Go Blue. Vana trummi tagumine

Pärast poeringi oli plaanis minna Howellisse Dairy Queeni, aga kuna Scottil oli kõht tühjaks läinud, siis läksime hoopis Mäkki ja peale seda ei oleks meile mingi jäätis enam kuhugi mahtunud. Läksime koju tagasi.

Õhtul läksime (taas) Knights'i sööma ning etteruttavalt ka Scotti sünnipäeva tähistama. Võtsin steigi ning kuna valida sai ükskõik, millise lisandi, siis valisin puuviljasalati. Scott võttis oma steigi juurde jälle sbularõngad ning Scotti ema oma kala juurde ahjukartuli. Kõikide praadide juurde käis ka siin riigis tavapärane vitamiiniamps - ülekeedetud ja maitsestamata köögiviljad. Pole siis ime, et ameeriklased köögivilja ei hinda kui neile sellist õnnetut porgandit ja aeduba serveeritakse.

Aga ma tegelikult tahtsin taas kord kirjutada avalikest vetsudest. Jeerum küll - need hiigelpraod ukse ja seina vahel, kust võib vabalt sisse vaadata, mida täpsemalt poti peal tehakse... Seekord oli ühes kohas vahe selline, et mul mahtus kolm sõrme sinna kõrvuti. Ja need ise vett tõmbavad vetsud, kus ühe seansi jooksul jõuab see pagana pott kolm korda loputada. Ja siis need, kus potil ei käi kaant peale (ehk KÕIK avalike kempsude potid), aga nupu vajutamiseks tuleb enam-vähem peadpidi koti kohale kummarduda. Siin riigis ei ole ka parima tahtmise juures nii võimalik vetsus käia, et potiloputuspiiskasid sisse ei hinga. Ja vetsupaberirullid on endiselt ca põlvekõrgusel. Ainsad positiivsed asjad on see, et tasuta tualett on enam-vähem igas suuremas poes olemas ning üldjuhul on kempsudes ka üks suurem kabiin, kuhu mahub normaalselt sisse.

Muide, käisime ükspäev TJ Maxxis ja kõlaritest tuli teade hoida sotsiaalset distantsi teiste külastajatega.

Ma hetkel ei suuda meenutada, kas ma juba kirjutasin, et TJ Maxxis on uus valik lõhnaküünlaid. Sobilikud perenaisele, kes kokata ei armasta, aga tahaks, et majapidamises pidevalt kartulipudru hõng oleks. Uued sordid olidki nimelt kartulipuder ning Mac'n'cheese. Kui mac'n'cheese'il oli veel enam-vähem ok lõhn, siis ameeriklaste kartulipuder lõhnas sama jubedalt kui nende ilma soolata keedetud hall kaerahelbepuder maitseb. Ma saaks veel aru, kui neil oleks pakkuda praekartuli ja - sibulalõhnaline küünal. Sellel oleks jumet.

Go Blue. Kiiged

 

Ma tean. Ma olen sellest varem kirjutanud. Ma olen selle üle varemgi nördimust avaldanud. Aga ma ei saa seda mainimata jätta. Taaskord. Michiganis on väga palju mänguväljakuid. Enamasti suhteliselt tühjad (võrreldes Eesti omadega). Mis on täiesti arusaadav, sest kes see tahakski käia mänguväljakul, kus kiik kõikidel, kes üle 15 kilo kaaluvad, puusadesse soonib!

Go Blue. Avalikud käimlad

Ilmselt väga suur vahe ei tundu? Vaata järgmist pilti:

 

Jep, ainult pöidlalaiune see.

Selline vaade avaneb Detroidi lennujaama vetsust.

Kolm sõrme mugavalt.

Ma tean, et ma olen sellest ka varem kirjutanud, aga siinsed avalikud tualetid on nagu kombinatsioon Tartu 10. Keskkooli vetsudest, kus uste asemel olid miniluugid, mis varjasid vähem kui strippari kleit ja hi-techist, kus vets üritab ise ära arvata, millal on õige hetk vesi peale tõmmata.

Kõigepealt ustest. Avalikud vetsud on siin sõna otseses mõttes avalikud. Ukse ja seina vahel on alati mitme sõrme laiune vahe, mis võimaldab potil istudes mugavalt jälgida, mis toimub kraamikausside juures ning samuti ei pea väljaspool mõistatama ega ennast põrandale kõhuli viskama nägemaks, kas putka on hõivatud või mitte. Piisab kui astud ukse juurde ning erinevatest vahedest näed ilusti ära, mis staadiumis asjaajamine on ning kaua oodata tuleb.

Tihtipeale on vetsud automaatsed ehk nii kui mingi liikumine toimub, tõmmatakse kohe vett. Enamasti, veel enne kui ma uuesti teksade luku uuesti kinni saan, on pott keskmiselt 3-4 korda jõudnud ennast üle uhta. Kuna vetsupaberihoidjad on siin ca 30cm kõrgusel põrandast, siis üldiselt kükitan maha, et sealt paber kätte saada ning esimene loputus toimub juba selle peale kui ma uuesti püsti tõusen. Järgmised 2-3 järgnevad iga teise liigutuse peale. Ja kellele need praktiliselt põrandal olevad paberihoidjad mõeldud on?

Baltikum ja valged liivad. Täna nägime Venemaad.

 

Hommikul jooksmas käies oli väljas veel kerge pilvisus ning merevaigulahevaated täiesti lummavad. Peaaegu oleks ennast jooksma unustanud, aga meil oli ju brunch Il Vinos plaanis. Il Vino avati kell 10 ning esimeste külalistena kell 10:02 saime katuseterrassil omale parima vaatega koha valida. Selgus, et sellega meie hea õnn ka lõppes. Peale meid tulid neli laudkonda, kaks neist lastega pered ning kaks üksikut külastajat. Kõik neli laudkonda said oma söögid enne meid ning üks kahest soolokülastajast jõudis isegi ära süüa, maksta ning lahkuda kui me endiselt ainult vaateid saime nautida. 45 minutit peale lauda istumist saime kätte munad (Scott kiitis heaks) ning kaerahelbepudru, mille tarbimiseks kaalusin noa küsimist, sest lusikaga oli seda üsna keeruline tükkideks murda.

Pakkisime oma piknikutoolid ning külmkapist toiduvaru seljakotti ning asusime Venemaa poole teele. Ca tunni järel leidsime keset metsa täiesti suurepärase ja inimtühja luite, panime oma pikniku üles ning nautisime head sööki ja vaateid. Edasi Leedut ja Venemaad eraldava okastraataia äärt mööda jalutades jõudsime välja täiesti superlux privaatrandadesse. Kuna meil oli plaanis vaid väike matk metsas ja luidetel, siis ilmselgelt polnud mul kaasas bikiine... Keerasin omale rannalina ümber, selja pealt sõlme ja käisin nagu korralikult kaetud mosleminaine ujumas.

Õhtul otsustasin abikaasale Leedu köögi paremaid palasid tutvustada ning tellisin zeppelinid. Need maitsesid endiselt nagu ... zeppelinid. Ehk rohkelt maitsetut kartulikliistrit hakkliha ümber. Mul oma burgerile ja friikatele polnud midagi ette heita.

Kuna päike tõuseb meie poolt, aga loojub vastaskaldale, siis täna otsustasime, et viimasel õhtul vaatame ka loojangu üle ning võtsime ette 25-minutilise jalutuskäigu poolsaare läänekaldale. Mida polnud, oli päike. Selle eest oli ohtralt pilvi ning õrn roosa jume seal, kus päike võiks parajasti olla.

Vahepeal oli selgunud, et restoran, mille pärast me Vilniusesse plaanisime minna, on suvel nädalavahetustel suletud... Nende ärimudel jäi meile küll segaseks, aga selge oli, et meil pole mõtet Vilniusesse minna, kui me Bistro18-s süüa ei saa. Hakkasime siis kaarti vaatama ja kaardi, Google'i ning isaga konsulteerides otsustasime hoopis Šiauliais peatuda.

Baltikum ja valged liivad. "Muna on väga keeruline ära rikkuda"

 

... ütles Scott kui me hommikul ainsa avatud kohvikuna sellesama Kohvik 53 leidsime. Mina nii optimistlik polnud ning võtsin kohupiimasõrnikud moosi ja hapukoorega, mis maitsesid täiesti suurepäraselt. Scott võttis farmeri hommikusöögi, mis pidid olema praemunad, vorst ja praekartul. Aga kuna ta teadaolevalt eraldiseisvalt munakollast ja -valget ei söö, siis palus oma mune kas omleti või hüübena. Lauale jõudis taldrikutäis sogases leemes olevat muna-kartuli-viinerijuppide segu, mis oli garneeritud nagu 80ndate pidulaudadel rohelise konservherne ning paari maitsetu tomativiiluga. Ta võttis ühtlasi tagasi seisukoha, et mune on keeruline ära rikkuda.

Käisime rannas ning pealelõunal jalutasime vaatetorni juurde. Kujutasin omale juba ette kõiki neid hingematvaid vaateid, mis sealt ülevalt avanevad Läänemerele ning Jurmala 32-kilomeetrisele liivarannale. Küll aga ei kujutanud ma omale ette seda võrepõhjal torni, kuhu tuli neid traattreppe mööda üles ronida, et siis jupikest merd ning lõputut metsa näha.

Õhtusöögiks panime laua Majorenhoffis, et vältida järjekordset Läti ettekujutust pizzast. Sõime krevette konjakikastmes, veisetartari, kreemjat juustusuppi krevettide ja lõhega ning absoluutselt unustamatu mulje jätnud kartulipannkooki (mis oli lihtsalt nii superkrõbe!) soolalõhe ja vutimunaga. Nagu tavaliselt, toores muna polnud siiski see, mis Scottile muljet avaldaks. Scott sõi veel šokolaadilaavakooki ning mina kunstiteosena serveeritud kreeka pähkli kooki kondenspiimakreemiga.

Go Blue. Kuidas me esmaabis käisime. Ja apteegis.

Hea lugeja, minu esimene kogemus meditsiinisüsteemiga riigis, mis on üles ehitatud meditsiinile, juristidele ja maksunõustajatele, väärib eraldi sissekannet.

Scottil hakkas lõunast kõht valutama ja kui algul süüdistas eelmiseõhtust pizzat ja hommikust McDonaldsi burgerit, siis paari tunni pärast oli selge, et need kaks sellist valu ei tekita. Kõikvõimalikud ravimid olid kas otsas või Eestisse saadetud, seega olid valikus kummel, piparmünt ja Viru Valge. Alustasin kummeliteest ning jätkasin kange piparmünditeega. Suurt abi ei kummastki. Kella kuueks oli valu nii tugev, et läksime lähimasse esmaabikliinikusse.

Esimeses ruumis mõõtis pidevalt oma maskinäppiv tütarlaps palavikku ja uuris kaalu ning trenni kohta. Sealt saadeti järgmisse  tuppa ootama. Hetke pärast tuli sisse rastapatsidega Patrick, kes sõitis oma taburetiga Scottile jalgevahele ning küsis täpsemalt selle kõhuvalu osas. Scott pakkus välja, et tal on divertikuliit, mis tal on varemgi olnud ning küsis valuvaigistit. Kuna patsiendil ei olnud ravikindlustust, siis sai ta valida, kas soovib tilka (kallim ja kiirem) või süsti (odavam, aga aeglasem). Enne anibiootikumide väljakirjutamist uuriti veel, et kas patsient ka mingeid teste soovib, näiteks vere- või uriiniproovi. Patsient väga ei soovinud, aga neerukivide välistamiseks uriiniproov siiski võeti. Süsti käis tegemas naisterahvas, kes oli oma juuksed ilusti hidžaabi alla peitnud, aga maski ilmselt koju jätnud.

Süst hakkas vaikselt mõjuma, vahepeal käidi täpsustamas, millist ravi patsient sooviks. Arvestades, et vähem kui 48h pärast peame lennukisse saama ning enne seda on veel üht-teist teha, siis soovis patsient antibiootikume ning mingit tugevamat valuvaigistit, näiteks vicodini. Selgus, et rastadude vicodini välja kirjutada ei saa, liiga tugev narkootikum, aga peale lühikest vestlust kliiniku omanikuga oli viimane nõus kahe päeva doosi norcot välja kirjutama. Valuvaigisti retsepti saime paberi peal, lisaks saadeti otse apteeki kaks antibiootikumide retsepti. Töö kiire ja korralik - astu sisse, ütle, mis diagnoosi omale panid, maksa arve ning kõnni välja peotäie retseptidega.

Maksime arve ning sõitsime apteeki. Scott jäi autosse ootama kuni ma sisse lippan ja rohud ära toon. Mõeldud-tegemata. Retseptuuris oli kolm letti:
Consultation (konsultatsioon) - tühi
Drop Off (mahapanek) - tühi
Pick Up (kättesaamine) - üks apteeker ja üks klient

Kuna mul oli vaja ainult kätte saada rohud, siis seisin sinna sappa, kus oli kirjas kättesaamine. Selgus, et polnud hea plaan. Peale 10-minutilist ootamist sain letti, ainult selleks, et saada teada, et ma ei saa enne mingeid rohtusid kätte kui pole retsepti Drop Off letis ära andnud, et nad saaksid mu tabletipurgid ette valmistada. Kõndisin siis viidatud letti ning jäin ootama. Ca 5 minuti pärast tuli noormees, võttis esmalt norco paberi ning peale natukest klõbistamist teatas, et temal pole volitusi sellise rohuga tegelemiseks. Vanemproviisor tulevat kohe. Ja juba kümnekonna minuti pärast oligi kohe käes ning järgmisel apteekril retsept peos. Klõbistas arvutis, tegi kõnesid ning teatas siis, et nad ei saa seda rohtu väljastada. Kuna tegemist on liiga tugeva valuvaigistiga, siis on põhjendamatu, et tavaline kliinik selle retsepti üldse väljastas. Igal juhul keeldus ta sellega tegelemast. Antibiootikumidega minevat ca 15 minutit, ta lubas hõigata kui need kätte saan.

Kuna ma ei osanud seal apteegis veerand tundi midagi teha, siis läksin autosse ning andsin Scottile ülevaate toimuvast. Scott helistas omakorda veel nii apteeki kui kliinikusse, aga parim, mis ta saavutas, oli uus retsept lahjemale valuvaigistile.

Läksin uuesti sisse ning juba 45 minutit peale esmakordset sisenemist apteeki, olid mul kahed ravimid käes!

Kuidas me Operas käisime. Jaa miks me sinna enam ei lähe.

Märtsis, vahetult enne kui kriis peale tuli ja kõik uksed sulges, jõudsime ühel kinoõhtul vastavatud Opera restoranis käia. See on see uus paviljon Tammsaare pargis. Sõime tartari ja hummust, mingit seenepirukat ja creme brüleed. Superhea oli.

Minu sünnipäeval läksime sinna uuesti. Menüü oli täiesti nullist kõik uus. Sõime krevetitempurat, aaasiapärast salatit, lõhekaussi, shnitslit ning limoncellokooki. Kõik oli jälle nii hea, et Scott oli valmis järgmine päev uuesti seal sööma. 

Ühtlasi oli neil ukse juures silt, mis teavitas, et 2+2 reegel kehtib ning palutakse lauda juhatamist oodata. Selgus, et mõlemad reeglid on nõrkadele. Aga dressides, nokamütsi ning Versace’i roosa ridiküliga tütarlaps koos oma kaaslasega polnud kindlasti nõrgad ning istusid täiesti tühjas saalis meie kõrvallauda.

Ja siis juuni keskel läksime uuesti, seekord kuuekesi. Ja jälle täiesti uus menüü… Kuna meie seltskonnas oli üks, kes sai ainult köögivilja süüa, siis seda ta küsiski. Ettekandja käis köögis, tuli tagasi ning teatas, et koka sõnul on kõik köögiviljad juba mingi teise toidu juurde ette nähtud. Oh, well. Leidsime siis menüüst tomatisalati kohaliku väiketootja juustu ning pestoga. Palusime sealt juustu ja pesto ära jätta ning ainult tomateid serveerida. Lauda jõudis taldrik kolme tomativiilu ning kolme kirsstomatiga. Oliiviõli oli ka. Arve tasumise ajal selgus, et meile serveeriti vabariigi kõige kallemaid tomateid - nimetatud kolme viilu ja kolme kirsstomati hinnaks oli 9 eurot. Palusime siis juba ka salati juurde kuulunud juustu ja pesto meile kaasa pakkida. Selle peale jõudis meieni kreeka pähkli suurune pehme juustu pall ning supilusikatäis pestot. Kuna ka muud toidud olid seekord suhteliselt keskpärased, siis edaspidi käime mujal söömas.

Sport massidesse ja eriolukorra lõpp

Kui märtsis eriolukord kehtestati, spordisaaalid ja kaubanduskeskused kinni pandi ning inimestel kodudes paluti püsida, siis päevapealt oli mu tavapäraselt tühi jooksurada täis trennitegijaid ning laste ja koertega jalutajaid. Terve Tallinn tegi ühtäkki trenni nagu homset poleks. Ja kui trennitegijatest saab veel aru - koliti Fitness24st ju õue, siis kus siiani kõiki neid lapsi ja loomi hoiti, keda päevapealt jalutama oli vaja hakata?

Nüüd, mais, kui eriolukord läbi, kaubandus ja jõusaalid taas avatud ning ilmad soojad ja päikeselised, on mu jooksurajad taas tühjad. Enam ei pea vaatama, kuidas mobiilis skrolliva kärutaja ning pissivat koera edasisikutava omaniku vahelt kahemeetrist vahet hoides läbi pressida. Sport massidesse ning tervislikud eluviisid said kiire ja kuulsusetu lõpu. Shoppajad võivad taas kergemalt hingata ning kaubandust rünnata.

Uus normaalsus

Neli nädalat ja koroonast, karantiinist ja isolatsioonist on saanud uus normaalsus. Filme vaadates ja raamatuid lugedes imestad, et tänaval trügitakse, võõrastega distantsi ei hoita, kassasabas üksteisel seljas elatakse. Reisitakse ja käiakse restoranides nagu homset poleks. Loen raamatust, kuidas autor läheb põiepõletikuga arsti juurde ning kitsas ooteruum on rahvast täis. Mu esimene mõte on, et kuidas nii saab, et nad kaks meetrit vahet ei hoia? Kas siis telefoni teel poleks saanud diagnoosida? Kõik see tundub esimese reaktsioonina nii vastutustundetu ja uskumatu. Praeguseks käime poes vahetult enne sulgemist (kui üldse käime) ning kui kuskil vahekäigus keegi juba kaupa valib, siis taganeme sealt selg ees välja ning läheme võtame oma nimekirjas olevad järgmised asjad üle järgmisest vahest. See, et läheks kell 14:05 automaati jõudnud pakile järele, ei tule mõttessegi. See, et läheks jalutama siis kui lõuna söödud ja päike särab, seda ei kaalugi. Jalutuskäigud üritame ilusa ilmaga sättida hilisteks õhtutundideks, sest siis on lootust, et ülejäänud rahvas, eriti jalgratturid, on kodus. Mulle on siiani segane, kus olid Tallinna jalgratturid, kui liiklusseadus vastu võeti ning nüüd 2+2 reegel välja kuulutati. Kui teiste jalakäijatega veel saab distantsi hoida, siis jalgratturid lendavad kõnniteel tagant nii vaikselt peale, et ei märka neid enne kui nad su peaaegu pikali sõidavad. Kõnniteel. Ja siis vaatad autodest täiesti tühja sõiduteed ning ei saa aru, miks neil üldse on vaja kõnniteel sõita. Scott, kes on meist kahest see, kes enamasti oma arvamust enda teada ei hoia, on vahest vastutulijatel palunud distantsi hoida ning saanud selle peale lihtsalt kommentaare, et "Päriselt, väää".

Päevad mööduvad süües ja söögikordi planeerides, tööd tehes, joostes ja trenniaega planeerides, jalutamas ning selleks sobivat aega kalkuleerides ning Facebooki ja Instat ja e-kaubandust skrollides. Mäletate, kui lapsena olid need nädalapäevadega trussikud? Need kuluks praegu ära, oleks vähemalt selge, mis päev on.

Umbes poolteist kuud tagasi vaatasin tööle kõndides tee ääres sireleid, mis oma suurte pungadega tundusid kohe-kohe lehes olevat. Praegu, poole aprilli peal on seis suhteliselt sama. Kuigi ma oleks eeldanud, et selleks ajaks on nad kõik rohelised ja kohe õide minemas. Aga vähemalt oleme leidnud paar puud, mille roosasid õisi käime iga kahe päeva tagant kontrollimas ja pildistamas.

Scott tahab rohke suhkruga hommikukrõbinaid. Selliseid, nagu USA odavama otsa hotellides (neis, kus öö "kõigest" 100-150 dollarit maksab) hommikusöögilauas pakutakse. Kus suhkrukiht on nagu karamell creme brulee peal ning sisuni jõudmiseks tuleb ennast enne magusast kihist läbi murda. Aga ootamatult on selgunud, et online poed on kõik täis "tervislikku" või kallist gurmeed, pakkudes "Saaremaa tädi aiast korjatud ja külmkuivatatud marjadega Lõuna-Eesti põldudel ööbikulaulu saatel kasvanud kaerast" müslit või Kellogsi fake-tervislikku täisteramaisihelvest. Igal juhul õnnestus leida ühed, mis olid vähemalt meekihiga kaetud. Järgmises postituses annan põhjalikuma ülevaate meie isolatsioonikokkamisest ja -gurmeest.

Aega veedame veel puzzlesid kokku pannes, Gerli saadetud mängudest aru saada üritades (Scott on küll veendunud, et Gerli pidas esimest lauamängupakki kokku pannes peenikest naeru) ning filme vaadates. Oleme puzzledes juba nii kõvad tegijad, et hetkel viimase, Itaalia ranniku 500se puzzle panime kokku ilma isegi laua tagant tõusmata kahe tunni ning 40 minutiga. Tuhandese Manhattani vaate taga sai oluliselt kauem higistada.

Kokk-kondiiter-keevitaja

Normaalsuse kadumine. See on vist see, millega võiks praeguse olukorra kokku võtta. Ehk mitte midagi, mis siiani iseenesestmõistev, igapäevane ja normaalne oli, seda enam pole. Ja ma ei räägi isegi sellest, et reisida ei saa, et majandus pekkis on, et enam ei saa H&Mis käia. Ma ei pea Netflixi inimõiguseks. Küll aga seda, et ma saaksin õue minna. Ja see pole mitte viimase kahe nädala jooksul tärganud tervisesportlane minus, vaid ma olen alati eelistanud jalgsi käimist bussidele, niisama jalutuskäike. Sporti olen ma alati suhteliselt vihanud - kooliajast meenub see, kuidas ma ei sallinud rahvastepalli ning kuidas ma siiani ei suuda mingit köit mööda lae alla ronida või kukerpalle ja hundirattaid veeretada. Aga 3,5 aastat tagasi Münchenisse kolides hakkasin jooksmas käima. Ning see on mulle praeguseks harjumuseks saanud. Enamasti ca 2-4 korda nädalas, oktoobris vist keskmiselt 5 korda lausa. Ja nüüd on mu ainus võimalus teha seda varahommikul, lootuses, et kõik kärutajad ja koerajalutajad veel magavad. Kust nad kõik ühtäkki välja tulid? Kus neil need koerad ja lapsed siiani olid? Veel mõned nädalad tagasi võisin ükskõik, mis ajal jooksma minna ja heal juhul nägin ühte koera. Praegu tuleb 35-minutilise ringi jooksul varahommikul vastu umbes kuus käru ja kaheksa koera. Mida rohkem päeva peale, seda suurem number. Kahest meetrist on ka enamusel väga omapärane arusaam.

Endiselt üritame siiski vähemalt korra päevas jalutamas käia. Rihime selle ca kaheksa-üheksa paiku õhtul, et võimalikult vähe rahvast väljas oleks. Ja ikkagi on tunne, nagu viibiks loata võõral maal. Varasematest mõnusatest pikkadest jalutuskäikudest on saanud kiirkõnnid, kus marsruut kujuneb vastavalt sellele, kus tänaval parajasti inimesi ei paista. Ning kergemalt hingata saab ikkagi alles koju jõudes. Asi oleks oluliselt parem kui ka ülejäänud liiklejad siiski sellest kahest meetrist kinni peaks, mitte ei loivaks oma kuuspakk Sakut näpus KESET kõnniteed! Ja siis on veel need tõukside ja (jooksu)ratastega lapsed, kes natukene vanematena (silma järgi sellised kümneaastased) omaette gruppidena ringi liiguvad ja trikke teevad või noorematena lihtsalt oma vanemate eest ajama panevad ning keda samuti teiste inimeste vahetusse lähedusse sattumine grammigi ei häiri.

Selle kõigega seoses peaks ka oma igapäevast sammude eesmärki kohendama. Hetkel tundub, et senise 11.000 asemel oleks näiteks 800 sobiv väljakutse.

Kui kogu see jama algas, siis enamus sõnavõtte kõlas, et "Sinu vanavanemad võitlesid sõjas vabaduse eest ja sina ei saa kahte nädalat kodus diivanil wifi ja netflixiga veeta, et maailm päästa?" Tänaseks on kaks nädalat läbi, kas nüüd saab siis tavaellu tagasi pöörduda? Ja muuseas, selle kahe nädala jooksul pole endiselt suur osa rahvast aru saanud, mis vahe on karantiinil ja isolatsioonil. Paistab, et valdav enamus inimesi on äsja kas reisilt tulnud või haigussümptomitega, sest nad kõik on karantiinis. Samal ajal kui neile piisaks lihtsalt isolatsioonist ja distantsi hoidmisest... Frustreerivalt paljud on endiselt ka garantiinis.

Ja ühtäkki on kõik maailmaklassi viroloogid. Kõik need, kes enne olid poliitikud või kinnisvarale spetsialiseerunud juristid. Nüüd teavad nad kõik, et viirus ulatub maksimaalselt kahe, kolme ja poole ning kuue meetri kaugusele. Või püsib pindadel 72 tundi, nädal aega või 17 päeva. Imelisi tervenemisi on toimunud MMS-joojate hulgas ja Tervishoiuametis tuleks kõik lahti lasta ning oluliselt asjatundlikumad Jaanused ja Imbid seal pukki panna.

Tegin eile hommikul omale meiki (loe: värvisin ripsmed ja kulmud) ning tundsin ennast kui eeskujulik mosleminaine, kes ennast ainult koduseinte vahel näitamiseks ja abikaasa rõõmuks ilusaks teeb. Ehete panekuga siiski vaeva ei hakanud nägema.

Tellisin omale Apollost paki Kristiine keskuse esimese korruse Smarti. Kuna mul jäi kahe silma vahele teade, et see pakihoidla on ülekoormatud ja nad viivad mu paki teise korruse omasse, siis paar tundi hiljem nad seda tegidki. Et keegi ei arvaks, et ma siin juuksekarva lõhki ajan, pikk maa see siis esimese ja teise vahel ikka on, siis esimese korruse omast saan ma paki kätte kuni kella 23ni kuid teise korruse ligipääs on vaid kella 21ni ning mul pole hetkel erilist soovi nii vara sinna minna. Igal juhul helistasin siis Smarti ja palusin oma paki esimese korruse automaati toimetada:
Smarti tütarlaps: See on juba teise korruse automaadis, me ei saa seda enam ümber viia.
Mina: Jah, aga mul kahjuks ei ole võimalust sinna järele minna, sest ma ei lähe enne kella üheksat õhtul kaubanduskeskusesse.
Smarti tütarlaps: Siis me peame firmaga ühendust võtma.
Mina: Millise firmaga?
Smarti tütarlaps: Müüjaga.
Minu poolt vaikus, sest ma olin sõnatu.
Smarti tütarlaps: Me võtame siis Apolloga ühendust.
Mina: Ok.
Smarti tütarlaps: Aga see kõik võtab siis kauem aega, sest kui nad loa annavad, siis võtame paki teise korruse automaadist ära, viime meie sorteerimiskeskusse ja kui esimesel korrusel kapp vabaneb, saame sinna viia. Hetkel neid väga kiirelt ei vabane, sest inimesed ei võta oma pakke välja ja pikendavad tähtaegu.
Kuna mul pakiga kiiret polnud, siis lubasin neil lahkelt kõike seda teha. Saamata samas aru, miks siis praeguses olukorras, kus pakkide saatmine on mitmekordistunud, üldse lastakse pikendada. Pigem võiks siis üle tähtaja pakid sorteerimiskeskusesse ootele viia, mitte uute pakkidega venitada.

Ja lisaks on tulemas pakk ka Omnivast. Sain pakiteate, et ma palun läheks oma pakile Kristiine keskuse postkontorisse järele. Uue olukorra valguses on postkontor avatud E-R 10-18 ja L 10-15. Ehk täpselt sel ajal kui ma kindlasti kaubanduskeskusesse ei lähe ning veel vähem näen võimalust postkontoris 2m distantsi hoida. Palusin neil paki automaati suunata. Omniva ütles küll, et hetkel võtab see ülekoormuse tõttu natuke kauem aega, aga saab tehtud. Hetkel siis ootan :)

Ja tegelikult peaksime me praegu hoopis Gruusias olema. Kutaisi ümbruse mägedes matkama ning kõike head ja paremat sööma. Ausalt, kui oleks sinna saanud, siis nende hetkeolukorda arvestades oleks ilmselt sinna ka jäänud kuni selle jama lõpuni. Tundub hetkel mõistlikum kui siin läänerindel. Aga selle asemel vaatame aknast ilusat päikeselist kevadet ning teeme plaane, mis kell oleks kõige mõistlikum välja minna, et võimalikult vähe rahvast tänavatel oleks. Hea lojaalne lugeja, kas sulle meenub, kuna viimati nii ilus päikeseline kevad oli?

A Portuguesa. Kui mañana mentaliteet kohtub saksa täpsusega.

Nutikate reisijatena olime valinud hommikul poole üheksase lennu, et saab varakult (kell 17) koju, aga ei pea päris poole öö ajal hakkama lennujaama poole liikuma. Saime vaevalt oma kohvrid, mis nüüd kaalusid mitu korda rohkem kui tulles Alfama libedatest treppidest alla lohistatud (sest meie ukse ette ükski takso ei pääse, seega tuleb Muhamedidel mäe juurde minna) kui TAP andis teada, et tark ei torma ning lend väljub alles kell 9. Lennujaamas sai sellest sujuvalt 9:25 ja siis juba lennukis ka 10:15. Igal juhul oli selge, et Tallinna lennule me ei jõua.

Kuna ootamatult oli meil  Lissaboni lennujaamas aega laialt käes, otsustasime hommikust süüa. Kuna valida oli saia ja saia vahel, siis minu valik langes saia kasuks. Avokaado ja posheeritud munaga. Pakkumises koos kohviga, eksole. Küsisin omale siis avokaadoröstsaia menüü. Et saaks kohvi ka. Tädi leti taga, kes oli varajasele hommikutunnile sobivas meeleolus, lõi sisse ainult saia hinna, mille peale ma juhtisin tähelepanu, et ma seda kombomenüüd ikka tahtsin. Tema portugalikeelsest vastusest sain ma aru, et siis ma oleks pidanud seda ka küsima. Igal juhul kutsus ta tagant ühe noormehe appi, kes siis samal ajal kui tädi pahaselt kommenteeris ja altkulmu etteheitvaid pilke selle blondi turisti poole heitis, kes isegi kohvi ei oskavat küsida, eelmise tehingu ära tühistas ja tädi kombo sisse sai lüüa. Sain lõpuks oma röstsaia kätte, millele oligi täpselt nagu lubatud, paljas avokaado peale määritud ning posheeritud muna asemel kuivatatud muna peale pandud. Pisut soola parandas olukorda vaid mõnevõrra.

Frankfurt - Lissaboni lennul pakkus Lufthansa täistoitlustust (lasanje, magustoit, caprese, shoks), seega olid meil peale kahetunnist väljalennu ootamist ootused kõrged. Kui lõpuks turbulentsest tsoonist läbi saime, selgus, et lõunat pakutakse vaid äriklassis. Pööbel sai ühe vintske pastel de nata ning juua.

Frankfurdis, ma eeldasin, et sakslased ajavad lennu ümberbronni kiirelt korda ning varsti istume järgmises lennukis suunal Tallinna. Sakslased saatsid meid puu taha. Ehk TAPi letti. Et lahendagu ise oma jama. TAPi letti saamiseks tuli meil kõigepealt turvaalast väljuda, otsida nende lett üles ja enne kui arugi said, olid kahe tunni pärast meil uued piletid olemas. Ootasime veel 20 minutit söögivouchereid, sest saksaliku täpsusega oli sinna vaja ka pitsatid peale saada. Turvast läbi, kus mu kott põhjani lahti võeti (Lissabonis ei huvitanud seal kotis olev kraam kedagi) ja läksime esimesse einelasse sööma. Nii hea!

Go Blue. Kuidas siinne klienditeenindus kohvi armastab

Ma olen oma rahulolematust juba selles osas väljendanud, kuidas igaüks, kellest lähemalt kui kahe meetri kauguselt möödud, alati teada tahab, kuidas mul läheb. Ma ei ole sellega ära harjunud, aga ma tean seda oodata. Nagu ka seda, et kui ma klienditeenindusega kirjalikult suhtlen, siis enne kui me üldse probleemini jõuame, tunneme alati huvi üksteise käekäigu vastu ning Amazonis nad näiteks ka tänavad mind kui väärtuslikku klienti Prime liikmeks olemise eest.

Hiljuti sain aga teada, et ühe teise online poe klienditeenindajatel on alati kuum kohv käepärast. Juhuks kui keset suve sadama hakkab või talvel lihtsalt külm ilm on. Näiteks hiljutine vestlus nende toimus nii:
Peale tellimuse numbri ja aadressi andmist
Christine: Täiuslik! Tänan sind selle info eest, Gaili! Palun püsi minuga kuni ma su tellimuse lahti teen.
Mina: Tänan, Christine!
Christine: Pole problat! ;)
Christine: Vaatamata sellele, kuidas sul täna läheb? Ma loodan, et sul on Michiganis meeldiv ilm. Siin on juba suvi, aga ühtäkki hakkas vihma sadama! Hea vähemalt, et mul on mu lemmik tassitäis kohvi, mis mind soojas hoiab. :D
Mina: Mul on kõik suurepärane, tänan! Naudi oma kohvi! :)
Christine: Mul on hea meel seda kuulda!
Christine: Ma kindlasti teen seda. Kohv on elu! <3 br="" lol="">
Nagu ka eelmise sama poe klienditeenindajaga mõned kuud tagasi, kellel samuti oli õnneks kuum kohv lemmiktassis käepärast, saime siiski ka probleemile lõpuks lahenduse.

Amazoniga toimus hiljuti kadunud paki teemal järgmine vestlus:
Grace: Tere, Gaili! Mul on kahju, et sa oma tellimust kätte pole saanud. Las ma kontrollin.
Kuidas sul täna läheb?
Gaili: Kas sa saad aidata - kuna võiks oodata, et ma oma paki kätte saan? :)
Mul läheb hästi, tänan! Kuidas sul endal?
Grace: Mul on seda hea meel kuulda.
Mul on ka kõik hästi, tänan sind väga küsimast.
Ma leian lahenduse, et sind aidata. Ma olen sinu tänane supernaine.
Gaili: Jeiii!

Hakkaks oma keha kuulama?

Koristasin üks õhtu köögikappi, sorteerisin asju välja, mida ei kasuta eriti tihti ning panin ülejäänu kappi tagasi. Vaatasin veel, et nii ilusti sai lahedalt paigutada, asju kohe mugav võtta ja puha. Patsutasin omale rahulolevalt õlale ning läksin istusin tugitooli, et peale suuremat pingutust väike paus teha. Ja siis nägin koogivormivirna aknalaual, mis pidi ka kappi tagasi jõudma omadega...

Üks hiljutine postitus siin lõppes täiesti kaljurippumisega, kus jäi üles teema, kuidas On24 koostöös kohaliku kullerfirmaga kahe nädala jooksul tööpäeviti vahemikus 9-17 mu tellitud rulood minuni toimetab. Rahustuseks kõikidele, kes vahepeal seetõttu unetuid öid on veetnud ja mõttes graafikuid koostanud, kuidas tööpäeviti need kaheksa tundi siin Tehnika residentsis nii ära katta, et mina kulleri valvamiseks puhkust ei pea võtma, annan teada, et asi on leidnud lahenduse. Nimelt lõppes minu kohalikus e-kaubanduses ostlemine sellega, et 3,5 nädalat peale tellimuse vormistamist kirjutas mulle ON24, et kahjuks need rulood ikka lubatud ajal nende lattu ei jõua ning hetkel nad usuvad, et uus tõenäoline aeg võiks olla veel 3,5 nädalat hiljem. Paraku kinnitasid nad mulle, et kindlalt saavad seda alles siis kinnitada kui kaup nende laos on, mille peale ma tellimuse ka tühistasin. Ruloosid pole endiselt.

Hea lugeja, kas sina kuulad oma keha? Viimasel ajal satun muudkui lugema uudiseid (vaatamata sellele, et ma lehti ei loe juba üle kahe aasta, siis Facebook peab ikka heaks mõtteks mind pidevalt erinevate globaalselt oluliste teemadega kursis hoida), kus keegi jälle hakkas oma keha kuulama ning kaal muudkui kaob. Mina tihtipeale ei kuula ning võib-olla selles asi ongi, et minust endiselt Victoria Saladuse modelli pole saanud. Näiteks praegu nõuab mu keha (sest ka aju on osa mu kehast) šokolaadicroissante ning Karumsi kohukest. Seda oranžis pakendis. Võimalik, et kui ma praegu omale Pariisi piletid soetaks ja hommikuks seal croissante oleks kahe suupoolega pistmas, siis kaal kah kukuks. Või kui ma vähemalt praegu siin loojuva päikese ja kastaniõite vaatamise asemel Prismasse kihutaks Karumsit ostma. Aga selle asemel istun ma siin tugitoolis edasi, oma keha ei kuula ning vaatan, kuidas minust õunu süües Põrsas Peppa saab.