Pühapäev, 25. november 2018

Berlin - being abroad in Germany. Karl Marxi alleel






Öösel ärkasin selle peale, et Scott helistas retseptsiooni ja kurtis, et kõrvaltoas kasutatakse ebatsensuurseid väljendeid ning tehakse seda liiga valjult. Ja järjekordselt sai peole kriips peale tõmmatud.

Hommikul oli meil plaan minna Silosse brunchile, aga selle aja peale kui me üles, riidesse ja pakitud saime, oli käes hiline ennelõuna ning läksime taas meie oma einelasse ning sõime võikusid ja maisihelbeid. Ühtlasi kasutas Scott retseptsioonist möödudes juhust ning kurtis neile kui pettunud me oleme, et muidu nii viisakas hotellis kinniseid pidusid peetakse, kuhu naabrid oodatud pole. Ja pakkus välja, et väike allahindlus võiks mingil mööral seda korvata, et meid kutsutud polnud. Saime ühe öö raha tagasi ning tütarlaps vabandas, et ilma manageri loata ta mõlema öö eest tagasimakset teha ei saa.

Päeva peamine eesmärk oli Karl Marx Allee ning selle ääres asuvad pompöössed ehitised. Jalutasime kuni Boxhagener Platzini, väisasime linna ainsat avatud jõuluturgu, mis siiski suletuks osutus, jalutasime veel natuke ning läksime Alexanderplatzile, et seal lõunat süüa. Peale pizzat ja salatit oli veel täpselt tunni jagu aega enne kui tuleks tagasi hotelli minna, kotid võtta ning lennujaama suunduda. Teletorn oli endiselt paksus udus, seega pidasime heaks mõtteks minna ja uurida, et kas nullnähtavusega saaks äkki poole hinnaga üles. Selgus, et paketis on null nähtavus ning täishind.

Laupäev, 24. november 2018

Berlin - being abroad in Germany. Reisijad. Mitte turistid.








Kuna eile olime teinud suuremat sorti vaatamisväärsustega tutvumise, siis täna otsustasime keskenduda söögile. Ja teletornile. Välja minnes selgus, et teletornile oli otsustanud keskenduda ka paks udu. Võtsime suuna söögile. Jalutasime läbi naabruskonna tänavate, vaatasime välikohvikute terrasse, käisime müürimuuseumis, sõime Printsessi Juustukoogikohvikus kooke ning jalutasime lõpuks Gendarmenplatzile, et seal Augustineris Viini šnitslit süüa. Šnitsel oli täpselt sama õhuke nagu Viinis ja krõbeda paneeringuga nagu Creme Brulee karamellikiht.

Õhtul oli meil plaan välja minna, sest Scott tahtis jalkat vaadata. Kui õhtu kätte jõudis, istusime mõtlemad hotellitoas ja väljaminekut ei paistnud kuskilt. Otsustasin siiski väikse poeringi teha ning mängu viimaseks veerandajaks ühines ka Scott. Selgus, et pealinna ainus baar, mis pidi mängu näitama, seda ei teinud ning kuna Michigan sai kaela nagunii, läksime hoopis sööma. Scott tahtis hot dogi. Või noh, mina tahtsin, et Scott Saksa vorsti prooviks ning tellisime talle selle ühest putkast. Ilusti saia vahel ja puha. Nii kui viiner grillist välja tuli, enne kui me reageerida jõudsime, oli see agaral meesterahval juppideks lõigatud. Selgitasime, et saia vahele tahtsime, mitte taldrikule ja friikatega. Järgmiseks üritas tüüp vorstijuppe kukli vahele suruda. See polnud ka päris see, mida Scott omale hot dogina ette kujutas ning palus ikka uue vorsti tulele panna.

Reede, 23. november 2018

Berlin - being abroad in Germany. Mis pidu see ilma šampuseta on?







Ärkasin kell 4 öösel selle peale, et Scott vandus kõrval. Selgus, et kõrvaltoas on väike praaznik käimas ning Scott oli pisut rahulolematu, et teda polnud kutsutud. Otsisin talle telefoninumbri ning ta helistas retseptsiooni ja saatis nemad ennast esindama. Magasime edasi.

Kuna tegemist oli Scoti esimese ametliku visiidiga Saksamaale, siis reedeks oli planeeritud hardcore vaatamisväärsustega tutvumine ning suurem shopping. Peale hommikusööki plaanisime võtta suuna teletornile, aga mida polnud, oli teletorn. Mis oli, oli paks udu ja jupp teletorni vart. Kõndisime üle Alexanderplatzi toomkiriku juurde, sealt Brandenburgi väravate juurde ning Reichstagist mööda. Järgmiseks holocausti memoriaal ja Checkpoint Charlie. Kui keegi mu käest küsiks, mis on see üks ja ainus asi, mida Berlinis vaadata kui millekski rohkemaks aega pole, siis on see just seesama holocausti memoriaal. See on minu meelest nii võimas, et näiteks meie Vabaduse väljaku klaasristi ei tasuks isegi samasse listi panna.

Kell oli nii palju, et hakkasime lõunasöögikohta otsima. Teeääred olid täis vaid igavaid hotellide või kaubanduskeskuste kohvikuid kuni lõpuks jõudsime Nikolaiveerandisse ning seal olid avatud nii hõõgveinilett kui rakletilett. Selgus, et valget veini neil pole ning kui müüja oli mulle kruusitäie punast letile pannud, siis teatas, et kohe ümber nurga, vähem kui 100 meetri pärast on võimalik ka valget osta. Võtsime ka kartulid rakletijuustuga ning sõime sealsamas välikohvikus.

Järgmised paar tundi kulutasime shoppingule, siis viisime kraami hotelli, tegime tee peal veel poes peatuse, ostsime kaasa kaupluse kõige kallima šampuse (hinnaga 2.79 eurot pudel), panime selle jahtuma, vahetasime riided ning läksime Flacoga kokku saama. Sõime Aasia tapaseid ning kui söök ammu otsas oli ja Scott jälle vett juurde küsis (korraga toodi lennujaama turvakontrolli sobivas mõõdus klaasides), siis teatas ettekandja, et tegelikult pole nii palju lubatud tuua. Igale külastajale olevat üks klaasitäis ette nähtud. Ega muidu kulubki ju kraaninupp ära. Läksime selle peale Lissaboni baari kooke sööma.

Tagasi hotelli minnes oli mul ilma Google Mapsiga konsulteerimata grandioosne plaan minna number 10 trammiga Alexanderplatzile ja sealt siis number neljaga hotelli juurde. Kui me juba 15 minutit trammis olime loksunud, aga udusse mattunud teletorni ikka ei paistnud, hakkasin kaarti uurima. Selgus, et enne Alexanderplatzi lähedusse jõudmist teeme tervele kesklinnale ringi peale. Selgus ka, et järgmine peatus oli meie hotellist ca 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Hüppasime trammist maha ning kõndisime hotelli.

Neljapäev, 22. november 2018

Berlin - being abroad in Germany. Mässaja.





Spontaanne otsus juuli alguses viis meid juba novembri lõpus Saksamaa pealinna. Vaatama jõuluturge (mis ei olnud avatud), jooma hõõgveini (mida suletud turgudel ei pakutud), tutvuma ajalooga (kultuursem pool paarist) ning shoppama (see pealiskaudsem pool paarist).

Ootamatult selgus, et linn on vahepeal oma rongiliine ümber mänginud ning liikusime hotelli läbi Alexanderplatzi. Kuna piletid rabasime masinast viimasel minutil, siis enne vagunisse hüppamist ei tulnud meil meelde neid enam valideerida ning sõitsime linna Berlini linnaliinide kulul. Majanduslikult ja keskkonnasäästlikult mõtlevate inimestena jätsime valideerimata piletid ilusti alles, et need pühapäeval tagasi lennujaama minnes ära kasutada.

Sõime hotelli lähikonnas Tiibeti ja Nepali toitu ning jalutasime kesklinna, et vaadata suletud poode ning teletorni. Selgus, et Berlin on ikkagi riik riigis ning ei lase ennast heaoluühiskonna seadustest, mis kohustab tööandjaid oma töötajad kell kaheksa ära koju saatma, häirida. Erinevad kauplused olid lausa üheksa või kümneni avatud.

Laupäev, 10. november 2018

Finally it's not me








Ma tean, et ma pidin kirjutama Larry majast ja kokkuhoiust kiirteedel, aga vahepeal on nii palju muud põnevat toimunud, et need teemad jäävad endiselt natukeseks ootele.

Hommikul turule minnes jäi meile Chococoo tee peale ning otsustasime päeva esimese trühvlipeatuse teha. Scott võttis vaarika-litšitrühvli ja mina granadillioma ning medalitega pärjatud kukeseene-soolakaramelli oma. Ma saan aru, et juba mõnda aega on äärmiselt populaarne kõiki võimatuid maitseid kombineerida, aga ma ikka pole see inimene, kes valib kommi, mis maitseb nagu puravikurisoto šokolaadi sees. Liikusime edasi, et turult Itaalia riisipall osta. Eelmine kord see mul ei õnnestunud, sest kui mul lõpuks õnnestus sees tainast sõtkuva noormehe tähelepanu saada, selgus, et putka on suletud ning riisipalle võin järgmisel päeva ostma minna. Täna oli pood lahti ja riisipallid letil ja ... me jäime ikka ilma. Sest tütarlapsel polnud vahetusraha ning kaardiga ei saanud maksta.

Vaatasime Raekoja platsil, kuidas ettevalmistused Jeesuslapse sünni tähistamiseks kommertsmaailmas on alanud ning läksime Drink Bari. Sest seal on teadaolevalt riigi parimad juustupallid. Tellisime neile lisaks ka käsitööna valminud kartulikrõpsud. Laudajõudnud juustupallid olid oma tavalises headuses, kartulikrõpsude asemel jõudis meie ette kausitäis pehmeid, aga õliseid kartuliviile. Scott näppis ühte ja liigutas teist ning kõndis siis kausiga leti äärde ning ütles, et need ikka pole väga krõpsude moodi ning kas saaksime sellised, mida on natuke kauem friteeritud. Kümmekond minutit hiljem saime kausitäie krõbedaid kartuliliistakaid.

Dieet nagunii omadega metsas läksime oma friteeritud lõunalt ümber nurga Chocolalasse, sest ma olin Scotile rääkinud, et lisaks šokolaadivalikule on neil nüüd ka šokolaadimuuseum keldris. Kui me väljapaneku ära olime vaadanud ja taas magusaleti ees maandusime, tuli meile trühvleid pakkuma ja juttu ajama omanik isiklikult, Yussuf. Proovisime juba tuttavaid soolakaramelli, kadakadžinni ja tšilliomi ning hooajalist piparkoogitrühvlit. Lisaks saime maitsta roosat värvi 100% šokolaadi. Maitse ja visuaali põhjalt oleks seda valgeks vaarikašokolaadiks pidanud. Ostsime veel šampusekreemiga tahvli ning karbitäie trühvleid kaasa ning jalutasime koju.

Pühapäev, 4. november 2018

Sametmassaaž

Sain sünnipäevaks kinkekaardi Tai Orhidee massaažisalongi, tunniajasele sametmassaaži seansile. Kodulehel aega broneerides sametit küll listis polnud, valisin seega velveti, mis tundus sama pehme ja sametine kui samet ise. Kujutasin massööri ette mõnusa kehaõliga mu selga õrnalt masseerimas ja kuidas ma peale seda sametist ja siidist kehahooldust sealt igati lõdvestunult väljun. Esimene kerge kahtlus tekkis mul siis, kui ma nägin, et tegemist pole mitte massaažilaua vaid mattidega ning selga tuli panna Tai massaažiks sobilik pidžaama. Ja kui siis pisike tai naisterahvas mulle esmalt jalgupidi peale hüppas ning seejärel küünarnukkide peal mööda selga peapealseise tegema hakkas, oli selge, et siidi ja sametit siit oodata ei tasu. Kui mul mingi hetk korra hingata õnnestus, siis kasutasin kohe juhust ja küsisin, et kuhu riiulisse nad selle sameti hoidu panid ja mis toimub? Massöör küsis natuke murelikult, et kas ta teeb liiga tugevalt. Noh, eks ma saan ju järgmine päev tulla ja sinikad ja verevalumid ette näidata kui tal sel hetkel veel oma võimetes kerge kahtlus oli. Aga kui järgmisel päeval juba nädalajagu valus olnud selg enam tunda ei andnud, siis ma enam pikka viha ei pidanud.

Tahtsin omale kontorisse sooje susse osta, sest nendes kingades, mis ma sinna viisin, mul varbad külmetavad. Pidasin Amazonist leitud 20-euroseid susse kalliks ning Aliexpressist leitud 5-dollarilisi liiga koledaks. Täna jalutasime kaubamaja jalatsiosakonnast läbi ning kui ma seal ühe laua peal susse nägin, siis sinna ma kihutasin. Et saan ilma paarinädalase ooteajata kätte ja puha. Sussidel oli hinnasilt küljes 79.99. Otsustasin, et investeerin parem Tallinki aktsiatesse kui sädelevatesse sussidesse ning lahkusin kaubamajast.

Muidu lisaks tavapärasele ja igapäevasele kurtmisele on mul veel mõned asjad USAst, mis vajavad suurema publiku ette toomist ja mida ma siiani kritiseerida pole jõudnud. Näiteks magustoidumenüü. Kui just ei lähe pubisse või dinerisse, kus magustoiduvalikus ainult jäätis või koogilõik ongi, siis enne kui soolane söödud, pole magusast juttugi. Istud lauda, saad menüü ja joogikaardi kätte ning oled sunnitud nentima, et menüü piirdub vaid soolaste toitudega. Minu jaoks on see maru keeruline, sest ma tahaks ka magusavalikut näha. Kui seal on midagi isuäratavat, siis ma võtaks näiteks eelroa + magusa. Aga kui seal on ainult pannkoogid ja jäätis, siis ma võtaks hoopis pearoa. Aja jooksul olen ma õppinud planeerima ja vaatan enne minekut netist menüü ära, et mitte tekitada ettekandjas segadust, miks ma enne aedviljade tellimist juba magustoite näha tahan.

Jäätise juurest juhatan kohe sisse ka järgmise teema, milleks on meie ebaõnnestunud ajastamine ja Dairy Queen. Nagu ma siin juba maininud olen, siis terve eelmise sügise planeerisime Dairy Queeni külastust nagu kauaoodatud puhkust Bora Bora saarele. Muudkui rääkisime, aga kohale ei jõudnud. Ja kui siis lõpuks jäätiseputka ees maandusime (peale tunniajalist jalutuskäiku), oli see eelmisel õhtul talveperioodiks suletud. See aasta õnnestus meil kaks korda käia ning kuna neil oli üleval silt, et 07.10 viimast päeva avatud, siis panime kalendrisse kirja, et Washington D.C.st tagasijõudes läheme veel korra jäätist sööma. Mõeldud-tegemata. Sest kui Arno isaga koolimajja jõudis, oli Dairy Queen juba kinni. Väljas oli 25 kraadi sooja, kell polnud veel kuuski, aga tuled olid ära lastud ja luuk kinni.

Toiduteemal jätkates on mulle täiesti arusaamatu, miks USAs nimetatakse õunamahla õunasiidriks, aga näiteks apelsinimahla ikkagi apelsinimahlaks. Mõlemad on ühtemoodi puuviljast pressitud. Googeldasin nüüd ja sain teada, et siider on kas alkohoolne kääritatud jook õuntest või siis alkoholivaba kääritamata jook, mis pressitakse puuviljadest, tavaliselt õuntest. Miks siis pole apelsinisiider, on ikkagi segane.

Ma tahtsin veel kokkuhoiust kiirteedel ja Larry majast ja umbrohust ja kõigest sellest, mille saad omale USAs regulaarselt käima panna, kirjutada, aga kuna minuni on jõudnud tagasiside, et ma kipun vahest liiga pikki postitusi kirjutama, siis jäävad need teemad hetkel ootele.

Kui elu pakub sidrunit

Hea lugeja, täna jagan sinuga oma pettumust. Hiljuti just kiitsin, kuidas mulle meeldib Billiga jooksmas käia ja suhted naabritega skyrocketivad. Igal juhul hakkas see raamat vaikselt läbi saama ning valisin omale järgmise Billi teose. Sellise, kus kolm raamatut ühes failis. Ja selgus, et nii suures koguses Bill pole üldse enam nii hea kaaslane. Nimelt loeb ta neid raamatuid ise ette. Ja kuigi ta kirjutab väga ägedalt, siis ilmekalt lugemise osas oleks veel natuke harjutada vaja. Või tiba rohkem kui natuke. Igatahes panin nördinult uuesti esimese raamatu käima, sest nagunii olid sealt osad lõigud mul kaduma läinud.

Ja kui juba jagamiseks läks, siis tegelikult ei piirdu pettumused sellega, et Bill Bryson ei suuda oma raamatuid ette lugeda. Avastasin eile Solarisest madala suhkrusisaldusega pudingud. Võtsin šokolaadi- ja vanilliomad prooviks. Šokolaadioma proovisin eile õhtul - see oli suhkruasendajaga nii magusaks tehtud, et esimene suutäis võttis silmist vee voolama. Täna hommikul tegin vanillioma lahti ning see maitses nagu läbikeetmata jahukaste. Minu ja proteiinipudingute teed lähevad siinkohal lahku.

Aga suhkrusisaldusega meenus veel mingi kookosjogurt, mida veganlettides müüakse (see, mida ma tavaliselt nagu muuseumieksponaati poes vaatan, sest pisike topsike maksab üle kahe euro). Selles oli nimelt 7,7 grammi süsivesikuid, millest 11,4 grammi suhkruid. Umbes nagu Felixi ketšupid, kus on pooleliitrises ketšupipudelis 5 kilo tomatit või midagi sarnast.