Esmaspäev, 11. märts 2019

Bonjour, Mauritus! Au revoir, Mauritius!


Mitte, et mul hommikul nüüd eriliselt hea enesetunne oleks olnud, aga ma suutsin ennast motiveerida siiski kell kuus randa minema, et veel korra Mauritiuse päikesetõusu vaadata. Vaatasime selle ära, käisime šokolaadisaiu ja kõike muud ebatervislikku söömas, panime riidesse ning läksime retseptsiooni Preetamit ootama. Kes pidi meid kell 7 peale võtma ja lennujaama viima. Kell 7:10 ootasime teda ikka veel. Jõudsime sellele vaatamata ilusti lennujaama, veendusime, et terminalis pole ühtegi rahavahetuspunkti ega joogiveekraami ega apteeki ning jäime oma lendu ootama.

Lend Frankfurti möödus elamustevaeselt, vaatasime filme, sõime, jätsime kogu nende lauahõbeda neile ning maandusime Saksamaal. Veel elamustevaesem oli ümberistumine Frankfurdis, sest idablokki lendajad olid kogu ülejäänud terminalist ja vabast maailmast eraldatud piirikontrollidega. Meie liikumisalasse jäid ca kümmekond väravat, ohtralt passikontrollipunkte, üks ajaleheputka, üks deliga toidupood, paar võileiva- ja vorstieinelat ning mõned kempsud. Igale poole mujale pääsemiseks oleks tulnud läbida passikontroll. Pidasime paremaks seda mitte teha.

Alljärgnevalt veel väike fotoreportaaž.

Need on pildid vaatest, mis me omale Blue Bays broneerisime: 



Ja see on vaade, mida meile pakuti:



Lisaks väärib oma kohta siin blogis ka meie Peninsula Bay hotellitoa sanitaarala lahendus. Nagu allolevatelt piltidelt näha, jääb pesula ja pott välisuksest sissetulles kohe vasakut kätt. Tegemist on moodsalt avatud lahendusega, kus nimetatud ala pole ülejäänud ruumist suurt millegagi eraldatud. Tundub, et disainer unustas käimla disainimata ning kui see asjaolu selgus, pisteti pott kiirelt kapi taha nurka ning eraldati luugiga, mis peaks käima magnetiga kapi külge kinni, aga tegelikkuses käis pigem lahti niipea kui potti sihtotstarbeliselt kasutades kogemata põlvega ukse vastu läksid.

Muuseas, kui õhtusöögiks on mitte kõige värskem lammas, siis järgmisel päeval pole selline sanitaarlahendus üldse mitte mugav. 





Ja viimase hommiku päikesetõusu selfie:


Pühapäev, 10. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Oli seda lammast nüüd vaja.




Öösel valutas kõht. Algul arvasin, et ülesöömisest, aga hommikul selgus, et pigem oli menüüs midagi organismile mittesobivat. Sellele vaatamata sõin hommikust, šokolaadisaiu ja rosinasaiu, mune ja pannkooke.

Üldiselt oli plaanis teha mittemidagi ning seda me ka tegime. Vedelesime rannas, snorgeldasime (jep, isegi mina), veetsime aega tualettruumis (üks meist) ning käisime õhtust söömas (üks meist, mitte see, kes tualettruumis oli) ning pakkisime asjad.

Pealelõunal tuli taevast alla puhkuse ainus padukas ning isegi meile omale arusaamatutel põhjustel otsustasime teha ringi oma auulis. Käisime läbi hotelli retseptsioonist, kus olid kirjas valuutakursid ning soovisime oma ülejäänud ruupiad eurodeks vahetada. Selgus, et vaatamata sellele, et neil on ruupia ostukurss kirjas, nad oma kullahinnaga eurosid käest ei anna ning me võime ruupiad soovi korral kas baaris maha juua või neist paberlennukeid voltida. Küsisime siis imodiumi seedeprobleemide leevendamiseks. Paraku ei ole võimalik neil ravimeid välja anda. Vaatamata sellele, et seedeprobleemide tekitamise osas ei paistnud neil mingeid dilemmasid olevat. Ühtlasi saime teada, et meie külas pole ühtegi apteeki ega rahavahetuspunkti. Läksime siis välja ning ostsime ainsast avatud (tegelikult polnud seegi avatud, ekstra meie jaoks avati) poest õlle ja coca.

Nagu öeldud, üks meist käis ka õhtust söömas, teine veetis suurema osa sellest ajast sanitaarruumis hotellitoas. Selgus, et õhtusöök oli supermaitsev.

Laupäev, 9. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Sinine laht.








Hommikul ärkasime oma avaras ja valges toas. Kõndisin akna juurde ning vaatasin ... ookeani. Seda merevaadet, mida ei pidanud olema. Selle ees oli küll suur bassein ja rida palme, aga merd paistis kordades rohkem kui eelmises külalistemajas kõhuli puu all oksi eemale lükates oleks paistnud. Päike oli just tõusnud, panime riidesse ja kõndisime hommikust sööma. Restoranis olid lauad lookas croissantide, šokolaadisaiade, puuviljade, kookide ja suht igavate ubade jmt all. Lisaks oli leti taga kokk, kes vastavalt soovile mune praadis. Sai nii omleti kui munahüübena. Ja otse pannilt pannkooke sai ka.

Scott läks veel eelmisse majutuskohta ütlema, et me leidsime omale uue ja sobivama koha (eile õhtul kui välja kolisime, oli neil retseptsioon juba kinni) ning palun kandku nad meile tagasi nii majutuse raha kui kompenseerigu need tunnid, mis me veetsime uut kohta otsides selle asemel, et rannas vedeleda. Mina pidin korra meie uue hotelli retseptsioonist läbi käima ning seal sain teada, et kuna me eile jõudsime nii hilja kohale, et pidime näljastena magama minema, siis annavad nad meile täna kompensatsiooniks tasuta lõuna.

Täna oli plaanis ka tutvuda saare kauneima külaga ning peale erinevaid asjaajamisi võtsime suuna Mahebourgi. Kohalik kanabuss viis meid 20 minutiga kohale. Jalutasime ringi, vaatasime kaunist arhitektuuri ning mere ääres ringiliduvaid rotte, jõime kookospähklivett ja sõitsime tagasi oma resorti.

Hommikust kõht veel servini täis, oli siiski aeg minna lõunat sööma. Taas buffee ning taas lauad lookas. Sõime ennast veel rohkem kui servini täis.

Pealelõunal tegime snorgeldamis- ja rannaringi. "Meie" on siinkohal tinglik, sest laine oli nii tugev, et vähe sellest, et ma mask peas ujuda ei julgend, ei tulnud mul sellise hoovusega üldse vees olemisest midagi välja. Pikutasin rannal.

Istusime veel natuke rõdul ning vaatasime rebasemõõtu nahkhiiri üle pea lendamas kui hakati õhtusöögilaudu katma. Ilmselgelt polnud kõhud veel kaugeltki tühjad, aga head lammast mahub palju ühte kõhtu ning siirdusime restorani. Minu meelest kasvab magustoidulett iga toidukorraga järjest pikemaks ja ahvatlevamaks. Igal juhul sõin lammast ja salatit ja ohtralt kooke, puuvilja ning šokolaadikreemi.

Reede, 8. märts 2019

Bonjour, Mauritius. 23 värvi







Hommikul läksime check-outi tegema ning kuna meil olid mõned parendusettepanekud, siis mainisime ka neid (näiteks, et duširuumi uksetagust võiks pesta, toapõrandal ei peaks eelmiste külastajate poolikuid komme vedelema, eelmise külastaja järel tuleks ka kruusid ära pesta). Igal juhul tegi manager selle peale 8 kõnet ning karjus meie ees poolte oma töötajate peale. Tühistas kompensatsiooniks kogu meie restoraniarve ja arvas, et me võiksime selle ebameeldiva seiga nüüd selja taha jätta ning sõpradena edasi minna.

Kuna pidime kolima saare teisele küljele, siis otsustasime ühendada selle daytripiga ning kell 10 tuli Preetam, et meid peale võtta ja 23-värvilise maaga loodus- ja seiklusparki viia. Võtsime omale 500-meetrise zip-line'i ning Scott ka 350-meetrise Nepali rippsilla metsa ja oru kohal. Scott ületas silla, mille peal mina julgesin umbes kolm sammu teha ning kõndisime zipline'i juurde. Sõitsime mõlemad oma 500 meetrit ära, mina ettevaatlikult üle serva alustades ning Scott korralikult hoogu võttes.

Lisaks adrenaliinile olid pargis veel eelpool mainitud 23-värviline maa, kaks koske, mõned uimased kilpkonnad ning paar sabatut paabulindu. Plaaniväliselt nägime ka ühte koera ja ühte kana.

Kui me parki jõudsime, siis tõmbas Preetam meie pagasiga minema ning lubas kell kaks tagasi olla. Keda kell 14:25 ikka veel polnud, oli Preetam. Scott helistas talle ning tüüp jõudis juba kella kolmeks kohale, vabandades väikest "hiljutumist" liiklusega. Üritades seda kuidagi kompenseerida tegi ta meile otsetee asemel "Tunne-Preetami-koduküla" ringikese ning hiljem kui me soovisime peatust supermarketis, et jooke, juustu ja küpsiseid osta, viis piirkonna kõige nirumasse poodi, kust polnud midagi osta, ilmselge sooviga meie raha kokku hoida.

Olime endale broneerinud merevaatega toa otse Sinise Lahe rannas ning selle ukse ees Preetam meid maha panigi. Läksime retseptsiooni, tegime check-ini, kuulasime, et lubatud bassein on teisel pool teed ning seejärel viis tütarlaps meid tuppa. Toani jõudmiseks tuli läbida meie privaatne pime terrass, sest selle ees kasvas ürgmetsa tihedune nulg. Ilmselgelt polnud ka toas valgem. Tütarlaps tundus rahul, et on järjekordsed rahuolevad turistid ära teenindanud, kui selgus, et need kaks turisti pole üldse rahul. Kuna ma pole harjunud pimeduses kobama, siis küsisin otse, et kus on meie merevaade. Selgus, et kui me kükitame või veel parem, kõhuli viskame, siis alumiste okste vahelt natuke paistab. Järgnes ca veerand tundi läbirääkimisi, kus sai selgeks, et ühtegi teist merevaatega tuba neil pakkuda pole ning neil pole võimalik ka puud maha võtta.

Kuna meie ettekujutus puhkuse lõpust polnud selline, kus iga kord toast väljudes käsikaudu teed otsime, siis kõndisime randa ning hakkasime kõiki vähegi majutusasutuse moodi maju läbi käima. Enamus neist sattusid eramud olema, aga tänu mu jutukale abikaasale said nad kõik meie olukorrast pildi ette ning leidsid, et äärmiselt ebaõiglane on müüa puu all olevat koobast merevaatega toana. Õnn ei naeratanud ning läksime hoopis sööma. Tuunikala, mis pidi olema küüslauguvõiga oli tuimaks küpsetatud ning kausikeses oli küüslauguvõi asemel sulamargariin. Friikad olid serveerimise ajaks üles soojendatud. Scott tundus oma palmisüdametartaletiga suhteliselt rahul olevet ning samuti ka pizzaga.

Kuna me siiski päris polnud valmis veel alla andma ja kolme päeva koopas veetma, siis istusime hotelli retseptsiooni (sest toas polnud ka internetti) ning vaatasime, kas leiab netist midagi paremat. Ja seal ta oli - suur tuba, merevaade, hommiku- ja õhtusöök hinnas ning meist vaid 200 meetri kaugusel. Hind veidi kõrgem kui praeguses urus, aga Scott tahtis oma abikaasat õnnelikuna hommikul croissante söömas näha mitte taskulambiga terrassil teed otsimas. Kihutasime kohale, kus retseptsioonis tüüp kinnitas, et tuba on, aga merevaadet ikka pole. Näitas meile lausa tuba ja vaadet. Kuna vaade basseinile oli ikkagi parem kui mitte mingi vaade, bronnisime toa, kihutasime kõrvalmajja, pakkisime oma asjad ning kolisime kolm korda suuremasse ning rõduga tuppa.

Neljapäev, 7. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Kui abikaasa kutsub randa jalutama










Ka tänaseks polnud muid plaane peale puhkamise, söömise, rannas ja basseini ääres vedelemise.

Tegime seda pealelõunani ning siis arvas Scott, et me võiksime teha jalutuskäigu piki randa. Kui nüüd keegi arvab, et tegemist oli romantilise loojangueelse jalutuskäiguga, siis arvaku uuesti. Pool aega kahlasime läbi vee, sest parajasti oli tõus ning kui me lõpuks kuhugi välja jõudsime, oli see vaade Port Louis industriaalsadamale ja mingist põlengust tekkinud suitsule. Pildistasime veel aaloet või midagi, mis nägi välja nagu pikim spargel ning jalutasime hotelli tagasi. Vahetult enne kohalejõudmist tõmmati veel vikerkaar üle majade ja ranna.

Vaatasime ära loojangu ja pakkisime asjad.

Kolmapäev, 6. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Korallirannas





Täna oli plaanis teha mitte midagi. Seega olime kella kuuest üleval, Scott käis jooksmas, kella seitsmest hommikusöögilauas ning peale üheksat ootasime juba bussi, et pealinna minna.

Käisime turul, jalutasime rannapromenaadil, käisime kasiinos, võitsime paar eurot ning läksime ühte saare üheksast parimast kohvikust kohvi jooma ja tassikooke sööma. Kohalejõudes selgus, et neil on igati isuäratav menüü ning vaid ühte sorti tassikooki, seega sõime seal hoopis lõunat. Ja jõime kohvi. Käisime veel pargis ning tulime tagasi hotelli.

Minu snorgeldamine oli hiljem nagu tavaliselt väga ettevaatlik :) Scott veetis vees vähemalt poolteist tundi.

Teisipäev, 5. märts 2019

Bonjour, Mauritius. I scream, you scream








Olime paar päeva varem omale tänaseks Preetami ja tema auto broneerinud, et ta meile päevase saare edelaosa tuuri teeks. Kujutasime omale ette, et nii saame käia ainult nendes kohtades, mis meile huvi pakuvad ja kogu kommertsi vahelt ära jätta. Arva uuesti...

Ootasime lobbys Preetamit kui ta juba oma sinise värske triiksärgi ja mustade nahkkingadega meie ees seisis ja valmis teele asuma oli. Rääkisime üle, kuhu me minna tahame ning kuhu mitte (ehk ei mingit kaubandust ega muud taolist) ning asusime teele, et teha esimene peatus ... laevamudelite valmistamise töötoas ja kaupluses. Jalutasime läbi ning olime valmis tagasi autosse istuma kui Preetam ütles, et ta teeks suitsu lõpuni ning me võime seni korra kõrvalasuvasse kašmiiripoodi vaadata. Kašmiiripoe müüja, kes kohe mugavalt sealsamas seisis, asus meid eskortima. Viimasel hetkel nägime üle tee asuvat ehtepoodi ning läksime kašmiirimüüja ilmselgelt meelehärmiks hoopis sinna. Meie ehtehuvist innustust saanuna, arvas Preetam, et me peame kindlasti minema veel ühte, piirkonna parimasse ehtepoodi ning parkiski tolle ette. Jalutasime läbi ning vaatasime ilmselgelt pettunud Preetamit kui uuesti autosse istusime.

Ta oli eelnevalt maininud sõbra rummipoodi, kus saavat tasuta degusteerida. Ning kuhu me kindlasti minema peame. Arvasime aga, et oleme piisavalt kaubandust näinud nin ütlesime Preetamile, et nüüd läheme kraatrit vaatama. Preetam nõustus ning keeras järgmise kaupluse parklasse... Rummi degusteerimine, tasuta. Suveniiri- ja kašmiiripoe nurgas oligi riiul rummiga, kus tädi meile kohe labradori entusiasmiga jooke välja valama hakkas. Maitsesin kookosega rummi. Maitses nagu vedel seep. Proovisime veel paari ning ajasime kõik Lufthansa süüks, et me seda maitsvat märjukest kaasa osta ei saa ning läksime välja.

Tundus, et Preetam andis alla ning viiski meid kraatri juurde. Vaatasime siis nimetatud kraatrit ning muid kauneid vaateid, mis sealt mäe otsast avanesid. Kõndisime tagasi parklasse, kus Preetam meile oma head sõpra tutvustas, kellel on, vahi üllatust ... kašmiiripood! Abercrombie & Fitchi müüb ka. Ja hinnad olla head, nagu Ameerikas (me olime enne just rääkinud, et Ameerikas on palju odavam shopata kui siin). Ütlesin selle peale, et meil on väga hea meel kohaliku ärimehega tutvuda, aga mul on kapp ohtratelt Nepalireisidelt kaasatoodud kašmiiri täis.

Järgmine peatus oli Püha Järve ääres, juba eelpool mainitud hindude palverännaku sihtpunktis. Kuna alles eile lõppes see aasta suurim festival ning oli viimane palverännaku päev, siis oli terve järv ning selle ümbrus kui ehitusplats ja prügimägi.

Kuna Preeetam oli veendunud, et turistid on nüüdseks nälga suremas ja tema teab just nii erilist söögikohta, kus me saame elamuse banaanilehelt söömise näol, siis ei pidanud ta paljuks pool tuldud teed tagasi sõita, et meid nimetatud kohta viia. Olles Malaisias korduvalt imehead ning superodavat banaanilehelõunat saanud, tundus plaan hea. Istusime lauda ning saime menüüd, mis osutusid kallimateks kui siinstetes nooblimates fine-dine einelates. Kõige odavam oli köögiliviljaroog, mis maksis 20 eurot ning liha, kala, erinevad mereannid viisid hinnad ca 60 euroni. Kui Marge oleks meiega sel daytripil kaasas olnud, oleks see meile 40 eurot säästnud - ta oleks menüüd vaadanud, teatanud, et see ei sobi meile ning palunud meid mõnda mõistliku hinnaklassiga kohta viia. Aga kuna selle aja peale oli Preetam kõige nelja tuule poole kadunud (ilmselt küll kuhugi restorani teise otsa, kus ta turistide toomise eest tasuta lõuna sai vmt), siis polnud väga muud valikut kui vaadata, mis me selle 20+ euro eest saame.

Kõigepealt saime banaanilehe suupistetega - üks kartulisamosa ning kaks friteeritud köögivlijapontšikut. Seejärel kaeti banaanileht erinevate kastmete ja muu taolisega - tomatikaste (ainus hea asi seal), hunnik koledat pehmeks hautatud spinatit (nagu vanaks läinud ja laialivalgunug Shrek, ma maitsta ei julgenud), suvikõrvits (maitsetu), riivitud banaan (suht ok), oad, salat (täiesti ok), kõrvitsahautis (kah suht ok), riis ja saiad. Scott sai kaks kanatükki ka. Mitte üks nimetatud asjadest pole väärt sellel pikemat peatumist. Kuna sellesse väärt pakkumisse kuulus ka magustoit, siis viimase käiguna jõudsid meie ette pappadumidega katud taldrikud, kus pappadumi all oli peidus sagoo - kardemonimaitseline tapiokipuding. Scott, kes ei söö tarretisi ega pudinguid, pani kiirelt "kaane" peale tagasi, et ta seda võdisevat kuhja kauem vaatama ei peaks.

Käisime veel kaksikkoskede juures, vaatasime, kuidas päike sinna vikerkaare tekitas ning seitsmevärvilist maad vaatamas. Preetam hüppas sissepääsu juures autost välja, ostis piletid ning ütles, et me maksame talle hiljem. Kogenud turisti aga nii kergelt ei tõmba ning seitsmevärvilise maa kõrval kohvipeatust tehes vaatasin netist sissepääsuhinnad üle.

Kuna meie hotelli läheduses pole ühtegi poodi ega restorani, tegime peatuse veel kohalikus supermarketis ning järgmiste bufeeõhtusöökide vältimiseks soetasime ohtralt juustu, salaamit, jogurteid, õlut ja veini ning tagasi autos, pakkisime selle korralikult nagu salakaubavedajad sisse, et hotelli sisenedes aru poleks saada, et me kolme päeva toidumoona sisse smugeldame. Siin on nimelt suured keelud üleval, et mujalt ostetud sööke ja jooke resorti alale tuua ei tohi.

Küsisime Preetamilt, et palju piletid maksid, mille peale ta silmagi pilgutamata teatas, et kaks piletit 900 ruupiat. Näitasin talle screenshotti (ettenägelik turist, onju!), et ühe pileti hind on max 250 ning 450-ruupiase pileti eest oleks lisaks seitsmevärvilisele maale saanud veel ka mingisse haruldasse metsa minna ja võib-olla veel kuhugi. Preetam vaatas, et ega tal nende kopikakoidega midagi peale pole hakata ning ütles, et ta vist tegi jah pileteid ostes vea, et on ok kui me talle 500 maksame kahe pileti eest ja ta läheb ning küsib refundi selle eest, et me metsa ei läinud.

Viisime oma toidukraami tuppa, panime joogid külma ning kihutasime rannale loojangut vaatama.

Esmaspäev, 4. märts 2019

Bonjour, Mauritius. Mystery Shoppers.






Hommikul ärkasin vinnilisena nagu mõni teismeline ning vandusin neid saialademeid, mis siin ära on söödud. Käisime jooksmas ning vaatasime neid prügimägesid, mis üleöö meie ilusasse, tühja ja puhtasse randa olid tekkinud. Päiksetõusuaegne ujumine, hommikusöök ning pakkisime asjad, et järgmisse kohta edasi liikuda.

Paar päeva tagasi saime küüti ühelt kohalikult hindult, kes raha ei tahtnudki, aga ütles, et käsi peseb kätt ning selle eest, et ta meid koju tõi, viiks ta meid mõni peav hea meelega Arsenali-nimelisse külla ja tooks tagasi ka. Meie ülesanne nimetatud külas oleks väisata nelja poodi, mille tulemusena skoorib taksojuht igast poest omale kingituse. Võtsime ta numbri ja andsime lubaduse ühendust võtta. Hiljem uurisime kaarti ja selgus, et see Arsenal on täiesti samas suunas kui meie järgmine hotell ning andsime taksojuhile teada, et oleme valmis esmaspäeval temaga Arsenali minema ja ostuhuvilisi turiste mängima. Kell 11:30 täna korjas Risji meid peale ning viis esimesse poodi, kus tutvusime kauni kašmiiri- ning ehtevalikuga. Täitsa huvitav oli. Järgmine pood oli kohe kõrval, seal näidati meile kohalike mauritaanlaste nobedate näppude poolt suhteliselt saamatult kokkuõmmeldud Abercrombie & Fitch, Ralph Lauren jmt brändide riideid. A&F maikalõikelise rannakleidi hinnaks oli sildil 140 eurot, kleiti kätte võttes kukkus hind 70 peale ning hiljem veel 30 peale. Lubasime mõelda ning suundusime kolmandasse poodi. Guess oleks uhke, kui ta teaks milliseid erinevaid mudeleid siinkandis nende labeli alt müüakse. Proovisin pähe ka mõned paarid paarisajadollarilisi päikeseprille ning siis siirdusime viimasesse poodi. Seal ei piisanud ainult ringivaatamisest ja huvi ülesnäitamisest, seal tuli valitud toode letile panna ning lubadus anda homme ostma tulla. Lisasime omalt poolt boonusena letpile lausa kaks salli, lubasime järele mõelda, kumb neist Scotile rohkem sobiks ning seejärel ostma tulla. Risji sai oma neli kingitust (4 t-särki) kätte, viis meid hotelli ning ca tunniajase windowshoppingu tulemusena hoidsime meie 800 ruupiat taksoraha kokku.

Käisime ujumas, üks meist ka snorgeldamas, sõime lõunat, vaatasime päikeseloojangut ning läksime õhtust sööma. India buffee oli. Äramärkimist väärivad magustoidud - porgandikook (kui seda kirjas poleks olnud, oleks ma arvanud, et see maitsetu klots on kikerhernepirukas), tapiokipuding pistaatsiaga (jällegi, mina oleksin seda riisipudinguks kookosega nimetatud) ja eriliselt head kreemitäidise ja krõbeda karamellikihiga profitroolid.