Kolmapäev, 31. august 2011

Ilusad valed

De vrais mensonges, režissöör Pierre Salvadori

Prantsuse filmides on mingi omamoodi võlu, isegi kui neil teinekord sisu ei ole. Tõenäoliselt on see tingitud nii ilusatest linnapiltidest, alati romantilistena näidatud prantslastest kui ka üldiselt romantilistest teemadest. Isegi Audrey Tautou, kelle rollid on üksteisega äravahetamiseni sarnased, on armas :)

Ilusalongi omanikust Emelie saab ühel päeval anonüümse armastuskirja, mille ta esimese hooga prügikasti viskab. Hiljem otsib ta selle välja, kirjutab ümber ning saadab oma emale, kes pole neli aastat tagasi teda mahajätnud mehest ikka veel üle saanud. Kuna aga eksmees tahab kiirelt lahutust, arvab Emelie, et salajane austaja tõstaks ema tuju piisavalt ning uudis lahutuse ametlikust vormistamisest ei mõjuks talle hävitavalt. Kirja saatmisega algatab ta aga hoopis segaduste ahela. Aga nagu romantilise filmi puhul ikka, lõpeb kõik hästi :)

Teisipäev, 30. august 2011

Õunabiskviitkook


Tõeliselt mõnus õunakook, mis maitseb ühtemoodi hästi nii kuumalt koos vaniljejäätisega kui ka järgmisel päeval.

Vaja läheb:
2 muna
2 dl suhkrut
3 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
50 gr võid
pool tl vanillisuhkrut
2 suurt või 3 keskmist õuna

Koori ja tükelda õunad, määri vorm võiga. Antud kogusest piisab ca ühe keeksi/leivavormi jaoks.
Sulata või ja jäta jahtuma. Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks. Sõelu peale omavahel segatud jahu, vanillisuhkur ja küpsetuspulber ning sega ettevaatlikult läbi. Tõsta paar supilusikatäit tainast eraldi kaussi ning sega seal piima ja sulatatud võiga. Kalla saadud segu munavahu peale ning sega ettevaatlikult. Sega tasakesi hulka ka õunatükid. Vala taigen vormi ning küpseta eelsoojendatud ahjus 175C juures 50 minutit kuni tund.

Retsepti võtsin harilikust pliiatsist.


Limonmisu

Minu armastus tiramisu vastu sai alguse teisest portsust. Esimese sõin õnnetul kombel Controventos, kus mulle jäi algselt ekslik mulje, et tiramisu ongi kuivavõitu maitsetu tordilõik. Läks mõnda aega mööda, enne kui ma katsetasin ise tiramisu tegemist ja sõin seda seega teist korda. Tegin tookord klassikalist tiramisut espresso, brändi ja rohke kreemiga. Vaatamata sellele, et ma kasutasin ettenähtud savoiardi asemel keelekese küpsiseid (tõenäoliselt tingis selle toona Rimis valitsenud kaubapõud), oli tulemus mõnusalt värske, kohvist mahlaste küpsiste ja õhulise kreemiga. Sellelesamale retseptile jäin ma truuks pikaks ajaks :) Vaid keelekese küpsised said asendatud õigetega. Hiljuti sattusin aga Swirl and Scramble'is nägema limoncelloga tiramisu retsepti, mis tundus hea mõte proovimiseks. Võtsin üht-teist tema retseptist, osa oma klassikalise tiramisu retseptist, lisasin veel rohkem sidrunit ning tulemuseks oli mõnusalt hapukas sidrunimagustoit :)


Vaja läheb:
2 sidrunit, mahl ja riivitud koor
200 ml vett
50-100 ml suhkrut (vastavalt maitsele)
ca 25 savoiardi küpsist
5 cl limoncellot
2 munakollast
50 ml suhkrut
250 gr mascarponet
100 ml vahukoort
pool tl vanillisuhkrut või 1 tl vanilliekstrakti
3 tl hakitud pistaatsiapähkleid


Vala sidrunimahl, vesi ja suhkur potti, lase keema tõusta ning keeda kümmekond minutit. Jäta jahtuma.
Vahusta munakollased koos 50 ml suhkruga tugevaks vahuks ning sega hulka mascarpone, pool limoncellost, riivitud sidrunikoor ja vanill. Vahusta eraldi nõus vahukoor ning sega ka see ettevaatlikult munasegu sisse.
Sega jahtunud sidrunisiirupi sisse ülejäänud limoncello, kasta saadud segu sisse ükshaaval pool savoiardi küpsistest ning kata nendega vormi põhi. Pane küpsistele pool kreemist ning seejärel teine kiht sidrunisiirupilisi savoiarde. Määri peale ülejäänud kreem. Kata vorm kilega ning jäta vähemalt üheks ööks külmkappi.
Enne serveerimist puista peale hakitud pistaatsiapähkleid.

Pühapäev, 28. august 2011

Marokopärased pannkoogid


Konkreetsele retseptile ma siinkohal viidata ei oskagi, sest pannkoogid valmisid väga mitme erineva retsepti põhjal :) Mõnusa pähkli- ja siirupitäidisega pannkoogid sobivad hästi nädalavahetuse pealelõunasse, kus tahaks tassi espresso kõrvale magusat ampsu. Tavapärasest pisut suurema ajakulu tõttu ei ole nad hommikusöögiks just kõige parem valik.

Taigna jaoks läheb vaja:
1 tass jahu
2 spl jogurtit
1 spl pärmi
1 tass sooja vett
1 tl suhkrut

Täidise jaoks läheb vaja:
hakitud pähkleid (pistaatsia, kreeka, metspähkleid) või mandleid
pool tassi suhkrut
veerand tassi vee ja laimimahla segu

Keeda veest, suhkrust ja laimimahlast siirup ning jäta jahtuma.

Sega pärm, suhkur ja pool tassi sooja vett omavahel ning jäta kümneks minutiks taldrikuga kaetult seisma. Teises kausis sega jahu ja sool ning lisa hulka jogurt ja lahustunud pärm. Sega tainas läbi ja jäta pooleks tunniks sooja kohta kerkima.

Sega hakitud pähklid jahtunud siirupiga.

Enne kookide praadimahakkamist sega tainas korra veel läbi. Prae ca 15 cm läbimõõduga pannkoogid ühelt poolt ilusti kuldpruuniks kuni pealmine, praadimata pool enam ei läigi ja kook on läbi küpsenud. Tõsta koogid taldrikule. Pane iga koogi keskele pisut täidist ning vajuta koogid poolkuu-kujuliselt kokku. Suru servad näppudega üle, et need lahti ei läheks.

Serveeri vastavalt soovile kas mee, vahtrasiirupi, jogurtiga või üldse ilma täiendavate lisanditeta.


Esmaspäev, 22. august 2011

Prantsuse naudingud

Peter Mayle – Prantsuse naudingud

Ma ei suuda kuidagi vastu panna Lõuna-Euroopa toidu- ja veiniraamatutele. Prantsuse naudingud on järjekordne mõnusa huumoriga toredatest inimestest, suurepärastest söökidest, rohkest veinist ja võrratust riigist kirjutatud raamat.

Mayle suudab isegi konnakoibadest nii kirjutada, et ainuüksi nende proovimiseks oleksin valmis hetkega pileti Prantsusmaale broneerima. Rääkimata juustudest, tigudest ja Bordeaux veinidest. Viimaste osas nendin järjekordselt fakti, et kui keegi kirjutab kohast, kus ma käinud olen (ja teeb seda heakskiitvas võtmes), siis äratundmisrõõm annab juba poole raamatu positiivsest efektist.

Pühapäev, 21. august 2011

Rumal pöörane armastus

Crazy, Stupid, Love, režissöörid Glenn Ficarra, John Requa

Olles ligi pool aastat näinud kinos selle filmi treilereid, läksin filmi vaatama väga suurte ootustega. Õnneks saan üle pika aja öelda, et ootused enam-vähem isegi õigustasid ennast. Kui välja jätta klišeelik koolilõpukõne filmi happy end'i raames ning lõpus tekitatud seebiooper, siis üldjoontes oli film täitsa tore.

Otse koolipingist abiellunud ning lapsed saanud abielupaar läheb 25 abieluaasta järel lahku. Mees, kes pole kunagi väljas käinud, flirtinud, tüdrukuid/naisi koju viinud, on ühtäkki situatsioonis, kus ta seda teha ei oskagi. Baaris kohatud juhuslik noormees asub appi, valib talle välja uued riided, soengu ning jagab lantimisnippe. Hakkavad tekkima armuhulknurgad, juhusuhted, armukadedus, kahetsemine ja ootamatute sugulussidemete selgumine. Lõpuks leiavad nad kõik oma õnne :)

Mesilaste salajane elu

Sue Monk Kidd – Mesilaste salajane elu

Mul seisab see film vist juba paar aastat riiulis, aga vaatamiseni ei ole jõudnud. Kuna mulle meeldib kombinatsiooni raamat + film puhul raamat enne läbi lugeda, siis ehk ongi alles nüüd kätte jõudnud õige aeg filmi vaatamiseks.

Raamat mulle meeldis, oli hästi kirjutatud ja mida lõpupoole, seda raskem oli käest panna. Pinget kruviti ka ühtesoodu ettetulevate vahejuhtumitega – Zacki arreteerimine, mee loopimine kuni lõpuks mineviku selgitamine ja sellega leppimine.

Toimetajale ütleks, et nimede puhul tuleb järjepidev ühtemoodi kirjutamine ainult kasuks – Zach/Zack ja Greeni/Greenie ei ole head stiilinäited korralikust toimetajatööst.

Teisipäev, 16. august 2011

Halb õpetaja

Bad Teacher, režissöör Jake Kasdan

Olgu, see film pole NII halb, et paigutada samasse kategooriasse kui Vampiirid imevad ja Punamütsike, aga ega ta neid nüüd väga suurelt ei edesta ka. Veniv ja isegi Hollywoodi kohta sisutu film. Kohustuslik happy end oli ka.

Esmaspäev, 15. august 2011

Minu Bollywood

Ragne Jõerand – Minu Bollywood

Ma tean, ma ütlesin, et Minu-sarjast ma ei plaani siin eriti kirjutada, aga antud juhul see raamat siiski "väärib" eraldi sõnavõttu. Kasvõi juba selleks, et äkki mõni jätab siis raamatu ostmata.

Mul ei ole Minu-sarja osas erilisi illusioone, isegi kui mõned viimati loetud raamatud (Horvaatia, Amsterdam, Guatemala) on mõnevõrra paremad olnud kui üldine keskmine tase, aga Minu Bollywood suutis sellele vaatamata mind üllatada. Kui siiani on sari ennast määratlenud kui kogemuslik reisikirjandus, siis millisena võiks seda kirjeldada pärast Bollywoodi ilmumist? Reisiraamatuga pole sellel väljaandel midagi pistmist, antud "armastuslugu" oleks võinud toimuda ükskõik, millises riigis. Abielus mehi lüüakse üle igal pool, armukesi peetakse igal pool. Ainult kahenaisepidamist ei saa just väga paljudes riikides ette tulla. Kogu sellele suhtedraamale taustaks oli nii kümmekond lehekülge Indiat. Aga arusaadavalt see ei olnudki raamatu eesmärk. Kui autor tahtis oma loo endast välja saada, kirja panna, siis oleks võinud seda teha ju lühemas vormis ja ajakirjas "Saladused". Kui see endiselt ilmub.

Kas algselt reisikirjandusena planeeritud sarjast saab nüüd lihtsalt "kogemuslik sari"? Ning varsti on võimalik lugeda ka luhtaläinud armastusest Venetsueelas või armukeseks olemisest Abu Dhabis?

Update 22.08: Kuna ma Petrone Prindi FB lehel, kuhu nad mu postitust linganud on, kommenteerida ei saa, siis lisan oma "kommentaari" siia.

Mina ei kritiseerinud autori elu (kuigi ma ei pea ka õigeks sellise eluviisi üle nii uhke olemist, et sellest lausa raamat kirjutada), vaid just seda, et MIKS sellest raamat kirjutada? Kellele see midagi peale autori enda, kes sai oma probleemide paberile panemisega need võib-olla mõnevõrra kergemaks, andis? Indiahuvilistele? Tõenäoliselt mitte. Intriigijanustele? Arvatavasti. Muide, see "armastuslugu" polnud isegi romantiline, mulle ei jäänud lugedes kordagi muljet, et tegemist oleks selle ainsa ja õige leidmisega, kõikevõitva armastusega. Pigem oli tegemist jalgu trampiva ja abiellumist nõudva naisterahvaga, kes sai kogu (raamatu) olustikku ja meeleollu sobivad kiirpulmad.

Sama postituse all ütles Epp välja selle, et Minu-sari pole kunagi olnud vaid reisiraamatute sari. Aga milleks siis üldse see riik või linn sinna kaanele kirja panna kui reaalselt ei tea lugeja kunagi, mida ta saab? Kas toreda ülevaate sellest, kuidas mõni eestlane kuskil teises maailma otsas hakkama saab või loo sellest, kuidas keegi abielumehe armukeseks ja hiljem teiseks (või kolmandaks?) naiseks hakkab või oma narkosõltuvust ravib (tagantjärele olgu Kolumbia kiituseks siiski öeldud, et seal raamatus oli siiski ka Kolumbiat sees)...

Ma kritiseerin kirjastust, mis otsustas senini siiski pigem reisiraamatute sarjas välja anda kellegi haledavõitu suhtedraama.

Pühapäev, 14. august 2011

Eesti maja

Krister Kivi – Eesti maja

Autoril oli järjekordne kriis ning parimaks plaaniks osutus leida ümbermaailmareisile mingi ühendav lüli erinevates asukohtades (milleks osutus Eesti majade ja välismaal resideerivate eestlaste külastamine), vormistada see komandeeringuna ning kaubelda erinevatelt lennufirmadelt ja hotellidelt välja võimalikult palju tasuta lennukipileteid ja ööbimisi hotellides.

Paraku tuleb nentida fakti, et kriisist ta selle reisiga üle ei saanud, sest raamat väljendas autori erakordset tülpimust Eesti majade, tüdimust eestlastega suhtlemise ja pidevat rahulolematust nii hotelli- kui pardateeninduse osas. Kui tegemist ei oleks olnud reaalselt eksisteerivate inimestega, oleks võinud jutt kohati isegi humoorikas tunduda, kahjuks tekitas see antud juhul siiski piinlikkust ja oli valdavalt põhjendamatult ebaviisakas. Kust võtab keegi endale õiguse öelda teise inimese kohta, et too näeb välja nii, et sobiks pigem Võrumaa lautadesse (täpset sõnastust kahjuks ei mäleta ning raamatut pole enam käepärast, et kontrollida).

Lisaks ei mõista ma suhtumist, et kõik turbaneid kandvad inimesed on enesetaputerroristid (ei olnud naljakas, isegi kui sellena mõeldud oli) ning seda, et meessoost autoril pidevalt nutumaik suus oli (näiteks, kui tänaval kaks transseksuaali ligi ajasid).

Üksikud lõigud raamatust, mis enamasti kirjeldasid kohalikku olustikku ja inimesi, olid siiski lõbusad ning mul on kahju, et neile järgnes vahetult järjekordne tüdinenud Eesti maja külastus ebaviisakustega vastuvõtja aadressil. Kui välja jätta kõik eestlastega seonduv, siis ülejäänud paarkümmend lehekülge annaksid meelelahutusliku reisikirjanduse mõõdu välja küll.

Reede, 12. august 2011

Säravad


Kõik kingituseks :)

Teisipäev, 9. august 2011

Koka rännakud

Anthony Bourdain - Koka rännakud

Täiesti suurepärane raamat reisimisest ja söömisest. Nagu blogilugejad aru on saanud, on tegemist ka minu ühtede lemmiktegevustega :) Eriti tore üllatus oli raamatust lugeda just neist kohtadest, kus ma isegi käinud olen. Olgem ausad, ma pole väga palju reisinud, ja kui Venemaad mitte arvestada, siis Euroopast väljas olen käinud vaid kolmel korral. Aga erinevaid gurmeereisiraamatuid lugedes avastan ikka ja jälle, et suures osas autori poolt väisatud linnades ja riikides olen minagi olnud. Ja tavapäraselt ka imelisi toite söönud. Seekord kattusid meil Mehhiko, Kambodža, Vietnam, Prantsusmaa, Hispaania/Baskimaa, ja Venemaa. Lisaks eelpoolmainitutele käis Bourdain veel Jaapanis, Ameerika Ühendriikides, Marokos ja Portugalis. Neist kahe esimese osas puudub mul küll huvi, aga Maroko ja Portugal on tulevaste sihtkohtadena juba mõnda aega kirjas olnud :)

Raamat algas Vietnamis ning peale igat riiki pöördus tagasi Vietnamisse. Aga ilmselgelt on Vietnami köök oma Pho tänavasupi ja värskete kalade ning mereandidega seda ka väärt. Kuna kogu reisi jooksul oli Bourdainil kaasas teletiim ning hiljem lasti eetrisse ka vastav sari, siis lisaks suurepärastele söögikordadele tuli tal süüa ka ekstra filmivõtete jaoks. Näiteks kallist linnupesasuppi või eakat iguaani. Ja kõik need lood on kirja pandud läbi mõnusa huumori.

Tibetan sky


Tellitud. Ülejäänud uued kõrvarõngad on poes.

Pokaalid


Kui teised blogivad täikadega seoses enamasti oma müügikogemusest, siis mina kirjutan hoopis ostudest :) Viimati sain omale need ilusad pika jalaga Tšehhi pokaalid. Suuruse järgi arvan, et mõeldud on äkki portveini jaoks, aga puuviljasalat sobis sinna ka ilusti sisse ;)

Esmaspäev, 8. august 2011

Kohevad õunapannkoogid


Siiani on minu pliidil valminud enamasti õhukesed crepes'i tüüpi ülepannikoogid. Seekord otsustasin aga VeganYumYumis silma hakanud imeliste kohevate õunapannkookide kasuks ning ei pidanud pettuma. Pannkoogid tulid mõnusalt õhulised, krõmpsuvate, kergelt hapukate õunaviiludega. Tainas tuleb küll eelmisel õhtul valmis teha, aga puhkepäeva hommikul oskad seda hinnata, et kogu "vaev" on panni pliidile tõstmises, õuna viilutamises ja kookide praadimises. Algset retsepti muutsin natuke lähtuvalt sellest, et mul puudus vajadus järgida veganite retsepti ning teha pannkooke sojapiimaga.

Kaheksa keskmist mõõtu pannkoogi jaoks läheb vaja:
1 tass jahu
1,5 tl kuivpärmi
noaotsaga soola
1 tl suhkrut
0,75 tassi piima
1 spl õli
1 muna
1 õun (või banaan)


Sega omavahel kuivained ning lisa seejärel ka piim, õli ja muna. Sega ühtlaseks. Kata kauss või blender kilega ning pane külmkappi. Hommikul tõsta külmast välja, samal ajal kui tainas toatemperatuurile soojeneb, viiluta õun ning pane pann pliidile. Vastavalt soovile prae kas õliga või ilma. Mina võtsin ühe koogi jaoks ca 2,5 spl tainast ning ajasin lusikaga pannil natuke laiali, et koogid õhemad tuleksid (vajadusel võid taigna sisse veidi piima lisada, kui liiga paks tundub). Laota küpsemata poolele õunaviilud ja prae mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Serveeri mee või vahtrasiirupiga.

Kolmapäev, 3. august 2011

India vürtsköömne-mündijook


Mõnusalt värske ja kerge aasiapärase maitsega jahutav suvejook.

Vaja läheb:
peotäis värsket münti
2 laimi mahl
0.5 tl jahvatatud vürtsköömneid
2 tl suhkrut
külma mineraalvett
purustatud jääd

Pane münt ja laimimahl blenderisse ning püreesta. Hõõru saadud püree läbi sõela. Lisa jahvatatud vürtsköömned ja suhkur.
Pane purustatud jää kõrgesse klaasi ning vala peale mündi-vürtsköömnejook. Täida klaas gaseeritud veega.

Retsepti võtsin Nami-namist.

Arbuusikarri


Sama kaua, kui mul on olnud Camellia Panjabi kokaraamat 50 imelist India karrit, on mul olnud isu sealse arbuusikarri järele. Aga tavaliselt on siin see küpsete arbuuside aeg nii lühike, et alati saab arbuus enne otsa kui jõuaks seda kuhugi toidu sisse sokutada.

Vaja läheb:
veerand suurt arbuusi
1 tl tšillipulbrit
näpuotsatäis kurkumit
0,5 tl jahvatatud koriandrit
1 küüslauguküüs
soola
õli
0,25 tl vürtsköömneid
suhkrut (soovi korral)
2-3 tl laimimahla

Lõika arbuus lahti, eemalda seemned ning lõika viljaliha kuubikuteks. Püreesta klaasitäis arbuusikuubikuid koos küüslaugu, kurkumi, koriandri ja soolaga. Kuumuta pannil õli, lisa vürtsköömned, 20 sekundi pärast arbuusisegu ning lase vaiksel tulel haududa kuni vedelik on vähenenud. Lisa suhkur, laimimahl ja lase veel minutijagu keeda. Lisa arbuusitükid ning küpseta madalal kuumusel 3-4 minutit.

Esmaspäev, 1. august 2011

Autod 2

Cars 2, režissöörid John Lasseter, Brad Lewis

Dokumentalistika mõttes kirja pandud, et film on vaadatud.

Mustsõstra-martsipanikook


Pehme ja kreemine, mahlaselt ja magusalt mustsõstrane ning mandliselt martsipanine ricottakook sooja suveõhtusse.

Vaja läheb:

100 gr. võid
3 dl jahu
paar spl vett

tops ricottakreemi
pakk hapukoort
ühe sidruni riivitud koor
martsipani
3 dl mustsõstraid
soovi korral suhkrut
1 tl vanilliekstrakti
2 muna
2 tl maisitärklist

Tee jahust, võist ja veest muretaigen ning suru vormi põhja. Pane pooleks tunniks külma ning eelküpseta seejärel 200 kraadi juures 15 minutit.

Haki martsipan ning kata küpsetatud koogipõhi mustsõstarde ning hakitud martsipaniga.

Sega munad, suhkur, ricotta, sidrunikoor, hapukoor, suhkur, vanill ja maisitärklis omavahel ning vala ettevaatlikult marjade ja martsipani peale. Küpseta 180 kraadi juures ca 45 minutit.