reede, 24. oktoober 2008

Scared. Cold. Having fun.



Hommikul alustasime teed raftingu stardikohta. Etteruttavalt võib öelda, et ca 70 km sõitsime tunde... Ning aknast väljavaatamine ei olnud kindlasti mitte hea mõte. Bussid on kirjud, säravad, läikivad, viirukihoidjaga, signaalidega hästivarustatud. Ehk väga tuunitud :) Paraku puuduvad aga näiteks tagasivaatepeeglid, mis on ka mõistetav, sest esimesel kohtumisel mõne teise bussiga sõidetaks need maha. Seega seisab kitsama koha peal bussijuhi „vasem käsi” alati avatud uksel ning annab käega erinevas rütmis vastu bussi tagudes juhile teada, mida too tegema peab. Samuti on assistendil oma signaal, mida ta pidevalt kasutab. Juhi signaaliks on erinevad viisijupid, assistendi lüliti alt tuleb selline suhteliselt tavapärane signaal.

Stardikohas pakuti lõunat ning viidi läbi veel paar instruktsiooni. Ilma liialdamata võib öelda, et juba poole instruktsiooni peal oli mul väga paha olla ja kui sõit tagasi Pokharasse oleks natukenegi turvalisem tundunud kui ta tundus, siis oleksin vist tagasi sõitnud :)

Esimesed ca 100 meetrit (vaikse) vee peal olid ka tõeliselt hirmuäratavad, edasi oli valdavalt fun. Ootamatult vara (kaks tundi juba läbi?) keerati ninad kalda poole ning anti teada, et see ongi meie ööbimiskoht. Kuna raftisime valdavalt viludas ning korduvalt saime ülepea märjaks, siis olime kaldalejõudes suhteliselt läbi külmunud. Randumise hetkel oli meie kallas veel päikese käes ning paljajalu kuuma liiva peal oli nii mõnus kõndida :)

Näljasele seltskonnale valmistati telkide püstitamise ajal suur pesukausitäis popcorni ning kannutäis vett tee, kohvi ja šokolaadijoogi tarvis. Kämping kahe püstloodis mäe vahel üleval, ootasime popcormi kõrvale vastaskalda mäeküljele ka suurt ekraani tänaõhtuse filmiga, aga selle asemel sai hoopis supp valmis :)

Kommentaare ei ole: