled (kui kellelgi on mingi sobiv eestikeelne vaste scrambled eggs jaoks, siis ole mu külaline, sest munapuder ja munaroog ei ole päris need, mis taldrikul on enamasti) kujul. Näitasin käega õiged kloppimisliigutused ka ette. Aga ilmselgelt oleks pidanud köögis järelevalvet tegema, sest paari minuti pärast saabusid lauda kolm õlist nõretavat praemuna, sojakastmega üle valatud.

Terminalis olid kõikvõimalikud jahutussüsteemid ja puhurid sisse lülitatud, nii, et panin omale salli kaela ja fliisi selga. Natuke hakkas soojem. Rõhk sõnal natuke.

Kuala Lumpuris on teatavasti palav. Seega vahetasin Shahabi ja Riry juurde jõudes pikemalt mõtlemata riided lühikese seeliku ja maika vastu. Selgus, et sööma läheme Mid Valley kaubanduskeskusesse, sest noortel oli seal peale dinnerit veel mingi kinnisvaraüritus. Kuna ma kinnisvara ei plaani soetama hakata KLi, siis läksin selle asemel UniQlosse. Kaubanduskeskuses oli jahe, UniQlo saalis oli külm, UniQlo proovikabiinis oli jäine. Mul riideid proovides isegi käed värisesid.

Tundub, et Maybank hakkab Malaisias tegevust lõpetama, sest automaatide juures olid järjekorrad peaaegu naaberpanka välja ning iga klient võttis välja pakse rahapakke kõikide rahakotis olevate kaartidega.

Peale dinnerit oli plaanis karaoke ning kuigi lubati, et hiljemalt kell 11 ollakse kodus, sest järgmine on tööpäev, palusin ennast siiski vabandada, sest ma olin väsinud, tahtsin dushi alla ning järgmiseks päevaks mingi plaani teha. Pole vist vaja mainida, et karaokelised pool tundi peale südaööd jõudsid.

Two nights in Bangkok

Tellisin hommikul täpselt sama, mis eile: roti canai, sweet roti ja kohvi. Ometigi maksis see lõbu täna 4.30 asemel 5 ringgitit. Go figure.

Teekond lennujaama, lend ning teekond lennujaamast Khao San roadile möödusid elamustevabalt. Sõin mingit suhteliselt niru pad thaid ja head puuviljasalatit, võtsin airconiga toa, sõin veel puuvilju ning sticky rice'i mangoga.

Kuumas kontrastide linnas

KL on kontrastid. Lagunevad puitmajad kõrvuti uhkete pilvelõhkujatega, kaunid ja luksuslikud mošeed räpastel tänavatel. Hidžaabide alla varjatud juuksed ja madalad teksad, mis pool tagumikku paljaks jätavad. Kallid autod ning öised tänavad täis magavaid kodutuid.

Hommik algas taas külma dušiga ja kohviga. Nii, et natuke sai nagu värskemaks enne majast välja minekut. Läksin jälle sinnasamma india restorani ja võtsin roti canai, magusa roti ja kohvi. Kokkuvõttes oli kõik suhteliselt magus, välja arvatud kohv, mis oli ülimagus. Aga ikkagi niiea!

Palav on! Ausalt. Ja seda ütlen mina, kes ma ei salli külma. Aga no nii palav on lihtsalt. Koguaeg märg ja kerge peavalu. Otsustasin veeta päeva kaubanduskeskustes ning võtsin suuna KLCC ja Petronaste poole. Tegin pilti ja käisin poodides. Veetsin tunni-paar kohvikus ning ostsin omale 100 MYR eest nahast Converse'id. Ma poleks nahkketse vaadanudki, sest need kipuvad kallid olema, aga kuna müüja tuli turistile seletama, kuidas soodushinda lugeda (noh, see mahatõmmatud hind on tavahind ja number protsendikleepsul on allahinnatud hind, duh, kes oleks osanud arvata!) ja tegi seda ketside näitel, siis nägin, et need on alla vajunud 100 peale (ca 25 euri). Rohkem kui ühe paari ostmist (ühed beežid tennised olid ka peaaegu minu omad) takistasid mind vaid Air Asia pagasinõuded. Ühtlasi panin tähele, et UniQlo valik on riigiti (religiooniti?) väga erinev. Kui Berlinis ja Pariisis ei tea, mida ära võtta, sest tahaks kõike, siis islamimaal valitsevad poodi valdavalt kottis riided ja hidžaabid. Sain omale siiski ühe seksika maika ja ühe suvise särgi.

Kell kaks pidin Shahabiga kokku saama, aga keda polnud Starbucksis, oli Shahab. Jõudis "vähem kui viie minutiga" ehk nii ca 20 minutit hiljem. Sõime lõunat ja jalutasime tema juurde, et sealt koos ta girlfriendiga ta sõbra sünnipäevale minna. Pidu algas kell viis, me saime juba kell seitse liikuma ja olime in no time kolmveerand kaheksaks kohal. Olime teised saabujad.

Ausalt, see kuumus ajab hulluks! Kuna korteri rõduuks oli lahti, siis arusaadavalt kondintsioneeri sisse ei lülitatud ja kuna mehed tõmbasid jointi, siis hoiti pidevalt ka korteri välisust kinni. Neil hetkedel kui see lahti oli, siis liikus õhk natukenegi. Liitrite kaupa sisse joodud vesi tilkus juustest välja. Oeh, KL pole ikka minu jaoks. Guesthouse'is külma duši alla ja siis üritasin magada. Üritatud - tegemata. Megapalav. Käisin köögis kraad jahedamat õhku hingamas ja tagasi tuppa jõudnud, tegin ümberkorraldused: pikk maika selga (selle asemel, et ilma maikata siidist magamiskotis magada), magamiskott kõrvale, koridori avanev aken pärani ja kardin eest ära. Magasin ca poole kaheksani.

B&B (loe: Breakfast & Beach)

Kuna tailased hindavad hommikust und kõrgelt, siis olin juba targu varustanud ennast mango, draakonipuuvilja ja banaanidega, et enne hommikust bussi lennujaama mitte nälga jääda. Serveerisin selle omale rannas koos tõusva päikesega.

Nagu juba varem mainitud, siis kellaajad on nõrkadele. Ja tailased pole kindlasti mitte nõrgad. Buss oli lubatust 25 minutit varem kohal, aga kogemustest õppinud turist oli veel varem valmis. Järgmine pickupitav aga nii pikki plaane ei teinud ja seega ajas bussijuht ta voodist välja. Ootasime nii ca 15 minutit kuni ta üles sai, asjad kokku ja siis selgitustega, et kokkulepe oli 9:30 bussi kobis. Mina oma lennuki pärast ka muretsema ei pea, sest buss lendavat sinna tunni - pooleteisega. Etteruttavalt olgu öeldud, et buss jõudis kohale natuke vähem kui nelja tunniga.

Aga pärast seda läks kõik täiskäigul ainult kuumemaks. Lisaks polnud Kuala Lumpuri lennujaamas enam seda kuivatatud puuviljade poodi, kus alati kõhu täis sai maitsta. Tshekkisin Birdnesti sisse ja otsustasin ülejäänud õhtu veeta konditsioneeritud ruumis ehk kaubanduskeskuses. Linnupuuris oli mul toas nimelt ainult ventilaator, mis jahutamisele just märkimisväärselt kaasa ei aidanud.

Peale Taid on KL toidukohtade hinnad eriti rahakotisõbralikud :) Sõin ümber nurga India restos (mangolassi!) ja liikusin Berjaya Times Square keskusse, sest seal on Converse'i outlet. Kohapeal selgus, et seekord pole seal ühtegi head pakkumist. Tegin tagasiteel veel ringi hiinalinna turul, kus oli ka totaalne õhupuudus ning ostsin puuvilju.

Külm dušš ja magama.

106

In the air. Again.

Pool kaheksa äratus. LRT. Buss. KLIA2. Lend Manilasse. Ja Manilast Puerto Princesasse.

Kell oli nii ca 8 õhtul, kui sain hotelli. Läksin korra välja, et midagi süüa. 500 meetri peal oli lugematu arv saiaputkasid ja mitte ühtegi puuvilja. Poest sain paar jogurtit.

The Art of doing Nothing

Tegime mittemidagi ja nädal Balil sai läbi kahe päevaga. Tundub nii. Magasime ennelõunani, jõime rõdul kohvi ja sõime hommikust, vedelesime voodis või rõdul, lugesime, käisime lõunat söömas, vahest jalutamas, istusime treppidel ja vaatasime inimesi, sõime jäätist ja imelisi kooke, jõime palju head kohvi, vaatasime filme. Ja olime.

Steve tõusis kell pool kuus, et minuga koos hommikust süüa enne kui ma lennujaama tulin. Ja läks siis magama tagasi :)

Loomulikult ei elanud ma viimast kuud aega mingites illusioonides, arvates, et "lahkuminek" piece of cake on. Aga ega see teadmine seda lihtsamaks ka ei teinud.

Taksosõit võttis pooleteise tunni asemel alla tunni ning enne seitset olin lennujaamas. Lomboki lend (seesama, mille eest ma 15 eurot maksin) väljus graafikust veerand tundi varem ning lennuaeg oli ka veidi peale 20 minuti. Lend Lombokilt Kuala Lumpurisse väljus küll ka ca 20 minutit varem, aga tasakaalustas plusspoole eriti turbulentse lennuga. Huuuh.

"May I annoy you?" - küsis pisike (kasvult, sest vanust oli tal 28) Lombokilt pärit indoneeslane lennukis :D

Kuna ma jõudsin planeeritust varem, polnud Shahab veel koduski :) Käisin kõrvalasuvas india restoranis naani söömas. Õhtul tegime veel pastasalatit.

Security

Hommikul selgus, et tegemist oli kõige kehvema toaga ever. Mina magasin ca 4 tundi, Steve üldse mitte. Lärm tänavalt oli kõva ning tuba ise kohutavalt palav. Tegin hommikul paar ringi lähiümbruses ning ostsin puuvilju ja muud head :) Ühtlasi nägin Hello Kitty kimpe läheneva Hiina uue aasta puhul.

Pakkisin oma koti ning jalutasin lennujaama kolmest securityst läbi suuremat sorti puuviljanoa ning kahe suure vedelikupudeliga.

Õhtuks olime Balil, võtsime toa suure terrassi ning hommikusöögiga.

Sõime gado-gadot ja grillitud tuunikala sambali ja köögiviljadega.

Change of Plans

Pealelõunal jõudsime tagasi Kuala Lumpurisse. Võtsime omale uuesti toa Birdnestis, seekord saime aknaga tänavale. Esialgu tundus kõik ilus, palju valgust ja puha.

Läksime banana leaf riisi sööma ning nagu alati, sõime üle.

Ühtlasi olin ma hakanud kahtlema, kas ikka on hea mõte veeta 10 päeva suurlinnades, isegi kui ma sealt daytrippe teen. Võtsin lahti Air Asia lehe ning vaatasin, kuhu kõige soodsamalt lennata saaks. Ja mis viisavaba või vähemalt VOA oleks. Steve'il oli pilet Balile homseks. Bali tundus kallis, aga leidsin variandi lennata Balile ning tagasi Lombokilt. Mõtlemata, tehtud. Homme pealelõunaks pilet Balile, hind ca 100 eurot. SEB ei teinud eriti koostööd, nende internetipangandus crashis millegipärast, aga lõpuks sain siiski ka tagasilennu ostetud.

Tähistasime otsust White Collari ja Snickersiga.

Happy Valentines!

Note to myself: hotelli broneerides vaata alati, kui kaugel on lähim mošee. Tavapäraselt enne päikesetõusu, nii poole kuue paiku algas palvekutse. Paar minutit hiljem tabas dude ära, et ta pole valjuhääldit korralikult sisse lülitanud ja keeras selle maksimumi peale.

Hommikuks tõime omale banaane ja jogurtit ning veetsime ennelõuna terrassil.

Sõitsime tagasi Georgetowni ja nagu plaanis, läksime kohe sööma. Cendul ja seejärel naanid (Steve'i puhul ka tandoori kana). Need olid absoluutselt parimad naanid ever.

Õhtul läksime cendulikohast läbi ja võtsime mingi aniisimaitselise magustoidu. See oli kahtlemata huvitav, aga mitte nii hea, et uuesti võtta. Pärast sõime naanikohas murtabaki ja banaanirotit. Nagu siin pidevalt juhtub, toodi meile esmalt vale toit, mida me polnud tellinud. Tavapäraselt upgrade'itakse toit lihtsalt kallimas suunas - näiteks pannakse jäätis puuviljasalati peale või lisatakse juusturotile muna. Või noh, nagu eile, tuuakse kaks portsu. Täna saatsin munarotid tagasi enne kui Steve reageerida jõudis :) ja meenutasin neile tellimust. Banaaniroti on niiea! Imeliselt sulanud banaaniviiludega, magus ja krõbe.

Õhtul vaatasime White Collarit ning kell kümme läksime järgmiste banaanirotide järele. Hea, et koht kohe ümber nurga asub :) Või siis mitte nii hea.

Life's food

Mida ma siin rannast ikka räägin - valge liiv, päike ja soe helesinine vesi. Aga toit! :)

Hommikusöögiks saime kolm ühes kohvi ja mune. Lõuna ajal võtsime kevadrullid kahe peale, mina laste menüüst fish and chipsi ja Steve puuviljasalati. Ettekandja arvas, et laste menüüs on maru pisike ports ning pakkus, et äkki ma tahan kaks ja pool korda kallimat praadi. Ma arvasin, et lasteomast piisab. Esmalt jõudis lauda puuviljasalat. Tellimatult jäätisega. Seejärel kaks portsu kevadrulle. Duh, neil on siin ikka täielik kliendi mittemõistmine. Ja siis "lastepraad", mis andis täiesti arvestatava prae mõõdu välja.

Õhtul võtsime oma hotelli eest aurutatud maisi või ja soolaga. Ja siis veel neid krõbedaid malaisia pannkooke. Niiead! Banaani ja oreoga. Pähklikreemi ja maasikatega. Nutella ja oreoga! Plain pähklite ja maisiga.

Vaatasime hiljem toas White Collarit ja kuna maisilett tundus endiselt avatud olevat, jalutasime uuesti tänavale ning ostsime veel maisi :D