Laupäev, 29. detsember 2018

Go blue. Jõululõuna.


Kuna toiduteema on siin blogis täiesti ebaõiglaselt vaeslapse osas viimasel ajal (kuna te viimati mõnda retsepti nägite, ah?), siis siinkohal ülevaade sellest, mida me jõululaupäeval sõime. Postituse pealkiri on küll "Jõululõuna", aga tegelikult me lihtsalt sõime päev otsa.

Ülevalt vasakult alates: parmesanikorvid roheliste idudega (Scoti idee, minu teostus), melon singiga, kitsejuustukreem singi sees, grillitud paprika ning erinevad määrded, kitsejuustukreem grillitud paprika sees, grillitud spargel, pooltoores veisefilee ja grillitud vähjasaba (kõik Scoti tehtud), creme brülee värskete vaarikatega (Scoti idee, minu teostus + Scoti kõrvetatud suhkur), crostinid erinevate katetega ning grillitud lõhe sinepikastmega (kõik Scoti tehtud).

Arvestades seda kui hästi meil esimese korra ohta creme brülee õnnestus ning Scoti industriaalmõõtu põletit, võiksime vabalt kohviku avada. Näiteks vahemereteemalise, sest ka kõik muu oli väga hea.  

Reede, 28. detsember 2018

Glo blue. Pettumine tarbimisühiskonnas.




Ma olen juba ammu tahtnud kurta siinsete mänguplatside üle. Nimelt on siin eramajade rajoonis ohtralt koole, lasteaedu ja parke, igas vähemalt üks mänguväljak. Ja igal mänguväljakul vähemalt paar kiike. Ja mulle meeldib kiikuda. Mingil arusaamatul põhjusel pole nimetatud mänguväljakutel ka peaaegu kunagi lapsi. Aga tagasi kiikede juurde. Kui mujal on tavaliselt kõva plastikust või puidust istmega kiigud, siis siin on selline pehme kummine iste, mis peale istudes ilusti tagumiku järgi kuju võtab ning seejärel mõlema külje pealt ebamugavalt peale pressib. Igal juhul võiks kiiged siin paremad olla.

Mis aga Eesti igapäevaliikluses ära kuluks, on siinsed ülekäigurajamärgid. Nagu juuresolevalt pildilt näha, on seal ülekäigurajale viitav märk, kollased tuled, kõlar ning päikesepatarei. Nupp on ka, see ei paista. Kui tahad üle tee minna, siis vajutad nuppu, autodele hakkavad kohe kollased tuled vilkuma, millega antakse neile teada, et sellist uut asja siin liikluses nagu ülekäigurada hakkab kohe jalakäija ületama ning samal ajal teavitatakse (vaegnägijast) jalakäijat kõlaritest, et autodele on nüüd kõik kellad ja viled käima pandud ning hetkel peaks suhteliselt turvaline olema üle tee minna. Ja eriti äge on, et seda kõike toetab päikesepatarei.

Jõulude ajal oli 5 vaba päeva ning jõulu esimese püha otsustas Scott voodis veeta suhteliselt kehva enesetunde tõttu. Ja kuna just sellel teisipäeval tulid mul kõiksugu ideed, mida mul nüüd ja kohe poest vaja on, siis vaatasin, et kuidas siin poed avatud on. Selgus, et siinses tarbimisühiskonnas on jõulu esimene püha hullem kui tavaline pühapäev Saksamaal - avatud polnud mitte ühtegi kauplust, kust kehvemad planeerijad võiksid nüüd ja kohe kampsuneid, kruuse ja valget veini ostma minna.

Lisaks voodipesusüsteemile pole ma ka siinse padjaga veel väga häid suhteid loonud ning eile läksime Home Goodsi, et ma omale uue padja saaksin osta. Kui Eestis lähed mõnda hea une poodi, siis kaubamärgid, mis silma hakkavad, on stiilis "Sleepwell" või jaotatud sisumaterjali järgi nagu lambavillane, sulepadi, vatiinipadi. Siin, vähe sellest, et patju eranditult kahekaupa müüdi, oli saadaval vaid neli kaubamärki: Tommy Hilfiger, Calvin Klein, Tommy Bahama ning Ralph Lauren. Padjatootjatena mulle kõik tundmatud. Tõime siis koju kaks Ralphi patja, millel peal kiri, et kõige mõnusam padi enamikule magajatest. Selgus, et mina ikka massiga kaasa ei lähe ning pea peaaegu püsti magada ei suuda. Ralphi hea une padjad lähevad poodi tagasi. Otsime edasi.

Laupäev, 22. detsember 2018

Go blue. Lambad, Larry ja käruvaras








Hea lugeja, ma tean, et sellest on mitu kuud kui ma lubasin kirjutada kokkuhoiust USA kiirteedel ja Larry majast ja umbrohust ja kõigest sellest, mille saad omale USAs regulaarselt käima panna ning sa oled seda kindlasti kannatamatult oodanud, sest, noh, mis see muu ikka põnevam saab olla kui umbrohi, eksole, aga enne kui ma nimetatud teemadeni jõuan, tahan ma tekist kirjutada. Nimelt olen ma endiselt rahulolematu siinse voodipesusüsteemiga. Nagu öeldud, tekikotid siin riigis veel revolutsiooni teinud pole ning magatakse kombinatsiooniga lina + tekk. Mis pole kindlasti siin ka imestamist väärt, sest muuhulgas kasutatakse siin maksmiseks endiselt tšekke. Igal juhul see teki ja lina kombo on mind juba hulluks ajanud, sest ilusti sirgelt üksteise peal või all nad mul magades ei püsi. Lisaks on meil tekkidest siin paar õhukest, millega mul jahedamatel öödel külm hakkas, nii, et ma magasin lina, kahe teki ja ühe pleedi all ning suur kohev suletekk, mille all ma korra katsetasin magamist ning ärkasin hommikul kaks kilo saledamana, olles nimetatud kaks kilo lihtsalt välja higistanud. Lina tuli välja väänata. Tallinnas on meil mõnus kerge ja soe lambavillatekk ning kuna siin riigis hakkavad lambavillatekkide hinnad 400 dollari juurest, siis otsustasin Eestist kaasa tuua. Või noh, otsustasin, et Scott toob kaasa. Tellisin ära, ilusti kahekihiline ja puha ning Scott tõi USAsse. Lisaks ostsin tekikoti. Usutavasti esimene omataoline siin riigis. Igal juhul andsime oma parima, et selle teki all magada ning peale kolmandat ööd olime sunnitud tõdema, et see tekk on nii pagana raske, et seal all on isegi külge keerata keeruline. Harutasin eile siis servad ilusti lahti, eraldasin kihid ning nüüd on meil kaks lambavillatekki. Pole küll nii soe ja pehme nagu see, mis meil Tallinnas on, aga kerge ning tekikoti sees!

Aga nüüd siis muud lubatud teemad. Meist kahe maja kaugusel elab Larry. Suhteliselt mittemidagiütlevas valges majas. Kui päevasel ajal on maja valge ning ilmetu, siis pimeduse saabudes lülitab Larry sisse sinise tule, millega valgustab ära terve välisseina ning mis paistab ära ka kaugemasse tänavaotsa. Kui see sinine veel natuke vilguks ka, siis oleks nagu politseiautode paraad, mis peaministrit saadab. Kui ma seda esimest korda nägin, jalutasime öösel linnast koju ja Scotile mainisin, et nii kole, siis ta arvas, et ma ei peaks seda nii kõva häälega kuulutama, et Larry äkki kuuleb. Aga minu meelest on tal õigus teada, et see kole on.

Huvitav nähtus on siin kiirteedel - olen mitmel lõigul näinud kolme sõidurida, millest kolmas on vahest liiklusele avatud, vahest suletud. Viimasel juhul on siis suured plafoonid selle rea kohal, et "Sõidurida teel suletud". Kuna Michigani teed on samas kehvas olukorras kui Tallinna tänavad, siis ilmselt on tegemist kokkuhoiupoliitikaga ehk, et kui ei kasuta, siis ei kulu.

Ja siis umbrohust ka, et kõik sügisesed võlad likvideerida. Sattusime sügisel mitmel korral poest koriandri ja basiiliku pähe umbrohtu ostma. Tahtsime teha koriandrihummust, aga ükskõik, kui palju ma seda rohelist sinna sisse ei uhanud, siis hummus maitses parimal juhul lihtsalt nagu värske muru. Või mitte nii värske. Suht sama teema ka basiilikust tehtud pestoga.

Värskemaid uudiseid ka. Kuna eile läksin üle kuude TJ Maxxi, siis võtsin ka käru. Asi, mida ma tavaliselt ei tee, sest kui kraam kätte ei mahu, on lihtsam ostmata jätta. Igal juhul olin juba ühe džempri ja kaks särki kärusse pannud ning jalutasin kottide ning pidžaamade vahel kui uuesti käru juurde minnes, selgus, et keegi tropp oli selle lihtsalt pihta pannud. Mitte, et ma nüüd erinevalt autoga treppi sõitvatest ameeriklastest, kellele ilmselgelt käis üle jõu selle paarikümne sammu tegemine, et ukse juurest käru võtta, ei oleks saanud omale uut käru tuua, aga TJ Maxx üldiselt müüb igast asjast vaid üksikuid eksemplare ning mul ei õnnestunud uut kampsi ja särke leida. Igal juhul olin mõned asjad veel leidnud ning siirdusin proovikabiinide juurde, kus proovitud asjade stangelt leidsin ilusti kõrvuti ka oma džempri ja särgid. Vähemalt niigi palju. Särgi ostsin ära ka. Ja lisaks ühe öösärgi. Üleüldse, mu lemmikvahe seal poes on magamis- ja lounge'i riided. Kõiksugu kleidid jmt jätavad mind täiesti külmaks, aga kõik need mõnusad pehmed pidžaamad, tuunikalaadsed öösärgid, soojad sussid jmt viiks kohe koju. Siit kohe ka järgmise teema, jõulukinkide juurde. Eile õhtul sain kätte oma jõulukingituse, milleks on eriti pehme ja soe ja ilus sinine salongikostüüm (lounge set). Uniqlo oma ning sobib suurepäraselt mu Uniqlo sussidega.

Täna oli plaanis teha mitte midagi. Magada, lugeda, süüa, vaadata telekat. Olin just oma teise kohvikruusi juures, kui nägin aknast, et Rebecca keeras maja ette. Ta oli parajasti oma küpsiseringil ning tõi meile karbitäie värskeltküpsetatud küpsiseid. Pikk hommikueine jätkub.

Kirjutasin paar kuud tagasi huulepulgast, mille ma tellisin ning mis tegi huultele liivapaberisarnase kihi ning kuidas ma lõpuks läbi Paypali raha tagasi sain. Ilmselt soovisid nad kogu seda kogemust heastada ning olid mulle uue huulepulga vahepeal postitanud. Mis ma sellega tegema peaks, ma ei teagi...

Ma pole kunagi aru saanud filmi "Love actually" populaarsusest. Olin seda vist vähemalt kaks korda vaadanud, aga minu arust üks mõttetumaid ja venivamaid filme üldse. Aga kuna käes on detsember ning nagu ikka, ilmuvad igal pool listid parimatest jõulufilmidest, siis Scott, kes seda veel näinud ei olnud, arvas, et vaataks siis selle sajandi suurteose ära. Esimesed 20-30 minutit ma ei saanud täpselt aru, miks see film mulle ei meeldi, aga pärast seda kui ma olin ka ülejäänud 1h45m kuidagi üle elanud ja kummi venitamist vaadanud, tuli meelde küll, miks mulle see kunagi muljet ei ole avaldanud. 10 täiesti mittehaakuvat armastus- või petmislugu, juustune lõpp ning muidu ohtralt klišeesid. Igal juhul jätkus täna hommikul Scotil nahhaalsust öelda, et kuna ta vaatas Love Actually ära, siis järgmine filmivalik peaks tema oma olema. Hea, et ma selle peale sõnatuks ei jäänud ning andsin teada, mida ma sellest arvan, et ma oma abikaasa rõõmuks, kes kunagi polnud seda sajandi jõuluromanssi näinud, nimetatud kaks tundi teleka ees haigutasin.

Kolmapäev, 19. detsember 2018

Go blue. Go, Gaili!

Hommik algas umbes kell 3:30 öösel, kui oli selge, et rohkem ma magama ei jää. Kontrollisin taksode saadavust ning mõne minuti kaugusel oli neid mitu. Kui me kell 4:50 taksot tellima hakkasime, sest mul oli siis 1h35m väljalennuni, selgus, et sama plaan oli tervel Tallinnal ning ühelgi mu kolmest pakkujast polnud midagi pakkuda. Scott sai Uberi, mis pidi jõudma juba - tadaaaaa! - 24 minuti pärast. Tulika lubas taksot 12 minutiga. Kuna Uberit tühistada ei õnnestunud ning ilmselt vajutas Uberi juht ikka korralikult, siis oli meil 12 minutit hiljem maja ees kaks ekipaazhi.

Lend Kopenhagenisse nagu ka ligi viietunnine layover seal oli sündmustevaene. Sama ei saa aga öelda kõige järgneva kohta. Washingtoni lend tõusis õhku ning meeskond hakkas enne lõunasööki jooke jagama. Küsisin omale nagu tavaliselt coca ja tomatimahla. Mul lemmikkombo lennukis, sest coca toimib vahest profülaktilise vahendina peavalu ennetamisel lendudel ning tomatimahl läheb toiduna loosi kui toit eriti jama peaks sattuma. Pandi siis mulle lauale purk cocat ning klaas tomatimahla ja öeldi, et tasuta on ainult üks jook, teine tuleb osta. Kuna ma seda ei teadnud, siis ma osta teist jooki ei soovinud. Stjuuardess võttis selle peale topsi väljavalatud tomatimahla tagasi.

Võtsin siis eesoleva istme taskust oma veepudeli ning koos sellega ka eesoleva istme tagumise paneeli. Selgus, et selle tagasipanekuks on vaja mehhaanikut ning mulle pakuti uut kohta 6 rida eespool, kus eesolev iste oli terve. Kolisin sinna ning ma olen ausalt harvem näinud nii nördinud meesterahvast kui see, kelle kõrval ma kohta sisse võtma hakkasin. Ilmselgelt pool tundi peale õhkutõusmist ta enam sellega ei arvestanud, et keegi tema kõrvale istuma võib tulla ning tundis ennast üle kahe istme väga mugavalt. Kui ta aru sai, et ta siiski teisest istmest loobuma peab, üritas ta mulle esmalt oma aknaalust kohta sokutada, aga otsi lolli.

Lõuna söödud, purk cocat ning tass kohvi joodud ja nõudekoristamine pooleli kui lennuk sõitis sisse otse turbulentsi. Tiim saadeti istet võtma ja jalga puhkama, nõude koristamine jäi pooleli. 20 minutit hiljem hakkasid joodud joogid vaikselt tunneli lõpus paistva valguse poole liikuma, aga lennuk läbis endiselt turbulentse ning tegi vabalangemisi. Põie mahutavusega oli veel nii mõnelgi mure, sest pidevalt hiilis üks või teine kempsu ning ei lasnud ennast meeskonna käsust kohale tagasi kobida häirida. Peale 20 minutit võttis kapten sõna. Kuna kas esinemisoskus või inglise keel polnud tema tugevamad küljed, sain aru sellest osast, et korra käis jutt mehhaanikust ning siis sellest, et turbulentsidega tasub arvestada veel terve järgneva tunni jooksul ning palun reisijad istugu rahulikult, kuna turvavööde märguanne niipea ära ei kustu. Kui siis sellest tunnist 45 minutit möödas oli ja juba paar minutit lennuk suhteliselt stabiilselt liikunud oli, kihutasin ka vetsu. 

Washingtonis oli ümberistumiseks aega 2h, seega ma isegi ei arvestanud, et järgmisele lennule jõuan. Kuna immigrantidele oli rangelt keelatud enne tolli läbimist telefoni sisselülitamine siis rohkem kui tunnises passikontrollisabas ei saanud ma omale asendusvariante ka otsima hakata. Lennukist välja sai iseenesest kiirelt, peale seda viis buss teise terminali ning see ots võttis ca 20 minutit aega. Passikontrollisaba, nagu öeldud ca 1h5m ning seejärel sain letti. Vastasin, et miks ma USAsse tulen, miks mu abikaasa minuga kaasas pole, miks ma USAs ei ela ning kaua me üksteist tunneme. Seejärel olin ma kindel, et tema käeviibe saab tähendada ainult seda, et palun ma nüüd oodaku kuni nad mind teise ruumi saadavad, et kõiki asjaolusid veel täpsustada, aga tema soovis vaid mu foto teha ning sain tolli poole jooksu pista. Seejärel veel turvakontroll ning selleks ajaks kui ma sinna sappa sain, oli Detroidi lennu pardaleminek alanud. Läpakas välja, vedelikud välja, fliis seljast (jopet ei hakanud selga panemagi), tenkud jalast. Turvast läbi, selgus, et Kindle oleks ka tulnud välja võtta, seega käekott uuesti skriiningust läbi. Kraam kotti, tenkud jalga, paeltega ei hakanud vaeva nägema ning lennu väljumiseni 15 minutit aega, minu värav ca 900+ meetri kaugusel, pistsin punuma. Poole peal kuulsin teadet, et viimane kutse, värav sulgub kohe. Ka Usain Bolt poleks suutnud seda paremini sooritada, pealegi, kui tihti te olete teda näinud lidumas, seljakott seljas, käekott õlal, jope kaenlas ning tennisepaelad sidumata? Jõudsin väravasse, suutsin veel vastata "Detroit" küsimusele, et kuhu ma lendan ning ei suutnud reageerida tõdemusele, et "Oh, sa jõudsid!". Läbisin värava, näitasin seal seisvale meesterahvale oma pardakaarti ning mainisin Detroiti, mille peale tema näitas mulle lennukit. Kõndisin üle platsi lennukisse, olin natuke üllatunud, et see 2+1 istmeridadega on kui minu taga üks naisterahvas küsis, et kuhu ma lendan, kas Charlottesville'i. Vastasin, et plaanis küll polnud ja Detroiti tahaks hoopis. Selgus, et lennuk, mille pardale see tüüp mind suunanud oli, ei lähe mitte Detroiti. Naisterahvas mainis ka, et omast arust kuulis, et ma Detroiti minemas. Selgus, et Detroidi lennuk oli hoopis teisel pool ning selle aja peale kui ma õige suuna olin kätte saanud, hakkas juba ust kinni panema. Selle trenniga ennast saledaks jooksnuna pressisin vahelt sisse ning olin pooleteise tunni pärast Detroidis ning veel ca tunnike hiljem ka kodus.

Pühapäev, 9. detsember 2018

Mas que solamente ciudad, Barlceona. Kõnnime








Kui eile hommikul ärkasin mina peavaluga, siis täna hommikul ei suutnud totaalses toidukoomas olev Scott ennast voodist välja vedada. Lõpuks see siiski õnnestus, pakkisime asjad, viisime kotid alla hoiule ning alustasime oma tavapärase marsruudiga - saiapood (singisaia polnud, šokolaadicroissante polnud), siis tavapäratult teine saiapood (sealt sai singisaia) ning kohvik. Läksin sisse kohvi ja šokolaadicroissante ja cocat tellima ning selgus, et saiu saab alles 10 minuti pärast. Kiiret meil polnud, seega istusime terrassile, ootasime kohvi ning nägime mõne minuti pärast, kuidas üks meesterahvas kastitäie saiadega ukse ette pedaalis ning paar minutit hiljem oli meie ees värske kohv, külm coca ning ahjusoe šokolaadicroissant.

Eile katedraaliväljaku ummikus hakkas mulle ühe hotelli katusel baar silma ning otsustasin, et sinna me peame saama. Peale hommikusööki astusime hotelli sisse, sõitsime liftiga katusele ning vaatasime linnale ülevalt alla. Kuna 10 minuti jooksul ei avaldanud keegi soovi meid sööta ega joota ning vajalikud pildid olid kõik tehtud, sõitsime alla tagasi. Kuna meil mingeid muid plaane polnud, jalutasime Graciasse, sõime seal ühes Portugali kohvikus suppi ja quiche'i ning läksime seejärel taas meie churroseputkasse. Scott õppis vigadest ning võtsime seekord kaks churrost kahepeale - mina keedetud kondenspiimaga täidetu ja Scott šokolaadioma. Kõndisime hotelli, võtsime kotid, ostsime paar singisaia tee peale kaasa, et ei peaks neid Lufthansa viletsaid võikusid sööma ning suundusime lennujaama. Kojujõudes oli 22.556 sammu.

Laupäev, 8. detsember 2018

Mas que solamente ciudad, Barcelona. Sööme.



















Hommikul ärkasin peavaluga, mis vannituppa jõudes (toa suurust arvestades sai põhimõtteliselt voodist otse vannituppa astuda) oli muutunud migreeniks. Võtsin tableti ja keerasin uuesti magama. Umbes 11 paiku oli olemine enam-vähem ning juba poole 12 ringis läksime välja. Tegime esimese peatuse eilses saiapoes, kus Scoti pettumuseks singisaia enam polnud. Ostis lohutuseks väikse pizza ning kolm šokolaadicroissanti. Läksime oma kohvikusse ning võtsime kohvi ja coca ning sõime šokolaadicroissante.

Peale eilseid ebaõnnestunud restoranikülastusi tegime veel põhjalikuma kodutöö ning guugeldasime välja linna parima pintxobaari. Peale hommikukohvi jalutasime pisut vanalinnas, aga kui selgus, et sama plaan oli tuhandetel turistidel ja meil kulus ainuüksi katedraaliväljaku läbimiseks pool tundi (ca 100 meetrit), siis tõmbasime sellele plaanile vee peale ning siirdusime otse pintxobaari. Saime kohad mugavalt leti äärde, kus meie käeulatuses oli vähemalt 10 eri sorti pintxosid ning lisaks veel ca 30 sorti, milleni ulatumiseks tuli püsti tõusta. Kui hea lugeja pole kursis, siis tegemist on Baskimaalt pärit suupistetega, kus saiaviilu peale on pandud midagi maitsvat, näiteks tuunikala või omletti või verivorsti või peekoni sisse keeratud vorstijupp vmt ning kõike seda hoiab paigal puidust tikk. Üldiselt on pintxod kahes erinevas hinnaklassis ning tikud vastavalt erinevat värvi. Sööd, mida tahad ja kui palju tahad ning maksma minnes korjad oma tikud kõik ilusti kaasa, sest arve tehakse vastavalt tikkude arvule. Mulle uudisena olid seal ka magustoidud tikustatud ning lubasin omale eurose crema catalana lõuna lõpetuseks. Sõime nii palju kui enam ei mahtunud ning läksime oma 16 tikuga arvet maksma. Terve tee tagasi Scott kiitis, et ta pole kunagi midagi nii head söönud ja arvas, et kui me sinna juba eile oleksime sattunud, siis oleksime täna uuesti läinud. Otsustasin, et kuna trumm oli nagunii läinud (loe dieet metsas), siis mingu pulgad ka ja pakkusin välja, et võime sinna ju ka õhtust sööma minna. Igal juhul oli selleks hetkeks kõht täis ning aeg minna minu churroseputkasse, et veel üks magusaring teha. Trummil oli palju pulki, noh. Jalutasime veel linnas, shoppasime toidupoes ja Uniqlos, käisime hotellis ning võtsime uuesti suuna pintxobaari. Seekord tegutsesime läbimõeldumalt ning sõime veel erinevaid pintxosid tuunikalaga, kanaga, hakkliha ja guacamolega, rebitud lihaga (lemmikud!), krevettidega ning flani ja šokolaadikreemi. Läbimõeldud tegevuse tulemuseks oli 27 tikku. Korrektsuse huvides olgu mainitud, et suurem osa neist Scoti taldrikul. Nii palju neid trummipulki nüüd ka polnud. 29.725 sammu.

Reede, 7. detsember 2018

Mas que solamente una ciudad, Barcelona. Gaudi.







Berlinis oli meie peamine eesmärk shopping, vabandust vaatamisväärsused. Barcelonas oli põhirõhk pandud toidule. Peamised einelad välja valitud, said muud päevaplaanid, mida meil tegelikult ei olnudki, nende järgi paika pandud. Reedel oli plaan süüa Barceloneta väikses kalarestoranis ning laupäeval Argentiina buffees. Esimene kaigas lendas kodaratesse juba Frankfurdis kui vaatasin kalaresto avamisaegu ning selgus, et pere, kes seda toitlustusasutust peab, on puhkusel ning putka kinni. Kiire guugeldamine väitis, et ka argentiina restorani uks olevat juba pikemat aega suletud. Oh, well.

Igal juhul oli hommik käes ning meie, kes me olime soovinud vaikset tuba, saime oma aknast vaadata paari meetri kaugusel olevaid naaberaknaid selle asemel, et Via Laietana ääres oleval rõdul päikese käes ringutada. Läksime välja ning kuna hotell on meil El Bornis, siis tegime esimese peatuse saiaputkas, kust Scott ostis singivõiku ja pisikesi šokolaadicroissante ning istusime siis turu kõrvale kohvikusse, tellisime kohvi ja veel šokolaadicroissante ning tundsime ennast mõnusalt.

Jalutasime La Sagrada Familia juurde. Nimetatud Gaudi elu- ja pärastelutööd ehitatakse peamisest annetustest ja piletimüügist saadava raha eest. Piletihinda arvestades olen ma üllatunud, et kirik endiselt pooleli on. Tornimineku tasu oli 35 eurot. Kõndisime edasi Graciasse, sest mulle teadaolevalt oli see linnaosa täis imelise toiduga kohvikuid. Istusime ühe väljaku äärde kohvikusse ning sõime üleeilseid churrosid ning mitte eriti maitsvaid kartuleid. Tagasiteel linna vaatasime üle mu lemmikchurroseputka (oli alles ja avatud) ning otsustasime lõunat süües kindla peale välja minna ning läksime ühte El Borni kohalikku kohvikusse. Selgus, et kui koht oli 15 aastat tagasi hea ning 10 aastat tagasi hea, siis aastaks 2018 olid ajad muutunud ning toit võrdlemisi kehv.

Tegime enne hotelliminekut ringi ka El Ravalis ning endiselt olid seal lühikeste seelikute ning tunnihinnaga naised tänaval ja ootasid Richard Gere'i. Pool tundi enne päikeseloojangut tuli mul hiilgav idee minna randa seda loojangut vaatama ning kihutasime kiirusega, kus Usain Bolt oleks vaid meie kandu näinud, randa. Istusime liival, vaatasime loojangut ning kuna 30.000 sammu polnud Scotile piisav, jalutasime veel piki randa teise otsa ning tagasi. Õhtusöögiks valisime taas soovituse baasilt väikese baari Barcelonetas ning sõime erakordselt head sealiha (Scott), okeid tursasalatit (mina), kehvi metsikuid kartuleid (mitte kumbki meist), väga head Katalaani kreemi (mina) ja majatrühvleid (Scott). Ma olin tellinud omale tursasalati, teadsin täpselt, milline see välja näeb ning siis tõi kelner mulle taldrikutäie lehtsalatit mõne makrariba ja natukese tuunikalaga. Selgus, et tema meelest polnud ma mitte Esquixadat tellinud vaid Ensalada de atun. Vaatamata sellele, et näitasin menüüs ka näpuga, oli ikkagi minu süü, et vale toidu sain. Metsikud kartulid pidid seal putkas olema linna parimad. Ilmselt polnud need, kes seda väitsid, mujal söönud. Maksime ära ja läksime tagasi hotelli. 33.000 sammu ja natuke peale.

Pühapäev, 25. november 2018

Berlin - being abroad in Germany. Karl Marxi alleel






Öösel ärkasin selle peale, et Scott helistas retseptsiooni ja kurtis, et kõrvaltoas kasutatakse ebatsensuurseid väljendeid ning tehakse seda liiga valjult. Ja järjekordselt sai peole kriips peale tõmmatud.

Hommikul oli meil plaan minna Silosse brunchile, aga selle aja peale kui me üles, riidesse ja pakitud saime, oli käes hiline ennelõuna ning läksime taas meie oma einelasse ning sõime võikusid ja maisihelbeid. Ühtlasi kasutas Scott retseptsioonist möödudes juhust ning kurtis neile kui pettunud me oleme, et muidu nii viisakas hotellis kinniseid pidusid peetakse, kuhu naabrid oodatud pole. Ja pakkus välja, et väike allahindlus võiks mingil mööral seda korvata, et meid kutsutud polnud. Saime ühe öö raha tagasi ning tütarlaps vabandas, et ilma manageri loata ta mõlema öö eest tagasimakset teha ei saa.

Päeva peamine eesmärk oli Karl Marx Allee ning selle ääres asuvad pompöössed ehitised. Jalutasime kuni Boxhagener Platzini, väisasime linna ainsat avatud jõuluturgu, mis siiski suletuks osutus, jalutasime veel natuke ning läksime Alexanderplatzile, et seal lõunat süüa. Peale pizzat ja salatit oli veel täpselt tunni jagu aega enne kui tuleks tagasi hotelli minna, kotid võtta ning lennujaama suunduda. Teletorn oli endiselt paksus udus, seega pidasime heaks mõtteks minna ja uurida, et kas nullnähtavusega saaks äkki poole hinnaga üles. Selgus, et paketis on null nähtavus ning täishind.

Laupäev, 24. november 2018

Berlin - being abroad in Germany. Reisijad. Mitte turistid.








Kuna eile olime teinud suuremat sorti vaatamisväärsustega tutvumise, siis täna otsustasime keskenduda söögile. Ja teletornile. Välja minnes selgus, et teletornile oli otsustanud keskenduda ka paks udu. Võtsime suuna söögile. Jalutasime läbi naabruskonna tänavate, vaatasime välikohvikute terrasse, käisime müürimuuseumis, sõime Printsessi Juustukoogikohvikus kooke ning jalutasime lõpuks Gendarmenplatzile, et seal Augustineris Viini šnitslit süüa. Šnitsel oli täpselt sama õhuke nagu Viinis ja krõbeda paneeringuga nagu Creme Brulee karamellikiht.

Õhtul oli meil plaan välja minna, sest Scott tahtis jalkat vaadata. Kui õhtu kätte jõudis, istusime mõtlemad hotellitoas ja väljaminekut ei paistnud kuskilt. Otsustasin siiski väikse poeringi teha ning mängu viimaseks veerandajaks ühines ka Scott. Selgus, et pealinna ainus baar, mis pidi mängu näitama, seda ei teinud ning kuna Michigan sai kaela nagunii, läksime hoopis sööma. Scott tahtis hot dogi. Või noh, mina tahtsin, et Scott Saksa vorsti prooviks ning tellisime talle selle ühest putkast. Ilusti saia vahel ja puha. Nii kui viiner grillist välja tuli, enne kui me reageerida jõudsime, oli see agaral meesterahval juppideks lõigatud. Selgitasime, et saia vahele tahtsime, mitte taldrikule ja friikatega. Järgmiseks üritas tüüp vorstijuppe kukli vahele suruda. See polnud ka päris see, mida Scott omale hot dogina ette kujutas ning palus ikka uue vorsti tulele panna.