Myanmar. Distantsilt.

Myanmar on natuke nagu Kambodža - kuulsad templid, suur järv ning riigi parimaks osaks erakordselt sõbralikud inimesed. Ainult söök oli Kambodžas parem.

Ma läksin Myanmari eelarvamusega. Sest nagu ikka oli mul kõik planeerimata ning Lonely Planetit plaanisin hakata lugema lennukis teel Mandalaysse. Ja siis löödi kõik mu "plaanid" sellega sassi, et Myanmaris tulevat kõik ette planeerida ja broneerida. Ma pole kunagi Aasias midagi ette broneerinud. Aga lugesin netist, et tõepoolest, on oht jääda lageda taeva alla kui hotelli kinni ei pane. Etteruttavalt võin öelda, et reaalselt see siiski nii hull ei olnud ja hotelle oli täiesti vabalt saadaval. Selle erandiga, et Mandalays maksis walk-in rohkem kui Agoda broneering ning Baganis tundusid ka odavama otsa toad olevat välja müüdud. Aga nii palju oli sellest guugeldamisest kasu, et sain aru, kui mittesoodsa riigiga reaalselt on tegemist ning lühendasin joonelt oma reisi kaks korda ning kolisin rannapuhkuse Ngapali rannast Myanmaris Krabi piirkonda Tais.

Aga tagasi algusesse. Jõudsime Mandalay lennujaama ning soovides Air Asia tasuta shuttle'iga linna sõita, teatas infolaua neiu, et "No have". Samal ajal ümbritsesid meid Hiina müürina kõik kohalikud takso- ja bussijuhid ning karjusid üksteisest üle. Miks nad oma jõude ei ühenda, jääb arusaamatuks, sest reaalselt on neil kõikidel üks ja sama hind. Ostsime siis piletid esimeselt mehelt, kes meieni jõudis ning juba 23 km, 1 tund ja lugematu arv asfaldiauke hiljem pidas buss mu hotelli ees kinni. Registreerisin ära ning sain oma superluxi tuppa - kõik kaetud läikivate keraamiliste plaatidega, vannitoas suur lumivalge vann. Olin veendunud, et tegemist on reisi kõige uhkema majutusega.

Kuna järgmisena tuli tegeleda järgmiste eluliselt oluliste teemadega, nagu rahavahetus ja õhtusöök (paraku just selles järjekorras, sest ilma esimeseta polnud ka teist), seadsin sammud välja. Retseptsionist üritas mulle seletada, kust ma panga leian, aga tema juhised viisid mind kõigest sularahaautomaadini. Otsisin edasi ning paari kohaliku abiga leidsin lõpuks ka raha vahetava panga. Olgem ausad, ka toidukoha leidmine polnud lihtsam. Maandusin lõpuks ühes "Tai restoranis", kus menüü oli äsja Taist tulnule täis uut ja huvitavat.

Linn ise meenutab natuke nagu Kathmandud - pikk ja tolmune ehitusjärgus tee lennujaamast linna. Aga samas ka mitte, sest Kathmandu on täis templeid, viirukit ja head sööki ning ühtlasi on seal Thamel. Mandalays on kohutav liiklus, meeletu tolm ja heitgaasid ja ei mingit keskust. Viiruki asemel on tänavad täis beetlipähklipunaseid süljelärakaid. Iga mootorrattaomanik pakub taksoteenust ja seda isegi siis kui tema vasakul käel, vähem kui meetri kaugusel olev kolleeg on seda juba pakkunud ning eitava vastuse saanud. Väljas on palav ning konitsioneeriga tuba on seega väga mõnus. Templeid on siin linnas ka, aga äsja nädalakese Chiang Mais veetnu ei oska neid väikseimaid templeid piisavalt hinnata.

Hommikusöök on hinnas ning peale eelmiseõhtust "Tai" toitu saab tehtud ka esimene tutvumine Myanmari toiduga. Buffee pakub rohkes õlis praetud mune, praetud riisi, praenuudleid, rasvapirukaid, köögivilja, saia, pontšikuid, arbuusi, banaani, Myanmari teed ja kolm ühes kohvi. Elu nagu Filipiinidel :)

Kõige selle tolmu, aukude, kitsaste turutänavate, kus toorest kana suitsetatakse möödasõitva veoauto sumpsist, vahelt leiab väga omapäraseid templeid. On tiigipuud, on valgeid torne, värve, säravat kahhelplaati ja kulda. Linn on mingil määral jalutatav ja joostav (autode eest), aga üldiselt ikka liiga suur, et kõike jalgsi katta.

Kui söögikohta otsida olukorras, kus pilt veel taskusse minemas pole, leiab kõiksugu huvitavaid kohti ja toite. Alustuseks draakonipuuvilja turult ja imehead maisihautist kohalikust einelauast ning päeva lõpetuseks suur kandikutäis thalit ja klaas banaanilassit Nepali söögikohas. Elu on jälle karri.

Myanmari üks tuntumaid vaatamisväärsusi on ca 2300 templit Baganis. Riik, mis üritab võtta turistilt maksimumi, on piirkonnale (tervele piirkonnale, mitte vaid kitsale templite alale nagu Angkor Watis) kehtestanud maksu, milleks on ca 20 eurot viie päeva eest. Mingil arusaamatul põhjusel meie bussis olev rahvas maksma ei pea ning ka edaspidi ei tule keegi seda küsima. Templeid oli palju. Mida väiksemad, seda vähem turiste ja seda ägedamad vaated. Avastasin neid esimesel päeval jalgratta ning teisel päeval elektriratta seljas. Kohe esimesel hommikul tegin ettenägeliku turistina plaanid ära ning valisin välja ideaalse templikese õhtuse päikeseloojangu nautimiseks. Natuke veel muretsesin, et kuidas pimedas üksinda sealt müüriservalt alla ronida on, aga selgus, et mure on ennatlik, sest lisaks minule oli veel kümmekond turisti selle looži välja valinud. Mida kaugemal Mandalay sudust, seda kaunimaks loojangud lähevad. Päike vajub selgelt silmapiiri taha, kullates üle nii ees laiuva looduse kui kuldsed, punased ja valged templitipud. Nädala pärast, muide, on Baganis palju vähem õnnelikke turiste, sest alates märtsist ei lubata turiste enam templitesse päikeseloojangut vaatama. Nimelt käituvat nad ebasündsalt - tantsivad müüri peal ning riietuda ka ei oska kombekalt. Õnneks oli otsus tehtud enne kui mina Bagani jõudsin omadega.

Nagu korra juba mainitud, siis Myanmari üks paremaid osi on suurepärased inimesed. Kõik naeratavad pidevalt, on abivalmis ja sõbralikud. Kui kulutasime paar tundi kohalikul turul, et mõned pildid teha, siis osad vanemad ladusid ise oma lapsed meile letti. Sama hiljem Inle ääres tänavatel - väiksemaid lapsi demosid nende vanemad, natuke suuremad lapsed poseerisid ise ning ka eakamad inimesed lubasid endast lahkelt pilti teha ning soovisid hiljem fotojäädvustust ekraanilt ka näha.

"You have to go there!" Jutt on siis Inle järvest. Kui seal pole käinud, siis Myanmaris sa pole käinud. Inle ääres turistimaksu maksmisest ei pääsenud, samas hindab riik seda piirkonda oluliselt madalamalt ning rahakotti tuli kergendada nii 12 euro võrra. Et mitte niisama puhkust raisata ja jalad seinal passida, võtsime jalgrattad ning otsustasime lähemale jupile järvest ringi peale teha. Nautisime vaateid, taaskord kauneid templeid, sõitsime paadiga üle järve, mis pakkus meile veel paari ujuvküla ja rohkelt trikikalureid.

Vaatamata sellele, et "broneeri kõik ette" kõlas söögi alla ja söögi peale, suutsin ma ikka oma bussipiletit liiga hilja broneerima minna. Ehk päevane buss oli välja müüdud. Tõenäoliselt oli mu tähelepanu suunatud sellele, kuidas praemunadest üleliigset õli välja väänata. Me kõik teame, kuidas ma armastan öiseid lende ja bussisõite, kus normaalselt voodis magamise asemel poolkõveras tooli peal tukkuda tuleb. Igal juhul olin sunnitud omale ööbussi broneerima. Nagu nimetusest järeldada võib, sõidab buss öösiti. Selle väikese eripäraga, et kohale jõuab enne varahommikut. Kirjade järgi kell pool seitse, reaalsuses kell 4 öösel. Vabandust, hommikul. Väljasõit õhtul kella 20 paiku. Ning selle kaheksa tunni jooksul pakitakse rahvast paar tundi bussi, tehakse üks öösöögipeatus (õnneks birmalastele meeldib pakkuda turistile teenust, kus toit on hinnas, vt. ka mainitud hommikusöögid) ja veel üks täiendav tualetipeatus. Kell neli, keset pimedat Birma ööd tegi buss Mandalay raudteejaama ees uksed lahti ning palus turistidel välja astuda. Tegime siis järgmised kolm tundi raudteejaama pingil aega parajaks kuni kohalikud hakkasid ärkama ning hommikukohv pandi tulele. Ja selline graafik on enamustel ööliinidel.

Kuna aega oli laialt käes (lend väljus alles lõuna ajal) jätkasin Air Asia tasuta shuttle'i otsimist ning jõudsin selgusele, et tõepoolest, "No have". Liin on kinni pandud. Aga lennujaama sain sellele vaatamata. Ja on täiesti ok, kui ma enam kunagi ühtegi õlist tilkuvat praemuna sööma ei satu.

Tegelikult oli see jutt mul plaanis juba aasta tagasi postitada, aga siis jäi pooleli ja siis läks meelest ja avastasin selle alles nüüd desktoppi kraamides :)

Leedi ja hell mees ehk teekond randa jätkub

Niisiis. Eile kell 8 väljus buss Mandalaysse. Nad on üldiselt väga täpsed siin selliste asjadega. Ja nii poole kuue - kuue paiku hommikul pidi Mandalaysse jõudma. Milleks sellised kummalised graafikud, beats me. Võiks ju kell 10 õhtul väljuda ja kell 8 jõuda kui päev peale on hakanud. Sest noh kõik ei taha pidevalt päikesetõuse vaadata.

Kell veerand kümme oli dinnerbreak (toit oli hinnas, muide) ja kella ühe paiku kempsupeatus. Ja siis! Jõudis buss kell 4 hommikul Mandalay raudteejaama kohale. Kell neli! Isegi kuus polnud veel. Aga õnneks oli tegemist raudteejaamaga mitte suvalise tänavanurgaga ning kirsiks vahukoore peal otsustas Jorge mulle seltskonda pakkuda. Ja selgus, et tegemist on väga ägeda seltskonnaga. Nagu kaks kirssi lausa. Jorge töötab reisibüroos, reisib kõik talved kas üksinda või gruppidega Aasias ringi ning lisaks ka kirjutab kõigest sellest. Kuna ta oli juba kuuendat korda Myanmaris, siis sain vahetult enne riigist lahkumist muuhulgas teada järgmist:
* alates märtsist ei lubata enam turiste päikeseloojangut templite otsa vaatama, sest kuuldavasti on nad seal ebasündsalt käitunud (ei riietu kombekalt ning tantsivad müüridel)
* eriti just Myanmaris aga ka teistes Kagu-Aasia riikides ulatatakse teisele asju alati kahe käega (seda ma olin loomulikult märganud ja jõudnud korduvalt mõelda, mis selle põhjus võiks olla), sest siis on nö mõlemad käed hõivatud ja ei saa teist ootamatult rünnata
* jagasime oma vaimustust kohalike salatite osas ning lisaks kinnitas Jorge, et erinevate piirkondade toidud on vägagi teistsugused ning mõned neist suurepärased
* nägu ei kaeta kollaka massiga mitte ainult päikesekaitseks, lisaks on sellel nö. kaunistav ehk meigi- ning jahutav funktsioon. Tänavapildis on näha, et üldiselt tõmbavad naised-lapsed selle suhteliselt suvaliselt peale, aga ladyboyd maalivad tihtipeale näiteks lehekujud põskedele.

Kuna raudteejaamas eskalaator ei töötanud, siis otsustasid ühed panna ülemise otsa ette neljase pingirea ning sinna peale magama keerata. Ja vaatasid üsna hapu näoga neid, kes sealt siiski jalgsi üles tulid ja mööda tahtsid pääseda. Olgu öeldud, et pingi asukohal polnud ka enne midagi häda.

Sōime raudteejaama ees ka hommikust. Kolm tassi magusat kondenspiima tilga kohviga, kaks tassi teed, kaks samosat ja üks sigar (pontshikutüüpi pikk maru hea saialine) kergendasid rahakotti ca 95 sendi võrra.

In no time oli kell pool üheksa ja mina võtsin suuna lennujaama. Kaks lendu hiljem maandusin Krabis, kauplesin oma hotellis ka hinda natuke alla, käisin ööturul söömas ja läksin magama.

Teekond randa

Istusin hommikul vähemalt 10 minutit oma praemunataldriku ees ja tundsin, et ma ei tahna ühtegi ei rohkes ega väheses õlis praetud muna enam süüa. Absoluutselt olen valmis sööma ennast rotidest ja banaanipannkookidest paksuks.

Tegime päeva peale veel paar ringi linna peal ja pakkisime siis õhtuks asjad, et minna ööbussidega järgmistesse linnadesse. Minu puhul oli vahesihtpunktiks Mandalay. Buss, nagu juba mainitud, väljus kell 8 õhtul ja pidi pool kuus hommikul Mandalaysse jõudma.

Fake lake

Järvetuuril oli ette nähtyud kolm templit, ujuvküla, kolm vabrikut, kalamehed ja longneckid. Miks me selle tuuri üldse bukkisime, beats me. Sest noh, ujuvkülasid nägime eile, vuffelkalamehi ka ning ühte kolmest templist. Vabrikud oma poodidega skippisime ning longneckid pole esiteks üldse midagi sellist, mida ma toetaks ning teiseks olid nemadki lihtsalt suveniiripoodi välja pandud. Kudusid seal neljakesi kangast. Väidetavalt mahub neile kuni 25 keerdu ümber kaela. Laua peal seisis üks 18 keeruga kaelapikendaja. Jube raske oli.

Pealelõunal pildistasime lapsi. Sain kingituse kah. Vaata pilti :)

Pissiv poiss

Tegime oma tavapärast tururingi fotokatega, kui üks ca kahene poiss keset turutänavat püksid alla tõmbas, maha kükitas ja oma mõlemad sandaalid servini täis pissis. Osa jõudis siiski tänavale ka. Positiivsema poole pealt sain turult eriti mahlase ja magusa pomeli. Sõin selle hotellis kohe ka lõunaks ära, sest pealelõunat oli jalgrattatrip plaanis.

Võtsime ratastega suuna järvele ja sõitsime nii ca 12km kuni lasime ennast paadiga üle järve viia. Algus oli nagu kohalik Veneetsia, liuglesime majade vahelt mööda veekanaleid, järv ise oli täis show-off kalamehi, kes väikese tipi eest paadininas erinevaid poose võtsid. Tagasiteel saime mäe taha kiirlaskumist tegevat päikest näha. Rattasõit ise läks oluliselt libedamalt sellest hetkest alates kui peale esimest pikka "tõusu" Stefaan küsis, et miks ma madalamat käiku ei pane. Fa-fa. Ise kah just hetk tagasi alles avastas, et neil odavatel rendiratastel on käigud olemas. Aga so far so good.

Ja peale seda ei läinud enam miski nagu plaanitud. Tahtsin ülehomseks bussipiletit osta, selgus, et päevased bussid on kõik välja müüdud. Võtsin siis ööbussile, mis tähendab tervet päeva Nyaung Shwes niisama passimist, siis kümmet tundi bussis, kus nagunii ei maga, kella viie paiku hommikul Mandalaysse jõudmist, seitset tundi kotiga niisama passimist, kuni lõpuks lend läheb, siis kolme tundi Bangkokis ja veel nii ca pooleteisttunnist lendu. Bah.

Päev bussis

Hommikusööki lubati alates poole seitsmest, sest bussi pick up pidi olema kell 7. Kuigi mul sellesse suurt usku polnud, siis igaks juhuks tahtsin enne seitset ära süüa ikka. Kõigepealt toodi lauda kuum vesi kohvi jaoks. Siis viil papaiat ja neli lõiku mandariini, mis olid kõik pooleks lõigatud ja ringikujulistena taldrikule laotud. Siis viie minuti järel praemuna. Ja siis järgmised 10 minutit ei toimunud peale päikesetõusu midagi. Läksin kahvlit küsima, et see muna ära süüa. Sain pisikese puuviljakahvli ja kinnituse, et saia tuuakse ka. Läks veel kümme minutit mööda ja juba oligi lauas ka viil saia ja moos ja või.

Pick up oli loomulikult alles peale poolt kaheksat ja ülejäänud päev möödus bussis. Õhtul jõudsime enne päikeseloojangut veel ka mõned pildid teha.

Ja veel templeid

Hommikul sõitsime e-bike'iga esmalt templeid vaatama ja siis Nyaung U'sse turule pildistama. Turg oli äge ja veetsime seal paar tundi.

Lõuna ajal oli plaanis rahulik nap, aga läks hoopis asju ajades. Pidin majutust vahetama, sest Ostellos polnud kolmandaks ööks mõistliku hinnaga vaba tuba. Olin seega broneerinud voodi kolmeses dormis 300 meetri kaugusel asuvasse Central Hotelli. Bookinguga tuli kaasa ilus list asjadest, mis toas kõik olemas on - minibaar ja telekas ja kapp ja seating area jne. Ainult hommikusööki polnud hinnas. Kohjalejõudes selgus, et toas on neli seina, uks, mis ei käi kinni (lukku polnud olemaski), aircon, millest pole kasu, kui uks on kuuma öösse avatud, rohkelt moskiitosid ja neli madratsit. Jalutasin siis pool tundi hiljem alla retseptsiooni ning andsin teada, et ma soovin ust vähemalt kinni panna ning ilma moskiitodeta magada. Peale pooletunniseid läbirääkimisi antu mulle kolmedollarilise lisatasu eest voodi kaheses toas, kus teist voodit kasutas üks UKs elav Hong Kongist pärit tütarlaps, uks käis lukku, aircon toimis, vannituba oli olemas, külmkapist ja telekast rääkimata. Lisaks oli ka hommikusöök hinnas, mis tegi hinnatõusu nö tasa.

Aga õhtu veetsime ikka templiservalt loojangut vaadates ja hiljem endise hosteli terrassil.

Templid. Ja siis templid. Ja veel mõned templid.

Ja nii oligi :) Hommikul jalgratta selga, paar tundi templite vahel tiirutamist, lõunaks puuvili ja nap, pealelõunal uuele templiringile. Natuke elevust tõi päeva pulmapildistamine. Olin hommikul mõnusa väikese templi välja valinud, kuhu sai üles minna, et sealt siis õhtul päikeseloojangut vaadata. Kujutasin omale ette, kuidas olen ainus seal, sest noh, ega keegi teine ju selle peale ei tule, et mujalt kui meinstriim templilt loojangut vaadata. Kui ma kohale jõudsin, ei olnud ma ei esimene ega teine. Enne mind oli seal üks hollandi paar (korrektsuse huvides olgu mainitud, et kokku tuli nii 10 turisti sinna) ja pruutpaar koos fotograafi ja tolle tiimiga. Minnihiire dzhempriga assistent, kes värvis huuli ja rääkis mehe häälega ning kelle ülesandeks tundus olevat pruudi kleiti kohendada, unustas ennast pidevalt selfiesid loojuva päikesega tegema. Küll näpu vahel, küll peo peal.

Sooja!

Peale hommikusööki jätkus viktoriin. Kell oli 7:50, pakkisin toas veel viimaseid asju kotti, sest kell 8 pidi buss peale võtma kui telefon helises. Receptionist: Good morning, what's your plan today? Gaili: Going to Bagan. Receptionist: Yes, your bus is here. Ma ei teagi nüüd kas kontrollis enne, et mul ikka omal ka meeles, mis mul plaanis on.

Järgmisena võeti kahe suure seljakotiga hispaania paar peale ja reisisaatja kulutas tubli veerandtunni nende kottide tagumise istme alla toppimiseks. Seejärel võeti peale kolm prantslast, kellele olid ette nähtud needsamad kohad, mille alla tüüp kotid toppis. Kuna kotid sinna ära ei mahtunud ja suurema osa jalaruumist prantslastel ära võtsid, siis alustati nende väljasikutamist ja pandi lõpuks keset bussi olevale täiest tühjale alale.

Igal juhul olime kuue tunni järel Baganis. Termomeeter ligines 40le.

Tshekkisin hostelisse sisse, käisin söömas ja jalutasin mingi templi juurde. Õhtu hosteliterrassil kiiges.

Pildilt leia kaks kassi.

1729 ja veel mõned

Hommik algas ... hommikusöögiga. Seekord siis traditsiooniline Birma köök ehk kõik ujus rasvast. Aga vähemalt oli buffee ja sai banaani ja arbuusi valida. Praetud riisi ka. Ja kohv on asendatud kolmega ühes.

Hakkasin tiigipuust pagooda juurde minema ja suur osa kolmest kilomeetrist läbis kohalikku turgu. Algul tundus see hea mõte, sest noh, siis pole ju seda liiklust, aga arva uuesti. Lettide vahel sõitsid nii rollerid kui veoautod. Ja siis üritasid seal ka jalakäijad liikuda. Õhk oli heitgaasidest läbipaistmatu ning ühe lihaleti juurde tekkis kaks ummikut. Esimene kärbestest toore liha kohale ja teine kahest reast autodest, kes pidevalt gaasi ja signaali tallates üksteisest mööduda üritasid. Pool turul müüdavast oli mulle tundmatu kraam ja ca poole osas võisin vaid loota, et mu hotell ostab tooraine kuskilt mujalt sisse.

Lõunaks sai muuhulgas eriti head maisipada. Lisaks on neil siin komme koos söögiga lauda tuua ka teed ja mingit suppi.

Mandalay Hillile viib 1729 trepiastet. Kuna ma mäletasin, kuidas oli 1284 astet Tiger Cave templisse ronida, siis olin juba ette kindel, et sinna ma jään. Poolele teele siis. Kohe alguses haakis üks munk ennast külge, kes nagu enamus neist käib seal ronimas enda vormishoidmiseks ja turistidega inglise keele harjutamiseks. Kasutasin juhust ja küsisin, et mis näomaalingud siin rahval on. Selgus, et põskedele maalitud kollaste laikude, teinekord ka kaunite lehekujude näol on tegemist kohaliku, loodusliku, puidust valmistatud päikesekaitsega. Teel, mäeküljel olevast vetsust (mitte auk põrandas, vaid auk mäeküljele) väljatulles olid seal kaks poissi, kellest esimene küsis 200 kyatti ja teine ärimees 100 kyatti. Mina läksin kompromissile ja ei andnud kummalegi midagi. Läbisime roosa korruse ja jõudsime kollasele, kus küsiti mäetasu 1000 kyatti, ca 75 senti. Mu munk küsis, et kas ma plaanin seal ka päikeseloojangut vaadata. Ma olin natuke segaduses, sest ma olin plaaninud loojangut ikka tipust vaadata. Selgus, et olimegi tipus :D

Peale õhtusööki Nepali restoranis (thali, kardemonibanaanilassi) läksin tagasi hotelli, kus vahepeal tööle tulnud receptionist otsustas väikese viktoriini teha. R: Tomorrow, what you do? G: Well, I go to Bagan, just bought the ticket from the hotel heren today. R: Ooooh. What your room number? G (kergelt segaduses juba): 3004, I think. R: Your name Gaili? G: Yes. Selle peale sai tuppa minna.

OM. Või siis mitte.

Jõudsime hommikul kella kuueks Bangkoki ja hakkasime söögikohta otsima. Leidsime ühe eriti kohaliku ülejärgmisest veel edasi asuvast kitsast kõrvaltänavast ja sõime omletti riisiga.

In no time olime pealelõunaks Mandalays, keerasime kellad pool tundi tagasi ja istusime bussi. 23km ja ca tund aega hiljem hotelli ees.

Minu ettekujutuses oli Myanmar päikeseloojangus paistvate templitippudega OMM maa. Templitipud on vist ikka olemas, aga ommi ei paista kuskilt. Selle eest on hotelli akna all moshee. Ja palvekutsed. Kell enne päikesetõusu ja just siis kui oled äsja magama jäänud. Kahest sõidureast on tehtud 4, kõnniteede asemel on rolleriparklad ja kogu horisontaaltasapind on täis punaseid tubakasüljelärakaid. Suur osa teedest on asfalteerimata ning kogu liiklus hoiab õhu pastelselt tolmuse.

Hotell on kahtlemata selle tripi superluxim. Agodast broneerides ka soodsam kui letihind. Ja letihind alla ei tule. Lähiümbruskonnas on eelkõige remonditarvikute poed ning shokolaadisooviga vaata ise, kuhu kõnnid, et osta õnnestuks. Selle eest on aga nii hotelliukse ees kui ka kogu kesklinnas sadu ja sadu rolleritega mehi, kes kõik mototaksot pakuvad. Isegi kui ühele ütled ära, siis poole meetri kaugusel seisev tüüp pakub ikka uuesti. Noh, vist, et äkki turistile see eelmine birmalane ei meeldind. Ja kui veel kuskile seisma jääd, siis pakub igaüks kaks korda.

Kuna mingil arusaamatul põhjusel jäi lennujaamas raha vahetamata, siis küsisin retseptsioonist, kus lähim pank asub. Ja veendusin, et absoluutselt arusaamatu hääldus pole mitte vaid paari üksiku birmalase eripära vaid nad ükski ei suuda turistile arusaadavalt artikuleerida. Pidev mõistatamine ja kindluse mõttes ülekordamine käib. Igal juhul noormehe juhiste järgi minnes jõudsin ATMini. Peale lühemat sorti daytrippi jõudsin ka avatud pangani ja sain raha vahetatud. Söögikoha otsimine ei möödunud oluliselt valutumalt, kuid lõpuks sai seegi problem lahendatud. Valisin Tai menüüst toidu, millesarnast ma Tais veel kordagi näinud polnud.