Pühapäev, 30. november 2014

Insert the key to turn on


Lend algas paljutõotavalt - Finnairil oli uus lennuk ja puha. Filmivalik oli samas erakordselt vilets. Ja siis istus minu kõrvale üks prantslane. Tellis söögi kõrvale veini ja õlle ning lasi iga kord kui stjuurad mööda läks, veiniklaasi refillida. Kui complimentary lahja alkohol otsa sai, siis võttis kotist suure veinipudeli ning refillis oma klaasi ise. Mingi hetk sai ka see pudel tühjaks ja siis ostis lennukist juurde. Kohviringi ajal võttis teed, otsustas, et see on nõrkadele ja valas minu Kindle'i peale. Võttis välja oma e-sigareti, valis filmivalikust Mrs Doubtfire'i ja naeris kõva häälega seda vaadates. Vahepeal nügis mind ka ja küsis, et kas ma ikka tean sellist head kinoklassikat nagu Mrs Doubtfire. Kui film sai läbi, siis pani selle uuesti mängima. Etteruttavalt võin öelda, et ta vaatas seda järjest kolm korda. Kolmandal vajus küll poole pealt ära. Kui ma magama hakkasin jääma, siis ütles, et ärgu ma muretsegu, ta ei aja mind vetsu minnes üles, vaid hüppab üle minu (hops ja hops nagu ta žestikuleeris). Needless to say, et natuke pani see mind muretsema küll. Ülejäänud lend oli sündmustevaene.

Bangkoki osas olin teinud tavapäratu liigutuse ning broneerinud omale majutuse. Vaatasin reviewsid, asukohta kaardil ning otsustasin, et see on suurepärane valik - 700 meetrit raudteejaama, kuhu mul vaja järgmisel päeval minna, 2,5 km reisibüroost, kuhu mul ka vaja minna. Tehtud, mõtlemata. Kell ca 11 metroojaama ette jõudes hakkasin kaardi järgi entusiastlikult kohale minema - läbisin terve rea tagahoove, seejärel veel terve rea piki viaduktialust asuvaid tagahoove ning jõudsin lõpuks välja tavapärasematele tänavatele. Peale pooletunnist jalutuskäiku ei õnnestunud mul leida mitte ühtegi majutusasutust (sh. ka mitte oma broneeritut, mis mind selleks hetkeks väga ei kurvastanudki) ning ümbrus hakkas üha rohkem meenutama Hat Yaid (ma olen harva kohanud ebameeldivamat linna kui Hat Yai). Seega otsustasin loobuda täiendavatest pingutustest hotelli leidmiseks ning kõndisin raudteejaama, istusin seal bussile ning sain 7 bahti (ca 17 senti) eest ligi tunniajalise linnaekskursiooni. Jõudsin Khao Sam Roadile, käisin läbi paar hotelli ning valisin neist neljanda. Ka kolmas oleks peaaegu loosi läinud, kui seal nii neurootiline naaber poleks olnud. Ukse peal oli kiri, et sulge uks vaikselt. Sulgesin. Hakkasin seda ka lukku keerama, aga võti ei keeranud. Selle peale pistis mees pea uksest välja ning palus, et ma vaiksemalt oleksin (kell oli nii 12 päeval). Vabandasin, et ma ei saa ust lukku, mille peale ta selgitas, et seestpoolt tuleb link lukku vajutada ja siis vaid uks kinni tõmmata. Uuele katsele. Uks ei tule kinni. Tõmban kõvemini, ikka ei tule. Kolmandal katsel õnnestus. Naaber pistis uuesti peale välja ja ütles, et kui tema öösel nii teeks, siis ma ärkaksin üles ja see mulle ju ei meeldiks? Niiet palun ma olgu vaiksemalt. Otsustasin, et ma ei ütle talle, mis ma temast arvan ja viisin võtme tagasi vastuvõttu.

Käisin söömas ja magasin ja siis käisin veel söömas ja magasin veel :)

Reede, 7. november 2014

Kõrvitsa-iirisevõie


 Mul on alati sügavkülmas paar karpi kõrvitsapüreed ootel. Kunagi ei tea ju, kuna tuleb mõne kõrvitsamagustoidu isu ja siis alles püreed keetma hakata oleks liiga aeganõudev :)


Selle eriti maitsva kõrvitsa-iirisevõide jaoks läheb vaja:
2,5 dl kõrvitsapüreed
400 g magusat kondenspiima
1 dl fariinsuhkrut
0,5 tl meelepäraseid vürtse (kaneelipulk, muskaatpähkel, ingver)
0,5 tl soola


Pane kõik komponendid mõõdukal kuumusel olevasse paksupõhjalisse potti ja sega läbi. Kui segu keema hakkab, keera kuumus miinimumini ning lase üsna tihti segades keeda umbes kolmveerand tundi.

Kaneelipulk võta välja ning tõsta võie purki(desse).

Retsept siit.