Reede, 30. aprill 2010

Pärnaõies



Tallinn,
30.04.2010

Raamatukuu aprill 2010

James Eckardt - The Year of Living stupidly: Boom, bust and Cambodia
John Grogan - Marley ja mina

Sonia Rossi - Fucking Berliin

John Grisham - Edasikaebus

Brigid Keenan - Diplomaatiline pagas

Ave Ungro - Minu Kolumbia

Kolmapäev, 28. aprill 2010

Baba ghanoush - baklažaanipasta


Heidi Vihma kiitis hiljuti Äripäevas Tallinna vanalinnas avatud Lähis-Ida köögiga kohta El Pasha. Kuna ma endiselt suhtun tema kiidetud kohtadesse väga suure eelarvamusega, siis tundus hea mõte artiklis kiidetud baklažaanipastat hoopis ise kodus teha.

Küpseta baklažaani grillahjus kuni pehmenemiseni (30-45 min), jahuta, koori, nõruta või pigista suurem vedelik välja ning peenesta (loomulikult tasuks seda käsitsi teha, aga mina tegin köögikombainis ja tuli ka väga hea), lisa paar supilusikatäit sidrunimahla, 1-2 purustatud küüslauguküünt, 2 supilusikatäit tahhiinipastat ja paar supilusikatäit oliiviõli. Sega kõik ühtlaseks. Serveeri pitaleiva või naaniga.

Tallinn,
28.04.2010

Kõrvitsamoos sidruni ja ingveriga


Ca kilo kooritud ja kuubikuteks lõigatud kõrvitsa kohta võta üks sidrun, 50-80 grammine jupp ingverit, pool kilo moosisuhkrut ja 2 dl vett. Riivi sidrunikoor ning eemalda seejärel valge koorealune osa sidrunilt ning haki sidruni sisu väikestest tükkideks. Riivi ingver ning keeda kõrvitsatükid koos hakitud sidruni ja inveriga pehmeks. Keeda algul kaane all ning hiljem ilma kaaneta, et üleliigne vesi saaks aurustuda. Kui kõrvits on pehme, tambi kõik ühtlaseks, lisa suhkur ja riivitud sidrunikoor ning keeda veel kümmekond minutit.

Retsept nami-namist.

Tallinn,
28.04.2010

Korilus


Ma olin karulauguaega oodanud juba eelmise aasta maikuust alates. Nüüd on käes :) Järjekordne korilushooaeg algas.

Salat karulaugust, ricottast, tomatist, mangost, röstitud seedriseemnetest, laimimahlast ja oliiviõlist.

Tallinn,
26.04.2010

Pealesunnitud liikluseeskirja rikkumine

Juba mõnda aega sunnib Tallinna liikluskorralduse eest vastutav isik mind Kristiine keskuse ees liikluseeskirja rikkuma. Viaduktipoolne foor toimib keskusepoolsel teepoolel ilusti, inimesed saavad kõnniteelt ohutussaarele. Aga sealt edasisaamine on raskendatud, sest roheline tuli võib tulla ja võib ka mitte tulla. Samal ajal selja taga töötab süsteem endiselt laitmatult ning rahvast järjest lisandub ohutussaarele (ega ma täpselt ei tea ka, kas seda ootamiskohta keset sõiduteed nimetatakse ohutussaareks või kuidagi teistmoodi). Kui pole tipptund, saab vahepeal punase tulega üle tee minna, kui on tipptund, siis tulebki need ca viis minutit ära oodata, kuni foor jälle roheliseks satub minema ning lõpuks õnnestub igati seadusekuuleka kodanikuna kõigest 6 minutiga tee ületada. Aga kui ei ole aega ega tahtmist iga õhtu viis minutit keset teed oodata? Või kui on vihmane ilm ning möödasõitvad autod pritsivad kahelt poolt pori? Alternatiivina ei tasu pakkuda ka tagasiminekut ning siis Sõpruse-Endla ristmiku ületamist, sest see võtaks vähemalt kümmekond minutit. Kristiine keskuse esine liikluskorraldus ei paista silma erilise jalakäijasõbralikkusega.

Selliseid foore on Tallinnas veel. Näiteks Mustamäel, kus hommikuti üks ja õhtuti teine foor ei lähe autodele mõistliku aja jooksul roheliseks. Kas tuleks hakata kasutama mõnda muud marsruuti või oodata kuni kell 22 foorides kollane tuli vilkuma hakkab? Kui just ei ole valmis järjekordselt eeskirja rikkuma.

Ja kui juba liikluskorralduse peale jutt läks, siis veel üks teema - Tallinnas on lugematu arv kohti, kus täiesti ootamatult lõpeb ära kõnnitee. Kas sealt alates on lubatud jalakäijal kõndida sõiduteel (näiteks Tehnika ja Herne tänaval) või tuleb edasi liikuda murul? Kui selline olukord on igapäevasel marsruudil, siis oskavad kõik sellega arvestada, aga näiteks hiljuti sattusin Herne tänaval täiesti ootamatult olukorda, kus kõnnitee asemele tekkis porisevõitu muru.

Teisipäev, 27. aprill 2010

Lohetätoveeringuga tüdruk, kolmas osa

Luftslottet som sprängdes, režissöör Daniel Alfredson

Hoiatan ette - lõpu räägin ära :)

Kolmas, viimane ja ühtlasi ka kõige nõrgem film triloogias. Kõik kolm filmi olid väga pikad ja üsna kaootilised ning kolmanda osa juures hakkab see juba vaikselt ära väsitama. Ei olnud ka enam sellist pinget ega põnevust, mis veel teises osas igati kaasa elama pani.

Kui esimene osa oli iseseisev film, kus Mikael läks lahendama ammust kuritegu ning selle käigus tutvus Lisbetiga, kelle minevikust kuritöö uurimise taustal natuke infokilde jagati, siis teist ja kolmandat osa enam kui iseseisvaid vaadata ei saa, sest tegemist oli Lisbethi mineviku ja oleviku lahkamise ja lahenduste/väljapääsude otsimisega.

Ma märgiksin ära veel selle, et Rootsi näitlejate hulgas on väga palju sarnaseid mehi. Iga kord kui mõni mees ekraanile tuli, oli mõneks ajaks segadus, et kas teda on juba korra näidatud ning kui on, siis kellega on tegemist.

Pealkirja ei suuda ma seostada ei filmi sisu ega ka lõpplahendusega. Mulle jäigi mõistetamatuks, kelle õhuloss seal siis purustati. St, et ainus õhuloss, mida seal nii oleks võinud nimetada, olnuks Lisbethi lootus paremale tulevikule, aga no see ei purunenud ju.

Pühapäev, 25. aprill 2010

Puhtulaiu meeleolu :)


Puhtulaid,
25.04.2010

Puhtulaiu sinililled





Puhtulaid,
25.04.2010

Puhtulaiu puud, seened ja kõrred





Puhtulaid,
25.04.2010

Puhtulaiu mustrid





Puhtulaid,
25.04.2010

Neljapäev, 22. aprill 2010

Kokaiin ja Kolumbia

Ave Ungro - Minu Kolumbia

Minu-sari võiks ideaalis koosneda reisikirjadest, mille lugemise järel tekib vastupandamatu soov külastada sedasama riiki, vaadata sedasama päikesetõusu ja hingata sisse viirukilõhna, süüa sedasama chilli con carnet just selles tänavarestoranis, kohtuda raamatust tuttavate inimestega ja kuulata neidsamu salsarütme. Nii nagu mul on tekkinud (või kasvanud) soov minna Tiibetisse (Alec le Sueur - Hotell maailma katusel), külastada Damaskuse vanalinna (Bridget Keenan - Diplomaadi naine), juua veini väikestes Itaalia mägikülades (Marlena da Blasi raamatud), külastada ravitsejat Balil (Elizabeth Gilbert - Söö, palveta, armasta) jne. Aga peale "Minu Kolumbia" läbilugemist leidsin ennast olukorras, kus mul on küll hea ülevaade autori alkoholi- ja narkootikumide tarbimise harjumustest, aga mitte riigist, mille nimi on kirjutatud raamatu kaanele - Kolumbia.

Raamat algas lahkumineku ja põgenemisega. So far so good, sest reisimine toimib haavade parandamisel hästi. Aga sealt edasi sain ma üsna palju lugeda õllest, mingil määral tööst õpetajana, üsna palju sõpradest, korterikaaslastest ja ohjeldamatutest pidudest, kolimisest, mõnest loodusretkest, uutest sõpradest uues linnas, kokaiinist ning selle üledoosist. Mitte midagi inimeste igapäevaelust, toitudest, vaeste ja rikaste eripäradest, loodusest ja küladest-linnadest (va. kaks vulkaanikülastust ja paari linna kirjeldus).

Ja ülbe suhtumine hämmastab mind ka. Kuna palk on väike, siis leppigu kolleegid katoliiklikus koolis tema riietusega, mis koosneb katkise säärega teksadest ja Lolita-kirjadega t-särgist? Minu jaoks on mõistetamatu, kuidas õpetaja sellises riietuses üldse klassi ette läheb. Ja "Jesus is a fashion guru" kirjaga särki ei oleks ma nõus ka kodus kandma.

Raamatu algus oli vaatamata rohkele õllele siiski täiesti loetav, sest lisaks pidudele ja ebasümpaatsetele korterinaabritele sattus aeg-ajalt sisse ka huvipakkuvat informatsiooni. Teine pool sisaldas valdavalt kokaiini ja pidutsemist. Ja ühte jalgpallipeatükki.

Kui raamat oleks alanud selle peatükiga, millega ta lõppes, siis ma poleks seda lugema hakanudki. Ma tean, et ma ei suuda kunagi mõista inimest, kes tuleb Lõuna-Ameerikast ning esimese asjana sööb bussijaama sööklas hakklihakastet ning nimetab seda isegi maitsvaks. Mul läheb peale ükskõik kui pikka või lühikest reisi nädalaid enne kui ma suudan mõnda taolisse sööklasse sisse astuda...

Parimaks osaks nimetaksin siiski iga peatüki alguses soovitatud muusikat, mille hulgast võib täitsa häid asju leida :)

Kolmapäev, 21. aprill 2010

Pokaalisõrmused




Kõrvarõngad ja pokaalisõrmused :)

Tallinn,
21.04.2010

Pühapäev, 18. aprill 2010

Lilleline linn


Sinililled Tabasalus ja märtsi- ning lumikellukesed Tallinnas.

Tabasalu,
17.04.2010
Tallinn,
18.04.2010

Diplomaatiline pagas

Brigid Keenan - Diplomaatiline pagas

Ajakirjanikuna töötav Brigid abiellus diplomaadiga, mehega, kelle elu möödus suuremalt jaolt erinevates välislähetustes. Raamatus kirjeldab ta läbi huumoriprisma järgnevaid aastaid, mis olid täis naljakaid juhtumeid, libastumisi, uusi tutvusi, sõpradest lahkumisi, laste saamist ja nende kasvamist ning pidevaid kolimisi. Kõiki ta reise saatsid erinevad hirmud, mis aja jooksul vaid kasvasid - lennuhirm, hirm surra kanalisatsioonikaevus jne. Neil reisidel kohtusid nad väga värvikate inimestega ning isegi kriitika jõudis lugejani naljadena.

Tõlge oli hea, kuid raamatus pidevalt esinev ajaline kaos häiris. Ma tahan tõsielulood alati ajaliselt enam-vähem õigesse perioodi paigutada, et tausta omale paremini ette kujutada, aga siin oli kas mõtlematult või taotluslikult tekitatud korralik ajaline segadus. Nii näiteks veetsid nad Damaskuses viis aastat ning Damaskuse peatüki alguses olid üheksakümnendad, peatüki lõpus aga aasta 1977.

Kirjastiil meenutas muide Kirjad-kodumaale-Katut.

When in Rome

When in Rome, režissöör Mark Steven Johnson

Algselt oligi plaanis reede õhtul hoopis seda filmi vaadata, aga kuna täiesti ootamatult tõstis Cinamon selle pealelõunasele ajale, siis jäi vaatamine nädalavahetuse peale.

Beth korjab Roomas õe pulmas olles armastuse purskkaevust välja peotäie münte ning paneb seega kõik mehed, kes need sinna visanud olid, endasse armuma. Vaatamata sellele, et üks viiest ka talle endale meeldib (ülejäänud neli on friigid), ei suuda ta uskuda, et see võiks midagi tõelist olla ning kahtlustab, et tegemist on maagiaga. Õnneks ei anna Nick väga kergelt alla :)

Ilus ja armas romantiline komöödia, kus tegevust toimub vaheldumisi Roomas ja NYCs.

Reede, 16. aprill 2010

Pearahakütt

The Bounty Hunter, režissöör Andy Tennant

Ma käin liiga tihti kinos, ma olen kõiki treilereid nii palju näinud, et ma olen neist täiesti tüdinenud.

Film oli ka jama, treileris, mida ma olin eelnevalt vähemalt 10 korda näinud, näidati kõik paremad kohad juba ära.

Ma ei tea, mis žanri see film kuuluma peaks, aga üldiselt oli tegemist ebaõnnestunud komöödilise action-paroodiaga.

Aga vähemalt oli visuaalselt hea - Gerald Butler on endiselt silmale hea vaadata :)

Neljapäev, 15. aprill 2010

Kuidas taltsutada lohet

Kuidas taltsutada lohet, režissöörid Dean DeBlois ja Chris Sanders

Peale Alice'it lootsime, et nüüdsest ongi võimalus vaadata animatsioone ka originaalkeeles, aga selgus, et olime liialt naiivsed. Lohemultikas oli taas dubleeritud eesti keelde, lisaks oli võimalik valida ka venekeelne seanss. Aga mitte inglise keeles.

Samas oli tegemist üsna kummalise multikaga, nii, et hetkel ei oskagi arvata, kas ja kui palju hullemaks pealelugemine seda tegi. Kriiskav Astrid igal juhul kriipis kohutavalt kõrva.

Lastemultikas see selgelt ei olnud, seega jääbki arusaamatuks ka pealesunnitud dubleerimine (mida mõne multika puhul võiks põhjendada sellega, et lapsed ei oska/jõua lugeda). Saalis istuvad lapsed nihelesid ja ajasid juttu, veel tükk aega peale filmi nuttis üks väike tüdruk isa süles. Film ise oli visuaalselt üsna sünge ning täiesti napaka lõpuga - miks see noor poiss jalast ilma jäi ja kuidas see üldse juhtus? Minu meelest kukkus ta vette ja sel ajal oli suur lohe juba ära põlenud ning kui see hambutu lohe ta välja tõi, siis oli jalg juba läinud.

Ainus positiivne asi oli see, et osad lohed käitusid nagu kassipojad, väga armas :)

Mingi jama oli ka prillidega, klaasid oleksid nagu määrdunud olnud. Ja see polnud nii ainult minu omadega.

Kolmapäev, 14. aprill 2010

Edasikaebus

John Grisham - Edasikaebus

Ma ei tee enam kunagi seda viga, et loen lõpu ette ära. Tavaliselt on Grishami raamatud põnevad ning panevad kaasa elama, seekord, teades lahendust, lihtsalt kulgesin lugemisega viimase leheni. Ja lõpp polnud tore ka.

Ma olen hakanud tähele panema, et Grisham lõpetab oma põnevikke viimasel ajal novellistiilis - pikk teemaarendus ja siis kiire kokkuvõte paaril lehel.

Raamat ise oli taas pilguheit Ühendriikide õigussüsteemi telgitagustesse ning räpastesse mängudesse, mis seal toimuvad.

Teisipäev, 13. aprill 2010

Spargel ja mangomisu


Spargel jamoni ja parmesaniga ja mangomisu, mida tavapärasest tiramisust eristab vaid lisatud mangopüree :)

Tallinn,
13.04.2010

Esmaspäev, 12. aprill 2010

Vaarika-ricottakook


Uskumatult hea ja lihtne kook, järgmisel päeval maitses isegi paremini ja kreemisemalt.

Põhja tegin mangotordist tuttavate trühvliküpsiste, dominoküpsiste ja võiga. Kate on pärit Aeda blogist (põldmarjad asendasin vaarikatega): sega 250 grammi tervisericottat ja 250 grammi mascarponet, lisa 0,5 - 1 dl suhkrut, 2 muna, natuke vaniljet ja poole sidruni mahl. Pane eelküpsetatud põhjale ca 200-300 grammi vaarikaid, vala peale kohupiimasegu ning küpseta 170 kraadi juures ca 40-45 minutit.

Tallinn,
11.04.2010

Karamellid :)




Tallinn,
12.04.2010

Pühapäev, 11. aprill 2010

Samuel


Tallinn,
10.04.2010

Laupäev, 10. aprill 2010

Ricottapannkoogid sidruni ja mangoga


Viimase aja lemmikud. Eriti sobivad nädalavahetuse hommikutesse :) Ning on heaks kiidetud ka teiste sööjate poolt.

Ühe inimese kohta - sega üks muna ca poole karbitäie tervisericottaga, lisa paar kuhjaga teelusikatäit jahu, natuke soola ja suhkurt, pigista sisse sidrunimahla ning soovi korral lisa ka paar teelusikatäit mangopüreed. Prae kuumal pannil paksud lusikapannkoogid ning peale taldrikuletõstmist pigista peale veel natuke sidrunimahla. Serveeri moosiga.

Krõõt



Lisaks kadriorulastele on nüüd ka põhja-tallinlastel oma väike toidupood-kohvik, mis müüb põhilisi toiduaineid kohalikelt väiketootjatelt ning pakub kohvikus värskeid quiche, pirukaid ja kooke.

Krõõt asub Paldiski mnt - Toompuiestee ja Falgi tee ristmikul, kollases puumajas, sissepääs hoovi poolt. Hetkel on seal mahlasid, korralik valik rukkileiba, õunu, kartulit-kaalikat, maitserohelist, valmissalateid, kohupiima- ja jogurtitooteid ning juba mainitud küpsetisi. Järgmisel nädalal pidavat valik suurenema.

Minu jaoks on miinuseks vaid avamisajad, sest tööpäeviti enne kella kuut on sealt keeruline läbi jõuda.

Fucking Berliin

Sonia Rossi - Fucking Berliin

Ei olnud sobiv kirjandus päikeseliseks laupäevaks. 18-aastane Sonia kolib Itaaliast Berliini ning leiab üsna pea, et raha, mille ta teenib baaris või eraõpetajana töötades ei ole talle piisav ning läheb ülikooli kõrvalt alguses erootikaliinile, hiljem prostituudina tööle. Ta abiellub poolakaga, kes ka algul prostituudina töötab, hiljem aga Sonia teenitu peal elab.

Raamat peaks olema pilguheit Euroopa seksitööstusse, kuid annab eelkõige ülevaate sellest, kuidas sinna sattuda võib ning kuidas seal oma otsusel töötab nii üksikemasid kui ka pereinimesi. Kui ma varem arvasin, et Saksamaale prostituudiks sattunud Ida-Euroopa tüdrukud on sinna petetud ning neid hoitakse seal vastu nende tahtmist, siis peale selle raamatu lugemist võib arvata, et enamus on sinna ise läinud ja seetõttu, et tahavad omale rohkem lubada kui kassapidaja palgast see võimalik oleks.

Reede, 9. aprill 2010

Midagi head

Sellest ajast, kui ma viimati läksin poodi, et "osta midagi head" õhtuse filmi kõrvale, on juba mõnda aega möödas ja ju seetõttu ma naiivselt, eelmine kord ununenud, poodi läksingi.

Mida osta Prismast, mis kvalifitseeruks heana, aga poleks saiatoode, kommid ega banaanid? Korralikku jäätist saada ei ole, maitsega tomateid samuti mitte, head juustu ei ole (tegelikult võib öelda, et juustu pole seal praktiliselt üldse), värsket kala (sidrunheinaga kiirelt ahjust läbi ja oleks sobinud küll) ega head soolakala pole. Suhteliselt häid oliive on, aga nende järele polnud ka isu :) Poest tulin ära kolme apelsini (värske mahla jaoks) ja Nopri rosina-kohupiimakreemiga.

See on siis kõik, mis peaks kompenseerima kahte üritust täna õhtul, mis ma ära jätsin, sest ma olen lihtsalt liiga väsinud neil osalemiseks.

Kolmapäev, 7. aprill 2010

Marley ja mina

John Grogan - Marley ja mina
Marley and me, režissöör David Frankel

Lugesin läbi raamatu ja vaatasin kohe otsa ka filmi. Raamat oli armas lugu koerast ja tema perest, sisaldas nii lõbusamaid lugusid kutsikaea tempudest, tõsisemaid kui ta liiga palju pahandust tegi ja ka kurvemaid, kui Marley vananema hakkas ning suri.

Ma mõistan, et ka algajatel tõlkijatel võib tööd vaja olla. Või sugulastel. Aga no kui lastakse Faina Laksbergi sarnane raamatut tõlkima, siis võiks keegi teine sellele vähemalt põgusa pilgu hiljem peale visata. John kirjeldas raamatus, et Marley ei ulu kunagi. "Labradorid ei ulu ... Marley oli püüdnud ulguda kahel korral ... Pea kuklasse heidetud ... oli ta kuuldavale toonud kõige pateetilisema heli, mida ma eales kuulnud olen, aga kõlanud oli see pigem nagu kurgu kuristamine". Jah, ma saan aru, et Google Translator on tore vidin, aga tõlkijale soovitaks üles märkida, et pathetic tähendab ka haletsusväärset. Pateetiline eesti keeles aga ülevat, ülipidulikku, toretsevat. Ja siis märgiks veel seda, et seitse koera-aastat ei võrdu ühe inimese aastaga. Ülejäänud möödapanemisi ei jätnud meelde.

Film oli pealiskaudne ja kiire kokkuvõte raamatust ning jättis suuremalt jaolt täiesti ükskõikseks. Filmi parim osa oli Marley, keda oli rõõm vaadata.

Boom! Bust! and Cambodia!

James Eckardt - The Year of Living stupidly: Boom, bust and Cambodia

Ma arvasin järjekordselt, et tegemist on naljaka reisiraamatuga. Täpselt sellisega, mida ma armastan ja mida on tore vahelduseks lugeda. Ja vahelduse vahelduseks. Tegelikult raamat siiski näiteks Yakety Yaki ligi selles osas ei saanud.

Lugedes väsisin aeg-ajalt autori liikuvast eluviisist, rohketest nimedest ja ärarääkimata paljudest teemadest ära. Raamatu lõppedes tundus aga kokkuvõtlikult tegemist olevat täitsa nauditava kombinatsiooniga huumorist, pereelust, tai- ja kambodžalastest, poliitikast ja majandusest.

The years teach you much that days never knew

Shadows of the Sun, režissöör Brad Mirman

The sun set ... slowly, ignating the sky in fiery shades of red and orange. In the distance, dark clouds rolled over the horizon, riding the summer winds. Soon day will give way to night. And with it would come ... a silence that washes over everything.

Sunlight frames her body in a golden glow of honeyed light, while the wind dances gently through the long strands of her hair. Her face is strong, proud ... with eyes that don't easily give away their secrets. It's a face that doesn't call out, but softly beckons.

Mul on see film jälle olemas :) Sellised soojad lõunamaa filmid sobivad meeleolu tõstmiseks suurepäraselt meie kliimasse. Kirjanikud, Itaalia mägikülad, soe valgus, kruusateed, päikeseloojangud... Ja kirg. Kirglik suhtumine kirjutamisse, raamatutesse...

Paul



Tallinn,
05.04.2010

Teisipäev, 6. aprill 2010

Honeyblossoms


Tallinn,
06.04.2010

Esmaspäev, 5. aprill 2010

Nümfomaani päevik

Diario de una ninfómana, režissöör Christian Molina

Ma plaanisin seda filmi Artisesse vaatama minna, aga õnneks võeti see kavast enne maha kui ma seda teha jõudsin. Kuna film oli nüüd DVD-le jõudnud, siis ostsin ja vaatasin eile ära ka.

Film oli suuremalt jaolt "Las edades de Lulú" koopia, kuid oluliselt vähem provokatiivne. Sisutu film sellest, kuidas 29-aastane naine rikub seksisõltlasena ära kõik suhted, mis tal üldse on, armub siis mehesse, kes voodis teda ei rahulda ning üsna peal ka türanniks muutub ning peale erinevaid suhteid ja voodeid jõuab lõpuks välja bordelli, kus loodab oma unistused realiseerida. Peagi saab ta siiski aru, et ka see pole päris see, mida ta elult ootab.

Fantastiline härra Reinuvader

Fantastic Mr. Fox, režissöör Wes Anderson

Oodatult lahe film. Enam-vähem nii sürrealistlik kui ma ette kujutasin. Ja mulle kohutavalt meeldisid need nukud. Teretulnud vaheldus arvutigraafikale.

Kutsikaootus pani rebase naise oma mehelt võtma lubadust, et viimane jätab kanavarga ohtliku ameti ning otsib omale mõne ohutuma töö. Paar aastat elaski rebane ajakirjaniku igavat elu kuid siis sai temast taas seiklushimu võitu. Ta organiseeris kolm suurejoonelist vargust ning neile järgnenud farmerite kättemaksu ja seetõttu alanud sõja tõttu seadis ohtu nii oma pere kui ka ülejäänud metsa.

Üle pika aja käisime CC Plazas ja tegelikult ei tunne ennast seal üldse oodatud klientidena. Enne filmi on igal pool pikad järjekorrad, peale filmi lükatakse sind tagauksest välja ning tasuta tualetikülastusest peale neilt ostetud jookide tarbimist võid ainult unistada. Aga paraku rebaste kinos rebaste filmi ei ole.

Laupäev, 3. aprill 2010

Honeyblossom




Tallinn,
02.04.2010