Reede, 31. oktoober 2008

„I will never come back to this place again”







... ütles üks vanem meesterahvas kui ta oli õhtul kell kuus oma India transiitviisa kätte saanud ja sai saatkonnast ära minna. Kui me hommikul kell 9 saatkonda jõudsime, saime järjekorranumbrid 48 ja 49. Need olid siis transiitviisanumbrid, teist samapalju oli turistiviisa soovijaid. Ca kell pool kaks saime lõpuks oma avaldused esitatud ja pool viis lubati passid viisadega tagasi anda. Tervelt kolm tundi vaba aega! :) Veetsime selle Durbari väljakul. Poole viieks läksime tagasi ja esimese asjana anti teada, et pool tundi läheb veel aega. Kell kuus saime oma passid kätte. Sööma ja magama.

Üks huvitav asi on siin raamatupoodidega. Valdav enamus, kui mitte kõik, müüvad ja ostavad raamatuid. Osadel raamatutel on sees tempel, et kui selle neile tagasi viid, makstakse sulle 50% hinnast tagasi. Kui keskmine kasutatud raamat maksab 300 – 500 NPR-i (45 – 75 EEK), siis saab põhimõtteliselt raamatuid lugeda paarikümne krooni eest. Eestis kuluks ka selline süsteem ära.

Neljapäev, 30. oktoober 2008

Džunglile ülevalt alla vaatamas






Äratus enne koitu, et saaks kell kuus hommikul elevandi seljas džungli poole startida. Värske õhk tegi olemist juba keskmiselt heaks :) Elevants vedas meid rohkem kui kaks tundi ringi ning osaliselt saime džunglile ülevalt alla vaadata J Nägime kitsesid, ahve ja paabulindusid. Elevandi seljast hommikusöögilauda ja sealt otse bussi ja ca 5 tundi hiljem sai juba Kathmandu hotellis pikali visata.

Kuna täna on taas see päev kui Nepaalis on festival, siis on ka siinsete äride, nii palju kui neid täna üldse avatud on, esised kaunistatud värvide, lilleõite ja küünaldega. Ühes kompositsioonis oli ka banaan :)

Thameli kitsad tänavad tunduvad kohati eluohtlikud – eraldi kõnniteid ei ole ning niigi kitsastel ning rahvast täis tänavatel kihutavad autod ja mootorrattad.

Pimedas hotelli juurde tagasi jõudes oli see kaetud värviliste tulede kettidega. Samuti ümberkaudsed hotellid. Kõik need tuled, lilled, ilutulestikud ja isegi see, et Thamelis olid pooled poed suletud, tekitasid kõrgendatud huvi selle festivali vastu. Tegemist on viiepäevase festivaliga – Deepawali või Tihar ning praegu ongi viies, viimane päev.

„The 5 day long festival of lights, honoring Yama, God of Death. 1 st day is to worship a crow informant of Yama. 2 nd day is dogs day, dog is the agent of Yama. 3 rd day is the day to worship Laxmi the goddess of wealth. 4 th day is the self-respect day also a day for draught animal, oxen. 5 th day is the brothers day. This festival is a time of lights and tinsel decorations, fancy sweets and juicy fruits. The celebrations begin with the adoration of crows and dogs. Leaf dishes of rice, incense and light are set out for the dark messenger, while dogs are worshiped and offered goodies. In the period of Tihar Laxmi, the Goddess of Wealth is worshipped. Rows of lamps are placed on windows and doors, with the strong hope that Laxmi, the Goddess of Wealth, is worshipped. Rows of lamps are placed on windows and doors, with the strong hope that Laxmi pleased to reside in light. The following day belongs to the cow, representative of Laxmi. Laxmi Puja, Gobardhan Puja and BhaiTika are the series of event under Tihar. In the day of Bhai Tika sisters and brothers get together and accept Tika from each other. This day is called as Brothers' Day. Brothers and sisters honor each other on this day and sisters pray to Yama, the God ofDeath, for their brothers' progress, prosperity and longevity.”

Ilutulestikud, paukpadrunid jm. jätkub poole ööni.

Kolmapäev, 29. oktoober 2008

Night of the special lassi






Äratus nagu ikka päikesetõusul ja peale hommikusööki kanuusõit ja džunglimatk. Varahommikune kanuusõit on parim linnuvaatluseks. Lisaks lindudele nägime veel šaakalit ning möödusime lähedalt krokodillist. Randudes ühinesin terve päeva matkava grupiga, aga pärast teise kaani ärasikutamist jalalt sattus poole päeva grupp meist mööduma ja vahetasin kiirelt poolt. Enne seda nägime veel ninasarviku tualetti ja ahvikarja. Minul see jäigi kogu saagiks, sest selgus, et poolepäevane matk kestis vaid kaks tundi. Allanil oma pikapäevapundiga õnnestus näha hirvesid, veel palju ahve ja 10 meetri läheduselt krokodilli.

Enne õhtusööki läksime küla peale kokteile jooma. Tavaliselt maksab lassi ca 60-100 NPR-i, aga Chitwani restoranides oli lisandunud sinna ca 300 NPR-i maksev special lassi. Algul arvasin, et nad on sinna alkoholi sisse valanud, aga see oli liiga naiivne arvamus. Selgus, et sinna on marihuaana sisse hakitud :) Loomulikult tuli proovida. Kummalegi üks eriline lassi. Hotellituppa tagasi jõudnud, mina enne järgmist hommikut ennast vertikaali ei saanud. Esimene öö raftingul telgis oli selle kõrval tühiasi :)

Ja õhtusöögist – spagetid kohaliku tomatikastme ja jakijuustuga – jäin ka ilma. Hmh.

Teisipäev, 28. oktoober 2008

Parem kaamel akna taga kui geko vannitoas





Aga meil on mõlemad :)

Hommikusöögiks toodi taldrikutäis röstsaia, kummalegi 2 keedumuna ja tass kohvi. Moosi ka. Aga kuna neil on siin ainult ühte sorti punast moosi ja see maitseb nagu püreestatud kummikommid, siis jäi moos meist puutumata. Üldiselt kipun ma juba heldimusega meenutama kõiki neid rikkalikke söömaaegu Pokharas ja raftingul. Sest esimesi kordi tunnen vahepeal tühja kõhtu.

Ca kell 7.20 startisime ratastel 20 000 järve poole. Tee viis läbi väikeste vahvate külade, kus lapsed kõik rõõmsalt tervitasid. Nägime kitsesid, hirvi, oranži lindu ja veel linde :)

Lõunaks pakuti mingit nuudlivälimusega frititud jahutoodet kartulihautisega. Kartul kartuliga või kartul riisiga hakkab natuke ühekülgseks muutuma :)

Külas on festival jumalanna Laxmi auks. Kõik ärid on pannud nii sisse kui treppidele ja tänavale küünlad põlema. Osadel on ka lilleseaded ja värvilise puudriga mustrid. Lastakse rakette ja lapsed käivad lillede ja küünaldega äride ees laulmas. Kõik see peaks äratama jumalanna tähelepanu ning motiveerima teda ärisid õnnistama.

Just täna, kui me otsustasime linnas enne õhtusööki kerge snäki lihatoidu näol võtta, toodi meile meie hotellis laud täis tüüpilist Nepaali toitu Dal Baati – riis, aedvili, praekartul, kaste, supp, salat, part, leib. Hmh.

Esmaspäev, 27. oktoober 2008

Please save you

'

Ma olen Nepaalis magama läinud ja maganud ja ärganud igasuguste vaadetega – lumised mäetipud ja järv Pokharas, liivarand, tähistaevas, kärestikuline jõgi, kaljusein ja mägitee Kali Gandaki ääres, aga kaamelit tagahoovis ei olnud siiani veel olnud. Chitwani bungalow tagahoovis elavad paar kaamelit ja ees on tõeliselt troopiline lilleaed.

Buss väljus Pokharast 7.30, kella 9 paiku tehti hommikusöögi- ja tualetipeatus ning ca kella ühe paiku olime Chitwanis, olles taas läbinud kilomeetreid mägiteid. Bussipeatus oli keset põldu ning seal oli juba ootamas mitukümmend hotelliomanikku brošüüride ja jeepidega. Võtsime suhteliselt suvaliselt ning valik osutus täitsa heaks – oma väike troopika otse keskuses.

Several hours later... Hmh. Vannitoa aknal on kaks sisalikku, suurem sees, väiksem väljas. Elektriga on siin lood veel kehvemad kui Pokharas. Suur osa linnast veedab hetkel aega pimeduses või küünlavalgel. Mõnedel kohtadel on õnnestunud genekad taha saada, teistel põleb küünal leti peal. Ühtlasi nihkus hilisemaks meie õhtusöögiaeg, sest siin läks genekaga natuke aega. Internet on hetkel vaatamata rohketele küberkohvikutele haruldus.

Võtsime oma hotellist täispaketi kolmeks päevaks – ööbimine, söögid ja pargikülastused. Natuke aega tagasi viidi läbi sightseeing tour, näidati linna ja päikeseloojangut. Õhtusöögiks oli taldrikule pandud kartul, kartulikotlet, riis, praetud aedvili, kurk ja tomat :)

Pühapäev, 26. oktoober 2008

Have a good night, sir!





Öö oli mõnevõrra parem kui eelmine, aga hommikul valutasid ikka kõik kohad. Krishna, see meie giid, lubas, et tegemist on suurepärase asukohaga, kus juba hommikul kella seitsme paiku särab päike. Kuna riided on raftingust pidevalt märjad, siis oli sellise info üle ainult hea meel :) Hommikul ärkasime nii paksu uduga, et näha polnud ei jõge, ei metsa. Ajapikku tuli ikkagi ka päike välja :)

Tundub, et poepidajad ja puudetoojad ööbisid ka meie juures, sest tuli põles neil veel väga öösel ja hommikul olid nad kohal, kui me ärkasime. Poe asemel oli meie telgi kõrval 13 tühja rummipudelit :P

Poisid olid ka igatpidi abiks, tassides näiteks vett ja koristades.

Hommikusöögiks praeti meile kämpingus, vabas õhus, PANNKOOKE :) Kuigi, mis seal imestada, eile hommikuks oli praetud mitukümmend õhukest ühemunaomletti. Lisaks munad ja röstsai ja puder.

Jõel ootasid meid mõned „good-morning”-kärestikud ning peale seda 7 km täiesti vaikset vett, kus sai paadis päikest võtta, ujuda, kajakke proovida...

Lõunasöögi ajal olid nagu ikka, kohal ka kohalikud. Kus vähegi mõni asum piirkonnas oli, olid alati kohalikud (valdavalt lapsed) ootamas, kas süüa üle jääb, sest ülejäänud söögi said nad kaasa võtta. Viimases kohas käitus üks naisterahvas eriti nahhaalselt, valades kõik enda kilekotti ning algul ei andnud lastele midagi, hiljem siiski tõstis osadele natuke.

Esimene tund aega väga kitsal mägiteel oli tõeliselt jube. Osades kurvides ei keeranud buss väljagi ning pidi tagurdama. Mingis suuremas külas oli peatus, sealseid poode iseloomustas kuld ja kard ja kõik särav. Ühtlasi oli võimalus soodsa hinna eest soetada omale uued Bossi kingad.

Tundub, et meile sattus ainus juht, kes ei lase signaali. Sellega tekitas ka paar korda liiklusohtlikke olukordi. Tee peal olid pidevalt erinevad „teesulud”, kus koguti vabatahtlikke (?) annetusi erinevate ürituste tarvis. Kui ei maksnud, rahvas bussi eest ära ei tulnud. Ca 100 km ja 5 tundi ja Pokharas :)

Mõnus oli oma hotellis duši alla saada :) Peale seda shoping ja internet ja kokkusaamine raftinguseltskonnaga, et vaadata tehtud videot. Õhtuse väga hea curry kõrvale jõin esimese lassi kolme viimase päeva jooksul. Kuna sõime oma hommikusöögikohas, siis oli ananassilassi kindla peale mineks. Kui ma reedel nägin tee ääres prügihunnikus söövaid lehmi, siis mõtlesin küll oma lassiprojekti lõppenuks lugeda, aga samas jääks ma siis nälga ka, sest sama tee ääres olid ka toore liha letid :)

Laupäev, 25. oktoober 2008

Hey, nobody told me, I was gonna get wet on this trip!

'

Öö oli pehmelt öeldes jube. Magasin arvatavasti telgis viibitud ca 11 tunni jooksul vast paar tundi. Kõva oli ka ja hommikuks polnud terves kehas ühtegi kohta, mis ei valutanud.

Hommikusöögi ajaks oli laud taas lookas ning kui päike jõe peale paistma hakkas, asusime jälle teele. Lõuna jõudis kiiremini kätte kui arvanud oleks. Pealelõunal olid veel mõned kärestikud, seejärel piiiiikalt riläksimist. Vahetult enne ööbimispaika tulid veel päeva parimad kärestikud :) Ahve nägime ka :P Hea, et me ööbimispaika planeeritust ca tund varem jõudsime, sai natukenegi veel paikese käes sooja.

Telkimiskohas olid pisikesed poisid juba ootamas ja lõid turu lahti – müüsid nii cocat, rummi, õlut kui suitsu. Mõni aeg hiljem liitus ka üks vanem meesterahvas ja nii nad seal istusid ja pidasid oma poodi. Me olime ammu magama läinud, aga kauplusetuli põles ikka. Neilt ostetud coca-cola oli tõenäoliselt kohaliku tehase toodang ning maitses täiesti kohutavalt. Jõime paar lonksu ning valasime ülejäänu minema.

Reede, 24. oktoober 2008

Scared. Cold. Having fun.



Hommikul alustasime teed raftingu stardikohta. Etteruttavalt võib öelda, et ca 70 km sõitsime tunde... Ning aknast väljavaatamine ei olnud kindlasti mitte hea mõte. Bussid on kirjud, säravad, läikivad, viirukihoidjaga, signaalidega hästivarustatud. Ehk väga tuunitud :) Paraku puuduvad aga näiteks tagasivaatepeeglid, mis on ka mõistetav, sest esimesel kohtumisel mõne teise bussiga sõidetaks need maha. Seega seisab kitsama koha peal bussijuhi „vasem käsi” alati avatud uksel ning annab käega erinevas rütmis vastu bussi tagudes juhile teada, mida too tegema peab. Samuti on assistendil oma signaal, mida ta pidevalt kasutab. Juhi signaaliks on erinevad viisijupid, assistendi lüliti alt tuleb selline suhteliselt tavapärane signaal.

Stardikohas pakuti lõunat ning viidi läbi veel paar instruktsiooni. Ilma liialdamata võib öelda, et juba poole instruktsiooni peal oli mul väga paha olla ja kui sõit tagasi Pokharasse oleks natukenegi turvalisem tundunud kui ta tundus, siis oleksin vist tagasi sõitnud :)

Esimesed ca 100 meetrit (vaikse) vee peal olid ka tõeliselt hirmuäratavad, edasi oli valdavalt fun. Ootamatult vara (kaks tundi juba läbi?) keerati ninad kalda poole ning anti teada, et see ongi meie ööbimiskoht. Kuna raftisime valdavalt viludas ning korduvalt saime ülepea märjaks, siis olime kaldalejõudes suhteliselt läbi külmunud. Randumise hetkel oli meie kallas veel päikese käes ning paljajalu kuuma liiva peal oli nii mõnus kõndida :)

Näljasele seltskonnale valmistati telkide püstitamise ajal suur pesukausitäis popcorni ning kannutäis vett tee, kohvi ja šokolaadijoogi tarvis. Kämping kahe püstloodis mäe vahel üleval, ootasime popcormi kõrvale vastaskalda mäeküljele ka suurt ekraani tänaõhtuse filmiga, aga selle asemel sai hoopis supp valmis :)

Neljapäev, 23. oktoober 2008

It’s not scary at all... as long as you don’t fall out


Banaanilassi tavapärases hommikusöögikohas. Selgus, et banaanilassit olen ise ka teinud, kui mikserdan segi banaani ja keefiri. Muide, hommikusöögid kasvavad. Täna ei jõudnudki enam taldrikut tühjaks süüa. Suur osa ülejäänud päevast kulus shopingule. „Meie” tänaval on vähemalt 1000 poodi, kus tikitakse särke, müüakse ilusaid ehteid, imekenasid pašminasalle, jakivillaseid pleede, käsitöökotte, suveniire, thankasid.

Lõuna vanas heas järvevaatega restoranis, kus vaatamata üüratule ooteajale ei pidanud pettuma ei tomatisupis ega kanamomodes. Papaia lassi ei olnud suurem asi, aga seegi ei olnud restorani viga, sest papaia lihtsalt ei ole eriti tugeva maitsega. Shoping jätkus... Viisime ka särgid tikkimistöökodadesse, kätte saame pühapäeval. Õunalassi Moondance’s jäi jagama esikohta.

Õhtune kohtumine homse raftinguseltskonnaga lisas mõnevõrra kindlustunnet „It’s not scary at all”. Aga mitte kauaks „... as long as you don’t fall out”. Ma ei muretsegi selle pärast kui ma paadis sees olen :)

Shoping jätkus... Õhtusöögiga plaanisime ka kindla peale välja minna, aga ei läinud õnneks. Pärast pooletunnist ootamist küsiti Allanilt, kas ta tellitud kana asemel kalaga oleks nõus. Ning kui ta kana lõpuks lauda jõudis, selgus, et kartulid on otsas. Ananassilassi oli hea.

Kummaline on mõelda, et homme hommikul läheme raftingule ning tuleme korra veel vaid pühapäeva ööseks Pokharasse tagasi, et siit siis esmaspäeva varahommikul Chitwani poole sõitma hakata. See hipilinnake on kuidagi nii koduseks saanud... Ja mitte ühtegi suurepärast hommikusööki enam Bella Napolis...

Kolmapäev, 22. oktoober 2008

Sink kaneeliga



Hommikupäikeses mäetipud kattusid paari minutiga nii paksu uduga, et näha polnud suurt midagi peale naabermaja. Järgmise ärkamise ajaks olid nad juba jälle selged. Hommikusöögi ajal otsustasin kindla peale välja minna ja tellisin ananassilassi. Ühtlasi võtsin hommikusöögi koos singiga. Kuna munapudru sisse soola ei panda, siis lootsin soolase singi ja mageda munapudru meeldivale kooslusele. Soolase singi asemel sain kaneelise singi :)

Motikaga võtsime täna suuna sinnapoole, kus ka trekkijaid liigub, seega oleme näinud suhteliselt tihedat valgete inimeste kontsentratsiooni.

Paar esimest tundi õnnestus sõita vaatega lumistele mäetippudele. Seejärel olid nad pilvedesse kadunud nagu ikka. Üldiselt olen ma hakanud pilvedesse väga eelarvamuslikult ja umbusklikult suhtuma – ma kahtlustan, et iga tihe pilv varjab endas ühte ilusat valget mäetippu :)

Motikaring oli ca 100 km täna ja viis läbi vahvate külade. Inimesi, loomi ja vaatamist oli rohkem kui eile. Kõva istme ja metalltoru kooslus mõjus seljale ja tagumikule nii, et edaspidi võtaks tugitooliga motika :)

Õhtusöök oli esimene toidukord siin ilma lassita, sest neil lihtsalt ei olnud seda. Kana momosid, Everesti ja Korkha õlut ka ei olnud. Toidud said valitud täiesti hea õnne peale ning osutusid vaid osaliselt maitsvaks. Kana ümber olnud karri oli superhea, ka ise aga kondiga. Naan oli krõbe ja mõnus. Loomavarras kuiv ja kahtlane. Kokkuvõttes sinna rohkem sööma ei lähe :)

Kohalikud tüdrukud ja noored naised on siin väga ilusad, selliste nukunägudega. Samuti on hästi armsad eranditult kõik siianinähtud tited. Täna sattusime nägema ka teistsugust koolivormi – triiksärk ja lips, tüdrukutel seal juures seelik ja poistel pikad püksid. Tüdrukutel käisid asja juurde ja punased patsipaelad või –kummid.

Teisipäev, 21. oktoober 2008

Wel come ja Break Fast




Kell 5.55 avanes hotelliaknast vaade lumistele mäetippudele. Oli väärt ärkamist ja vaatamist, sest loetud arv tunde hiljem avanes vaade pilvedele, mille sees tead olevat needsamad lumised tipud. Vaade on otse voodisse :)

Hommikusöök sisaldas ananassilassit, mis ületas ilmselgelt eileõhtuse mangolassi. Pärast hommikusööki renditud motikaga sõitsime mägedesse. Linnaliikluses kehtib lihtne reegel: tugevamal ja suuremal on eesõigus. Esimest liiklusmärki nägin alles mägedes, kus lauskurvilise tee iga ca paarikümne kurvi järel oli märk, mis hoiatab läheneva S-kurvi eest. Veel on viitasid, mis soovitavad „keep left” ja teavitavad „bridge ahead”. Maanteel on liiklusega natuke keerulisem olukord: mulje, et nepid plaanivad sujuvat üleminekut vasakpoolselt liikluselt parempoolsele, on kerge tekkima. Hetkel on nad keskjooneliikluse juures. Teiseks liiguvad teedel lehmad ning kohati läheb asi täitsa veiseromantikaks kätte, kus kaks veist keset maanteed liini ajavad. Linnas liiguvad nad kohusetundlike jalakäijatena kõnniteel või siis vähemalt sõidusuunas, kui nad sõiduteel satuvad olema.

Üldiselt olin mina ainus, kes motika tagaistmel kiivrit kandis. Ju on nepi tüdrukute lehvivate juustega pead oluliselt vastupidavamad kui nende meessoost motikajuhtide omad.

Kohalike naiste riietus – kirjud püksid, kirju pikk särkkleit ja samas toonis suur õhuke sall ning see, kuidas nad selle kostüümi isegi hagu tassides välja kannavad, tegi kadedaks :) Sama tüüpi olid ka tüdrukute koolivormid – mustad püksid, valge särk, must läbipaistev sall.

Tänavapildis tundub meeste eelistatuim kombinatsioon olevat triiksärk, teksad või viigipüksid ja tossud. Mõnikord seljakott ka.

Külades on tee ääres kraanid, kust kohalikud kanistritega vett veavad. Selgus, et seal ka pestakse ennast. Kuna vähemalt naised kõiki riideid otse üsna tiheda liiklusega maantee ääres ära võtta ei taha, siis pesevad nad ennast, kandes samal ajal oma sarilaadset riietust. Mehi ei ole pesemas veel näinud.

Ühte külla sisse sõites lõi vastu tugev tsitruse lõhn. Selgus, et lapsed teevad tee ääres värskelt pressitud mahla. Tee ääres vedeles mitmekümne kilo jagu apelsinikoori ning puidust atribuutika sai kõva vatti.

Ei mingit mägede rahu ja vaikust. Enne iga kurvi tuleb oma elu ja tervise eest hoolitsedes signaali anda. Sama teeb ka juht, kes läheneb kurvile teiselt poolt. Kui mingil põhjusel jäi signaal andmata, siis peale kurvi kohtudes signaalitatakse nägemisrõõmu tõttu ikkagi :)

Hommikul Pokharast ära sõites nägime viimast valget oma hotelli piirkonnas Lakesides. Muudesse piirkondadesse nad oma nina arvatavasti pista ei julge. Mägedes nägime kokku kolme valget.

Tagasi Pokharas ja hilisel lõunasöögil söödud minutehtust oluliselt maitsvama masala võikana kõrvale joodud erinevate puuviljade lassi osutus seniproovitutest kõige magusamaks. Kiire shopping ja aeglane õlu ja mangolassi (ei olnud suurem asi).

Iga õhtu kella 17-18 vahel läheb kogu linnas elekter ära ning teenindusasutused alustavad tööd generaatorite pealt. Tundub, et täna oli tegemist suurema energiakriisiga, sest päris mitu poodi jäigi pimedaks ning hotelli tagasi jõudes oli kottpime ka see. Genekas suutis varustada vaid hotelli restorani, mis oli ilmselgelt tulutoovam ära, kuna sinna alles oodati kliente, samal ajal kui hotelliklientidelt oli ju raha juba käes :) Plaanist, lugeda hotellis paar tundi ja seejärel minna õhtust sööma, ei tulnud midagi välja. Läksime sööma ja raamatut lugema kohe :) Apelsinilassi on hetkel mitte-eriti auväärsel viimasel kohal.

Eksootilistest toitudest pakutakse siin näiteks lassognet, lassagnet (väga levinud), saussageid, tiramesut ja maxican foodi.

Kuna kõrvalasuval poel läksid nüüd ka tuled põlema, siis on lootust, et ka meie hotellis on elekter tagasi :)

Hotellis oli elekter tagasi küll, aga vett tuli kauem oodata.

Esmaspäev, 20. oktoober 2008

KOHAAAL :)




Päev vahetus endiselt Delhi lennujaamas transiittsooni Business Lounges. Hindude manana ja minu väsimus viisid selleni, et boarding passi sain kätte vahetult enne boarding time’i algust.

Yet Airways pakkus riidest salvrätte, niiskeid käterätte ja täiesti arvestatavat filmivalikut. Lisaks loomulikult eilne lemmik marsruudi-aja-kõrguse jmt näol.

Kathmandu lennujaam üllatas mõnevõrra oma askeetlikkusega. Viisavormistamine võttis ca tunni, misjärel tuli järelejooksvale pagasitöötajale kinnitada, et mul pole lindi pealt mingit pagasit oodata :)

Suundusin otsima Yeti Airlinesi kioskit, kust pidin kätte saama oma bronnitud pileti Kathmandu – Pokhara lennule. Terminali ees kinnitasid laigulised, et ilma piletita sisse ei pääse ning mul tuleb minna linna ja pilet osta. Kuna ma ei saanud aru, kuhu mul pileti järele minna tuleb, saatis üks laigulistest mind mõnisada meetrit, misjärel ta mind oma sõbrale „üle andis”. Selgus, et minna tuli ca 500-600 meetri kaugusel linnaservas olevasse turismibüroosse, kus mulle müüdi 12.45 lennule pilet (bron oli küll 14.00, aga keda see huvitas). Tagasi terminali minnes pani tüüp mind oma sõbra taksosse ja sõidutas tasuta kohale. Vautsherit pärispileti vastu vahetades muutus kellaaeg veelgi ning algse 14.00 lennu asemel sain juba 10.20 lennukisse. Ootesaal oli muuseas täis kõiksugu karvaseid ja sulelisi. 25 minutit kestnud lennul pakuti esimese käiguna kommi ja vatti, teisena pähkleid ja salvrätte ja kolmandana coca-colat.

Väike Pokhara lennujaam oli ilusti linna sisse istutatud ja möödaminnes ei pruugi tähelegi panna, et seal lennuväli on. Kindlasti on aga lennujaama olemasoluga kursis ümberkaudsed elanikud, kelle katused napilt kaasavõtmata jäid. Lennuraja alguses olevate puulatvade osas ma nii kindel poleks.

Hotell ja Allani võetud tuba said kiirelt tuvastatud kuid varajasele kellaajale vaatamata oli uksel juba tabalukk ees. Lähedalasuvas netipunktis sai MSNi jäetud teade, et laekusin planeeritust 3,5 tundi varem. Tagasi hotelli poole kõndides nägi Allan mind kohvikust, kus ta hommikust sõi :)

Hotelli ja duši alla ja siis ma üritasin seni magada kui Allan linnas käis ja mahla tõi. Eriti ei õnnestunud, kõrvalasuvale katusekambrile taoti parajasti värsket plekki peale.

Pokhara peaturistitänav näeb välja üsna hipilik, olles ääristatud kirjude poodide, restoranide ja netipunktidega.

Järveääres kohvikus toodi meile oasupp (kui ise oleks pidanud arvama, oleks pähklisupiks pidanud), kanamomod (mõnusa kanatäidisega pelmeenid) ja kanarullid (midagi tortillalaadset). Alustasin projekti „Lassi” mangolassiga, mis oli täitsa OK. Kuna ma tulin vaid käsipagasiga, siis oli vahepeal vajalik kiire shopping soetamaks suvepükse ja pikkade käistega särki. Kokteil Lonely Planetis soovitatud Amsterdami restoranis ja seejärel hotelli. Magama jäin arvatavasti poole kaheksa paiku :)

Pühapäev, 19. oktoober 2008

Tallinn – Helsinki – Delhi

Delhi lennukis oli minu soovitud koha hõivanud lokkis juustega india piiga ja mina istusin soome paari kõrval, kes paljundatud-prinditud materjali põhjal tundus Indiasse jäävat. Finnair pakkus meelelahutuseks ühe osa tööpäevaõhtusest komöödiaseriaalist, ühe osa Simpsoni multikast, Speed Race filmi ja Bollywoodi filmi. Seega kujunes meelelahutuslikumaks osaks telekas minu jaoks distantsi-kõrguse-kiiruse näit elokuvade vahel. Et neid lühikesi hetki mitte maha magada, tuli aeg-ajalt ka filmidel pilk peal hoida.

Delhis sujus kõik nagu õlitatult, noormeest, kes kirjutas transiit-check-ini tegemiseks käsitsi üles kõikide 25 ootava reisija nimed, tuli lahtiste ventilatsioonišahtide all oodata vaid veerand tundi. Tema transportis ka kogu grupi ooteruumi, kus tunde hiljem boarding passe jagati. Kui Allanit taheti Business Loungest paar nädalat tagasi iga kolme tunni järel välja ajada, siis mind veendi sinna jääma ja ennast comfortable tundma :)

Laupäev, 18. oktoober 2008

एउटामात्र भाषा कहिल्यै पर्याप्त हुँदैन।*


Namaste, here I come :)

* One language is never enough (Nepali)

Allani tehtud pilt Annapurnalt
Oktoober 2008

Pühapäev, 12. oktoober 2008

Photoshop with care

Kui ma seda filmi poes vaatasin, arvasin ümbrise tõttu, et peategelane on pime... Sest ta vaatab läbi tumedate klaasidega prillide täiesti suvalises suunas. Filmi vaadates sain aru, et majanduslanguse tõttu on lihtsalt tulnud palgata säästukujundaja. Film ise oli ka muidugi täisjama. Võib-olla taheti muidugi ka, et ümbris ja sisu kokku sobiksid :)

Laupäev, 11. oktoober 2008

Wash with love

Vähe sellest, et ühe mu pesu peal on kirjas "Wash with love", tuleb mu uut vesti pesta "in warm soapy water soon after each wearing". Hmh. Ma unustan asju ostes pidevalt hooldusjuhendit lugeda :)

Sattusin ükspäev bussis taas nägema säästureklaame, neid, mida juhi selja taga oleval ekraanil näidatakse. Näiteks pakub üks firma Dairy Fun duššigeele. Ning elustamisõpetuse juures tuleb teha sissepumisi. Ja sellist kvaliteeti pakutakse siis 2,9 vaajatale kuus.

Hispaanlased võitsid. Mida oligi arvata... Kui enne mängu oli linn hispaanlasi täis, siis nüüd saab tõenäoliselt väga täis olema :P

Neljapäev, 9. oktoober 2008

Robyn


Tallinn
09.10.2008

Gerli


Tallinn
09.10.2008

Pühapäev, 5. oktoober 2008

Seenele :)



Pühapäevane seenelkäik :) Rohkelt pohli ja mustikaid ning liivahüppeid :P

Kaberneeme
05.10.2008