106

55. korruse vaated

Täna oli plaanis Stanley market. Aga google map ütles meile, et seal käimiseks kulub terve päev ja kuna mina pidin õhtuks lennujaama juba minema, siis jätsime selle käigu tegemata. Uurisime, kus võiks avaneda ilusad vaated Hong Kongile. Tasuta variantidest soovitati IFC Rooftop Gardenit. Võtsime suuna sinna. Jõudsime kohale ning üritasime leida, kuidas üles saaks. Küsisime ühest receptionist, et kuidas ülevalt vaadet saaks vaadata. Abivalmis personal suunas meid ühe teise leti juurde, kus pidime oma passid ette näitama ning saime külastajakaardid ja juhise minna 55. korrusele. Meile hakkas tunduma, et tegemist pole kaugeltki selle rooftop gardeniga, kuhu soovitati oma veinipudeli ja oliivipurgiga minna piknikku pidama. Sõitsime üles ja selgus, et seal on midagi pangamuuseumi laadset. Aga kuna tegemist oli 55. korrusega, siis avanesid sealt ühtlasi ka väga kaunid vaated. Sõitsime alla ning otsustasime siiski ka selle juba mainitud rooftop gardeni üles otsida. Leidsime neljandalt (vaated linna kohal, eksole!) korruselt ning pidasime vaadet oluliselt kehvemaks kui sealt observation deckilt, kuhu me täiesti kogemata sattusime.

Lõunaks sõime puuviljasalatit ja supermarketi sushit. Vaatasime pargis pelikane.

Oma hotelli ees avastasime ühe juveelipoe eest karja kaameramehi. Küsisime, mis toimub ning selgus, et eile olla seal juveelirööv toimunud, kus pandi pihta 5 miljoni HK dollari väärtuses kalliskive ning tulistati ka ühte müüjat, kes hetkel viibib kriitilises seisus haiglas.

Õhtul sõime veel ühe ringi pizzat (eriti paksu juustuga ja eriti hea!) ning peale väikest pakkimist sõitsin ära lennujaama. Turvakontroll oli nagu päris.

Finnairi taimetoit oli väga hea.

Palju hiinlasi

 

 

Päev oli planeeritud shoppingule. Alustasime seda hommikusöögikoha otsingutega, mis osutus päeva suurimaks väljakutseks. Söögikohti oli piisavalt, aga ükski ei pakkunud hommikusööki as we know it. Leidsime koha, kus sai kohvi tellida ja teise, kus sai tarretatud jogurtit osta.

Käisime paaris poes ja siis jalutasime vihmas. Ühtlasi saime aru, et esiteks on Hong Kongis väga palju hiinlasi. Teiseks ei oska neist suurem jagu grammigi inglise keelt. Kolmandaks on nad kõik padurikkad kui vaadata poodide valikut ja hindu.

Õhtul sõime pizzat. Hea oli.

50 shades of inefficiency. Vihma käest räästa alla.

Hommikul oli kõik veel ilus - ärkasime tund aega enne kella, saime rahulikult oma mangod ära süüa ja pizzalõigud ja jogurti. Ja kohvi juua. Ning lennujaama jalutada. Turvakontrollist sai läbi nii taskunoa kui veepudeliga. Life's a mango. Or many mangoes.

Kell 11:10 pidi boarding algama, aga lennuk polnud veel Puerto Princesassegi jõudnud. Asi hakkas natuke kahtlane tunduma. Ca pool tundi peale ettenähtud väljumisaega anti (küsimise peale, mind you!) teada, et väljalend hilineb ca kolm tundi, kuna Manilas pole aircrafti käepärast. Hea, et nad seda ikka aegsasti ütlesid, eksole. Meil oli kahe lennu vahe Manilas täpselt kolm tundi. Uurisime võimalusi lennu ümberbronnimiseks, selgus, et võimalused olid kasinad. Kui sedagi. Uusi pileteid ei riskinud enne osta, kui lennuk Manilast tulema hakkaks.

Jalutasime üle tee sööma. Suht jama oli. Jalutasime terminali tagasi. Jälle vee ja taskunoaga.

Air Asia jagas söögipakikesi - kotlett, pakk riisi ja kolm šampinjoniviilu. Pudel vett ka. Taimetoitlane sai omale kohvikust ise sobiva eine valida. "Sobiv" on siinkohal tinglik väljend.

Kolm tundi hiljem polnud Manilast lennuk endiselt startinud. Kui see sealt lõpuks õhku tõusis, otsustasime loota parimat ning ostsime omale uued piletid Manilast Hong Kongi. Selgus, et parim pakkumine oli Philippine Airlinesil, mis tegelikult lendas sellisel kellaajal veel ainsana antud marsruudil.

Air Asia lennul oksendas üks viieaastane piiga meie ees terve lennu Puerto Princesast Manilasse.

Helena pagasile pandi peale silt "Rush luggage", et ta selle Manilas kiirelt kätte saaks ja me mingigi lennu peale jõuaks. Ilmselgelt ei ole selle sildi sisu pagasikäitlejatele selgitatud.

Jõudsime teise terminali juurde. Otsisime departures sissepääsu, mis osutus parajaks väljakutseks. Peale check-ini selgus, et departure tax on juba piletihinna sees ning meil seega ootamatult ca 500 peesot vaba raha. Panime sellest osa kohvi alla. Siin lennujaamas oli turvakontroll põhjalikum ja taskunuga kinnisesse tsooni ei lubatud. Helena pidi ka oma käsipagasi alla saatma ning jäi lennujaama ringi liikuma kilekotike dokumentidega näpus. Sedasama käsipagasit nägime ca pool tundi hiljem ühe Philippine Airlines poisi seljas, kes selle ka lennukisse toimetas.

Pardaleminek oli koba peale - ühtegi silti kuskil polnud, igal pool olid vaid avatud uksed ja vabad koridorid.

Lennukis sai süüa ja kohvi ja veini! :) Valge šokolaadi mousse oli eriti hea. Ja külm valge vein ka. Kompenseeris mõnevõrra muid jamasid. Tuju hakkas ka veidi tõusma.

Kohalejõudes vahetasime raha ning läksime bussipeatusse. Ma tundsin kohe joonelt puudust kõikidest neist toredatest ja sõbralikest ja naeratavatest filipiinodest. Bussijuht andis meile kõigepealt teada, et pileti eest tuleb anda täpne raha, sest raha tagastamist ei toimu. Lennujaamas! Seal, kus turistid tavaliselt ATMist sajaseid saavad. Bussipilet maksis 23. Hakkasime siis võimalikult täpset raha otsima, mille peale bussijuht ärritus. Pileteid me ei saanud.

Hiljem ärritusime meie, sest ühelt poolt vajus meile üks ning teiselt poolt teine tukkuv vanamees selga. See teine oli päeva veetnud ilmselgelt mingi söökla köögis, temaga kaasneva lõhna järgi otsustades. Süüa ma seal poleks tahtnud. Tegelikult, ma ei väsi kordamast, ma absoluutselt ei hinda hiina kööki. St, et ma hindan seda väga-väga madalalt.

Jõudsime oma broneeritud guesthouse'i ette (kell 2 öösel) ning pidime läbi murdma karjast majutusepakkujatest ning muidu kergelt või mitte nii kergelt joobes ja laksu all olevatest tüüpidest.

Tuba ise oli üllatavalt mõistlik ning läksime magama.