Laupäev, 19. september 2015

Istanbul pildis

Istanbuli pildid on siin.

Reede, 18. september 2015

Flavours from Turkey - tatrapastasalat oliivide, juustu ja vutimunadega


Peale seda kui ma olin Arthuril pool kotti juustust ja oliividest tühjaks söönud, läksin koduteel oma lemmikturult läbi ja ostsin ka pool turgu maiustustest, oliividest ja juustust tühjaks. Tagasi Tallinnas, tegin allesolevatest oliividest ja juustust salatit.


Vaja läheb:
tatrapennet
vutimune
kirsstomateid
pisikesi ümmargusi juuste
oliive

2 spl oliiviõli
1/4 tl riivitud sidrunikoort
lusikaotsaga mett
1 tl sidrunimahla
1/2 tl sinepiseemneid

Sega omavahel kokku kõik kastmeosad. Pane keedetud penne taldrikule ja kata suurema osaga kastmest. Lisa ülejäänud salatikomponendid ja vala peale allesolev kaste.

Kolmapäev, 16. september 2015

Istanbuli päevikud. Kohvikust kohvikusse.













Viimane päev siin linnas, mis tundus mulle alguses selline nagu eikellegimaa, pole nagu Euroopa ja pole nagu Aasia ka. Pole piisavalt puhas ja korras, et Euroopa olla ega ka piisavalt sõbralik ja naeratav, et Aasia olla. Liiklus pole mitte korraldamata vaid pigem agressiivne. Aga see oli esmamulje, päevast, kus ma käisin, kaart näpus, ühe hoone juurest teise juurde ja sain osa vaid turistitrassist. Mida aeg edasi ja vähem mul päevakavas oli, seda rohkem hakkas mulle linn meeldima. Need tänavad ka kohvikud, head söögid ja värsked mahlad. Kuna ma olin tänaseks käinud nii Sultanahmedis, aasia poolel kui Taksimis, otsustasin lihtsalt ringi jalutada, kolada mööda väikseid tänavaid ühest kohvikust teise ja jõuda päikeseloojangu ajaks Bosporuse äärde. Alustuseks läbisin taas selle Bosporuse ääres oleva turu ning jätsin meelde, et õhtul sealt veel miskit head kaasa osta. Jõin "oma" kohvikus tassikese türgi kohvi ning võtsin suuna ... kuhugi. Möödusin sinisest mošeest ja liikusin mere suunas. Tänavad olid täiesti inimtühjad. Sõin pide't juustuga ja nägin seejärel pisikest kohvikohta tänavanurgal. Tellisin kohvi ja istusin lauda. Ainus teine külastaja peale minu, uuris, kust ma olen ja teatas seepeale selges soome keeles, et ta oskab soome keelt. Kaunis :) Selgus, et tegemist oli ameeriklasega, kes on 3 kuud Soomes elanud ning lisaks inglise ja prantsuse keelele räägib soome ja teataval määral ka türgi keelt. Võttis kotist välja juustu ja oliive ning pakkus mulle ka. Seepeale türklasest omanik pakkus, et võib meile ka oma restoranist midagi süüa tuua, ilma rahata :) Jäime Arthuriga pikemalt juttu ajama ja kui ma ükskord liikuma sain, soovis omanik mulle veel terrassi näidata. Selgus, et tal on seal hotell, mille katuseterrassilt avaneb vaade nii sinisele mošeele kui Hagia Sofiale. Ühtlasi pidas ta vajalikuks vabandada, et ameeriklane nii palju räägib :)

Ostsin linna pealt veel pistaatsia-meetäidisega filotaignakooki ja Bosporuse äärest imemaitsvat arbuusi. Jalutasin veelkorra üles Galata torni juurde ning jäin seejärel Bosporuse äärde raamatut lugema ja päikeseloojangut ootama.

Tagasiteel tegin paar peatust turul ning soetasin erinevaid juuste, oliive ja mitmesuguseid maiustusi.

Teisipäev, 15. september 2015

Istanbuli päevikud. Süüria.





Kõndisin Taksimi, olles eelnevalt taas teinud peatuse Süleimani mošee juures. Mulle lihtsalt meeldib see turistidest üsna hüljatud mošee ja sealt avanevad vaated. Lisaks avastasin Bosporuse suunas liikudes tee pealt veel ühe ägeda turu.

Galata sillal hakkab mulle vaikselt tunduma, et ma tunnen kõiki kalamehi juba nägupidi :)

Mäest üles Galata torni juurde, vaatasin ümber torni keerduvat järjekorda ja olin rahul, et mul polnud plaani sinna ronida :) Istiklal oli täis poode ja rahvast, aga väiksematel kõrvaltänavatel oli toredaid söögikohti. Lisaks jogurtisupile avaldas konafalaadne puding mulle väga muljet :)

Peale Taksimi väljakut, kus hiljuti need suuremad rahutused aset leidsid, läksin alla mere äärde ning sõitsin trammiga tagasi Grand Bazaari juurde, et fotokas koju viia enne kui õhtul Michaeliga välja läheme. Lisaks oli mul janu ja granaatõunamahl tundus igati hea mõte. Ainult, et kui nad varem olid iga nurga peal, siis nüüd polnud neid mitte kuskil. Viimaks leidsin leti enam-vähem koduukse kõrvalt.

Õhtul läksin uuesti Taksimi, sest olime Michaeliga seal dinneri kokku leppinud. Leidsime koha, kus sai mezet tellida ning võtsime krevette ja tomatisalatit ja juustu. Kuna Michael töötab rahuläbirääkijana ning elab hetkel Türgi-Süüria piiril ning on veetnud suurema osa oma tööelust erinevates kriiskolletes, siis oli huvitav kuulda ka nö. kolmandat poolt (lisaks pagulaste pooldajatele ja siinsetele tulistele vihkajatele) Süüria teemal, kedagi, kes on ise viibinud kohapeal ja teab sealset olukorda.

Esmaspäev, 14. september 2015

Istanbuli päevikud. Praetud sardiinid.







Nii. Minu plaan teha hommikul plaan läks vett vedama, sest net oli kadunud. Vaatasin siis kaarti ja metrooplaani ja tundus, et kõige lähem peatus, kust aasia poolele saab, on Komkapi. Vedasin ennast voodist välja, sõin eileostetud jogurtit ja nektariine ning asusin teele. Kui tänav hakkas peaaegu püstloodis allamäge minema, lootsin, et olen õigel teel, sest tagasi üles sealt ilma varustuseta poleks tahtnud ronima hakata. Jõudsin peatusse, kus selgus, et seda ei läbi küll ükski rong. Kuna Yenikapit läbib (olin seda laupäeval juba ise testinud) ja see oli ka suhteliselt lähedal, kõndisin sinna. Sealt läks ka Marmarise metroo. Sõitsin aasia poolele ja jäin sinna mere äärde vist vähemalt tunnikeseks istuma ja raamatut lugema.

Kuna lõuna hakkas lähenema, valisin välja söögikoha, näitasin ühe kliendi taldrikusse ja palusin omale sama serveerida. Sain taldrikutäie praetud sardiine sidruniga ja taldrikutäie värsket salatit ja vähemalt pool suurt pätsi saia. Nii hea oli :)

Valisin järgmise koha, suure koogivalikuga kohviku ning küsisin türgi kohvi. Sain tassitäie nescafed. Hakkasin tagasi liikuma ning nagu ikka metroos, oli mul hea meel, et ilma vigastusteta sisse sain. Kui enne rongi saabumist seisavad inimesed viisakalt üksteise taga järjekorras, siis rongi saabudes tormavad tagantpoolt mehed kohale, kes küünarnukkidega teed tehes vagunisse sisenevad ja istekohtade poole tormavad.

Tagasi omal kaldal, sattusin endalegi ootamatult Spice Bazaarile, mille kõrval on hästi armas lilleline hoov. Kuna nii siin kui muudel turgudel ja müügikohtades kipuvad müüjad minuga türgi keeles rääkima, siis on neist mugav mööda jalutada, sest õnneks ma ei saa aru, mida öeldakse. Samas nende, kes inglise keeles räägivad, põhilised sissejuhatavad fraasid on "Lady, just one question" või "Lady, where are you from". Mul on endiselt soov vastata, et mis see nende asi on, kust ma pärit olen.

Ostsin granaatõuna- ja apelsinimahla ning oma rõõmuks avastasin, et mahl tuleb puhtalt otse puuviljast topsi ilma, et keegi sinna suhkrut kipuks lisama. Lovethiscity.

Mu ööbimiskohast mitte kaugel on kaubanduskeskus. Täna tundus õige aeg olevat sisseoste minna tegema. Läks nagu tavaliselt ehk ostud soetasin vaid toiduosakonnast. Lisaks ostsin tagasiteel suure pudeli värskelt pressitud apelsinimahla hommikuks.

Pühapäev, 13. september 2015

Istanbuli päevikud. Sightseeing.









Kuna mulle koguaeg tundus, et mul on reisini piisavalt aega ja küll ma jõuan vaadata, mida teha ja kuhu minna, siis nimetatud ettevalmistuseni jõudsin omadega reede õhtul. Nimekirja said sinine mošee, Hagia Sofia, Galata sild, Taksim ja "aasia pool". Niipalju siis planeerimisest.

Ma üritan rahvamasse ja turistiturge alati vältida, aga selgus, et mu ööbimiskoht on Grand Bazaari kõrval ja otsustasin alustada päeva selle läbimisega, et minna seejärel mošee ja Hagia Sofia juurde ja lõpuks jõuda Galata sillale. Mõeldud, tegemata. Astusin uksest välja ja siirdusin esimesse kohvikusse, et alustada päeva türgi kohvi ja millegi magusaga. Suhtluskeelteks pakuti mulle seal türgi või vene keelt. Kuna mu türgi keel vajab veel pisut lihvimist, siis suutsin meenutada sõna "zaftrak" ja saime selle teema vähemalt lahendatud. Niisiis, sightseeing. Keerasin ühest kohast valesti ära ja sattusin hoopis Süleimani mošee juurde, kust avanesid kaunid vaated Taksimile ja Bosporusele. Keerasin tagasi ja otsisin seda Grand Bazaari. Hakkas tunduma, et tegemist on linna paremini hoitud saladusega, kui lõpuks leidsin suletud ukse. Suletud turu ümber olid väljas letid erineva kraamiga - seal olid nii uued Michael Korsi ja Guessi mudelid, et need pole omadega isegi brändipoodidesse veel jõudnud.

Ostsin maisi (ei olnud nii hea, kui Malaisias) ja liikusin edasi sinise mošee suunas. Vaatasin ära nii selle kui Hagia Sofia ja võtsin pingi peal päikest.

Galata sillalt pidid avanema kaunid vaated, mis on ka tõsi. Sealt jõudsin hipikvartalisse, sõin kitsejuustusalatit, mille kokk paraku äädikaga ära oli tapnud ning otsustasin, et nüüdseks on peamine nähtud ning rohkem sightseeingut ei tule.

Laupäev, 12. september 2015

Istanbuli päevikud. Lend.

Lennujaamade, sh. Tallinna lennujaama turvakontrollid on ja jäävad mulle alati müstikaks. Ma olen pidanud oma koti fotoka pärast põhjani tühjaks tegema, järgmine kord pole samas lennujaamas kellelgi ei fotoka ega Kindle'iga asja. Igavesti porises Riia lennujaamas kästi ära võtta ilma igasuguse metallelemendita jalatsid. Mul on puuviljanuga kotti ununend ja kellelegi pole see korda läinud või olen liitrine vesi näpus turvakontrollist läbi läinud. Viimati ladusin oma asjad lindile, kott vedelikega ilusti eraldi ja küsisin turvalt, et kas püksirihm on ka vaja ära võtta. Turva ütles, et ei ole ja küsis, et kas mul vedelikke on??? Läksin väravatest läbi, mis piiksuma hakkasid ja sealne turva saatis tagasi püksirihma ära võtma. Mh.

Istanbul - Tallinn lend tuli õigel ajal sisse ja tablood näitasid väljumisajaks ettenähtud kella 15:25. Visalt näitasid nad sama aega ka kell pool neli kui pardaleminekki veel alanud ei olnud. Lõpuks lasti siiski lennukisse, aga ainult selleks, et kuu
lda, et väljalend hilineb kaks tundi (lennujaama koduleht näitas ainult infot, et värav suletud). Lisaks lastele hakkasid närviliseks muutuma ka mitmed täiskasvanud idaeurooplased. Natuke tagapool nähvas üks eesti keeles türklannast stjuuardessile, et kas eestikeelset teenindust ei saagi.

Ülejäänud osa lennust oli sündmustevaene kui just mu kõrvalolevad ülbevõitu venelased välja arvata. Ja stjuuardess, kes pidevalt kippus istmeridu vahele jätma ja neile juua mitte pakkuma :)

Andsin ühtlasi Mesutile teada, et lend hilineb ja ma jõuan hiljem kohale, millele ta vastas entusiastlikult vähemalt kümne sõnumiga. Informeeris mind ilmaoludest (padukas) ja palus mitte muretseda. Ma arvasin, et ju lend sellepärast hilinebki, et vihm üle saaks minna ja mu meik laiali ei läheks. Kohalejõudes oligi ilm ilus. Teel korterisse jäid tee peale erinevad restoranid ja baklavaletid. Kujutasin ette, kuidas ma hommikul esimese asjana endale Rootsi laua jagu süüa ette tellin :)

Teisipäev, 1. september 2015

Mustikapannkoogid


Lugesin raamatut, kus peategelased järjekordselt sõid hommikuks mustikapannkooke. Minusuguse pannkoogisõltlase jaoks oli selge, et ka see "traditsiooniline Ameerika hommikusöök" tuleb ära proovida.


Vaja läheb:
200 grammi nisujahu
1 tl soodat
1 tl küpsetuspulbrit
1 muna
300 ml piima (laktoosivabade pannikate jaoks kasuta näiteks kaerapiima)
100 grammi sulavõid (jällegi, võid asendada õliga)
150 grammi mustikaid
praadimiseks õli
serveerimiseks vahtrasiirupit


Sega omavahel kokku kuivained. Klopi piim munaga läbi ja sega jahu hulka. Viimasena lisa sulavõi ja jäta tainas ca pooleks tunniks seisma. Vahetult enne praadimist lisa mustikad. Võid lisada ka mitmes jaos lihtsalt taina pinnale ja tainast mitte segada (metsmustikaid kasutades ei lähe sel juhul tainas nii kiirelt tumesiniseks).

Prae lusikapannkoogid.

Retsept siit.