Belize'i pildid

Belize'i pildid on siin.

Grupireisiroomud

Mulle meenutati taas, miks ma ei suuda grupireise taluda.

Hommik San Ignacios algas vihmaga nagu ikka. Kuna pigem udutas kui sadas, siis taksot ei tellinud ning jalutasin tavaparased kaheksa minutit kesklinna. Ootamatult selgus, et on pyhapaeva hommik nong peale kiriku suurtmidagi avatud ei olnud.

Pool 10 startisime Guatemala piiri suunas, kus tuli bussi oodata poole 12ni. Seejarel algas soit paevinainud minibussiga labi Belize Mehhiko piiri suunas. Belize linnani oli koik korras ja pysisime graafikus. Ca poolel teel sealt piirile lagunes buss ara. Vaidetavalt oli kytuses vesi ning juht asus ysna vaevumargatava entusiasmiga filtrit puhastama. Meie shoppasime teeaarses putkas, vedelesime niisama ning mina tegin kohalikest lastest pilti. Siis tuli bussijuht bussi alt valja ning kutsus meessoost reisijad (ta tegelikult sugu ei tapsustanud, aga ma eeldan, et ta naisi siiski silmas ei pidanud) bussi lykkama. Selle peale jooksid koik oma fotokate jarele. Kui suurem osa mehi oli ennast bussi taha sattinud, tegi teine samapalju seltskonda pilti. Lykkamise peale buss korra koikus ning mehed naasesid poolelijaanud tegevuste juurde. Ca tunni aja parast hakkas tunduma, et progressi siiski ei paista ning kannatamatumad hakkasid alternatiivseid lahendusi otsima. Meie kaheksakesi sokutasime ennast moodasoitva auto kasti ning saime jargmisse linna, Orange Walk´i. Sealt rentisime mikrobussi kuni piirini. Meid kaheksakesi paigutati sujuvalt kuuekohalisse bussi.

Siinkohal algaski grupireis, mida mul on suhteliselt raske taluda. Kui buss oli tangitud ning juht juba yhe jalaga bussis, leidis yks Kanada mees, et nyyd on koige oigem aeg minna tanklasse ollevarusid taiendama. Seejarel tundis yks teine vajadust kylastada tualetti. Kui me lopuks liikuma saime, pakkus Kanada tyyp lahkelt juhile ka olut, mille viimane vastutulelikult vastu vottis. Kui see otsa sai, pistis kanadalane talle kohe uue pihku. Aga siis hakkasid kanadalase ollevarud vahenema ning ta soovis varude taiendamise peatust. Hakkasime otsima kohta, kust oleks voimalik olut osta. Kui selle peale sakslased kisa tostsid, jaeti plaan onneks katki.

Ca kolmetunnise hilinemisega joudsime lopuks Chetumali. 700 meetrit enne bussijaama tekkis tungiv vajadus votta kytust, mille peale kohalejoudes yks sakslane juhi hispaania keeles labi soimas. Juht omakorda lykkas kogu vastutuse korgemate joudude kaela.

Pannisoojad tortillad

Ma luban, et opin tortillade tegemise ara. Sest tanaste "kokanduskursuste" kaigus, kui Lucas mind oma soprade juurde koju viis, sain esimest korda ise teha ja syya pannisooja tortillat. Natukese voi ja varske oapastaga.

Tegelikult sai koik alguse sellest, et Ben arvas, et oleks hea mote kui keegi opetaks mind kookospiimaga leiba tegema. Naiteks moni Lucase sober. Ja nii me selle sobra kooki pealelounal sattusimegi.Tegema magusaid ja imeliselt lohnavaid kookospiimaleibu. Ja kuna ma naitasin kohaliku koogi osas suurt huvi yles, kutsus perenaine meid ohtuks tagasi kui ta valmistab tortillasid, tostadasid, empanadasid ja veel midagi, mille nime ma ei suuda meenutada.

Aga ma kinnitan, et pannisoe tortilla on midagi nii head, et ma vahemalt katsetan isetegemist. Retsept on olemas :)

Leavin', honey?

Ok, hommikuti on tore, kui koik teretavad ja ilusat paeva soovivad. Paeval ka. Aga ohtusel ajal lisandub teretamisele ka kas lihaturg (kohalikud mehed peavad ennast igati esinduslikuks saagiks, kelle yle iga naine onnelik peaks olema) voi siis tungiv kutse tulla kas kaupa tegema voi lobsterit sooma voi tuuridele. See on vasitav. Eriti lihaturu osa. Aga tundub, et mondadel meestel on ka onne, sest yleeile oosel oli meie toa lahedal suurem tyli, milles osales teiste hulgas ka kontrollimatult karjuv naissoost isik ning mis paadis suuremat sorti eseme viskamisega aknasse (mitte meie omasse).

Belize City

Erakordselt kole, lagunenud ja rapane linn. Oma yllatuseks olen ka paari hotelli nainud. Aga ma pole suutnud valja moelda, kellele need on. Kes tahaks siin linnas vabatahtlikult oobida?

Ma ei saa ka aru, mida siin express / no-stop busside all silmas peetakse, sest ca 10 minuti jooksul peale starti oleme teinud lugematul hulgal peatusi.

Veealune maailm

Maailma suuruselt teine korallrahu on nahtud. Rida haisid, raisid, yks barrakuuda ja teise rida vaikeseid varvilisi kalu ka.

Homsest uuesti sisemaale, kuigi kuuldavasti pidi ka seal palav olema. Aga ma ootan pikisilmi tagasiminekut hispaaniakeelsesse keskkonda :)

Do you want local man?

Mehi saaks siin soovi korral igal sammul. Neist moodudes nimetatakse meid kas "sunshine", "sweetheart" voi lihtsalt "love"; lauldakse levinumaid fraase armastuslauludest voi kysitakse otse "Can I come with you?" voi pakutakse otse "Do you want local man?". Nii, et ainult vali. Kui tahad :)

Pilved paradiisisaarel

Caye Caulkeril on kaks miinust - paeval laheb palavaks ja randa tuleks soita teisele saarele. Aga kui liival vedeleda ei taha (mida mina enamasti ei taha), siis voib istuda oma hotellirodul ning nautida paarikymne meetri kaugusel olevat Kariibi merd ja valget liiva labi palmipuude. Ning lugeda Bill Brysonit. Ja syya banaane.

The land of lousy coffee

Kohalik kohv on nii vilets, et vaarib eraldo peatykki siin blogis. Mida louna poole, seda viletsamaks laheb. Mehhikos oli tavaline hea piimaga kohv. Siin on saada kas ylimoru kohv kondenspiimaga voi lahustuv kohv tavalise piimaga. Lonely Planetis soovitatud "suureparast, varskelt jahvatatud kohvi" pakkuv kohvik pakkus koike muud kui suureparast, varskelt jahvatatud kohvi. Lauda toodi kruusitais keskmisest viletsamat kohvi, topsitais kondenspiima ning mu kysimuse peale, kas neil tavalist piima on, ka purk koorepulbrit. Ausalt, ma hakkan enne hommikusooki poest labi kaima ja omale piima kaasa ostma. Seal on olemas, ma olen nainud. Aga kohvik ise oli kena - kohvi sai juua loojuva paikese soojas valguses kiikede peal.

Varskelt pressitud mahlad on head ja odavad, kuigi sellega tehakse haltuurat - mahlad segatakse veega. Ja kui ise selle peale ei tule, et keelata, siis lisatakse suhkur ka.