Laupäev, 28. veebruar 2015

Maybe tomorrow


Seda lauset olen ma nüüd iga päev oma hotellis kuulnud vastuseks küsimusele, et kas internetti on täna. Aga homme checkin välja siit. Isegi kui see müstiline internet kohale jõuab, pole mul sellest kasu.

Jellyfishe polnud täna, ujumas (no tegelikult käin ma vees pikutamas) oli täitsa mõnus käia nii.

Lõunast üles, brunch, rand, vesi, hammock, raamat, sashimi, internet + ice coffee, õhtusöök ja nii ongi päev läbi :)

Raamatukuud jaanuar - veebruar 2015

Jaanuaris-veebruaris Filipiinidel, Tais, Malaisias ja Indoneesias kokku loetud 27 raamatut, ära mainin need:
James Patterson - Burn
Dave Berry - You Can Date Boys When You're Forty
James Patterson - Private
James Patterson - Hope to Die
James Patterson - Second Honeymoon
James Patterson - Private Oz
James Patterson - Kiss the Girls
James Patterson - Alex Gross, Run
James Patterson - Private Vegas

Reede, 27. veebruar 2015

Not working, ma'am


Kuna keegi mulle siin hommikusööki rõdule ei too (ja mul pole ka rõdu), siis ei olnud ma hommikul ka eriti motiveeritud ennast voodist üles ajama. Kell pool 12 jõudsin lõpuks siiski brunchile. Võtsin tomati-sibulaomleti, mis serveeritakse menüü kohaselt nelja viilu röstsaia ja tee või kohviga. Menüüs oli ununenud mainimata, et lisaks tõstetakse omleti peale ka lusikatäis apelsinimoosi. Kohvi nime all jõudis lauale kruusitäis kuuma vett ja pakk 3in1 kohvi. Oeh. Bali kohvi tahaks.

Küsisin hotelli tütarlapselt, et kuidas täpsemalt vannitoas dushisegistist vee voolama saaks. "Not working, ma'am, use the bathroom downstairs"

Ilm on palav ja paari minutiga higi voolab. Õnneks pole merevesi kuigi soe (me räägime siin hetkel siinsetest standarditest mitte Pirita rannast, eksole) ja saab seal ennast jahutamas käia.

Selgus, et resortis, mille ma alates pühapäevast broneerisin (kui Helena kohale jõuab) on Internet ka päeval. Võtsin läpaka ja telefoni kaasa ja veetsin paar tundi seal varjus internetis :) Pärast seda sai kell ka kuus ning elektroonika laadima panna, sest auuli jõudis elekter. Kella kaheksa paiku sööma minnes läks elekter ära ning terve küla oli 5 minutiks kottpime.

Sõin BBQ kala. Polnud viga.

Neljapäev, 26. veebruar 2015

Return of Inefficency


Täiesti hämmastav, kui kiirelt läheb meelest siinne ebaefektiivsus. Hommikul läks rahavahetusputkas 10 minutit (ja ma räägin ajast, mis ma letis olin, mitte järjekorrast). Vahetasin nii ca 100 euro jagu ringgiteid, mitte ei liigutanud miljoneid.

Ootamatult (mulle siis, mitte teistele arvatavasti) selgus, et Port Bartoni ei sõida mitte aircon van vaid uste ja akendeta "chicken bus" (või siis Aasia nägemus chicken busist). Varasemad reisijad olid juba osa kohti hõivanud, aga ainus hea koht (ukse juures, kus saab jalgu sirutada) oli veel täiesti saadaval. Ootamatult selgus ka, et buss sõidab internetis kirjas olnud 5-6 tunni asemel Port Bartoni vähem kui nelja tunniga. Selle eest oli viimane tund saviliivateel, niiet kohale jõudes olime kõik kaetud ühtlase punakaspruuni tolmukihiga.

Marge oli mulle "bussijaama" vastu tulnud ja tegime majutusasutustele ringi peale.

Kolmapäev, 25. veebruar 2015

In the air. Again.

Pool kaheksa äratus. LRT. Buss. KLIA2. Lend Manilasse. Ja Manilast Puerto Princesasse.

Kell oli nii ca 8 õhtul, kui sain hotelli. Läksin korra välja, et midagi süüa. 500 meetri peal oli lugematu arv saiaputkasid ja mitte ühtegi puuvilja. Poest sain paar jogurtit.

Teisipäev, 24. veebruar 2015

The Art of doing Nothing




Tegime mittemidagi ja nädal Balil sai läbi kahe päevaga. Tundub nii. Magasime ennelõunani, jõime rõdul kohvi ja sõime hommikust, vedelesime voodis või rõdul, lugesime, käisime lõunat söömas, vahest jalutamas, istusime treppidel ja vaatasime inimesi, sõime jäätist ja imelisi kooke, jõime palju head kohvi, vaatasime filme. Ja olime.

Steve tõusis kell pool kuus, et minuga koos hommikust süüa enne kui ma lennujaama tulin. Ja läks siis magama tagasi :)

Loomulikult ei elanud ma viimast kuud aega mingites illusioonides, arvates, et "lahkuminek" piece of cake on. Aga ega see teadmine seda lihtsamaks ka ei teinud.

Taksosõit võttis pooleteise tunni asemel alla tunni ning enne seitset olin lennujaamas. Lomboki lend (seesama, mille eest ma 15 eurot maksin) väljus graafikust veerand tundi varem ning lennuaeg oli ka veidi peale 20 minuti. Lend Lombokilt Kuala Lumpurisse väljus küll ka ca 20 minutit varem, aga tasakaalustas plusspoole eriti turbulentse lennuga. Huuuh.

"May I annoy you?" - küsis pisike (kasvult, sest vanust oli tal 28) Lombokilt pärit indoneeslane lennukis :D

Kuna ma jõudsin planeeritust varem, polnud Shahab veel koduski :) Käisin kõrvalasuvas india restoranis naani söömas. Õhtul tegime veel pastasalatit.

Esmaspäev, 23. veebruar 2015

Raw and passion









Sisustasime oma viimase ühise päeva Ubudis eriti hea söögi, rõdul vedelemise ja filmivaatamisega. Sõime grenadilli- ja piparmündi- ja tooršokolaadijäätiseid (niiea!), taimetoidurestoranis tacot ja riisi (eritihea!) ja siis oma lemmikut, chocolate mousse cake'i (suussulav!).

Pühapäev, 22. veebruar 2015

Hot!



Palav oli terve päeva. Vedelesime terrassil, voodis ja erinevates söögikohtades. Lugesime ja vaatasime ära viimase osa White Collarist. Tõime selleks puhuks isegi Snickersit ja õlut :)

Päeval sõime tooršokolaadi- ja kookosejäätist ning snickersi- ja roosiõielehejäätist.

Laupäev, 21. veebruar 2015

Riisipõllud




Kuna pealelõunad kipuvad siin teinekord pilves ja/või vihmased olema, siis läksime täna kohe peale hommikusööki liikvele ning tegime pikema ringi riispõldude vahel. Sõime linnas lõunat ja viis minutit peale kojujõudmist saabus torm, mis tõmbas maja osa vastasmaja katusest. Torm iseenesest ei kestnud kaua, aga tõi kaasa 4-tunnise voolukatkestuse terves linnas, nii, et õhtust sõime küünlavalgel. Pärast õhtusööki läksime veel Kue'sse šokolaadikooki (rohke šokolaadikreemiga) ja marjapirukat sööma. Elekter ja internet taastusid ka.

Reede, 20. veebruar 2015

Sneaky monkeys





Tahtsin lennukipiletit Lombokile broneerida, aga rohkelt rahvusvahelisi lende pakkuv Lion Air ei võimalda maksta rahvusvaheliste krediitkaartidega. Suvaline travel agency küsis aga piletite eest ligi kaks korda rohkem raha kui netis hind oli. Lükkasin ostmise edasi.

Lõunat sõime vegan restoranis. Porgandisupp, tomati-quiche ja mango-kookosekook riisijahust põhjal. Niiea!

Mõtlesime Monkey Forrest templisse minna. Aga kuna sealt möödudes tahtis üks ahv Steve'i käest puuviljakoti pihta panna (ahvil läks õnneks kott katki teha ja kaks mangostiini ära virutada) ning vihma hakkas sadama, siis lükkasime selle käigu edasi.

Neljapäev, 19. veebruar 2015

Kopi Luwak



Ma ei saa sellest üle, kui head siin puuviljad on. Ja kui palju köögivilja menüüdes on. Ja kui hea tofu siin on. Ja tempeh. Täiesti sellele mõtlemata oleme valdavalt veganid siin olnud. Ja kohv on hea ning kange. Ja eriti hea, kui see sulle terrassile tuuakse vahetult pärast seda kui oled voodist välja saanud ja ukse lahti teinud.

Igal juhul kuuluvad meie menüüsse peamiselt snakefruit, dragonfruit, rambutanid (litšid), mangostinid, jackfruit (jaka) ja avokaadod. Isegi igaõhtuse White Collari juurde ei käi enam Snickersid vaid puuviljad :) Lemmiksöögikohtades pakutakse spinatit riivitud kookosega, tempehit ja tofut värskes toamtikastmes, jackfruiti kookoskastmes, karamelliseeritud tempehit, gado-gadot (köögiviljasalat maapähklikastmega), erinevaid puuviljamahlu. Niiea! Life's vegan.

Lisaks muule heale ja maitsvale on meil ka lemmikjäätiseputka nüüd - sõime hapupkat grenadilli- ja mõnusalt kohvist espressojäätist. Õhtul hiljem tegime uue jäätisepeatuse ning sõime tooršokolaadijäätist ja rummi-rosina-jäätist.

Käisin pediküüris. Reklaam lubas jalavanni, massaaži, küünte viilimist jmt ning lakkimist. Kõik lubatud elemendid olid olemas, aga... Alustati küünte viilimisest ja küünenaha eemaldamisest. Sellele järgnes jalamassaaž õliga, seejärel jalavann ning lõpuks lakkimine :)

Steve tundis ennast natuke kahtlaselt ja plaanisime apteegist rauapreparaate osta. Astusime sisse ja hetkega lendasid kaks saalitöötajat peale, kes joonelt mõlemast suunast tulistama hakkasid ning meile järjest erinevaid pudeleid ja topse riiulist pakkuma hakkasid. No nagu turul oleks. Vaatasime üksteisele otsa ja kõndisime välja. Rauda saab mujalt ka :)

"Good education is important, but big biceps is importanter." (tsitaat postkaardilt)

Kolmapäev, 18. veebruar 2015

Seven sins


Plaanisime lähiümbruses jalutada ja mõnda templit vaadata. Kui ükskord hommikusöök söödud, kohvid joodud ja liikuma saime, oli lõuna käes :) Tegime kiire söögipeatuse ning seejärel ca 10-kilomeetrise ringi. Nägime ka raamatust Eat. Pray. Love. tuttavat Wayani Healing Centerit.

Peale seda olime täiesti veendunud, et olime ära teeninud šokolaadikoogi. Hollandlane Hans rääkis meile eile õhtul Chocolate Mousse koogist ja selle me ka võtsime. Lisaks koorese ja kardemonise magustoidu ja kohvi. See šokolaadikook! Sulas suus. Eritihea! Otsin retsepti ja teen järele :)

Teisipäev, 17. veebruar 2015

Life's a flower / Hommikusöök oravaga


Hommikusöök toodi terrassile :) Jõime lõunani kohvi.

Ubud on mõnus. Ei mingit Hiina uue aasta palavikku, kuldset plastmassi ega roosasid Hello Kittysid. Selle asemel on puidust, kookospähkli koortest ja hõbedast käsitöö, lilled ja viirukid. Linn lõhnab :) Välja arvatud juhul kui satud durianiletist mööda minema ;)

Esmaspäev, 16. veebruar 2015

Security

Hommikul selgus, et tegemist oli kõige kehvema toaga ever. Mina magasin ca 4 tundi, Steve üldse mitte. Lärm tänavalt oli kõva ning tuba ise kohutavalt palav. Tegin hommikul paar ringi lähiümbruses ning ostsin puuvilju ja muud head :) Ühtlasi nägin Hello Kitty kimpe läheneva Hiina uue aasta puhul.

Pakkisin oma koti ning jalutasin lennujaama kolmest securityst läbi suuremat sorti puuviljanoa ning kahe suure vedelikupudeliga.

Õhtuks olime Balil, võtsime toa suure terrassi ning hommikusöögiga.

Sõime gado-gadot ja grillitud tuunikala sambali ja köögiviljadega.

Pühapäev, 15. veebruar 2015

Change of Plans






Pealelõunal jõudsime tagasi Kuala Lumpurisse. Võtsime omale uuesti toa Birdnestis, seekord saime aknaga tänavale. Esialgu tundus kõik ilus, palju valgust ja puha.

Läksime banana leaf riisi sööma ning nagu alati, sõime üle.

Ühtlasi olin ma hakanud kahtlema, kas ikka on hea mõte veeta 10 päeva suurlinnades, isegi kui ma sealt daytrippe teen. Võtsin lahti Air Asia lehe ning vaatasin, kuhu kõige soodsamalt lennata saaks. Ja mis viisavaba või vähemalt VOA oleks. Steve'il oli pilet Balile homseks. Bali tundus kallis, aga leidsin variandi lennata Balile ning tagasi Lombokilt. Mõtlemata, tehtud. Homme pealelõunaks pilet Balile, hind ca 100 eurot. SEB ei teinud eriti koostööd, nende internetipangandus crashis millegipärast, aga lõpuks sain siiski ka tagasilennu ostetud.

Tähistasime otsust White Collari ja Snickersiga.

Laupäev, 14. veebruar 2015

Happy Valentines!



Note to myself: hotelli broneerides vaata alati, kui kaugel on lähim mošee. Tavapäraselt enne päikesetõusu, nii poole kuue paiku algas palvekutse. Paar minutit hiljem tabas dude ära, et ta pole valjuhääldit korralikult sisse lülitanud ja keeras selle maksimumi peale.

Hommikuks tõime omale banaane ja jogurtit ning veetsime ennelõuna terrassil.

Sõitsime tagasi Georgetowni ja nagu plaanis, läksime kohe sööma. Cendul ja seejärel naanid (Steve'i puhul ka tandoori kana). Need olid absoluutselt parimad naanid ever.

Õhtul läksime cendulikohast läbi ja võtsime mingi aniisimaitselise magustoidu. See oli kahtlemata huvitav, aga mitte nii hea, et uuesti võtta. Pärast sõime naanikohas murtabaki ja banaanirotit. Nagu siin pidevalt juhtub, toodi meile esmalt vale toit, mida me polnud tellinud. Tavapäraselt upgrade'itakse toit lihtsalt kallimas suunas - näiteks pannakse jäätis puuviljasalati peale või lisatakse juusturotile muna. Või noh, nagu eile, tuuakse kaks portsu. Täna saatsin munarotid tagasi enne kui Steve reageerida jõudis :) ja meenutasin neile tellimust. Banaaniroti on niiea! Imeliselt sulanud banaaniviiludega, magus ja krõbe.

Õhtul vaatasime White Collarit ning kell kümme läksime järgmiste banaanirotide järele. Hea, et koht kohe ümber nurga asub :) Või siis mitte nii hea.

Reede, 13. veebruar 2015

Life's food







Mida ma siin rannast ikka räägin - valge liiv, päike ja soe helesinine vesi. Aga toit! :)

Hommikusöögiks saime kolm ühes kohvi ja mune. Lõuna ajal võtsime kevadrullid kahe peale, mina laste menüüst fish and chipsi ja Steve puuviljasalati. Ettekandja arvas, et laste menüüs on maru pisike ports ning pakkus, et äkki ma tahan kaks ja pool korda kallimat praadi. Ma arvasin, et lasteomast piisab. Esmalt jõudis lauda puuviljasalat. Tellimatult jäätisega. Seejärel kaks portsu kevadrulle. Duh, neil on siin ikka täielik kliendi mittemõistmine. Ja siis "lastepraad", mis andis täiesti arvestatava prae mõõdu välja.

Õhtul võtsime oma hotelli eest aurutatud maisi või ja soolaga. Ja siis veel neid krõbedaid malaisia pannkooke. Niiead! Banaani ja oreoga. Pähklikreemi ja maasikatega. Nutella ja oreoga! Plain pähklite ja maisiga.

Vaatasime hiljem toas White Collarit ja kuna maisilett tundus endiselt avatud olevat, jalutasime uuesti tänavale ning ostsime veel maisi :D

Neljapäev, 12. veebruar 2015

Sleep is what happens


Well. Meil oli plaanis hommikul kell 7 ärgata, et jõuda pealelõunaks Pangkori saarele. Ilusad puhtad rannad ja väike tore saar. Kell seitse helises äratus. Vajutasime kinni ja panime veerand üheksaks uuesti helisema. Veerand üheksa vajutasime kinni ja uut enam ei pannud. Kell kümme tegime silmad lahti ning töötasime välja plaan B, mis ei tähendaks tervet päeva täis bussi- ja laevasõite. Sõime cenduli, neid rohelisi nuudleid kookospiimaga, jõime kohvi ja võtsime tagasiteel hotelli veel ühe eriti hea banaaniroti. Ning sõitsime bussiga kolmveerand tunni kaugusel olevasse rannapiirkonda.

"Walking with you is not good for my mendal health" - "?" - "You keep pointing out snakes and rats and now crocodiles me constantly". Nii oligi. Linnas on prügiojad ja ühes sellises ujus krokodillipoeg. Ma ei saa aru, kuidas Steve selliseid tegelasi pidevalt märkab. Paar päeva tagasi oleks ma pimedas peaaegu rotile peale astund.

Ja ilmselgelt tundub mulle, et toit saab hetkel teenimatult vähe tähelepanu. Seega, ülevaade õhtusöögist. Läksime linnapeale, et käia läbi kõik hawker centerid ning süüa kõike head ja paremat, mida seal pakutakse. Esimene ahvatlev käru oli põhimõtteliselt kohe ukse kõrval ning seal pakuti krõbedaid malaisia pannkooke. Traditsiooniline täidis oli purustatud maapähkel magusa maisiga. Aga võimalik oli valida ka banaani-nutella-, nutella-oreo-, juustu- jne pannkooke. Krõbe ümbris ja pähkline täidis olid imehead. Ostsime neid nii sööma minnes kui söömast tulles. Järgmistes lettides sõime mangoshake'i, pisikesi kevadrulle ja rojakit. Viimane erines Kuala Lumpuris pakutust kui öö ja päev. Kui KL-s koosnes rojak saiatükkidest, tofust, natukesest munast ja kurgist, siis siin laoti taldrikule ananass, mango, kurk ja jamss. Kastet pandi ainult natuke liiga palju :) Istusime rojaki ja Carlsbergidega rannas ning vaatasime päikeseloojangut. Kuni kamp hiinlasi tuli otse meie ja loojangu vahele endast pilte tegema. Vahetasime asukohta.

Kolmapäev, 11. veebruar 2015

Ma-Lazy-A






Magasime ennelõunani nagu tavaliselt ja jõime päris kohvi :)

Päeval tegime sightseeingut ja otsisime graffiteid linna pealt.

Kuna Georgetown on tuntud eelkõige oma köögi poolest, siis läksime välja plaaniga süüa assam laksat ja rohelisi nuudleid kookospiimas. Mõlemat pidi saama ühest kohast. Kui me kohale jõudsime, oli seal vaid magusoidukäru, aga Steve'i sünade kohaselt on üks paremaid asju täiskasvanuks olemise juures see, et võid süüa magstoidu enne põhirooga ning nii me omale rohelised nuudlid tellisimegi. Kauss täideti riivitud jääga, sinna peale läksid punased oad, palmisuhkur, rohelised nuudlid ja kookospiim. Niiea! Külm ja tavapäratult vähemagus. Läksime laksakäru otsima. Leidsime magusa maisi käru. Ja sõime kumbki ühe tõlviku. Ja seejärel oma kodutänavas ka laksat. Oli so-so.

Teisipäev, 10. veebruar 2015

On da bumpy road again

Kuna olime otsustanud, et jahedast aitab (kuigi magasime selles jahedas superhästi!), siis läksime hommikul bussijaama, et sõita Malaisia kulinaariapealinna, Georgetowni, Penangi. Isegi list oli olemas toitudest, mida kindlasti süüa tuleb. Bussil olid amordid läbi ja tee peal tuli politsei kohalike dokumente kontrollima.

Jõudsime kohale, keerasime hotellis airconi miinimumi peale ja läksime kohalikku kööki avastama. Esimeses paljutõotavas restoranis pakuti kell neli pealelõunal vaid riisi ja karrit ning suppi, mida mainides viidati erinevate keedetud siseorganite suunas. Teatavasti on mul toiduga oma suhe, kuhu kollased haisvad kahtlase välimusega organid ei kuulu ning karrit ja riisi sõime Tanah Ratas piisavalt ja kõndisin otsustavalt restoranist välja. Leidsime ilusate piltidega india restorani ning sõime taimetoidu thalit ja ostsime karbitäie india maiustusi kaasa.

Linn ise on linna kohta väga armastusväärne - kaunid koloniaalajastu hooned, moodsam tänavakunst ning ohtralt päriskohvi pakkuvaid coffee shoppe. Viimasele vaatamata sattusime cappuccino nime all pakutava karamellkisselli otsa. Küsisin ettekandjalt kaks cappuccinot, mille peale tema küsis, et kas suhkruga. Vastasin, et "No sugar" ning lauda laekusid magusast kondenspiimast paksud kohvilaadsed joogid, kuhu oleks võinud lusika seisma panna.

Hotell on hiina restorani "tagatoas", aga on avar ja konditsiooneeri ning sooja veega.

Hilisõhtul jalutasime läbi mõnedelt ööturgudelt ning sõime veel.

Esmaspäev, 9. veebruar 2015

Honey, I'm italian, I have no self-control when it's about food




Sõime eile nii üle, et täna jõudsime alles kell 11 voodist välja ja kohvi jooma. Võtsime juba tavapärased dragonfruiti, banaanid, apelsinid ja jogurti ning sõime oma terrassil hommikust.

Õhtul sõime kikerhernekarrit ning jõime lassisid. Päeval olime söönud ära kotitäie friteeritud banaane ja jakat. Niipalju siis tervislikust toitumisest.

Pühapäev, 8. veebruar 2015

Healthy life





Sõime hommikuks jälle värsket jogurtit, dragonfruiti, banaane ja apelsine.

Kuna me kumbki suurem asi ekskursioonidel käija pole, siis otsustasime minna bussiga teeistanduste juurde ning sealt jalgsi viimased 4 kilomeetrit. Selgus, et buss, mis käib korra tunnis, oli just ära läinud. Aga kena naisterahvas rääkis Steve'ile, kuidas tal (Steve'il siis) ikka vedanud on, et tal nii tore abikaasa on. Ja raha tulevat kõik minu kontrolli alla anda :) See naisterahvas täitsa meeldis mulle kohe :) Igal juhul läksime tee äärde, et hääletada. Ca 3-4 minutit hiljem võttis üks korealane meid peale. Lasime ennast liiga vara maha panna (meil kellelgi polnud täpselt aimu, kuhu me minema peaksime) ja liikusime siis jalgsi edasi. Tee peal oli mitu turgu, nii, et ostsime omale värskeid maasikaid ja auravat magusat maisi võiga. Keerasime suure tee pealt ära ja hakkasime mägedesse liikuma. Tegime pilte ja kui mingil hetkel tundus, et tee läks liiga kitsaks meile ja kahes suunas liikuvatele autodele, hääletasime uuesti. Kolmas auto pidas kinni ning tore malai pere viis meid otse teeistanduse keskele. Jõime teed ja kuuma šokolaadi, jalutasime ning tegime veel pilte. Tagasiteel võttis üks saksa pere meid peale, kes millegipärast jälle automaatselt saksa keeles meiega rääkis :) Highwayl tegime veel magusa maisi peatuse ning hääletasime siis tagasi Tanah Ratasse. Sõitsime jeepi kastis.

Õhtul plaanisime süüa natuke, aga läks nagu alati.