Paar päeva tagasi rääkisime ühele kohalikule (ja kõikidele teistele, kes kuulata tahtsid, aga nemad ei puutu hetkel asjasse), kui rahul me oma pika ja inimtühja Mont Choisy rannaga oleme. Tüüp ütles, et oodake pühapäevani, siis te enam tühjast rannast ei räägi.
Pühapäeval võtsime võrkkiige ja snorgeldamisvarustuse (igale oma, eks) kaasa ning läksime randa. Teeäär, mis tavaliselt on tühi, oli pool 10 juba autosid täis... Panime võrkkiige üles, käisime ujumas, Scott läks snorgeldama, mina jäin võrkkiike. Tunni pärast kui oma asju hakkasime kokku pakkima, oli perekond kohalikke meil juba kandadel ja veel enne kui ma sain sammu eemale astuda, lükati oma piknikulaud mulle põlveõndlasse.
Tegime taas juustu- ja salaamilõuna ning plaanisime pealelõunal uue rannaringi koos päikeseloojanguga teha. Kõndisime randa ning kella viieks oli meie rahulikust, inimtühjast, valge liivaga rannaribast ning nulumetsaalusest saanud rahvarohkem koht kui Copacabana rand Ricky Martini kontserdi ajal. Iga puu all oli pere või kaks oma telgid ja väliköögid üles löönud. Nooremad tegid diskot, pered ajasid lapsi taga. Igas piknikunurgas oli ka vähemalt kolmeliitrine purk kohalikku puuviljarummi või mõned pudelid peenemat napsu. Ainsad kained tundusid olevat lapsed ja mosleminaised. Ainus, millele ma mõelda suutsin, oli see, et hea, et me pühapäeval kohale ei jõudnud. Kui meie saabumispäeval oleks samasugune mustlaslaager seal laiali olnud, ma oleks vist samal õhtul hakanud otsima varianti uue majutuse broneerimiseks. Sest nagu meie kipper ütles, et "oodake pühapäevani!" ning seekord olid boonusena kaasas veel kuulõpp (rahval raha laialt käes) ning esmaspäevane riigipüha (vaba päev), mistõttu suur osa rahvast jäi ka ööseks randa.
Vaatasime loojangu ära, meelelahutuseks tegi kõik need 30 minutit üks slaavi päritolu paar pilte, kus naine läks bikiinide väel vette, võttis põlvili meela poosi ning seejärel tegi peopesadest päikese ümber ringi. Ta boyfriend samal ajal, selle asemel, et ise oma tagumik üle ajada, käskis küll vasakule ja paremale, kõrgemale ja madalamale liikuda. Tegi siis paar pilti, millega naisterahvas rahul polnud ning kogu nali hakkas otsast peale. Kõik 30 minutit.
Võtsime takso eile väljavalitud restorani, lootuses, et täna on kokk välja ilmunud ning skoorisime taksojuhi näol omale kohe ka tagasisõidu - restoran pidi talle natuke ette helistama, kuna oleks sobiv aeg meid peale võtta.
Restoran oli tõepoolest avatud ning kokk kohal. Otsustasime anda uue võimaluse kaheksajalasalatile, tellisime veel vähisupi ning pearoogadeks punase snäpperi (valge kala, eksole) kreooli kastmes ning hautatud loomaliha. Kaheksajalasalat oli siiani parim, mõnusalt pehme kaheksajalg ning imeline sidruni-oliiviõli kaste. Ilmselt oli antud resoran lugenud mu kommentaari Cafe Truffe vähjatu vähisupi kohta, sest siinne krabisupp jõudis lauda poole krabiga, sõrad supi seest väljas. Scott natuke vandus küll, et kui ta juba restorani tuleb, siis ta ei taha toidu nimel tööd teha, aga võttis tangid ja konksu ning hakkas siis seda krabi puhastama. Supp ise oli hea. Kala ja selle kreooli kaste oli väga maitsev ning lihal polnud ka viga. Magustoitduks otsustasime võtta pakkumise nimega "Koka üllatus". Kokk otsustas meid üllatada pildil olevate puuviljade ja pudinguga. Ülihea oli!
Pühapäeval võtsime võrkkiige ja snorgeldamisvarustuse (igale oma, eks) kaasa ning läksime randa. Teeäär, mis tavaliselt on tühi, oli pool 10 juba autosid täis... Panime võrkkiige üles, käisime ujumas, Scott läks snorgeldama, mina jäin võrkkiike. Tunni pärast kui oma asju hakkasime kokku pakkima, oli perekond kohalikke meil juba kandadel ja veel enne kui ma sain sammu eemale astuda, lükati oma piknikulaud mulle põlveõndlasse.
Tegime taas juustu- ja salaamilõuna ning plaanisime pealelõunal uue rannaringi koos päikeseloojanguga teha. Kõndisime randa ning kella viieks oli meie rahulikust, inimtühjast, valge liivaga rannaribast ning nulumetsaalusest saanud rahvarohkem koht kui Copacabana rand Ricky Martini kontserdi ajal. Iga puu all oli pere või kaks oma telgid ja väliköögid üles löönud. Nooremad tegid diskot, pered ajasid lapsi taga. Igas piknikunurgas oli ka vähemalt kolmeliitrine purk kohalikku puuviljarummi või mõned pudelid peenemat napsu. Ainsad kained tundusid olevat lapsed ja mosleminaised. Ainus, millele ma mõelda suutsin, oli see, et hea, et me pühapäeval kohale ei jõudnud. Kui meie saabumispäeval oleks samasugune mustlaslaager seal laiali olnud, ma oleks vist samal õhtul hakanud otsima varianti uue majutuse broneerimiseks. Sest nagu meie kipper ütles, et "oodake pühapäevani!" ning seekord olid boonusena kaasas veel kuulõpp (rahval raha laialt käes) ning esmaspäevane riigipüha (vaba päev), mistõttu suur osa rahvast jäi ka ööseks randa.
Vaatasime loojangu ära, meelelahutuseks tegi kõik need 30 minutit üks slaavi päritolu paar pilte, kus naine läks bikiinide väel vette, võttis põlvili meela poosi ning seejärel tegi peopesadest päikese ümber ringi. Ta boyfriend samal ajal, selle asemel, et ise oma tagumik üle ajada, käskis küll vasakule ja paremale, kõrgemale ja madalamale liikuda. Tegi siis paar pilti, millega naisterahvas rahul polnud ning kogu nali hakkas otsast peale. Kõik 30 minutit.
Võtsime takso eile väljavalitud restorani, lootuses, et täna on kokk välja ilmunud ning skoorisime taksojuhi näol omale kohe ka tagasisõidu - restoran pidi talle natuke ette helistama, kuna oleks sobiv aeg meid peale võtta.
Restoran oli tõepoolest avatud ning kokk kohal. Otsustasime anda uue võimaluse kaheksajalasalatile, tellisime veel vähisupi ning pearoogadeks punase snäpperi (valge kala, eksole) kreooli kastmes ning hautatud loomaliha. Kaheksajalasalat oli siiani parim, mõnusalt pehme kaheksajalg ning imeline sidruni-oliiviõli kaste. Ilmselt oli antud resoran lugenud mu kommentaari Cafe Truffe vähjatu vähisupi kohta, sest siinne krabisupp jõudis lauda poole krabiga, sõrad supi seest väljas. Scott natuke vandus küll, et kui ta juba restorani tuleb, siis ta ei taha toidu nimel tööd teha, aga võttis tangid ja konksu ning hakkas siis seda krabi puhastama. Supp ise oli hea. Kala ja selle kreooli kaste oli väga maitsev ning lihal polnud ka viga. Magustoitduks otsustasime võtta pakkumise nimega "Koka üllatus". Kokk otsustas meid üllatada pildil olevate puuviljade ja pudinguga. Ülihea oli!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar