esmaspäev, 22. aprill 2019

Mida Juku ei õppinud, seda Google teab ikka


Lugesin oma Praha-aegseid postitusi, sest ma olen ju nii hea sulesepp, et vahest tuleb ikka omalgi kirjapandud kvaliteettekstid uuesti üle lugeda ja nii ma sattusingi Praha üürituru-teemalise postituse otsa. Mäletan oma toonast hämmingut, kui vaatasin kuulutusi, kus üürimiseks pakuti tuba ühese voodiga (mida oleks kaks meest kasutanud kordamööda, sest teine huviline töötas öövahetuses), kerge sirmiga eraldatud nurka köögis (sirmi taga oli siis voodi ja riidenagi) ning tuba, kust pääses pissile vaid läbi magamistubade, mis olid samuti välja üüritud. Kui väga peab ikka keegi tahtma Prahas elada, et oleks nõus sellistes tingimustes mitte ainult majutuma vaid nende eest lausa maksma. Nüüd sattusin sarnast üürikuulutust nägema ka Tallinnas - vanalinnas asuva korteri pikas koridoris on kummalgi küljel seinaorvad, kuhu mahub voodi ja öökapp ning mis on siis ülejäänud koridorist bambusrulooga eraldatud. Selliseid "tube" oli seal korteris kaks, kumbki hinnaga 275 eurot kuu + kommunaalid. Selle peale hakkas kohe mõte liikuma, kuidas mul on täiesti kasutamata sein korteris (või noh, mis kasutamata, korra nädalas on selle seina ees pesukuivatusrest), mille äärde ma saaks panna neljase nari. Ega neil seal ju istuda pole vaja ja magama mahuks neljalt kihilt panna küll. Kuna siis poleks pesuresti enam kuhugi panna, siis pesu kuivataks otse nari peal ja päevasel ajal, kui üürnikud tööl on. Nii, et kellel toas mõni ruutmeeter ruumi üle, siis siin ärimudel teile.

Ühtlasi avastasin mõni päev tagasi audioraamatute peamise miinuse. Kui ma tavalisel raamatul jõuan näiteks mõne igavama peatüki juurde või kohta, mis mulle lihtsalt väga ei meeldi või huvi ei paku, siis silman diagonaalis teksti ning keeran lehti oluliselt kiiremini edasi. Audioraamatus pole aga midagi keerata ning näpuga seda skaalat nihutades võid ülejärgmise lõigu asemel järgmisse raamatusse sattuda omadega. Ja nii ma siis läksin mõni päev tagasi tööle ja kuulasin suurema osa teest seda, kuidas peategelane elektritoolil hukati, mis hääli ta tegi, mis organid kõigepealt sulama hakkasid ja kust kui palju verd välja voolas. Kas mul seda nüüd nii detailirohkelt ikka teada oli vaja?

Sellega seoses tekkis meil kontoris kerge diskussioon, et "USAs ju alles hiljuti oli veel surmanuhtlus legaalne". Kiire konsulteerimine Google'iga andis aga teada, et surmanuhtlus on isegi praegu veel täiesti legaalne ning aktiivses kasutuses 30 osariigis. Aastal 2018 näiteks tapeti seal 23 inimest mürgisüstiga ning 2 elektritoolil. Hea, et nad vähemalt enam neid oksa ei tõmba ega mõningate islamimaade kohaselt kividega surnuks ei loobi.
Edit: seda postitust kirjutades guugeldasin veel natuke ning sain teada, et, mida õnne, üheksas osariigis saavad surmamõistetud täiendavalt valida surmanuhtluse liigi. Vaikimisi on selleks siis mürgisüst, kuues osariigis saab valida elektritooli, kahes mürgigaasi ning ühes, Utah's on võimalik omale tellida laskekomando.

Ristilöömise ning ülestõusmise vahepeal ehk laupäeval käisime Katsi ja Kellyga jalutamas ning väga munapühatemaatiliselt andis raudteejaama kandis üks hiigeljänes koibadele valu. Algul ei saanud aru, miks ta nagu selles kilpkonna ja jänese muinasjutus arutult ringi lidub, aga siis selgus, et ta üritab kajakate eest plehku panna.

Tahtsin veel oma oma juuksuribronnikogemust jagada, aga teinekord. Jää ootele.

laupäev, 13. aprill 2019

Tark ei torma



Kus ma elanud olen? Ja veel olulisem, kus ma elama hakkan? Teadmatuses, on vastus esimesele küsimusele. Ja Frenchys ning arepaputkas on vastus teisele. Seni kuni ma omadega Guinessi rekordite raamatusse jõuan. Sest varsti pole enam tegemist Põrsas Peppaga vaid Ameeria otsib Hiigelstaari saate võitjaga. Tähelepanelik lugeja on kindlasti tähele pannud, kuidas ma Washington DC-s ja Las Vegases parimate arepade jahil olin. Nüüd selgus, et siinsamas, Telliskivis saab iga esmaspäev täiesti suurepäraseid arepasid. Kanaga, ubadega, rebitud lihaga. Õnneks on arepakäru kohal vaid korra nädalas. Samas ei saa aga öelda Frenchy kohta, mis on sealsamas kõrval kuus päeva nädalas. Kahepeale katavad ilusti terve nädala ära. Igal juhul olin ma aastaid suutnud Frenchys letil olevatest caneledest mööda vaadata kuni nüüd ükspäev Scottiga lõunal käies lõpuks ära proovisin. Mis osutus ilmselgeks veaks, sest juba järgmisel päeval läksin tagasi ja ostsin pool kotitäit kaasa. Olles eelnevalt veel ühe ahjusooja Muhu leiva kotti toppinud. Ja ei maksa arvata, et ma praeguseks juba mainitud kogusega piirdunud olen...

Ostsin Nurme Seebi lõhnatu kookoseseebi, mis pidi erakordselt hästi vahutama. Vahutamise kohapealt ma ei oska öelda, aga haiseb nagu vettinud pesuseep. Peale kätepesu ei saa käsi näo lähedalegi panna. Kui see USAs oleks juhtunud, oleks see seep juba poodi tagasi viidud. Kuidas siin Kaubamaja reageeriks, ma ei oska arvata.

Küll aga reageeris Kaubamaja töötaja huvitavalt kui ma küsisin, kas neil joonistustahvleid on veel - "Otsas, ma arvan, et enam ei ole". Hea, et arvad, onju?

Ja viimane uudiskünnise ületanud teema on rubriigist "Tark ei torma". Eelmisel suvel lasin mõlemas toas tapeedi ära vahetada. Ca nädal peale tapeedivahetust, päikeselise ilmaga kodus olles nägin, et terve elutoa sein on täis suuri liimilarakaid. Scott tahtis talvel neid muudkui maha pesta, aga mulle tundus, et on parematki teha kui värskelt pandud tapeeti küürida. Täna hommikul otsustasin siis katsetada, kuidas liim ja Norvexi küürimislapp läbi saavad. Lappi ei pidanud isegi märjaks tegema - päike oli teinud oma töö ning lapiga üle seina käies vaatasin, kuidas kuiv liimisodi põrandale ja igale poole mujale langes. 15 minutit ja seinad puhtad. Värsket liimi oleks ma ilmselt nädalaid maha küürinud.