Here in London Town. Banaanisaba

Hommik algas brunchiga Caravanis, mis asus mugavalt kohe teisel pool Thamesi — sest ilusa jalutuskäigu järel söödud kalorid loevad ju vähem. Piirkonnal oli selline äge industriaalne vibe: vanad telliskivimajad, metall, laod, mis tahtsid tunduda, et nad pole trendikad, olles samal ajal väga trendikad.

Hommikusöök? Selline tahaks-kogu-menüüd tasemel suurepärane. Varajase sünnipäevaüllatusena (või lihtsalt erakordselt hea teeninduse tõttu) toodi mulle kook koos küünlaga. Pärast seda, kui olin juba pool menüüd ära söönud.

Üllatustest rääkides — unustasin eile mainida, et sain sünnipäeva puhul Lushilt laimiga kehakoorija. Ostsime ka vannivahu, sest hotellitoas oli vann ja ilmselt olen jõudnud eluetappi, kus 30 minutit kuumas vees ligunemist tundub absoluutse luksusena. Veetsin siis eile pool tundi vannis oma sidrunilõhnalist vahtu nautides.

Pärast hommikusööki jalutasime Covent Gardenis, seejärel võtsime suuna Big Beni poole, plaaniga sealt edasi Sky Gardenisse minna. Londoni metrool olid aga meie jaoks teised plaanid — tõestades taas, et kõik reisiplaanid peavad arvestama ühistranspordiga. Või selle puudumisega.

Nii et panoraamvaadete asemel me lihtsalt jalutasime. Ja jalutasime veel. Ja veel. Mingil hetkel avastasime end vaatamas üht eriti nunnut oravat, mis Londonis tundub millegipärast täiesti ametliku turismitegevusena.

Pärast lõunat tegime tiiru Leadenhall Marketis ja võtsime suuna Barbicani poole — arhitektuuriline meistriteos sõltuvalt sellest, kellelt küsida, või hiiglaslik betoonist nõukogude arhitektuuri musternäidis, sõltuvalt tujust.

Ausalt? See on kole. Aga samas kuidagi kummaliselt huvitav. Selline kole, mis teeb lõpuks ringi peale ja muutub jälle ägedaks.

Õhtusöögiga kaasnes seevastu väike väljakutse.
Meil oli plaan süüa Swiss Butteris, nii et kõndisime sinna kohale. Kohale jõudes: ukse taga umbes 50–60 inimese pikkune järjekord.
Mitte lihtsalt kiire saba. Veneaegne banaanisaba.
Täpselt nagu nõukaajal, kus kuskil levis kuulujutt, et apelsinid on saabunud, ja kõik jätsid koheselt oma plaanid sinnapaika ning kihutasid kohale.
Umbes 45 minutit ootamist hiljem saime lõpuks laua. Ja ausalt? Väärt. Iga. Sabatatud. Minutit.
Menüü oli imeliselt lühike ja lihtne: neli erinevat proteiini, mis kõik uputatakse nende kuulsasse Šveitsi võikastmesse. Lihtne. Uskumatult hea.

Lõpetasime õhtu päikeseloojangut taga ajades. Internet kuulutas Primrose Hilli Londoni parimaks päikeseloojangu vaatamise kohaks, nii et loomulikult kihutasime sinna.

Imetlesime vaadet, nõustusime mõlemad, et jah, see oli tõesti ilus, ning läksime seejärel otsejoones hotelli tagasi, et voodisse vajuda nagu kaks inimest, kes olid kogemata ühe päevaga pool Inglismaad läbi kõndinud.

Here in London Town. Mind the Gap and pass the Snacks

 

 

Äratuskell helises täiesti ebamõistlikul ajal, sest keegi oli ostnud piletid kella poole kuuesele lennule. Isegi terrassituled põlesid veel. Lennud ise olid täiesti sündmustevaesed. Kahtlaselt sujuv algus.

 Kella kaheksaks Londoni aja järgi olime maandunud ja juba kell 9:30 õnnestus meil saada viimane vaba laud hommikusöögiks Londoni kesklinnas. Mõned munad ja ülihead ricottapannkoogid hiljem tundsime end taas enam-vähem inimestena ning suundusime hotelli poole.  

Kuna check-in polnud veel valmis (tegelikult oli, aga 50 naela eest), tegime seda, mida iga normaalne turist teeb: vahetasime hotellivetsus riided ja jätsime pagasi hoiule, lootuses sellega hiljem taas kohtuda.

 Algne suurejooneline plaan oli minna Camdenisse sööma, aga brunch andis siiani tunda. Täis kõhud võitsid vaidluse, nii et jalutasime hoopis Thamesi ääres ja jõudsime lõpuks Tower Bridge’ini.

 Ja lõpuks — pärast lugematuid Londoni reise — kõndisime üle kuulsa klaaspõranda. Vaated olid aga väärt iga sekundit sellest, et püüdsime mitte liiga palju alla vaadata.
Tagasiteel hotelli sattusime täiesti juhuslikult The Garden at 120 juurde ja otsustasime üles minna. Ilusad vaated linnale ja mõnus roheline oaas.

 Lõpuks hotellis tagasi saime tuppa ... ainult selleks, et avastada, et toast avanes imeline vaade otse aatriumisse. Romantiline, kui sinu unistuste puhkus hõlmab sise­arhitektuuri ja mõne meetri kaugusel olevatesse teistesse tubadesse vaatamist.

 Õnneks päästis Scott päeva, tegi ühe kõne ja juba olimegi ümber tõstetud tuppa, kust avanes päris vaade õue.
Koristajad olid jätnud meile ka ootamatu üllatuse: garderoobis rippus eelmisest külalisest maha jäänud kollektsioon triiksärke. Väga tähelepanelik žest. Või müsteerium. Otsustasime küsimusi mitte esitada ja tõstsime särgid üles riiulisse.

 Õhtusöögiks jõudsime lõpuks Camden Lock Marketisse, täpsemalt selle suurepärasele toidutänavale, kus ei tea, mida võtta, sest kõik on nii suurepärane.

 Tellisime praetud plantaani võileiva ja veisega friikad ning ausalt? Täiesti suurepärane.
Aga siis läks veits käest ära see asi.
Sest Camdenis on ka MyCookieDough.
Nii et loomulikult leidsime end umbes kümme minutit hiljem selle eest, käes karp värskelt küpsetatud kuumade küpsistega, mis olid kaetud Nutellaga ja serveeritud jäätisega. Meie kodune kaal ei tea sellest veel midagi.

Kella 9-ks õhtul magasime juba sügavalt — sest pärast päeva, mis algas enne päikesetõusu, ei suutnud isegi London võistelda ülekaaluka sooviga lihtsalt voodisse vajuda.

Between Past and Present. Ootamatu keskmine üllatus

Eilne hommik algas plaaniga: jätta vahele etteaimatav ja keskpärane hotellibuffee ning süüa hoopis mõnus brunch kusagil Tbilisi käänulistel tänavatel. Tead ju küll seda tüüpi kohta – veidi kunstipärane, hubane, menüüs tõenäoliselt avokaadovõileivad ja pošeeritud munad.
Reaalsusel olid aga omad plaanid.
Jõudsime kohale optimistlikult ja näljasena, ainult selleks, et avastada, et menüü oli… märksa minimalistlikum, kui koduleht lubas. Veelgi muljetavaldavam oli see, kuidas personal suutis meid sajaga ignoreerida.

Korrektsuse huvides tuleb öelda, et kohvikutes ja restoranides üle linna oli teenindus valdavalt tõeliselt soe – töötajad pingutasid isegi siis, kui inglise keel polnud just kõige parem. Aga mujal? Ütleme nii, et klienditeenindus meenutas valdavalt nostalgilist jäänukit nõukogude ajast. Ei mingeid tervitusi. Ei mingeid naeratusi. Sõbralik suhtlus? Seda pole siin veel kasutusele võetud. Selle asemel saime sageli osa valjuhäälsest ja emotsionaalsest gruusiakeelsest jutust, mida saatis sügav kulmukortsutus. Vähemalt ei virutatud meile põrandalapiga, mis antud õhkkonda arvestades tundus juba väikese võiduna.
Ka eilehommikuses kohvikus seisis leti taga vaikiv noormees, kes vältis silmsidet iga hinna eest. Täiesti tühjas bistroos suutsime me kuidagi ikkagi nähtamatuks jääda.

Õnneks oli lahendus sõna otseses mõttes nurga taga. Teine koht, vaid umbes 100 meetri kaugusel, võttis meid hea meelega vastu ning pakkus menüüd, millest oli keeruline valikut teha - kõik kõlas lihtsaltnii hästi. Igal juhul lauda jõudsid: täiuslikult valmistatud munad, õhuline brioche, krõbedad vahvlid. Universumis oli tasakaal taastatud.

Hea toidu pealt liikusime tagasi selle muljetavaldava bulvari poole, mille olime nädala alguses avastanud – sest mõned kohad lihtsalt väärivad rohkem kui ühte külastust.

Tegime peatuse ka kohas, mida võiks kirjeldada kui Tbilisi versiooni Telliskivist… ainult et palju väiksemana. Kujuta ette, et ootad tervet loomekvartalit, aga saad ühe hoone.

Ostsime kohalikke maasikaid (väga head), sõime kooki ja jalutasime rahulikult hotelli tagasi, et asjad pakkida.

Õhtune plaan tundus lihtne: veel üks jalutuskäik vanalinnas ning seejärel õhtusöök hoolikalt valitud restoranis.
Aga – piisast ühest pilgust sellele kohale, et otsustada, et meil on vaja plaan B käiku lasta.
Leidsime hoopis uue restorani, saime mõnusa aknalaua ja seadsime end sisse.
Toit? Suurepärane. Proovisime erinevaid kohalikke toite, igaüks eelmisest parem. Kuigi ühes kulinaarses segadusehetkes osutus see, mida menüü kirjeldas kui veise rinnaliha, hoopis sisefileeks.

Kuna ees ootas varajane lend, olime targu broneerinud viimaseks ööks hotelli lennujaama lähedale – puhas geniaalsus, eks? Rohkem und, vähem stressi.
Nojah. Täpselt kell 00:20 hakkas keegi meie uksele järjekindlalt koputama – sellise sihikindlusega, mida tavaliselt seostatakse hädaolukordadega. Scott läks ust avama ja kohtas seal koristajat, kes küsis – ja nüüd trummid – kas me plaanime hotellist välja registreeruda. Keskööl. Selgelt magamise ajal.
See oli üks neist sürreaalsetest hetkedest, kus sa ei saa aru, kas sa näed und või osaled mõnes odavas komöödias. Uni pärast seda… ei olnud enam väga teema.

Mõned lõppmärkused Tbilisi kohta:
• Me suutsime taas sattuda protesti otsa – seekord valitsuse vastu. Keegi vehkis seal ka USA lipuga ja kinnitas enesekindlalt, et Ameerika aitab Gruusiat. Me ei süvenenud põhjalikumalt.
• Liiklus on… loominguline. Reeglid tunduvad pigem soovitused. Sõidetakse, kuidas tahetakse, pargitakse, kuhu tahetakse (ka kõnniteedele, mida niigi napib), ning suurte teede ületamine võib meenutada päriselulist videomängu.
• Ülekäiguradasid on vähe, tunneleid raske leida ja ellujäämisinstinkt on väga kasulik.

Ja ometi…
Toit on imeline – värske, maitseküllane ja (loodetavasti) kohalik. Hinnad on meeldivalt taskukohased. Ning vaatamata aeg-ajalt valitsevale kaosele on selles linnas midagi vaieldamatult ägedat.

Between Past and Present. Armastan Gruusiat 🇬🇪

Kui on üks asi, mida me reisimise kohta oleme õppinud, siis see on see: plaanid on valikulised, aga elamused ja seiklused on garanteeritud.

Võtame näiteks tänase päeva. Ärkasin Tbilisis… migreeniga. Mis oli eriti kehv ajastus, sest meil oli just täna plaanis sõit viinamarjaistandustesse. Vein, päike, ilusad vaated. Aga kes ärkas migreeniga? Jep. Gaili. Scott tegi kiire otsuse: me ei sõida täna kuhugi. Õnneks on muidugi olemas kaasaegne meditsiin. Ja vahel see isegi töötab. Mõni tablett hiljem olin jälle teovõimeline. Umbes kell 11 olime juba uksest väljas ja valmis Tbilisit avastama.
Esimene peatus: köisraudtee, mis viis meid mäe otsa vaateratta juurde. Hea lugeja, pane nüüd tähele. Mõni päev tagasi maksime kindluse juurde köisraudteega edasi-tagasi sõidu eest 10 lari. See sõit? 50 lari. Võta siis kinni. Sellegipoolest oli sõit seda väärt. Jalutasime ringi, nautisime vaateid ja tulime alla funikulaariga (sest miks mitte proovida ühe päeva jooksul kõiki vertikaalseid transpordivahendeid?).

Lõuna oli… ootamatu elamus. Olime ükspäev leidnud koha, kus pakuti värsket pastat, ja Scott oli väga ootusrikas. Nagu “see võib olla päeva tipphetk” elevil. Pasta käib suure parmesani ratta seest läbi ja peale seda lisatakse valitud kaste.

Noh. Pasta nägi imeline välja. Pasta ise maitses ka väga hästi. Aga siis tuli kaste. Või õigemini – selle puudumine. Kaste oli nii maitsetu, et tundus, nagu oleks see lisamata jäetud.
Ausalt öeldes oleks see ilmselt olnud parem ilma kastmeta. Lõuna osutus suuremaks pettumuseks kui minu hommikune migreen, mis pani meid plaane ümber tegema.

Pärast seda kulinaarset valearvestust võtsime paar tundi hotellis, et taastuda.
Sealt edasi läksid asjad paremaks. Meil oli laud broneeritud üle tee asuvasse restorani “Juustufarm”. Ja sealsed kokad juba teadsid, mis nad teevad. Vähemalt toidu osas.
Tellisime:
• Veisetartari
• Vasikacarpacciot
• Hatšapuri nelja juustu seguga
• Krevette
• Kooki
Kõik. Oli. Suurepärane.
Kas panid muidu tähele, et ma ei maininud teenindust? Sest see oli nii alla igasugust arvestust, et polegi midagi mainida.

Pärast õhtusööki läksime uuesti köisraudteega mäe otsa – sest ilmselgelt üks kord ei olnud piisav. Aga seekord läksime sinna öist vaadet nautima. Ja ausalt? Täiesti seda väärt. Tbilisi öösel on midagi erilist – tuledes, rahulik ja suursugune.

Kui hotelli tagasi jõudsime, olime omadega läbi. Väsinud. Valmis voodisse kukkuma.
Ei mingit viinamarjaistandust. Ei mingit veinidegustatsiooni. Aga kuidagi kujunes sellest ikkagi äge päev. Sest selline see Gruusia on – isegi kui asjad ei lähe plaani järgi, on see ikkagi suurepärane riik.
Me armastame Gruusiat. Ja Tbilisit.