Teisipäev, 31. märts 2015

Ahjuköögiviljad munaga


Kevad tuleb ning poodides on eriti õnnetu valik köögivilja. Saada on vaid suhteliselt maitsetuid isendeid, mille hind sealjuures üldse kvaliteedile ei vasta. Aga paaril päeval järjest olen Prismas trehvanud eriti magusate punaste paprikate peale. Ostsin kohe varuga :) Pistsin neid nii salatitesse kui panniroogadesse ning üks jõudis omadega ka ahju.

Vaja läheb:
1 paprika
3 šampinjoni
1 tomat
1 muna
õli praadimiseks
tšillit
meelepäraseid ürte
soola

Haki paprika ja seened ning prae pannil kiirelt läbi. Haki tomat ning lisa ka see pannile. Maitsesta tšilli ja ürtidega.

Kui köögiviljad on peaaegu pehmed, tõsta need väiksesse kuumakindlasse ahjuvomi ning tee keskele väike süvend. Löö sinna toores muna, maitsesta soolaga ning küpseta kõike seda ahjus 200 kraadi juures 8 minutit.

Laupäev, 28. märts 2015

Kladdkaka - rootslaste šokolaadikook konjakikreemiga


Retsepti lugedes ei tundu see kook just paljutõotav. Vähemalt minu silmis kõlas pigem igavalt. Aga kuna igalt poolt saab selle kohta lugeda vaid kiidusõnu, proovisin ära. See on nii imehea kook! Äsja ahjust tulnuna on seest peaaegu vedel ja maitseb nagu sulašokolaad, peale külmkapis seismist on tegemist mõnusalt tummise šokolaadikoogiga. Mulle meeldib eriti kui seda kooki serveerida mõne vahuse kreemiga. Ja veel meeldib mulle kui lihtne seda teha on.


Vaja läheb:
2 muna
2,5 dl suhkrut
100 gr nisujahu
1 tl vanillisuhkrut
50 gr kakaopulbrit
100 gr sulatatud võid
purustatud kardemoni

2 dl vahukoort
150 gr kohupiimapastat
100 gr šokolaadi
2-3 spl konjakit


Sega jahtunud või sisse suhkur ja munad ning klopi ühtlaseks. Lisa omavahel segatud jahu, vanill, kakao ja kardemon ning sega uuesti kõik ühtlaseks.

Tõsta tainas võitatud ja jahuga ülepuistatud vormi ning küpseta 180 kraadi juures ca 20 minutit.

Söö soojalt või lase jahtuda ning kata kreemiga.

Kreemi jaoks vahusta vahukoor ning sega hulka kohupiimapasta. Sulata šokolaad veevannil. Vala pidevalt segades šokolaad peene joana vahukooresegu sisse ning kõige lõpus lisa ka konjak. Kata kook kreemiga ning hoia serveerimiseni külmkapis.

Kolmapäev, 18. märts 2015

Natuke soolane karamelli-toorjuustukook


Mõned päevad enne detsembrikuist Filipiinidele minekut kuulsin, et Filipiine ähvardab taas taifuun. Täpsel sel ajal, kui mul plaanis kohale oli jõuda. Aga kuna mul paremat ideed ei tulnud, siis läksin siiski lennukisse :) Ja jõudsin hilisõhtuks Cebusse. Leidsin hotelli, aga mitte söögikohta. Ja läheduses polnud ka ühtegi toidupoodi (7/11 ei loe, sest seal ei ole peale krõpsude suurt midagi). Aga siis nägin ühte kohvikut, kus oli letis Salty caramel cheese cake. Loomulikult ostsin omale lõigu ja see osutus erakordselt heaks koogiks ning seda mitte ainult Filipiini standardite kohaselt.

Otsustasin Eestis järele teha ja tegin pisut kreemjama variandi.

Vaja läheb:

225 gr digestive küpsiseid
100 gr sulatatud võid

800 gr toorjuustu
400 gr keedetud kondenspiima
4 muna
2 tl vanilliektrakti

100 gr keedetud kondenspiima
2 spl sulatatud võid
50 ml vahukoort
meresoola või soolahelbeid

soolahelbeid serveerimiseks


Purusta põhja jaoks küpsised köögikombainis ning sega juurde sulavõi. Sega ühtlaseks ning suru seejärel 26cm läbimõõduga vormi põhja. Pane põhi külmkappi.

Sega toasoe toorjuust kondenspiima ja vanilliekstraktiga ühtlaseks ning lisa ükshaaval munad. Sega täidis uuesti ühtlaseks ning vala koogipõhjale.

Küpseta 150 kraadi juures ca 45 minutit, kuni kook on hüübinud, aga keskelt veel "võdiseb". Võta ahjust välja ja jäta jahtuma.

Sega teine osa kondenspiimast soola, või ja vahukoorega ning kata sellega veel soe kook.

Lase koogil täielikult jahtuda ja taheneda, võimalusel üleöö.

Enne serveerimist puista peale soolahelbeid.

Laupäev, 14. märts 2015

Reede, 13. märts 2015

55. korruse vaated








Täna oli plaanis Stanley market. Aga google map ütles meile, et seal käimiseks kulub terve päev ja kuna mina pidin õhtuks lennujaama juba minema, siis jätsime selle käigu tegemata. Uurisime, kus võiks avaneda ilusad vaated Hong Kongile. Tasuta variantidest soovitati IFC Rooftop Gardenit. Võtsime suuna sinna. Jõudsime kohale ning üritasime leida, kuidas üles saaks. Küsisime ühest receptionist, et kuidas ülevalt vaadet saaks vaadata. Abivalmis personal suunas meid ühe teise leti juurde, kus pidime oma passid ette näitama ning saime külastajakaardid ja juhise minna 55. korrusele. Meile hakkas tunduma, et tegemist pole kaugeltki selle rooftop gardeniga, kuhu soovitati oma veinipudeli ja oliivipurgiga minna piknikku pidama. Sõitsime üles ja selgus, et seal on midagi pangamuuseumi laadset. Aga kuna tegemist oli 55. korrusega, siis avanesid sealt ühtlasi ka väga kaunid vaated. Sõitsime alla ning otsustasime siiski ka selle juba mainitud rooftop gardeni üles otsida. Leidsime neljandalt (vaated linna kohal, eksole!) korruselt ning pidasime vaadet oluliselt kehvemaks kui sealt observation deckilt, kuhu me täiesti kogemata sattusime.

Lõunaks sõime puuviljasalatit ja supermarketi sushit. Vaatasime pargis pelikane.

Oma hotelli ees avastasime ühe juveelipoe eest karja kaameramehi. Küsisime, mis toimub ning selgus, et eile olla seal juveelirööv toimunud, kus pandi pihta 5 miljoni HK dollari väärtuses kalliskive ning tulistati ka ühte müüjat, kes hetkel viibib kriitilises seisus haiglas.

Õhtul sõime veel ühe ringi pizzat (eriti paksu juustuga ja eriti hea!) ning peale väikest pakkimist sõitsin ära lennujaama. Turvakontroll oli nagu päris.

Finnairi taimetoit oli väga hea.

Neljapäev, 12. märts 2015

Palju hiinlasi



 

 

Päev oli planeeritud shoppingule. Alustasime seda hommikusöögikoha otsingutega, mis osutus päeva suurimaks väljakutseks. Söögikohti oli piisavalt, aga ükski ei pakkunud hommikusööki as we know it. Leidsime koha, kus sai kohvi tellida ja teise, kus sai tarretatud jogurtit osta.

Käisime paaris poes ja siis jalutasime vihmas. Ühtlasi saime aru, et esiteks on Hong Kongis väga palju hiinlasi. Teiseks ei oska neist suurem jagu grammigi inglise keelt. Kolmandaks on nad kõik padurikkad kui vaadata poodide valikut ja hindu.

Õhtul sõime pizzat. Hea oli.

Kolmapäev, 11. märts 2015

50 shades of inefficiency. Vihma käest räästa alla.



Hommikul oli kõik veel ilus - ärkasime tund aega enne kella, saime rahulikult oma mangod ära süüa ja pizzalõigud ja jogurti. Ja kohvi juua. Ning lennujaama jalutada. Turvakontrollist sai läbi nii taskunoa kui veepudeliga. Life's a mango. Or many mangoes.

Kell 11:10 pidi boarding algama, aga lennuk polnud veel Puerto Princesassegi jõudnud. Asi hakkas natuke kahtlane tunduma. Ca pool tundi peale ettenähtud väljumisaega anti (küsimise peale, mind you!) teada, et väljalend hilineb ca kolm tundi, kuna Manilas pole aircrafti käepärast. Hea, et nad seda ikka aegsasti ütlesid, eksole. Meil oli kahe lennu vahe Manilas täpselt kolm tundi. Uurisime võimalusi lennu ümberbronnimiseks, selgus, et võimalused olid kasinad. Kui sedagi. Uusi pileteid ei riskinud enne osta, kui lennuk Manilast tulema hakkaks.

Jalutasime üle tee sööma. Suht jama oli. Jalutasime terminali tagasi. Jälle vee ja taskunoaga.

Air Asia jagas söögipakikesi - kotlett, pakk riisi ja kolm šampinjoniviilu. Pudel vett ka. Taimetoitlane sai omale kohvikust ise sobiva eine valida. "Sobiv" on siinkohal tinglik väljend.

Kolm tundi hiljem polnud Manilast lennuk endiselt startinud. Kui see sealt lõpuks õhku tõusis, otsustasime loota parimat ning ostsime omale uued piletid Manilast Hong Kongi. Selgus, et parim pakkumine oli Philippine Airlinesil, mis tegelikult lendas sellisel kellaajal veel ainsana antud marsruudil.

Air Asia lennul oksendas üks viieaastane piiga meie ees terve lennu Puerto Princesast Manilasse.

Helena pagasile pandi peale silt "Rush luggage", et ta selle Manilas kiirelt kätte saaks ja me mingigi lennu peale jõuaks. Ilmselgelt ei ole selle sildi sisu pagasikäitlejatele selgitatud.

Jõudsime teise terminali juurde. Otsisime departures sissepääsu, mis osutus parajaks väljakutseks. Peale check-ini selgus, et departure tax on juba piletihinna sees ning meil seega ootamatult ca 500 peesot vaba raha. Panime sellest osa kohvi alla. Siin lennujaamas oli turvakontroll põhjalikum ja taskunuga kinnisesse tsooni ei lubatud. Helena pidi ka oma käsipagasi alla saatma ning jäi lennujaama ringi liikuma kilekotike dokumentidega näpus. Sedasama käsipagasit nägime ca pool tundi hiljem ühe Philippine Airlines poisi seljas, kes selle ka lennukisse toimetas.

Pardaleminek oli koba peale - ühtegi silti kuskil polnud, igal pool olid vaid avatud uksed ja vabad koridorid.

Lennukis sai süüa ja kohvi ja veini! :) Valge šokolaadi mousse oli eriti hea. Ja külm valge vein ka. Kompenseeris mõnevõrra muid jamasid. Tuju hakkas ka veidi tõusma.

Kohalejõudes vahetasime raha ning läksime bussipeatusse. Ma tundsin kohe joonelt puudust kõikidest neist toredatest ja sõbralikest ja naeratavatest filipiinodest. Bussijuht andis meile kõigepealt teada, et pileti eest tuleb anda täpne raha, sest raha tagastamist ei toimu. Lennujaamas! Seal, kus turistid tavaliselt ATMist sajaseid saavad. Bussipilet maksis 23. Hakkasime siis võimalikult täpset raha otsima, mille peale bussijuht ärritus. Pileteid me ei saanud.

Hiljem ärritusime meie, sest ühelt poolt vajus meile üks ning teiselt poolt teine tukkuv vanamees selga. See teine oli päeva veetnud ilmselgelt mingi söökla köögis, temaga kaasneva lõhna järgi otsustades. Süüa ma seal poleks tahtnud. Tegelikult, ma ei väsi kordamast, ma absoluutselt ei hinda hiina kööki. St, et ma hindan seda väga-väga madalalt.

Jõudsime oma broneeritud guesthouse'i ette (kell 2 öösel) ning pidime läbi murdma karjast majutusepakkujatest ning muidu kergelt või mitte nii kergelt joobes ja laksu all olevatest tüüpidest.

Tuba ise oli üllatavalt mõistlik ning läksime magama.

Teisipäev, 10. märts 2015

Thomas the Train




Kuna olime kella kuuese bussi broneerinud, kus meil paluti pool kuus kohal olla (et jõuaks pakid ilusti katusele laduda jne. Nädala nali), siis panime 5:20 äratuse ning saime ca poole kuuest liikuma. Väljas oli veel pime ning küla elektrit sellisel kellaajal pole, seega liikusime terminali suunas otsmikulampidega :) Jõudsime 5:40 kohale ning otseloomulikult ei hakanud keegi midagi pakkima enne kui kell oli 5:55. Viimane reisija toodi alles kella 6:05ks kohale. Päike tõusis ka ja mägede vahel sõites olid väga kaunid vaated.

Puerto Princesas läksime Robinson Malli ette, et kui see kell 10 avatakse, saaks kohe kimbape süüa ja toidupoes paar sisseostu teha. Kell 9:55 keerati kõlarid põhja ning meid tervitati filipiini hümniga. Osad seisid püsti ka.

Ostsime tee äärest veel mõned mangod (loe: paar kilo) ning läksime hotelli. Tegime seal ühtlasi lõunase napi.

Pealelõunal käisime supermarketis ning pizzat söömas.

Esmaspäev, 9. märts 2015

Balkani invasioon






Täna hommikul sättis Balkani grupp ennast meie ukse ette laua taha hommikust sööma. Olles enne öö otsa kõrvaltoas norsanud ja siis kella kuuest ringi jooksma hakanud. Muuhulgas meie akna taga. Päeva peale hõivasid nad ka mõlemad hammockid. Ämblik oli ka vannitoas tagasi (palusime resorti tütarlapsel selle välja viia).

Sõime totaalselt üle.

Pühapäev, 8. märts 2015

Head naistepäeva! Skorpion, hiigelämblik ja nahkhiir

  





Otsustasime, et täna on see päev, kui läheme avastame ümbruskonda. Trippisime ca 800 meetri kaugusel olevasse randa ja pidasime seda piisavaks väljakutseks. Tagasijõudes tegime napi :)

Üldiselt tundub, et on aeg hakata liikuma. Poisid leidsid rannast suure skorpioni, meie vannitoas redutas tarantlimõõtu ämblik (ajasime ta aknast välja), toas lendasid ringi hiigelherilaselised ja restoranis pani pea kohal ringi nahkhiir.

Lisaks on resorti majutunud kari Balkani pensionäre, kes on hõivanud meie laua (selle pistikupesa ääres).

Laupäev, 7. märts 2015

Ehituskunst



Ühe majutusasutuse omanikud on otsustanud, et nüüd on õige aeg tubadesse ka vannitoad ehitada. Selle asemel, et need tuppa või koridori ehitada, kerkivad need hetkel maja väliskülgedele :)

Kõik muu oli nagu tavaliselt - söök, puuviljad, rand, raamatud. Almodovari filmi vaatasime ka.