kolmapäev, 28. aprill 2010

Pealesunnitud liikluseeskirja rikkumine

Juba mõnda aega sunnib Tallinna liikluskorralduse eest vastutav isik mind Kristiine keskuse ees liikluseeskirja rikkuma. Viaduktipoolne foor toimib keskusepoolsel teepoolel ilusti, inimesed saavad kõnniteelt ohutussaarele. Aga sealt edasisaamine on raskendatud, sest roheline tuli võib tulla ja võib ka mitte tulla. Samal ajal selja taga töötab süsteem endiselt laitmatult ning rahvast järjest lisandub ohutussaarele (ega ma täpselt ei tea ka, kas seda ootamiskohta keset sõiduteed nimetatakse ohutussaareks või kuidagi teistmoodi). Kui pole tipptund, saab vahepeal punase tulega üle tee minna, kui on tipptund, siis tulebki need ca viis minutit ära oodata, kuni foor jälle roheliseks satub minema ning lõpuks õnnestub igati seadusekuuleka kodanikuna kõigest 6 minutiga tee ületada. Aga kui ei ole aega ega tahtmist iga õhtu viis minutit keset teed oodata? Või kui on vihmane ilm ning möödasõitvad autod pritsivad kahelt poolt pori? Alternatiivina ei tasu pakkuda ka tagasiminekut ning siis Sõpruse-Endla ristmiku ületamist, sest see võtaks vähemalt kümmekond minutit. Kristiine keskuse esine liikluskorraldus ei paista silma erilise jalakäijasõbralikkusega.

Selliseid foore on Tallinnas veel. Näiteks Mustamäel, kus hommikuti üks ja õhtuti teine foor ei lähe autodele mõistliku aja jooksul roheliseks. Kas tuleks hakata kasutama mõnda muud marsruuti või oodata kuni kell 22 foorides kollane tuli vilkuma hakkab? Kui just ei ole valmis järjekordselt eeskirja rikkuma.

Ja kui juba liikluskorralduse peale jutt läks, siis veel üks teema - Tallinnas on lugematu arv kohti, kus täiesti ootamatult lõpeb ära kõnnitee. Kas sealt alates on lubatud jalakäijal kõndida sõiduteel (näiteks Tehnika ja Herne tänaval) või tuleb edasi liikuda murul? Kui selline olukord on igapäevasel marsruudil, siis oskavad kõik sellega arvestada, aga näiteks hiljuti sattusin Herne tänaval täiesti ootamatult olukorda, kus kõnnitee asemele tekkis porisevõitu muru.

Kommentaare ei ole: