Pühapäev, 23. juuli 2017

Restoranikriitik










Käisime ükspäev ühes vanalinna restoranis söömas. Plaan oli minna Rataskaevu, aga kuna me polnud valmis lihavõtte ajal lauda reserveerima, siis jäi see ära. Aga kurta pole midagi, sest Rataskaevus me vaevalt nii ... meeleoluka kogemuse otsa oleks sattunud. Menüüs oli maja aperitiiv. Küsimuse peale, mida see sisaldab, vastas ettekandja, et seal on "niipalju kanget alkoholi, siis marju ja siis mahla". Wow. Mitmes toidus oli koostisosaks meile tundmatu freekeh. No või kuidagi nii. Küsisin, et mis see on. Ettekandja ei teadnud. Aga informeeris meid, et ta on alles uus seal. Ja jäi laua kõrvale seisma. Mul hakkasid kulmud vaikselt kuklast alla libisema juba. Selle peale läks ja küsis köögist. Selgus, et tegemist olevat tooreste nisuteradega. Tellisime "maastiku", mis sisaldas ca kümmekonda erinevat suupistet ja määret (hummused jmt). Kika ja Riina võtsid järgmiseks käiguks salatid, mina võtsin Rautsi talu porgandid (porgandihummus, porgandipealsepesto, marineeritud porgandid ja porgandikrõpsud). Koos maastikuvaagnaga toodi igale väike taldrik ja kahvel. Kuna ettekandja ennast rohkem näole ei andnud, läksime ise uurima, et kas oleks võimalik saada ka leiba, nuge ja salvrätte. Tulid salatid ja porgandid. Vaatasin natuke nördinult oma taldrikut, et kuidas ma menüüs tähele ei pannud, et seal ka praekartulid on. Ja mingi pirukatükk (pidasin seda visuaali järgi läätsepirukaks, hiljem konsistentsi alusel kohupiimavormiks, aga kaugel sellest). Samas hummusel, porganditel, pirukal ja pestol polnud viga. Ka porgandikrõpsude all ei pidanud ma terveid praetud porgandeid muidu silmas. Veel enne kui Kika oma tee joodud sai, mille juurde lubatud mett kunagi ei jõudnudki, toodi ilma meiepoolse soovita lauda arve. Vaatasime sisse, esimese asjana hakkasid silma mitu pearooga, mida me polnud tellinud ning saatsime arve tagasi. Varsti tuli ka korrigeeritud arve, kuid mu Rautsi talu porgandite (5.50) asemel oli seal kirjas Porgandid ja tofu (12.50). Tahtsin arve juba uuesti tagasi saata kui ettekandja küsis, et kas mu toidus polnud tofut. Ja alles siis sain aru, et kahtlane läätsepirukas / kohupiimavorm oli tofu ning tütarlaps oli porganditoidud sassi ajanud ja mulle vale asja toonud. Mis ühtlasi selgitas ka ootamatud kartulid mu taldrikus. Kuna minust ei paistnud soovi mittetellitud toitu kinni maksta, läks ta taas sisse uurima, et mis nüüd saab. Tagasi tuli korrektse arvega.

Enne nimetatud restoranipeatust olime teinud Viru keskuses kerge shopinguringi. Riina ja Kika proovisid parajasti riideid ning mina ootasin proovikabiinide ees moedeme kui kabiini tuiskas üks välismaalane, et proovida suvist kombinesooni. Või onesiet. Paraku oli ta valinud nii umbes kolm numbrit väiksema ning kui ta kabiinist välja astus, et suuremast peeglist asi üle vaadata ning ka erapooletut arvamust parimatelt moekriitikutelt kuulda, siis oli selge, et selle kostüümiga ei saa ta suurt kõndidagi, istumisest rääkimata. Aga vähemalt olid tagumik ja kintsud rohkem trimmis kui kunagi varem, ma usun. Ta palus saalitöötajal omale number suurema tuua ning kui ta sellega kabiinist välja astus, siis küsis, et "much better, right?". Kuidas võtta. Ei olnud. Aga me ei hakanud ta tuju ka rikkuma. Eriti kui tema meie oma tuntavalt tõstis.

Endomondo saadab pühapäeviti mulle nädala kokkuvõtte. Teinekord patsutab õlale, täna küsis, et "noh, laisaks muutud, jah?". Tõepoolest, ma käisin ju see nädal kõigest kolm korda jooksmas, tavapärase kahe korra asemel.

Tellisime Balilt hõbedapoest mõned ehted. Arvestasin, et isegi koos saateka ja siin tollis lisanduva käibemaksuga tulevad soodsamad kui siin mõnest poest ostes. Neljapäeval jõudis pakk DHLi vahelattu, täitsin ära tollideklari (ajakulu ca 8 minutit, sest pidin summad uuesti sisestama, muidu oleks 4 minutit kulunud), mille osas oli DHL eelnevalt pakkunud, et võib pisikese, 18-eurose meelehea eest seda minu eest teha, maksin ära käibemaksu ning järgmisel päeval oli DHLi kuller mul pakiga ukse taga. Pakk nägi välja selline nagu ülaloleval pildil. Jah, ma arvestasin sellega, et ma pean selle paki pealt makse maksma. Küll aga ei arvestanud, et pakk täiesti lahti kisutakse ning kõik asjad (neli ehet, koguväärtuses ca 55 eurot) üle vaadatakse. Korra viie aasta jooksul väljastpoolt ELi tellides ei oska selliste asjadega enam arvestada. Kuigi siis meenus küll jah, et 10 aastat tagasi Nepalist kosmeetikat ja viirukeid tellides lõhuti samamoodi pakendid ära, lahti olid lõigatud isegi vahetult toote ümber / osaks olevad pakendid, nii, et edasi müüa ei õnnestunud pooli asju. Kuna lehtedest on aeg-ajalt läbi käinud, et Omniva ägab Aliexpressi pakkide all, siis mind huvitab, et kui palju neist pakkidest lahti tehakse ja sisu üle kontrollitakse? Isegi kui paki väärtuse tõttu makse ei lisandu, siis miks minu paki puhul oli vaja see lahti kiskuda ning seda odavat Hiina prahti mitte? Need Hiina sodi edasimüüjad tellivad tõenäoliselt iga kuu sadade eurode eest kraami, mis tuleb kahekümnes erinevas pakis, ei maksa sentigi makse ning pakid jõuavad ka kõik tervelt kohale.

Kolmapäev, 19. juuli 2017

Värsked fotod

Ja juba, kõigest neli kuud peale talvist puhkust on üleval ka galeriid:
Indoneesia
Kuala Lumpur
Tai & Bangkok
Laos - Luang Prabang

Facebookis jagati kuulutust:
"Ema koos 3 aastase lapsega sooviks üürida 1-2 toalist korterit Tallinnas või Harjumaal."
Vähe sellest, et oma aastaste kolmikutega juba üksikema, nüüd peavad neljakesi veel ühetoalisse korterisse ka ära mahtuma.

Pühapäev, 16. juuli 2017

Ole tänulik väikeste asjade eest

Tasub olla tänulik ka väikeste asjade eest. G. teatas just nördinult, et kooliasjad olla juba müügil. Ja täna olen ma tänulik selle eest, et vähemalt pole veel kuusemunad müügil.

Ühtlasi mainin ära, et kodulehele panin üles galeriid:
Istanbul 2017
Itaalia 2017
Detroit & Ann Arbor 2017
New York 2017
Tänavakunst
Abstraktne

Raamatukuu juuli 2017, vahekokkuvõte


Hõivatud persoon, nagu ma olen, ei saa vahest kuude (ah, mis kuude, aastajagu) kaupa uuendada raamaturubriiki ja nüüd on vaja teha poole kuu peal ülevaade. Aga ma lugesin jutti läbi kuus raamatut ning kuna ei tea, kuidas mul kuu lõpus selle ülevaatega jälle on, siis siin vahekokkuvõte.

Douglas Wells "Jänki seiklused Hiiumaal"
Nagu juba mainitud, nägin raamatupoes seda raamatut ja kuna selgus, et tegemist on kordustrükiga, tasus sammud seada raamatukogu poole, sest elu on näidanud, et välja on laenatud enamasti just see kõige värskem kraam. Nii ka seekord ja jänki seiklused olid riiulis täitsa olemas.
1992 kolib Douglas rahukorpuse programmi raames kaheks aastaks Hiiumaale, jäädes sinna lõpuks vähemalt neljaks ning kirjutab oma elamustest mitte nii jutukate ja avatud hiidlastega väga lõbusa raamatu.

Jennifer Worth "Kutsuge ämmaemand" ja "Parandusmaja varjud"
Esimene neist on 50ndate Londoni East Endist, kus autor töötas ämmaemandana ning kirjeldas nii oma tööd kui patsientide igapäevaelu. Südamlikud lood vaheldusid ootamatustega, tihtipeale iiveldamaajavateni välja. Äärmiselt huvitav lugemine oli. Kohati tundus nagu toimuks tegevus kuskil 19. sajandi lõpus, kohati pani imestama, et "juba 50ndatel?".

Parandusmaja varjud olid mõnes mõttes järg ämmaemanda raamatule, aga täiesti loetav ka eraldiseisvalt. Palju kurvem kui eelmine raamat, sest kõik räägitud lood olid vähemalt osa oma elust parandusmajas (vaestemajas) veetnud inimestest.

PS. Tõlge ja toimetamine olid suhtelised kehvad

Kersti Dennis ehk Amira "Minu Las Vegas"
Kuigi valdavalt raamat lapsehoidjatööst ja tantsimisest, oli see siiski kuidagi üsna haaravalt kirja pandud. Mitte miski ei tekitanud minus soovi kunagi Las Vegasesse minna, koht kui niisugune jättis täiesti külmaks, aga tema seiklustest lugeda siiski väga huvitav.

Alan Adojaan "Elu läbi taksopeegli"
Raamatu kujundus ajas nutma, aga taaskord - lood ise olid kaasahaaravad. Kuigi võrdlemisi ebaühtlaselt ja katkendlikult kirja pandud. Lõpuks oli tunne, et materjali oleks olnud hea raamatu tarbeks, aga kirja said jutud nii nagu nad parajasti ette trehvasid või meelde tulid.

Riina Kangur "Minu Nizza"
Oeh. See raamat võttis isegi minusuguse sõnatuks. Tahaks lihtsalt öelda, et kohutav kräpp oli, aga ma tunnen, et ma pean seda ka kuidagi põhjendama. Sest ilmselgelt olen ma ju konstruktiivne kriitik. Enamus Minu-sarja raamatuid on kirjutatud läbi isikliku kogemuse, mis on ka täiesti mõistetav, aga kui see isiklik kogemus on selline, et võiks toimuda ükskõik, kus, siis ei ole pealkirja seda kohanime tingimata vaja pannagi. Praegusel juhul on raamat eelkõige autori pereprobleemidest - tema alaealisest tütrest, vastutustundetust eksabikaasast ning empaatiavõimetust prantslasest elukaaslasest. Kas Eestisuuruses riigis, kus kõik tunnevad kõiki, ikka tasub detailideni lahata oma 15-aastase tütre halvale teele minekut ning seda kui hoolimatu on tüdruku isa? Lisaks neile kahele oli mul juba esimesel paarikümnel lehel arusaamatu, miks ta sellise kompromissitu ja "meil küll nii ei tehta" mehe juurde üldse kolib? Mulje mehest ei paranenud terve raamatu jooksul, vastupidi. Ühesõnaga, vaimusilmas valge rand, türkiissinine meri ja punane vein, sain hoopis soovimatult osaliseks kellegi teise peredraamas ja kehva palga üle virisemises.

Neljapäev, 13. juuli 2017

Minu šokolaadivaba kukeseenepasta







Jahivabadel rannapiltidel Tai ja Tallinna rand. Leia viis erinevust. Temperatuur ei loe.

Tänase päeva, vabandust, selle suve tegija on kummikuleidur. Tühja neist Nobeli rahupreemia saajatest või kirjandusauhindadest, nemad ei hoidnud mul täna jalgu kuivas. Ega eile. Kuigi, korrektsuse huvides olgu mainitud, et eile ei teinud seda ka Salomoni jooksujalatsid ning olin hiljem sunnitud sokkidest vett välja väänama. Mu kollased kummikud on viimastel kuudel olnud lahutamatuteks kaaslasteks mul.

Poes on müügil kokaraamat suhkruvabade retseptidega. Pealkirja vaadates võiks ju eeldada, et võetud on klassikalised või mitte nii klassikalised magustoidud ja rafineeritud suhkur millegi tervislikumaga asendatud. Aga võta suhkrust. Lööd raamatu lahti ja seal on näiteks avokaadomääre. Kas keegi on kunagi teinud siis guacamolet suhkruga? Ja autor teeb nüüd avokaadomaailmas revolutsiooni, jättes guacamolesse suhkru puistamata? Viskasin hetkel pilgu oma kokaraamaturiiulisse ja võin väita, et kui paar üksikut retsepti välja jätta, on kõik sealolevad kokaraamatud suhkruvabad. Ei hakanud silma, et hakklihakastet või kanafileed keegi suhkruga üle puistaks. Ühtlasi on seal ka mõni soolavaba kokaraamat (näiteks Koolibri koogiraamat) ning jahuvabad kokaraamatud (salati- ja smuutiretseptidega). Ma hetkel ei ole veel oma suurepärast ideed ära patenteerinud, seega kui mõni kirjastus tundis ära potentsiaali ja soovib avaldada näiteks jahu- ja šokolaadivaba kokaraamatut, võin sinna vabalt supi-, salati- ja smuutiretseptidega panustada. Ja ka guacamole läheks sisse.

Sotsiaalmeedias levivad videod, kus keegi saab omale kutsika kingituseks või tehakse abieluettepanek või võetakse lapselt komm ära või nagu täna, naine teatas oma abikaasale, et on tema neerudoonor ning siis filmitakse teise reaktsiooni. Nutvat ja tänulikku neerupuudulikkusega meest, röökivat last, õnnepisarais pruuti. Ja siis pannakse video youtube'i ja jagatakse Facebookis, et kellelgi üle maailma see sündmus nägemata ja kogemata ei jääks. Sest mis rõõmu sul abikaasa elupäästmisest kui sa ei jaga seda 126.528 videovaatajaga?

Pühapäev, 9. juuli 2017

Porno














Ma käin Prisma iseteeninduskassades sellest päevast alates kui need avati. Tavakassasse satun korra aastas, et ära kasutada boonuspunktid. Kuigi, nüüd saab vist ka neid juba iseteeninduses kasutada. Kordagi pole ühtegi probleemi olnud. Ja siis lähen Konsumisse ning iga kord on mingi jama ja ekraanil, mille kujundus näeb välja nagu Netscape Navigator aastast 1995, vilguvad kirjad "Kutsu abi" või "Abi teel". Näiteks ei tulnud ma selle peale, et peale "Maksa" vajutamist pean vajutama veel kaardimakseikoonile. Mis sest, et see on ainus maksevariant. Ei aktsepteeri see masin ei sularaha ega paypali.

Tahtsin Elroni rongis täna oma blogisse korra sisse minna ning sain selle peale teada, et sisufiltri tõttu on see leht blokeeritud. Sisu olevat porno. Sama käis ka mu retseptiblogi kohta. Jättes kõrvale asjaolu, mida keegi pornoks peab, on mul ikka segane, miks ma ei tohi oma telefonis külastada lehti, mida ma ise soovin, olgu see siis porno või mitte.

Reedel läksin Balta turul eelmises postituses mainitud koduleiva- ja -saiapoest läbi, et Tartusse üks päts saia kaasa osta. Küsisin müüjalt muuhulgas, et palju nende saiades suhkrut on. "Oi, ma ei tea, eks nad midagi ikka panevad". Way to go, asjatundlik klienditeenindus.

Kui eelmisel laupäeval sai linna peal käia nii, et sulejope seljas, siis see laupäev soosis igati õhukest kleiti. Igav selle kliimaga siin ei hakka. Kõige kindlam on hommikul kleidi ja baleriinadega välja minnes igaks juhuks kotti pista ka kilekas-vihmavari-kummikud ning sulejope, kindad ja soojad saapad.

Muudel piltidel on veel hiigelmaasikad ema peenralt ja nädalavahetus maal järve ääres.

Esmaspäev, 3. juuli 2017

Juulikuus lumi on maas




Käisin sääri vahatamas täna. Mingil määral valus, nagu ikka. Kuni tütarlaps jõudis vasaku põlveni. Ja siis tõmbas nii, et mul oli kahtlus, et sinna läks ka pool põlve. Reageerisin sellele kuuldavalt, mille peale ta küsis, et kas "bolna" või. Nojah. Aga "Zatshem zamaltšite?". No kuidas palun? Ma ei saa ju terve see pool tundi seal halada ja oiata, pealegi läks just nüüdsama väga valusaks. Igal juhul lõpetas ta oma töö ära ja kreemitamise ajal rääkis, kui kergelt mul karvad eemaldusid (vähemalt ma arvan, et ta seda rääkis, sest mu vene keel pole just tugev) ning avaldas kohe soovi mulle tasuta tõestada, et kaenla alt pole vahatamine üldse valus. Samal ajal kui mina jalgu kingadesse toppisin, et jooksu panna, pani tema juba vahapudelit taas sooja. Oh, well. Õnneks selgus, et kuna ma olin sealt niidukiga alles hiljuti üle käinud, olid karvad vahatamiseks liiga lühikesed. Sucsess!

Hommikul käisin perearsti juures. Nägin kah, kuhu nad kolinud olid. Oluliselt parem asukoht kui see eelmine seal sadama taga, poolel teel Helsinkisse. Juhilubade pikendamiseks oli tervisetõendit vaja. Tervisedeklaratsiooni olin juba netis ise ära täitnud ning nüüd mõõtis pereõde vererõhku (jättis masina mõõtma, ise läks muid, kabinetiväliseid asju ajama), veresuhkrut ja siis seinal oleva plakati abil ja silmanägemist. Vajutas arvutis "Send" ning vähem kui viie minutiga olin kabinetist väljas ning 25 eurost lahti. Väga hinnaline "send" nupp neil.

Laupäeval, siis kui ilm eeldas sulejopet (vaata keskmist pilti), käisime raamatupoes. Kuna nägin riiulis huvipakkuvat raamatut, läksime selle peale kohe ka raamatukokku. Tulin sealt ära kuue raamatuga... "Jänki seiklused Hiiumaal", mille järele ma läksin, on läbi ning igati soovitatav. Väga meeleolukas lugemine.

Turul käisime ka laupäeval. Muuhulgas oli soov Muhu leiba osta. Aga selgus, et neil on leib läbi müüdud ja hilisemad ärkajad söögu paljast juustu. Selle peale meenus mulle, et Muhu leivas on 12,5 grammi suhkrut 100 grammi kohta ehk üks kaheksandik ning ma enam tujust ära ei olnudki, et leib otsas oli. Ma sellise suhkrusisaldusega ei osta viimasel ajal isegi kohupiimakreeme ja jogurteid enam. Neid, ilma milleta ma vanasti eladagi ei suutnud. Läksime hoopis paar müügiboksi edasi, kus müüdi tütarlapse Saaremaa vanaema retsepti järgi tehtud leibu ja saiu ning leivas on vaid 2,5 grammi suhkkrut. Leib oli väga maitsev :) Sai kah.