2020

 

Jaanuaris käisime pulma-aastapäeval Laulasmaal ja veebruaris tegime nädalavahetuse reisi Riiga. Märtsi alguses jõudsin veel nädala Sharm-el-Sheigis veeta ning seejärel tühistati ära meie reisid Gruusiasse, Poola ja Šveitsi. Selle asemel tegime pikki jalutuskäike vanalinna ning vaatasime, kuidas loodus õitsele läheb. Jälgisime kirsi- ja kõiki muid õisi. Mai alguses tegime esime koroonajärgse väljasõidu ning mai keskel käisime Tartus ja Pühajärvel. Minu sünnipäeva veetsime Pärnus ja jaanipäeva Haapsalus. Sõime überpalju kohalikke maasikaid. Korjasime ka.

Juulis lendasime USAsse ning jätsime hüvasti oma koduga Ann Arboris. Ja oravatega. Augustis tegime autoreisi Lätti ja Leetu ning ostsime omale Kassisabas uue kodu. Septembri veetsime uue kodu suurel terrassil ning oktoobris käisime Scotti sünnipäeval taas Laulasmaal. Novembris vahetasin töökohta ning jõuludeks tõime omale terrassile Kanada kuuse.

Lendudest ja mitte-lendudest

2018. aastasse mahtus mul 35 lendu, 2019. aastal lendasin 43 korda ning aastal 2020 ... trummipõrin ... kuus korda! Ära jäid kevadesse planeeritud reisid Kutaisi, Krakowisse ja Zürichisse.

Eestist välja viisid reisid meid Lätti, Egiptusesse, Ameerika Ühendriikidesse, veelkord Lätti ning Leetu.

Baltikum ja valged liivad. Kuidas me depressiivsest Leedu linnast lahkusime.

Hommikuks oli Scott depressiivsest Leedu linnast nii häiritud, et jätsime pannkoogid söömata ning sõitsime kohe peale asjade pakkimist minema. Käisime Ristimäel ning võtsime suuna Riiga, lootuses tee peal kuskil süüa saada. Ühes maanteeäärses baaris saime mune ja kohvi. Scott, kellele sovjetiaegsed arhitektuuripärlid olid täiesti kustumatu mulje jätnud, küsis, kas me ei võiks Riiat vahele jätta ning otse koju sõita. Eriti arvestades, et restoran, kus me Riias süüa plaanisime, on ka pühapäeviti kinni. Riiast täiesti mööda ei saanud sõita, sest meil oli vaja üks pakk mingist logistikafirmast peale korjata. Sõitsime siis nimetatud aadressile, kus asus viiekorruseline maja, täis erinevaid firmasid. Pealevaadates oli selge, et pühapäeval neist küll ükski avatud pole, aga igaks juhuks otsustasin siiski kontrollida. Peauks oli avatud ning hämarasse fuajeesse astudes tervitas mind aastal '85 viimati värskendatud remont ning nurgas olev valge linaga lauake, mille peal olevast transistorraadiost tuli kergemuusikaklassika. Raadiole lisaks oli laual võimalus omale teed ja kohvi teha ning käsi desinfitseerida. Mulle vajalik logistikaüksus asus teisel korrusel ning oma üllatuseks ei olnud ka teise korruse vaheuks lukus. Küll aga olid lukus kõik mulle vajaliku firma uksed. Direktori kabineti kõrval oli taas võimalik käsi desinfitseerida. Kõndisin autosse tagasi ning andsin Scottile, kes ootas juba pikemat aega metsapeatust, et teisel korrusel oli vets täiesti olemas ning uks pärani lahti. Umbes nagu omal ajal Tartu 10. Keskkoolis. Nõukogude koolilapsel polnud midagi varjata.

Otsustasime, et Riiat vahele jättes on meil võimalik Ainažis lõunat süüa ning seda me ka tegime. Tellisime bruschettad, tomatisupi, caesari salati, lõhetartari ning krõbeda kana. Kõik serveeritu oli ammu söödud ja otsisime ettekandjat, et saaks ära maksta, kui köök saatis teate, et kohe-kohe on ka tomatisupp saabumas...

Baltikum ja valged liivad. Elamuslõuna ja gurmeetrip.

 

Täna hommikul plaanisime hotelli buffees süüa. Jalutasime entusiastlikult õue, kus igahommikuste lõhnade põhjal ootasime pannkoogivirnu nagu lapsepõlves. Valikus olid suvikõrvitsakotletid, keedumunad, suitsuvorsti, kurki-tomatit ja veel nipet-näpet. Leidsime, et see valik pole 2x8 eurot väärt ning kõndisime joonelt De Gustosse. Tellisin omale sõrnikud ning Scott võttis omleti peekoni ja juustuga. Superluks!

Õhtuks oli plaan Neringale ja Nidasse jõuda ning kuna päeval tahtsime Klaipeda vanalinnas jalutada, siis tundus hea mõte seal ka lõunat süüa. Hakkasin guugeldama, sest otsust, kus lõunat süüa, ei tehta teatavasti läbimõtlemata. Eriti sadamalinnas. Arvasin, et saan valida mõne peenema burksiputka ja pizzaresto vahel. Selgus, et top 5 hulgas on mingi peenemat sorti grillrestoran ja üks restoran, mis "ei suutvat oma stiili määrata". Otsustasime siis selle otsustusvõimetu resto kasuks. Parkisime kell kolm auto ära, panime maskid ette ning astusime sisse. Algul tundus vabade laudadega kitsas käes olevat, aga siis selgus, et majapidamise parim laud on täiesti vaba ning võtsime istet. Põhimõtteliselt otse klaasseinaga köögi kõrval. Scott unustas ennast menüüga tutvumise asemel hoopis köögis toimuvat jälgima. Lõpuks saime siiski ka valiku tehtud ning meie ette hakkasid jõudma parimad näited fine dine'ist: alustuseks tuunikala- ja lõhetartar seesamikastmega ning krõbedad korvikesed mango- ja krevetitäidisega, pearoogadeks vasikafilee kartuli-sellerivormi ning kukeseentega ja praetud valge kala tummise kastme ning herneste ja peekoniga. Desserdivalikus oli neil kolm kooki, valisime marjatartaleti ning šokolaadikreemikoogi kalamansitäidise ja pistaatsiabiskviidiga. Juba ainuüksi kokkade jälgimine oli poolt elamust väärt, rääkimata sellest, et kogu toit oli nii imeliselt presenteeritud ja maitses täiesti suurepäraselt. Lisaks üks paremaid teeninduskogemusi siin Liivimaa lähistel.

Jalutasime veel natuke vanalinnas nagu plaanitud ning sõitsime sadamasse. Väinaületus võttis viis minutit ning nagu tavaliselt tuli umbes kümnekonna kilomeetri pärast saaremaksuputka, kus keset suurt suve tuli sõiduautoga läbimise eest maksta 30 eurot (samal ajal sai terve 20-kohalise bussiga läbi vaid 20-eurose maksu eest). Oleks me oma reisi kolm päeva hilisemaks planeerinud, oleksime juba sügisese tasuga ning vaid 5 eurot vaesemana sealt edasi saanud. Veel 45 minutit ja olimegi oma hotelli ees. Enda teada olime broneerinud terrassiga toa ning varusime tee peal veel Lidlist head ja paremat, mida õhtul terrassil süüa, aga kohalejõudes selgus, et kui me soovime värskes õhus einet võtta, siis nad võivad meile parkla kõrvale laua ja toolid organiseerida. Me ei pidanud seda heaks plaaniks. Sõime toas.

Baltikum ja valged liivad. Kuidas me Riias kunstigaleriis käisime.

Hommikul ärgates kontrollisin esimese asjana, kas meie voodil ikka madrats ka oli. Tundus, et oli, kuigi ärgates oli tunne nagu oleks õhukese joogamati peal maganud.

Hiljem istusime oma hotelli aias ning sõime kõike head, mis vanemad Tartust kaasa panid - värskeid tomateid, suitsulõhet ning juustusaiu. Kuna Jurmalas on igal tänavanurgal ning ka nimetatud nurkade vahel Lavazza kohviautomaadid, siis tõin omale ka kuuma cappuccino. Peale hommikusööki kõndisime peatänavale, et kiitvaid hinnanguid saanud Madame Briošist paar kooki võtta. Kui Scott oli oma šokolaadiekleeri ning marjatartaletiga rahul, siis sedasama ei saanud mina paraku nende viletsa Napoleoni kohta öelda ning peale maadami juurest väljumist kõndisin joonelt üle tee Narva kohviku välimusega De Gustosse. Valisime Moskva saia wannabe (me siis ei teadnud, et ta ainult üritab Moskva saia mängida), sidrunipirukalõigu ning viilu kirsi-šokolaadikooki kaasa. Kõik supermaitsvad. Sõime enamuse veel enne randajõudmist ära.

Pealelõunal oli plaanis trip pealinna. Scottil oli eelmisest korrast meeles üks sääsemaal, mida ta kahetses, et ära ei ostnud. Lisaks kaunid vaated kirikutornist ning õhtusöök juba teada mereannirestoranis. Sõitsime Riiga ning võtsime suuna galeriisse. Sääsk oli alles, kuid peale hinna teadasaamist otsustasime, et pilt jääb siiski veel mõneks ajaks galeriisse. Järgmiseks oli plaanis minna kirikutorni, et nautida suviseid vaateid Riiale. Kirikuukse juures selgus, et esmaspäeviti tuleb vaateid mujalt otsida.

Liikusime Zivju Letesse, eelmisest korrast suurepärane toit ning teenindus veel meeles. Võtsime lõhe-tuunikala-kreveti tartari, vähisalati, ürdikattes tuunikala ning grillitud kaheksajala. Tuunikala oli oma parema elu juba ära elanud ning ürdid kajastusid vaid menüüs. Kõik muu oli väga maitsev.

Baltikum ja valged liivad. "Muna on väga keeruline ära rikkuda"

 

... ütles Scott kui me hommikul ainsa avatud kohvikuna sellesama Kohvik 53 leidsime. Mina nii optimistlik polnud ning võtsin kohupiimasõrnikud moosi ja hapukoorega, mis maitsesid täiesti suurepäraselt. Scott võttis farmeri hommikusöögi, mis pidid olema praemunad, vorst ja praekartul. Aga kuna ta teadaolevalt eraldiseisvalt munakollast ja -valget ei söö, siis palus oma mune kas omleti või hüübena. Lauale jõudis taldrikutäis sogases leemes olevat muna-kartuli-viinerijuppide segu, mis oli garneeritud nagu 80ndate pidulaudadel rohelise konservherne ning paari maitsetu tomativiiluga. Ta võttis ühtlasi tagasi seisukoha, et mune on keeruline ära rikkuda.

Käisime rannas ning pealelõunal jalutasime vaatetorni juurde. Kujutasin omale juba ette kõiki neid hingematvaid vaateid, mis sealt ülevalt avanevad Läänemerele ning Jurmala 32-kilomeetrisele liivarannale. Küll aga ei kujutanud ma omale ette seda võrepõhjal torni, kuhu tuli neid traattreppe mööda üles ronida, et siis jupikest merd ning lõputut metsa näha.

Õhtusöögiks panime laua Majorenhoffis, et vältida järjekordset Läti ettekujutust pizzast. Sõime krevette konjakikastmes, veisetartari, kreemjat juustusuppi krevettide ja lõhega ning absoluutselt unustamatu mulje jätnud kartulipannkooki (mis oli lihtsalt nii superkrõbe!) soolalõhe ja vutimunaga. Nagu tavaliselt, toores muna polnud siiski see, mis Scottile muljet avaldaks. Scott sõi veel šokolaadilaavakooki ning mina kunstiteosena serveeritud kreeka pähkli kooki kondenspiimakreemiga.

Baltikum ja valged liivad. Mida sulle Jurmalas serveeritakse kui sa pizzat tellid

Laupäevaks olime ennast Tartusse lõunale kutsunud ning sõime vanemate pakutud kalast, tomatitest, ahjujuustusaiadest, praekartulist ja aedubadest ennast servini täis.

Kella nelja ringis saime Tartust liikvele ning umbes kaheksa paiku jõudsime Jurmalasse. Esialgu tundus, et jõuame asjad tuppa viia ning randa kihutada Baltikumi parimaid päikeseloojanguid nautima, aga sellele plaanile üritas kaikaid kodaratesse loopida meie hotelli perenaine. Samal ajal kui ma meid sisse registreerisin, kasutas Scott juba tualetti ning naisterahvas, kes tahtis meile äärmiselt entusiastlikult Jurmalat tutvustada, keeldus seda tegemast ainult mulle: Ootame, kuni abikaasa ka siin on. Lõi siis kaardi letti ning hakkas näitama, kuidas Jurmala ilusti mere ja jõe vahel paikneb ning kuhu me täpsemalt sammud peaksime seadma. Lõpuks saime siiski toavõtme kätte, daam soovis tingimata meid veel ise tuppa juhatada, et me vastuvõtust kolme meetri kaugusel oleva ukse ikka üles leiaks.

Randa jõudsime täpselt 15 minutit enne seda kui päike horisondi taha kadus, jalutasime, tegime pilte ning läksime siis peabulevaardile, et enne magamaminekut veel kerge snäkk haarata. Valituks osutus Kohvik 53. Tellisin grillkana ja porgandimahla ning Scott, optimistina võttis oma salatile lisaks pizza. Minu grillkanal ning soojal porgandimahlal polnud viga, Scotti lehtsalat tundus ka ok. Pizza asemel sai ta suurema saia, mille keskel hunnik singitükke ning kaetud rohke juustuga. Me rohkem sinna lokaali minna ei plaaninud.

Live the Rhythm of Riga. Kuidas me Lidlis ei käinud.

Juba eile õhtust saadik ootasin hommikusööki, sest mul oli meeles kui hea see kaerahelbepuder oli. Ning hommikusöögibuffeedes on harva midagi sellist, mis mulle maitseb ning mis samal ajal poleks croissant, pannkook või midagi muud maitsvat, aga ebatervislikku. Võtsin kohvi, kausi ning kõndisin otse pudruletti. Kokad olid otsustanud meid esmaspäeva hommikul poolvedela mannapudruga tervitada. Panin kausi tagasi ning võtsin omale nördinult paar pannkooki, natuke kartulisalatit ning mingi porgandipirukalaadse asja.

Guugeldasin veel ning läksime uuesti Mustpeade maja jahtima. Ja Bremeni linna moosekante. Ja seda galeriid, kust Scott mulle eile kõrvarõngad ostis, sest ta otsustas, et tahaks võib-olla ka ühte maali sääsest. Bremeni linna moosekante ei leidnud. Taaskord, kui Google Maps teatas, et siin nad kõik on, nägin mina vaid kirikuseina ning kassimaja selle seina ääres. Ei tundunud tõenäoline, et neli muusikut sinna varjunud on. Aga mille me leidsime, oli Mustpeade maja. Ja Raekoja plats. Taas täiesti inimtühi. Leidsime ka galerii, mille suured aidauksed olid kindlalt kinni. Scott helistas ning ilmselt ajas kellegi kella 10 paiku voodist välja, aga sai teada, et galerii avatakse täna alles kell üks. Guugeldasin veel ning sain teada, et Bremeni linna moosekandid on paigutatud sama kiriku teise seina äärde. Vaatasime üle ning läksime hotelli, et asjad pakkida, Lidlist läbi minna ning Sigulda poole sõitma hakata.

Olin eelnevalt kaardilt vaadanud, et Riias on terve rida Lidleid, millest mitu jääb ka meil koduteele. Plaanisin ohtralt toiduvarusid täiendada. Esimese planeeritud Lidli asemel oli ehitusplats. Sõitsime edasi. Ka järgmise asemel saime ehitusplatsi vaadata. Guugeldasin taas. Selgus, et parajasti on umbes kümne Lidli ehitustööd käimas ning veel 2020 on plaanis nad ka avada. Hetkel võime aga Rimis shopata. Sõitsime Siguldasse. Kahe euro eest saime varemetes käia ning raagus vaateid nautida. Köisraudtee ei töötanud.

Otsustasime, et elame äärel ning oleme söögi osas paindlikud. Siguldasse tagasi sõitma ei hakka ning vaatame, mis tee äärde jääb. Tundus, et tee äärde jääb vaid üks Circle K ning üks kebabiputka. Guugeldasin. Selgus, et kui oleme tühja kõhtu valmis ca 10km kauem kannatama, siis Ainažis saame einestada ühes riigi nooblimas, väljaspool Riiat asuvas restoranis. Parkisime auto ning astusime restorani, kus peale meie oli veel kaks laudkonda külastajaid. Neist eestlaste kuuene kamp just lahkumas. Ettekandja üritas meile edutult pakkuda baari pimedaimas nurgas asuvat kahest lauda ning ei tundunud üldse rahul olevat kui me küsisime, kas me võime akna alla neljasesse lauda istuda. Tellisime juustu ja prosciuttoga ahjusaiad, krevetid mangosalsaga, tomatisupi (mulle) ning guljašisupi (Scottile). Täiesti planeerimatult saime kabanosside asemel täiesti suurepärase lõuna.