Neljapäev, 7. oktoober 2021

Go Blue. Avalikud käimlad

Ilmselt väga suur vahe ei tundu? Vaata järgmist pilti:


 

Jep, ainult pöidlalaiune see.

Selline vaade avaneb Detroidi lennujaama vetsust.

Kolm sõrme mugavalt.

Ma tean, et ma olen sellest ka varem kirjutanud, aga siinsed avalikud tualetid on nagu kombinatsioon Tartu 10. Keskkooli vetsudest, kus uste asemel olid miniluugid, mis varjasid vähem kui strippari kleit ja hi-techist, kus vets üritab ise ära arvata, millal on õige hetk vesi peale tõmmata.

Kõigepealt ustest. Avalikud vetsud on siin sõna otseses mõttes avalikud. Ukse ja seina vahel on alati mitme sõrme laiune vahe, mis võimaldab potil istudes mugavalt jälgida, mis toimub kraamikausside juures ning samuti ei pea väljaspool mõistatama ega ennast põrandale kõhuli viskama nägemaks, kas putka on hõivatud või mitte. Piisab kui astud ukse juurde ning erinevatest vahedest näed ilusti ära, mis staadiumis asjaajamine on ning kaua oodata tuleb.

Tihtipeale on vetsud automaatsed ehk nii kui mingi liikumine toimub, tõmmatakse kohe vett. Enamasti, veel enne kui ma uuesti teksade luku uuesti kinni saan, on pott keskmiselt 3-4 korda jõudnud ennast üle uhta. Kuna vetsupaberihoidjad on siin ca 30cm kõrgusel põrandast, siis üldiselt kükitan maha, et sealt paber kätte saada ning esimene loputus toimub juba selle peale kui ma uuesti püsti tõusen. Järgmised 2-3 järgnevad iga teise liigutuse peale. Ja kellele need praktiliselt põrandal olevad paberihoidjad mõeldud on?

Teisipäev, 5. oktoober 2021

Öö Chicagos. Kolm osariiki.















Eile pealelõunal käisime kuulsa pilvevärava juurest läbi, mida tema kuju tõttu ka väga sobivalt oaks kutsutakse. Populaarne vaatamisväärsus oli täiesti ülerahvastatud ning tegime plaani siia esmaspäeva hommikul uuesti tulla. Täna nii kui valgeks läks, võtsime suuna oale. Lisaks meile oli seal kell pool 8 vaid paar-kolm inimest ning saime rahulikult pilte teha.

Peale hommikusööki võtsime Uberi ja sõitsime oma rendiauto järele. Veel enne kui me Chicagost välja saime, olime Illinois’ asemel juba Indianas. Kuna tee peale jäid Indiana liivaluited, siis plaanisime seal natuke ringi jalutada. Selle lõbu eest tuli 12 dollarit välja käia. Aga järv ja luited olid seda väärt. Lained olid suured nagu ookeani ääres, oktoobri alguses polnud seal ka praktiliselt ühtegi inimest enam. Ujumine, muide, oli rangelt keelatud. Kuna peale töörahva püha septembri alguses lõpetab rannavalve oma töö, siis peale seda ei ole lubatud enam varvast vette pista. Käisime linnuvaatlustornis ning ronisime ühe lähema luite otsa.

Kiire hiline lõuna Michigan City’s ning õhtuks jõudsime Jacksonisse, Scotti ema juurde.

Esmaspäev, 4. oktoober 2021

Öö Chicagos. Meeldiv tutvuda, mina olen Gaili, kirjutatakse Violet

 





                                                            Nii kirjutatakse siin "Gaili"


                                                                        Näe, seal käisime!






                                Et kokteil annaks ikka hommikusöögi mõõdu välja, siis ilmselgelt kuulub                                                                             peekon ka joogi juurde.











Kell neli ärkasin selle peale, et magu oli omadega läbi selgroo jõudnud. Tõusin üles ja sõin peotäie pähkleid ning magasin edasi.

Ootasin, et päike tõuseks, panin tennised jalga ning tegin kaheksakilomeetrise jooksuringi Michigani järve kallast mööda.

Brunchiks valisime überpopulaarse Beatrix’ restorani ning peale pooletunnist jalutuskäiku pidime seal vaid pool tundi ootama, et lauda saada. Nende 10-viljapuder pruuni suhkru, jõhvikate ja mandlitega kõlas nii hästi, et ma kujutasin omale juba seda luksuslikku pudrukaussi elavalt ette. Scott võttis burgeri ning lisaks võtsime kohevad pannkoogid sidrunisiirupiga. Mu kaera-mocha kohv oli täiesti superlux, kreemine ja mõnus. Scotti Verine Mary peekoniga tundus ka sobiva algusena pühapäevale. Ja siis tulid söögid. Suur supitaldrikutäis halli putru, mis oli nii vesine, et vett oli isegi taldriku servas. Keskel oli paar jõhvikat, lusikaotsatäis suhkrut ja mõned mandlilaastud. Lähenesin sellele äärmise ettevaatusega ning peale maitsmist selgus, et hästi tegin. Lisaks sellele, et selles beebipudrus ei olnud ei piima ega koort, polnud seal ka teragi soola. Ettekandja pakkus esimese asjana, et toob suhkrut juurde. Ma ei näinud, kuidas see asja parandaks ning järgmiseks pakkus ta jogurtit müsli ja marjadega. See oli õnneks hea. Ja pannkoogid olid suussulavad.

Nagu tavaliselt olime välja valinud ka koha, kust avanevad suurepräased vaated linnale ning peale brunchi kõndisime 360 kraadi observatooriumisse. Liftiga 94. korrusele ning kogu Chicago oli peo peal. Seal oli võimalik valida 8 dollari eest aknakaldumine - seisad akna äärde ning see hakkab kolmes jaos ennast kallutama, nii, et lõpuks seisad seal 45-kraadise nurga all. Ühtlasi olevat tegemist Chicago kõige uhkema atraktsiooniga. Kuna maja kõrval all polnud midagi vaadata, siis me selle otsustasime vahele jätta.

Starbucksis on alati hooajalised joogid ja oktoobris on selleks nii kõrvitsakohv kui õunakoogikohv. Otsustasin õunakoogioma kasuks.
Barista: Mis su nimi on?
Mina: Gaili
Barista kirjutab nime topsile.
Saan joogi kätte ja selgub, et Gaili kirjutatakse nüüd siin “Violet”.

Pealelõunal jalutasime akvaariumi juurde ja vaatasime sealt üle järve avanevad Chicago siluetti. Ilm oli endiselt superilus, päike paistis… Ja siis hakkasime Little Italysse kõndima, et seal õhtust süüa. Saime vaevalt pargist välja kui ilusast ilmast oli saanud megapadukas. Võtsime takso. Kohapeal selgus, et terve linnajao peale oli avatud ainult üks Itaalia resto ja üks hiinakas. Itaalia omal, nagu selgus, on ka tagatuba ja sinna uhkesse üksindusse ja kõledasse Alaskasse saime omale laua.

Õhtul jalutasime veel korra akvaariumi juurde, et ka tuledes linna siluetti vaadata.

Pühapäev, 3. oktoober 2021

Öö Chicagos. Väljakutsed lennujaamas.

 












 

Nagu tavaliselt, tõusime enne kukke ja koitu ning olime arvestatava varuga ligi kaks tundi enne väljalendu check-in’is. Annan oma passi tütarlapsele ja ütlen, et mul ei õnnestunud online lennule registreeruda.
Asjatundlik lennujaama tibi: Kas teil eriluba on?
Mina: Ei, mul ei ole abikaasana minnes eriluba vaja.
Asjatundlik lennujaama tibi: Ei, ilma loata ei ole teil võimalik minna.
Mina: Mis loast te räägite?
Asjatundlik lennujaama tibi: Noh, te võtate saatkonnaga ühendust ja nemad siis annavad teile kirjaliku loa koos numbriga. Alles siis võite USAsse reisida.
Mina: Ei, USA kodaniku abikaasa saab ilma eriloata riiki.
Asjatundlik lennujaama tibi: Kahjuks on reeglid sellised.
Mina: Mis ajast see reegel kehtib?
Asjatundlik lennujaama tibi: Pandeemia algusest saadik.
Mina: Aga ma ju eelmine suvi käisin USAs.
Sisutihe vestlus jätkus järgmised 15 minutit.
Asjatundlik lennujaama tibi: Oodake, ma helistan ja küsin üle.
Asjatundlik lennujaama tibi telefoni otsas: Kuule, siin on USAsse lendamas ja väidab, et tal ei ole eriluba vaja. Mis ma teen? … Ahah, ok, küsin.
Asjatundlik lennujaama tibi: Kas te olete abielus?
Näen, kuidas Scottil selle peale vererõhk tõuseb ja kinnitan kiirelt, et tõepoolest olen abielus, nagu eelnevalt juba mitu korda mainitud.

Check in tehtud, turvast läbi ja lend väljus õigeaegselt. Selgus, et Lufthansa jagab tasuta igaühele vaid pudelivee, kõik muu on lisatasu eest. Kolme euro eest sain “pätika” ja filtriga kohvitopsikaane.

Frankfurdis ümberistumine oli täiesti ideaalne - passikontroll oli kiire, meil oli aega läbi käia Lufthansa infoletist ja uurida, kas Scott saaks kuidagi tagasi oma lennukisse unustatud veepudeli (see oli fancy pudel, mitte tühjaksjoodud Aura sinine plastik), käia vetsus ning jõuda väravasse täpselt selleks hetkeks kui rikkaid ja ilusaid hakati pardale laskma. Enne väravat oli veel lennuloa kontroll, mis meie puhul tähendas siis passe, pardakaarte ja abielutunnistust. Kes oleks 2018 jaanuaris osanud arvata, et abielutunnistuse enimkasutatud kohaks saavad lennujaamad.

United’il on mingid uued lennukid, kus akendel ei ole enam katteid vaid mingid hi-tech nutikiled. Nii kui õhku saime ja hommikusöök söödud, keerati kiled pimedaks ja kogu ülejäänud keskpäevane lend oli kottpimedas. Frankfurdist väljalend oli kella 9 ajal hommikul, kohale jõudsime kell 11 hommikul ja oleks võinud kõik need 9 tundi päikest ja vaateid nautida, aga selle asemel saime siis kohustuslikud unetunnid. Minusugune ei saa mainimata jätta, et üheksatunnise lennu kohta anti nii vähe süüa, et kui mul poleks omal kohukesi, õuni ja pähkleid kaasas olnud, siis mu magu oleks ennast läbi istme seljatoe närinud. Õhkutõusmise järel sai muna ja kartulit, 5 tükki puuvilja, ühe muffini ja ühe selle jubeda struupvahvli. Hea oli, et ma selle vahvli alles hoidsin, näljaga hiljem läks isegi see käiku. Ja ca 7,5 tundi hiljem, vahetult enne maandumist sai kukli juustu ja singiga.

Hotellis õnnestus meil ca kolm tundi enne lubatud aega juba tuba kätte saada ja tundus, et saime ka kerge upgrade’i - ma ei suutnud meenutada, et oleks eraldi magamistoa ja kööginurgaga majutuse meile broneerinud :)

Ma iga kord USAst pikemalt eemal olles unustan mõned asjad ära - nagu näiteks selle, et siin on vetsupottides vesi oluliselt kõrgemal kui Euroopas. Ja selles hotellis oli lisaks veel eriti madal pott - põhimõtteliselt tuli paberit kasutades ettevaatlik olla, et näpud märjaks ei saaks. Kuidas mehed oma dingalongidega seal hakkama saavad, jääbki mulle müstikaks.

Sõime lähedalasuvas baaris paar tacot ja quesadilla (ei olnud head) ja jalutasime hotelli kõrval olevasse parki. Seal oli just hakatud mingeid telke ja piirdeid üles panema ning uurisime, et mis toimub. Kohalik korravalvur andis teada, et homme on Chicago maraton. Kuna meie hotelli kõrval algas park, läbi mille sai mõne minutiga otse järve äärde, siis ma olin juba omale ette kujutanud, kuidas ma homme hommikul siia jooksma tulen. Seega selgelt mingi maraton minu jooksurajal mind ei rõõmustanud. Vahetult enne hotelli tagasipöördumist nägime reklaame, et Chicago maraton on nädala pärast pühapäeval. Elu oli jälle ilus.

Kella viie ringis läksime hotelli, et teeme väikese uinaku ning läheme siis kuhugi õhtust sööma. Kell seitse ärkasime üles, pesime hambad ära ja keerasime magama.