Azur of Montenegro. Esimese klassi toidumürgitus.

Hommikul selgus, et hommikusööki pakutase menüüst, mitte buffeena. Võtsime omleti ja energiahommikusöögi ja tahtsime lisaks ka croissante. Selgus, et kolmanda portsu eest tuleb lisaks maksta. Toit jõudis lauda 35 minutiga. Hea, et me ainsad külalised olime. Minu energiahommikusöök pidi olema: corn flakes, vaarikad, banaan, Plazma küpsised, piim, jogurt, mesi. Lauda jõudis kausitäis mõslit ja pudel piima. Kui noormees head isu soovis ja ära hakkas minema, küsisin, et aga kus ülejäänu on? Selle peale tõi ta veel mett, moosi ja ühe banaani.

Terve tee läbi Montenegro Bosnia Ja Hertsegovina suunas kulges läbi paksu udu. Kohati oli see vaid mägede vahel ja kohal, kohati ei näinud autost kaugemale kui 10 meetrit.

Kahe piiri vahele jääb meeletult ilus vaade mägedele, tegime pilte ja sõitsime siis Bosnia Ja Hertsegovinasse. Kõht oli mul juba varem valutama hakanud, selle ajasin rahulikult muude asjaolude kaela. Aga veerand tundi peale riiki jõudmist hakkas iiveldama, pea ringi käima, higi voolas nii, et juuksed olid läbimärjad. Kõht valutas veel rohkem ja käed hakkasid värisema. Mitte mingis asendis ei olnud hea olla. Lõpuks jõudsime Trebinjesse, käisin seal esimeses ettejuhtuvas baarivetsus ja istusin seejärel auto kõrvale mingile müürijupile. Sinna jäi ka kogu hommikusöök minust. Kuna mulle tundus, et ma enam-vähem suudan istuda, siis sõitsime edasi, sest leidsime, et kui juba kehv olla, siis pigem võiks see kehv olek aset leida Euroopa Liidus, mitte keset Bosnia Ja Hertsegoviinat. Kolm kilomeetrit hiljem oli siiski uut samasisulist peatust vaja. Paistis, et peale seda sai enam-vähem kogu jama välja ja enesetunne juba täitsa ok.

Piiriületus Horvaatiasse läks libedalt ning sõitsime otse Kupari randa helesinist vett ja valget rannariba nautima.

Korter on meil neljandal korrusel vaatega vanalinnale, merele ja päikeseloojangule. Tegime ringi linnas, jeerum, mul polnud meeles KUI palju treppe siin on. Ja KUI kallis siin vanalinnas süüa on.

The Peaceful Pearl. Sildade ületamine.

Lojaalne lugeja kindlasti mäletab, kuidas ma ca nädal tagasi kirjutasin sellest logisevast sillast, mis meil teel veinimõisa ületada tuli. Igal juhul oli see Scotti häirima jäänud, et me sellest sillast piltigi ei teinud ning täna, sõites Põhja-Makedooniast läbi Albaania tagasi Montenegrosse, tegime kiire põike ka nimetatud silla juurde. Pildid ja videod räägivad iseenda eest.

Tegime sõites täitsa head aega ja hakkasime enne Montenegro piiri arutama, et mis oleks kui tühistaks majutuse Montenegros ära ja paneks ühe soojaga läbi Montenegro ja Bosnia ja Hertsegovina õhtuks Dubrovnikusse välja. See mõte tundus täitsa hea kuniks jõudsime piirile. Seal piiril toimus totaalne kaos ning kokku võttis selle läbimine rohkem aega kui kõik varasemad kokku. Otsustasime jääda Podgoricasse ööbima siiski.

Õhtul tegime veel ringi pealinnas - selle reisi ainus pealinn siiski, vaatasime ägedaid sildu ning läksime lõpuks tagasi hotelli.

Albaania Riviera. Kas me oleme ikka õigel teel?

Käisin hommikul jooksmas. Kuna rannariba pole väga pikk ning seal, kus autod sõidavad, eriti joosta ei taha, siis esimene osa rajast ei viinud mind mitte maalilisele türkiissinisega veega rannale vaid hotelli taga asuva mäe otsa. Sealt tagasi ning teisele poole mööda randa kuni järgmise rannani. Igal juhul pole mu jalad mägiste jooksuradadega harjunud ning ootan huviga, mis nad homme sellest teemast arvavad.

Peale hommikusööki võtsime suuna Albaaniasse. Minul kaart näpus ja Scott sõitis. Kui me olime umbes pool tundi sõitnud umbes ühe auto laiusel teel kuskil võsavahel, siis hakkas Scott kergelt kahtlema, et ega me ära pole eksinud. Aga juba poolteist tundi hiljem olid esimesed 65 kilomeetrit läbitud ning piir ületatud. Albaania pool läks tee ka pisut laiemaks. Varsti jõudsime ka kiirteele, kus vahepeal lisaks 50 km/h lausa 80 km/h lubatud oli.

Esimeseks peatuskohaks oli meil Duka veinimõis. Keerasime kiirteelt ära põldude vahele ning üsna pea sõitsime taas autolaiusel või vähe kitsamal põldudevahelisel teel. Sõitsime seni kuni jõudsime Gramëzi sillani. Scott pidas silla ees auto kinni ja üritas aru saada, kas see on autodele mõeldud ning kas meie Opel sealt läbi mahub. Ma kõndisin sillale ja otsustasin, et kõikidest nendest logisevatest ja kohati puuduolevatest lippidest ma üle kõndida ei tahaks. Istusin autosse tagasi ja hakkasin alternatiivset marsruuti otsima. Samal hetkel tuli vastassuunast auto, mis ületas silla - sild küll kõikus ja lainetas, aga auto jõudis teisele kaldale. Otsustasime, et nüüd või mitte kunagi ja sõitsime ka üle. Ainult peegli rihtisime ära.

Veinimõisas selgus, et tegemist on albaanlaste silmis äärmiselt populaarse kohaga ning parklas saime viimase vaba koha. Tellisime spinatisalati puuviljadega, lihapallid, gnocchi nelja juustuga ja veise medaljoni pistaatsiapähklitega. Ja pudeli veini, eksole. Kõik oli tore kuni selle hetkeni kui lauda jõudis liha. Ma pole kunagi saanud pearoana ainult ühte lihatükki, ilma igasuguste lisanditeta. Vabandust, taldrikutäis pähkleid oli ka. Sellest isegi polnud viga, sest meil oli veel gnocchit järel ja see aitas hädast välja. Aga kuidas neil pooltoores veis oli õnnestunud nii ära kuivatada, sellest ma aru ei saa. Mitte tilkagi vedelikku ei olnud sellesse enam jäänud.

20 minutit peale veinimõisast lahkumist olime hotellis - kes läks magama (mitte mina), kes randa. Vaatasime päikeseloojangut ning läksime sööma. Täidetud portobellod olid igati head, suitsukalacarpacciot neil polnud (õigemini oli, aga see kala ei olevat enam esimeses nooruses olnud) ning ettekandja asendas selle graavilõhega. Nimetatud lõhe oli eelnevalt ilmselt paar tundi Albaania päikest nautinud ning servadest korralikult ära kuivanud. Kreveti ja avokaado kevadrullide asemel toodi meile filotaignas krevetid ning kapsaga kevadrullid. Kuna see ei olnud meie nägemus soovitud kevadrullidest, siis saatsime need tagasi. Korvamaks seda ebamugavust tõid nad meile kandikutäie puuvilju.

Azur of Montenegro. Elu nagu katoliiklikul Saksamaal

Hommikul kell kuus ärkame selle peale, et lähedalasuvas kirikus on tornikell katki läinud. Või mille muuga seletada seda, et laupäeva hommikul enne kukke ja koitu kell lööb sekundilise sagedusega mitu minutit jutti. Noh nagu Münchenis, aga kauem. Palju kauem.

Tänaseks oli meil plaanis sõita Lovceni parki ning teha seal ca 10km matk. Kuna hommik tundus endiselt ilma mõttes kahtlasevõitu, siis otsustasime mäkkejõudes vaadata, kuidas tundub ja kas läheb matkaks või mitte. Hakkasime üles sõitma ning tegime umbes iga kolme minuti järel peatuse, et vaateid imetleda. Kotori serpentiinis on 25 käänakut ning vaateid sealt ikka jagus. Iga korraga langes ka temperatuur vähemalt kraadi võrra. Kui jõudsime omadega pilvedeni, siis langes temperatuur juba kahe kraadi võrra iga kord ning riietele hakkas kerge veekiht tekkima. Matka jätsime ära, aga kõige kõrgema mäe otsas käisime siiski ära. Vaateid nautimas või nii. Vaade oli siis ühtlasele pilvekihile. Umbes 10 meetri kaugusel olevat inimest nägi ka, sealt edasi oli kõik puhta hülgehall.

Hakkasime ranna suunas liikuma ning kuna tee viis läbi Cetinje ning ma ei olnud veel kohvi saanud täna, siis parkisime seal auto ära ja kõndisime kohvikusse. Jalutasime veel natuke selles võrdlemisi inimtühjas linnas, vaatasime poodides 10-eurost brändikaupa ning saime uuesti kokku jalgrattal Balkanimaid väisava sakslasega, kes muuhulgas informeeris meid, et Cetinje näol on tegemist Montenegro endise pealinnaga.

Pealeõunal jõudsime ka Petrovicisse, checkisime ennast hotelli sisse ning läksime rannapromenaadile jalutama. Jõudsime ära käia nii naaberrannas, ronida kohaliku mäe otsa ja vaadata päikeseloojangut. Kiire SPA-ring, saunad ja bassein ning läksime õhtust sööma. Nagu tavaliselt, tellisime liiga palju süüa (kõik oli väga maitsev, muide) ning nagu sellest liiga paljust veel vähe oleks, võtsime ka magustoidud. Selgus, et meil ja Ambassadori restoranil on heast magustoidust täiesti erinev arusaam. Ning ka sellest, et kas šokolaadi mousse pähe ikka on sobilik šokolaadikeeksi serveerida.