Raamatuaasta 2020

2020 lugesin ja kuulasin kokku läbi 60 raamatut: kõige vähem augustis (ainult üks) ning kõige rohkem novembris ja detsembris (kummaski 10). Kokku lugesin 44 ja kuulasin 16 raamatut.

Kui elu pakub sidrunit

Hea lugeja, täna jagan sinuga oma pettumust. Hiljuti just kiitsin, kuidas mulle meeldib Billiga jooksmas käia ja suhted naabritega skyrocketivad. Igal juhul hakkas see raamat vaikselt läbi saama ning valisin omale järgmise Billi teose. Sellise, kus kolm raamatut ühes failis. Ja selgus, et nii suures koguses Bill pole üldse enam nii hea kaaslane. Nimelt loeb ta neid raamatuid ise ette. Ja kuigi ta kirjutab väga ägedalt, siis ilmekalt lugemise osas oleks veel natuke harjutada vaja. Või tiba rohkem kui natuke. Igatahes panin nördinult uuesti esimese raamatu käima, sest nagunii olid sealt osad lõigud mul kaduma läinud.

Ja kui juba jagamiseks läks, siis tegelikult ei piirdu pettumused sellega, et Bill Bryson ei suuda oma raamatuid ette lugeda. Avastasin eile Solarisest madala suhkrusisaldusega pudingud. Võtsin šokolaadi- ja vanilliomad prooviks. Šokolaadioma proovisin eile õhtul - see oli suhkruasendajaga nii magusaks tehtud, et esimene suutäis võttis silmist vee voolama. Täna hommikul tegin vanillioma lahti ning see maitses nagu läbikeetmata jahukaste. Minu ja proteiinipudingute teed lähevad siinkohal lahku.

Aga suhkrusisaldusega meenus veel mingi kookosjogurt, mida veganlettides müüakse (see, mida ma tavaliselt nagu muuseumieksponaati poes vaatan, sest pisike topsike maksab üle kahe euro). Selles oli nimelt 7,7 grammi süsivesikuid, millest 11,4 grammi suhkruid. Umbes nagu Felixi ketšupid, kus on pooleliitrises ketšupipudelis 5 kilo tomatit või midagi sarnast.

Go blue. Billiga jooksmas ja jalutamas.

Ma pean oma äsjast avastust jagama! Ja selleks on audioraamatud! Ma olen alati arvanud, et need on rohkem sellistele ... eakamatele inimestele, kes muidu vikerraadiost kuuldemänge kuulaks, aga nüüd muutsin oma arvamust. Ma olen arvatavasti maininud, et meie lähim toidupood on Busch's, kuhu ma läbi metsa minnes jõuan jalgsi 17 minutiga. Vaatamata sellele, et teekond on kiire ja üsna vahelduv, ei ole ma eriti rahul sealsete hindadega. Aldi, kus mulle meeldivad nii hinnad kui köögiviljavalik, on jälle liiga kaugel. Kompromissiks on ca 35 minuti kaugusel asuv Kroger ja boonuseks selle kõrval olev TJ Maxx. Kaks kärbest ühe shopinguga. Ja 35 minutit pole mingi aeg kah. Napilt 5000 sammu tuleb ühe otsaga täis. Teekonna miinus on aga see, et kõige otsem variant on lihtsalt nii nüri, et ma pigem pikutaks aias ja vaataks muru kasvamist. Kodust välja, ca 300 meetrit suure teeni ning siis sealt ülejäänud 30 minutit otse mööda sirget kõnniteed kuni on aeg poe parklasse keerata. Ja teeääred pole ka parimate arhitektuuripärlitega ääristatud. Igal juhul olen ma selles osas paar korda oma rahulolematust väljendanud ning Scott arvas, et "Suck it up!", me ei hakka poele lähemale kolima ning ilmselgelt ei koli ka Aldi Ann Arbori südalinna.

Eile oli mul taas vaja TJ Maxxi jalutada ning juba tennised jalas, tuli mul idee, et äkki tõmbaks kiirelt mõne audioraamatu omale. Amazonis selgus, et kui ma liitun Audible Prime'iga, on mulle kaks audioraamatut täiesti tasuta. Liitusin siis selle eliitklubiga ning tõmbasin omale ühe Bill Brysoni. Vähem kui viie minutiga oli raamat olemas, äpp alla laaditud ning raamat käima pandud. Kuulasin terve tee seda, kuidas Bill peale 20-aastast eemalolekut tagasi USAsse tuli ning idaranniku väikelinnadesse roadtripile läks.

Täna käisin jooksmas ning tavapärase playlisti asemel panin hoopis pooliku raamatu käima. Vastutulijad arvasid, et ma neile naeratan ning lehvitasid mulle kõik rõõmsalt. Mina kuulasin Bill Brysoni meeleolukatest seiklustest hoopis.

Kirjanduskriitik on rääkinud

Mul on terve ports raamatuid kogunenud, millest ma kõikidest olen kirjutada tahtnud, aga no ma olen ju nii hõivatud inimene, et list muudkui pikeneb, aga juttu paberile ei saa. Või noh, blogisse. Igal juhul tuleb see viga parandada ja siit see präänik ja konstruktiivne kriitika tuleb.

Lauri Räpp - Maailma lõpus on kohvik
Talvel ajasin Gerli käest ära ja lugesin läbi Lauri Räppi raamatu "Tartu tahavaatepeeglis". Väga lahe oli ja üksjagu äratundmisrõõmu. Ehk seda äratundmist peaaegu kõiges peale Annelinna korteripraaznikute. Neile ma ei sattunud. Need said otsa enne kui ma alkoholi hakkasin tarbima ja pidusid väisama.
Igal juhul sattus ükspäev Apollos tema uus raamat näppu ja kui kiirel lehitsemisel selgus, et see kajastas ka muljeid Hoi Anist, kus ma mais üle nädala veetsin, siis seadsin sammud, vabandust sõrmed ester.ee lehele ning niipea kui sinna tekkis kirje, et teavik tagastamisel, kihutasin raamatukokku. Vedas ning kõndisin raamatuga koju.
See on ühest küljest nagu reisiraamat, teisest aga mitte suvaline päevikustiilis reisikirjeldus. Jutt jookseb paremini kui Emajõgi kiiremates kohtades ning tekitab soovi omalgi jälle kott pakkida. Wait... Siiski - ei tekita. See soov on olemas nagunii.

Tui Hirv - Minu Reykjavik
Pidasime plaani suvel teha trip Islandile. Nagu tähelepanelik blogilugeja teab, seda trippi pole toimunud. Aga planeerimisfaasis võtsin siiski Minu Reykjaviki kätte ning hakkasin lugema. Ja siis ma muudkui lugesin ja lugesin, sest mulle ei meeldi raamatuid pooleli jätta. Tundub nagu veel rohkem ajaraiskamisena kui viletsa raamatu lõpunilugemine. Pealegi oli seal hala ja kriitika vahel natuke huvitavat infot ka. Ja siis ma pikendasin seda järgmiseks kolmeks nädalaks ja jätkasin lugemist. Lõpuks kui läbi sain, olin sunnitud veel viivist ka maksma, sest ajakulu oli kokku üle pooleteise kuu. Kauem olen vist ainult Meistrit ja Margariitat lugenud, mis mulle ka ei meeldinud ning Paul Theraux Railway Bazaar, mis oli erinevalt Minu Reykjavikist ülihea raamat, lihtsalt kohutavalt intensiivne.
Minu-sarjas on häid raamatuid ka - ma olen igal võimalikul juhul kiitnud Indiat, Mongooliat, Guatemalat, Prantsusmaad ja tõenäoliselt veel üht-teist. Ja selles sarjas on ka erakordselt halbu raamatuid. Täiesti eirnevatel põhjustel - näiteks kirjutajale ilmselgelt ei meeldi see maa ning selle asemel, et sellest läbi huumoriprisma kirjutada, on raamatus 200 lehekülge lauskriitikat ja vingumist. Või on nüri kirjeldus riigist. Või on lihtsalt kehvalt kirjutatud.
Minu Reykjaviki kirjastiil oli ok, aga juba esimese kolmandiku peal oli mul täiesti villand Eesti kritiseerimisest. Ma saan aru, et autor sattus Islandil täielikku maapealsesse paradiisi ning Eestis on sealsega võrreldes kõik nii halvasti, et hea, et siia üldse veel inimesi on jäänud. Isegi alkoholism on sealmaal positiivsem kui siin. Kuigi lugedes jäi mulle mulje, et seal on see suurem probleem. Minul isiklikult on hea meel, et autor on oma koha leidnud ning siin hädaorus ei pea virelema ning samuti on mul hea meel, et ta Eestist kaugel on.
Aga samuti ei meeldinud mulle "Minu Island", nii, et võimalik, et sellest riigist polegi võimalik head raamatut kirjutada.

Leelo Tungal - Seltsimees laps
Käisime kõigepealt kinos vaatamas ja siis otsustasin, et tahan lugeda ka. Teadsin, et filmipildiga ilmus nüüd raamatust kordustrükk ning senine kogemus näitab, et raamatukogust on uuem väljaanne alati välja laenutatud, aga kapsaksloetud varasemad vabalt saadaval. Ilma eelnevalt esteriga konsulteerimata seadsin seega sammud raamatukokku... ilmselgelt ainult selleks, et seista riiuli ees, T-tähe juures ja veenduda, et seal on täpselt üks Tungla raamat ning see pole mitte oodatud Seltsimees laps. Hoidsin siis visamalt kui Bruce Willis esteril silma peal, aga ettevõtmine tundus täiesti lootusetu. Kes küüned taha saanud, see enam lahti ei paistnud laskvat. Kuniks õnn naeratas ja sain selle omale elektroonilisest raamatukogust. Ning lugesin telefonis läbi.
Mind algul natuke häiris see nelja-aastase rääkimisstiil, aga sellega harjus suht kiirelt ära ning tegelikult oli väga huvitav lugemine. Kuigi, pean tunnistama, et ka film, vaatamata sellele, et palju asju oli välja jäänud, ei jäänud kraadigi alla.

Mihkel Raud - Kus mina olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda
See tuli minuga esialgu koju vaid sellepärast, et hakkas mulle raamatukogus leti peal silma. Aga vahest head asjad juhtuvadki ootamatult ja nii ka sellega. Lõpetasin Räppi raamatu ära ja alustasin Rauaga. Lugesin kolmanda hommikukohvi kõrvale, siis Kalarannas päikest võttes, siis õhtul kodus ning veel pool pühapäeva ja läbi oligi. Mingeid elumuutvaid tõdesid ma sealt ei leidnud, nii, et ma kahtlen, et ma kunagi kaugemale kui Mihkel Raud jõuan, aga lugeda oli seda väga lahe. Mulle meeldib ta oskus ka iseenda üle naerda ja see kui ka kriitika läbi huumoriprisma kirja on pandud. Seega - täiesti soovituslik eneseabiraamat, millest ma abi ei saanud, aga meelelahutust küll.

Berit Renser - Minu Indoneesia

Vaevalt jõudsin rõõmustada selle üle, et Minu Indoneesia on välja antud kui nägin, et autoriks on Berit Renser. Sest vaatamata sellele, et möödunud oli 7 aastat sellest kui ma lugesin tema esimest raamatut "Seitse maailma", on mul siiani eredalt meeles, kui kehv too raamat minu meelest oli. Aga igaks juhuks lugesin kirjastuse kodulehelt katkendid läbi ja need olid nii ägedad! Kõndisin selle peale lausa Pelguranna raamatukokku raamatule järele. Pelguranna on üldse hea raamatukogu - seal on peaaegu alati need raamatud saada, mida ma lugeda soovin. Võimalik, et seal pole eestikeelse kirjanduse osas just erilist huvi kohalike poolt?

Igal juhul jõudsime reedel raamatuga koju, laupäeval tegin hommikukohvi kõrvale lahti ning pühapäeva ennelõunaks oli läbi loetud. Lõpp vajus pisut ära, aga muidu oli väga nauditavalt kirjutatud, hea meelelahutus ning mingil määral ka äratundmisrõõmu.

Raamatukuu juuli 2017, vahekokkuvõte

Hõivatud persoon, nagu ma olen, ei saa vahest kuude (ah, mis kuude, aastajagu) kaupa uuendada raamaturubriiki ja nüüd on vaja teha poole kuu peal ülevaade. Aga ma lugesin jutti läbi kuus raamatut ning kuna ei tea, kuidas mul kuu lõpus selle ülevaatega jälle on, siis siin vahekokkuvõte.

Douglas Wells "Jänki seiklused Hiiumaal"
Nagu juba mainitud, nägin raamatupoes seda raamatut ja kuna selgus, et tegemist on kordustrükiga, tasus sammud seada raamatukogu poole, sest elu on näidanud, et välja on laenatud enamasti just see kõige värskem kraam. Nii ka seekord ja jänki seiklused olid riiulis täitsa olemas.
1992 kolib Douglas rahukorpuse programmi raames kaheks aastaks Hiiumaale, jäädes sinna lõpuks vähemalt neljaks ning kirjutab oma elamustest mitte nii jutukate ja avatud hiidlastega väga lõbusa raamatu.

Jennifer Worth "Kutsuge ämmaemand" ja "Parandusmaja varjud"
Esimene neist on 50ndate Londoni East Endist, kus autor töötas ämmaemandana ning kirjeldas nii oma tööd kui patsientide igapäevaelu. Südamlikud lood vaheldusid ootamatustega, tihtipeale iiveldamaajavateni välja. Äärmiselt huvitav lugemine oli. Kohati tundus nagu toimuks tegevus kuskil 19. sajandi lõpus, kohati pani imestama, et "juba 50ndatel?".

Parandusmaja varjud olid mõnes mõttes järg ämmaemanda raamatule, aga täiesti loetav ka eraldiseisvalt. Palju kurvem kui eelmine raamat, sest kõik räägitud lood olid vähemalt osa oma elust parandusmajas (vaestemajas) veetnud inimestest.

PS. Tõlge ja toimetamine olid suhtelised kehvad

Kersti Dennis ehk Amira "Minu Las Vegas"
Kuigi valdavalt raamat lapsehoidjatööst ja tantsimisest, oli see siiski kuidagi üsna haaravalt kirja pandud. Mitte miski ei tekitanud minus soovi kunagi Las Vegasesse minna, koht kui niisugune jättis täiesti külmaks, aga tema seiklustest lugeda siiski väga huvitav.

Alan Adojaan "Elu läbi taksopeegli"
Raamatu kujundus ajas nutma, aga taaskord - lood ise olid kaasahaaravad. Kuigi võrdlemisi ebaühtlaselt ja katkendlikult kirja pandud. Lõpuks oli tunne, et materjali oleks olnud hea raamatu tarbeks, aga kirja said jutud nii nagu nad parajasti ette trehvasid või meelde tulid.

Riina Kangur "Minu Nizza"
Oeh. See raamat võttis isegi minusuguse sõnatuks. Tahaks lihtsalt öelda, et kohutav kräpp oli, aga ma tunnen, et ma pean seda ka kuidagi põhjendama. Sest ilmselgelt olen ma ju konstruktiivne kriitik. Enamus Minu-sarja raamatuid on kirjutatud läbi isikliku kogemuse, mis on ka täiesti mõistetav, aga kui see isiklik kogemus on selline, et võiks toimuda ükskõik, kus, siis ei ole pealkirja seda kohanime tingimata vaja pannagi. Praegusel juhul on raamat eelkõige autori pereprobleemidest - tema alaealisest tütrest, vastutustundetust eksabikaasast ning empaatiavõimetust prantslasest elukaaslasest. Kas Eestisuuruses riigis, kus kõik tunnevad kõiki, ikka tasub detailideni lahata oma 15-aastase tütre halvale teele minekut ning seda kui hoolimatu on tüdruku isa? Lisaks neile kahele oli mul juba esimesel paarikümnel lehel arusaamatu, miks ta sellise kompromissitu ja "meil küll nii ei tehta" mehe juurde üldse kolib? Mulje mehest ei paranenud terve raamatu jooksul, vastupidi. Ühesõnaga, vaimusilmas valge rand, türkiissinine meri ja punane vein, sain hoopis soovimatult osaliseks kellegi teise peredraamas ja kehva palga üle virisemises.

Raamatukuud veebruar kuni juuni 2017

Kokku 42 raamatut, ära mainin kaks, millest esimene valmistas täieliku pettumuse ja teine oli suurepärane meelelahutus (professionaalne kretinism).

Eia Uus "Aasta Pariisis"
Kuna tema "Minu Prantsusmaa" mulle väga meeldis, mõnusa kirjastiiliga ja huvitav (kahtlemata üks paremaid selles sarjas), olid ootused ka "Aasta Pariisis" osas kõrged. Aga kuidas seda öeldaksegi, et "Õnnistatud olgu need, kes ei eelda midagi, siis nad ka ei pettu" või et "Ära süüdista teisi selles, et nad sulle pettumust valmistavad, süüdista ennast, et neilt liiga palju ootasid". Noh, või midagi selles liinis. Igal juhul ma ootasin rohkemat ja sain vähem. Arvestasin ka kahjud kokku: ca 3-4 õhtut. Igavesti segane raamat oli, tegevuse järjestusest ei saanud aru, tegelased tulid ja läksid, vahepeal unustati neid tutvustada ja mingit sisu ka kogu sellel jamal polnud.

Jürgen Sprenzinger "Sehr geehrter Herr Hornbach. Um ein Haar hätte ich mich bei Ihnen beworben. Absagen auf unverlangte Stellenangebote"
Herr Sprenzinger kuuleb, et tema sõbranna on töökuulutuste peale saatnud ca 200 kandideerimisavaldust ning igalt poolt saanud vaid eitavaid vastuseid. Selle peale võtab härra paari kuu jooksul ette kõik lehtedes ilmunud töökuulutused ning hakkab kuulutuste peale äraütlevaid avaldusi saatma, põhjendades iga kord, miks ta neile kandideerida ei soovi. Väga meelelahutuslik ja soovitan neile, kes saksa keelt oskavad :)

Raamatukuu jaanuar 2017

Lugemismaht on ilmselgelt langenud. Jaanuaris kolm raamatut:
Dagmar Raudam, Diana Lotus - Minu New York
Jesper Parve - Minu Bali
Victoria Twead - Chicken, Mules and Two Old Fools

Raamatupoolteistaasta 2015-2016

Juulist 2015 kuni detsembrini 2016 loetud 168 raamatut, ära mainin need:

Annela Laaneots - Minu Tai saared
Viimase aja igavamaid Minu-sarja raamatuid. Samas ma loen neid kõikuva kvaliteedi tõttu üha vähem. Ma leian, et kui inimesed kirjutavad peamiselt oma elust ja tegemistest, mitte niivõrd riigist, kus nad siis elavad ja tegutsevad, siis olgu see elu vähemalt huvitav. "Pidasin äripartneritega skaibikõnesid" või "Naabrimees käis tihti basseinis ujumas" jääb natuke nõrgaks. Ainus positiivne osa olid tuttavad kohad :)
 
Paula Hawkins - The girl on the train
Väga haarav raamat. Plaanisin ka filmi vaatama minna, aga sellega läks nii, et ei läinud.
 
David Lebovitz - Sweet Life in Paris
Lugesin seda vahetult enne Pariisi reisi eelmisel talvel. Nii mõnus. Palju ilusat linna ja head toitu.
 
Adam Carolla - Daddy, Stop Talking!: And Other Things My Kids Want But Won't Be Getting
Tavapärases headuses :)
 
Anna Nicholas - Kass kuumal kivikatusel
Järg raamatule "Sisalik pagasis" ehk teemal, kuidas britid Lõuna-Euroopasse kolivad. Väga mõnus meelelahutus.
 
Kaisa Masso - Minu Portugal
Jällegi lugesin enne Portugali reisi ning raamat oli hea kirjastiiliga ning igati huvitav.
 
Ain Parmas - Minu Kambodža
Üks paremaid Minu-sarja raamatuid. Kui poleks Kambodžas juba käinud, pakiks minekuks seljakotti. Samas, ma isegi kaalusin uuesti minekut :)
 
Michael A. Johnson - A 1980's Childhood: From He-Man to Shell Suits
Kuigi erinevad ühiskonnad, siis aeg oli ikkagi sama ning äratundmisrõõmu üksjagu. Kirjutatud ka hea sulega. Üks uusi lemmikautoreid.

James Patterson - Bulleye

James Patterson - Never Never

James Patterson - Woman of God

Janet Evanovich - Turbo Twenty-three
Jõudsin ära oodata :)

Raamatukuud märts kuni juuni 2015

Kokku 52 raamatut, ära mainin:
James Patterson - Roses Are Red
Jaana Davidjants - Minu Berliin
Ma olen seda ka varem öelnud, et Davidjantsid oskavad kirjutada. Berliini meeleolu oli hästi edasi antud :)
Mailis Hudilainen - Minu Peterburi
Anna Nicholas - Sisalik pagasis
"Inglased kolivad Lõuna-Euroopasse" sarja raamatud on minu meelest alati lahedad - palju veini, päikest, häid sööke ja uusi ootamatuid situatsioone, mis teevad lugemise vägagi nauditavaks.Anneli Vilu - Minu Shanghai
John Grisham - Theodore Boone: The Fugitive

Raamatukuud jaanuar - veebruar 2015

Jaanuaris-veebruaris Filipiinidel, Tais, Malaisias ja Indoneesias kokku loetud 27 raamatut, ära mainin need:
James Patterson - Burn
Dave Berry - You Can Date Boys When You're Forty
James Patterson - Private
James Patterson - Hope to Die
James Patterson - Second Honeymoon
James Patterson - Private Oz
James Patterson - Kiss the Girls
James Patterson - Alex Gross, Run
James Patterson - Private Vegas

Raamatuaasta 2014

2014 kokku 147 raamatut, ära võiks märkida need:

Janet Evanovich - One for the Money
Janet Evanovich - Two for the Dough
Janet Evanovich - Three to Get Deadly
Janet Evanovich - Four to Score
Janet Evanovich - High Five
Janet Evanovich - Hot Six
Janet Evanovich - Seven Up
Janet Evanovich - Hard Eight
Janet Evanovich - To the Nines
Janet Evanovich - Ten Big Ones
Janet Evanovich - Eleven on Top
Janet Evanovich - Twelve Sharp
Janet Evanovich - Lean Mean Thirteen
Janet Evanovich - Fearless Fourteen
Janet Evanovich - Finger Lickin’ Fifteen
Janet Evanovich - Sizzling Sixteen
Janet Evanovich - Smokin’ Seventeen
Janet Evanovich - Explosive Eighteen
Alan Adojaan - On nagu pole
James Patterson and Maxine Paetro - Private: Suspect
James Patterson - Confessions. The Private School Murders
James Patterson - Private Berlin
James Patterson - Private London
Chris Stewart - Papagoi piprapuu otsas
Janet Evanovich - Top Secret Twenty-One
Hille Hanso - Minu Istanbul
Horst Evers - Wäre ich du, würde ich mich lieben
John Grisham - Gray Mountain
James Patterson - Private India: City on Fire

Tavapärasest suurema numbri põhjuseks oli nii kaks Aasias viibitud kuud (ja reisidel loen ma alati rohkem kui igapäevaselt kodus) ning hulgaliselt nö. rannakirjandust.

Raamatukuud juuli - august - september 2014

Juuli - august - september 34 raamatut, ära mainin need:

Kristi Dela China - Minu Filipiinid
Hille Hanso - Minu Istanbul
Horst Evers - Wäre ich du, würde ich mich lieben

Raamatukuud aprill - mai - juuni 2014

Aprill - mai - juuni kokku 24 raamatut, ära märgin need:

Saale Fischer - Minu Kairo
James Patterson - Confessions. The Private School Murders
James Patterson - Private Berlin
James Patterson - Private London
Chris Stewart - Papagoi piprapuu otsas
Janet Evanovich - Top Secret Twenty-One
Brian McGilloway - Little Girl Lost: A Lucy Black Thriller

Raamatukuud jaanuar kuni märts 2014

Janet Evanovich - One for the Money
Janet Evanovich - Two for the Dough
Janet Evanovich - Three to Get Deadly
Janet Evanovich - Four to Score
Janet Evanovich - High Five
Janet Evanovich - Hot Six
Janet Evanovich - Seven Up
Janet Evanovich - Hard Eight
Janet Evanovich - To the Nines
Janet Evanovich - Ten Big Ones
Janet Evanovich - Eleven on Top
Janet Evanovich - Twelve Sharp
Janet Evanovich - Lean Mean Thirteen
Janet Evanovich - Fearless Fourteen
Janet Evanovich - Finger Lickin’ Fifteen
Janet Evanovich - Sizzling Sixteen
Janet Evanovich - Smokin’ Seventeen
Janet Evanovich - Explosive Eighteen
Alan Adojaan - On nagu pole
Raamatu esimene osa, Brasiilia oli väga lahe. Teine osa, samuti Brasiilia midagi erilist esimesele ei lisanud. Kolmas polnud küll selline elupõletamine kui esimesed, aga samas uue asukoha ja autori õpingute tõttu siiski hea vaheldus. Neljas osa, taas Brasiilia, oleks võinud olemata olla.
Joanne Fluke - Chocolate Chip Cookie Murder
Maya Banks - After the Storm
Maya Banks - Forged in Steele
James Patterson and Maxine Paetro - Private: Suspect

Kokku 31 raamatut. Evanovichi krimiparoodiad olid igati meelelahutuslik lugemine nii talveõhtutel kui ka reisil :)

Raamatuaasta 2013

Kokku ca 120 raamatut. Äramärkimist väärivad need:

Jen Campbell - Weird things people say in the bookstores
Janika Tamm - Minu Keenia
Jerome K. Jerome - Kolm meest uitamas
David Sedaris - Let's Explore Diabetes With Owls
David Sedaris - Me Talk Pretty One Day
Kiran Desai - Kaotuse pärand
Samrat Upadhyay - The Royal Ghosts: Stories
Hanif Kureishi - Gabrieli and
Sarah Winman - Kui jumal oli jänes
Daniel Glattauer - hea põhjatuule vastu
Daniel Glattauer -  kõik seitse lainet
Carlos Ruiz Zafón - Taeva vang
Herman Koch - The Dinner
Tonino Benacquista - Koer nimega Malavita
Chris Stewart - Üle sidrunite. Optimist Andaluusias
Ivo Tšetõrkin - Minu Amazonas
Khaled Hosseini - And the Mountains Echoed
Alex Garland - Manila (orig: The Tesseract)
Jari Tervo - Layla
Eia Uus - Minu Prantsusmaa
Philippe Pozzo di Borgo - 1+1. Uus hingamine
John Grisham - Sycamore Row
Lauren Shockey - Neli kööki : minu elu pliidirõngaste taga New Yorgis, Hanois, Tel Avivis ja Pariisis
Rita Ahonen - Minu Stockholm
Janet Evanovich - Takedown Twenty
Janet Evanovich - Notorious Nineteen
Neil Gaiman - The Ocean at the End of the Lane

Raamatukuud oktoober kuni detsember 2013

Lena Dowling - Legally Addicted
Elizabeth Nelson - Love on the Buchanan Ranch
Sandra K. Rhoades - Shadows in the Limelight
Kristan Higgins - The Perfect Match
J. Lynn - Trust in Me
Lori Foster - Getting Rowdy
John Grisham - Sycamore Row
J. C. Reed - Treasure Your Love
Rachel van Dyken - The Wager
James Patterson - Honeymoon
Lene Kaaberbol - The Boy in the Suitcase
Zoe York - What Once Was Perfect
Samantha Young - Into the Deep
Lauren Shockey - Neli kööki : minu elu pliidirõngaste taga New Yorgis, Hanois, Tel Avivis ja Pariisis
Rita Ahonen - Minu Stockholm
Kati Nielsen - Minu Kopenhagen
Kelly Elliott - Broken
Janet Evanovich - Takedown Twenty
Janet Evanovich - Notorious Nineteen
Bella Andre - It Must Be Your Love
Neil Gaiman - The Ocean at the End of the Lane
James Patterson - Gone
Christina Lauren - Beautiful Bastard
Nojoud Ali - Ich, Nojoud, zehn Jahre, geschieden

Raamatukuu september 2013

Alex Garland - Manila (orig: The Tesseract)

Jari Tervo - Layla

Maarja Yano - Minu Tokyo

Antud sarja autorite enesekesksust selgitatakse alati sõnaga "Minu" raamatu pealkirjas. Ma siiski leian, et kuna Minule järgneb ka linna või riigi nimetus, siis peaks ka neid raamatus mingilgi määral kajastama. Milleks kirjutada raamat, mille tegevuse võiks mõne pisimuudatusega panna ükskõik, millisesse riiki või linna, ilma, et sellest midagi muutuks? Tõenäoliselt poleks isegi aru saada, et reaalselt on seda elu elatud hoopis kuskil mujal. See polnud siiski nii tühi kui näiteks Minu Dublin, aga ka mitte märkimisväärselt parem. Paraku.

Erle Stanley Gardner - Eksinud elumehe juhtum

Eia Uus - Minu Prantsusmaa

See on hea näide sarja kõikuvast kvaliteedist. Hästi kirjutatud, ladusa tekstiga, huvitav. Lugedes tabasin ennast korduvalt mõttelt, et peaks asjad pakkima ning Prantsusmaale sõitma :) Kuigi autor keskendus suhteliselt palju oma tööle ja hoitavatele lastele, suutis ta läbi nende prantslaste olemust ning Prantsusmaa meeleolu suurepäraselt edasi anda.

Justin Petrone - Misjonäripoos

Philippe Pozzo di Borgo - 1+1. Uus hingamine

Mulle meeldis juba see film, aga raamat osutus veel palju paremaks, põhjalikumaks, kaasa elama panevaks. 

Raamatukuu august 2013

Ivo Tšetõrkin - Minu Amazonas

Khaled Hosseini - And the Mountains Echoed

Raine Miller - Eyes Wide Open

Virginia Kantra - Dare Island 2

Janelle Denison - No Strings...

Bella Andre - The Way You Look Tonight

Charlene Sands - Sunset Seduction

Raamatukuu juuli 2013

Jerome K. Jerome - Kolm meest uitamas

Abbi Glines - Forever Too Far

David Sedaris - Let's Explore Diabetes With Owls

Aimee Carson - The Unexpected Wedding Guest

Joy Connell - Island Promises

Nicola Marsh - What Paparazzi Didn't See

Annie Seaton - Italian Affair