neljapäev, 9. august 2018

Mamma Mia!

Istusin peale eelmist postitust läpakas süles ja mõtlesin, et tahaks siiski midagi kirjutada, mis poleks tavapärane ving ja hala. Istusin, läpakas süles, sõrmed klaviatuuri kohal, valmis astridlindgrenilikult kõike helgetes toonides kirja panema, ning järjest hakkasid meenuma see, kui nõmedad on jalgratturid Tallinna liikluses, et ma olin sunnitud täna hambaarsti juures käima, et mul jäi mitu intervjuud täna ära, et Click & Grow kasvatab ilusaid maasikaõisi, aga mitte ühtegi maasikat. Ja nii edasi.

Ja siis õnneks meenus, et eile käisime kinos. Tegime enne väiksed dringid ka (õnneks, sest ceviche pähe serveeris Vapiano mingit suvalist krevetti sellerimarinaadis) ja kui T. saaliuksel nägi, et film on kaks tundi pikk, siis ta oigas, et oleks pidanud ikka veini kaasa ka ostma, sest kuidas muidu see kaks tundi ABBA muusikat üle elada. Kuna mul oli vaja poole filmi peal vetsu minna, siis ühtlasi otsustasin kaks kärbest ühe hoobiga kinosaali saada ning võtsin möödaminnes ka kaks veini kaasa. Film oli väga äge ja üks neist, kus ma ütlen, et teine osa oli way paremini õnnestunud kui esimene. Lisaks sellele oli film osa ka elukestvast õppest. Ma olin nimelt siiani arvanud, et ABBA loost "One of Us" read "One of us is crying, one of us is lying" tähendavad, et üks meist nutab, üks meist valetab. Noh loogiline ju, kui üks valetab, siis võib see teisel pisarad voolama võtta küll. Aga selgus, et need read lähevad edasi ka "One of us is crying, one of us is lying on her lonely bed, staring at the ceiling" ning see teine mitte ei valeta, vaid vahib voodis hoopis lage.

Ja lisaks sellele, et täna oli nõme päev, oli vähemalt üle pika aja kontoris koer, kellele ma meeldisin. Kes suurema osa ajast minu laua juures magas, mitte minust nagu tühjast kohast mööda ei kõndinud. Aga võib-olla talle lihtsalt meeldis see nurk minu tooli taga.

Esibitch

Ma ausalt tahan iga päev siia midagi positiivset ja helget kirjutada, aga kui läpaka sülle võtan, siis meenub ainult kõik see, mis omadega metsas on. Täna on tihnikus, sest võtsin läpaka ekstra selle jaoks ette, et arvamust avaldada, kui nõme kõik on.

Meil hakatakse küttetorusid vahetama. Õigemini, tööd käivad ja vist 3 püstikut on vahetatud. Teises trepikojas. Juuli alguses kunagi käis ühistu ja ehitaja vaatamas, et kuhu need torud tulema peaksid. Nende meelest oli selle seina asemel, kus nad praegu on, palju parem mõte torud otse keset köögiseina, külmkapi eest alla tuua. Noh, mitte nii eest, et ust lahti ei saaks, aga piisavalt eest, et siiani seinas olnud torud nüüd köögis ilusti või vähemilusti välja paistma hakkaks. Saatsin siis see nädal kirja, et enne kui auke puurima hakkavad (ja hilja on), tahaksin ma siiski, et toru läheks võimalikult juba olemasoleva lähedalt alla ning jääks seega külmkapi taha varju. Mu oma meelest täiesti mõistlik soov. Aga siis tuli vastus, et unusta kõik torud köögis ära, need keeratakse nüüd hoopis teisele poole ja hakkavad paiknema hoopis elutoa seina peal. Needsamad torud, mis 59ndal ilusti korteri ja trepikoja vahelise seina sisse pandi, asendatakse nüüd uutega, mis peaks siis elutoa seinal hakkama paiknema. Köögirätti saab siis edaspidi elutoas hakata kuivatama.

Ma olen täiesti veendunud, et kui meie KÜ juhatuses keegi hashtage kasutada oskab, siis minu nime taha on #esibitch pandud. Aga samamoodi tõuseb mul vererõhk iga kord kui ma mõnda KÜ emaili näen sisse tulemas.

kolmapäev, 1. august 2018

Here in London Town. Gurmaanid linna peal.




Pidasime õhtul heaks mõtteks sööma minna. Eriti hea mõte tundus leida autentne, aga samas mittebritilik söögikoht Westminster Abby juurest. Siirdusime metroopeatusse, et sealt esimese metrooga järgmisse peatusse sõita, ümber istuda ning teise metrooga pool tundi südalinna kihutada. Jõudsime kohale, nägime Londoni Silma (see kuulus vaateratas) ning otsustasime, et sinna me läheme. Kuni järjekorda nägime. Siis enam ei läinud. Läksime hoopis sööma. Valisime välja igati mitmekülgse söögikoha, mille ühes otsas pakuti Itaalia ning teises Lähis-Ida kööki. Istusime Lähis-Ida poolele maha ning tellisime pudeli veini. Ja süüa. Söök oli kerge liialdusega öeldes keskpärane. Maksime arve ning sellel kirjas olnud "diskreetse teenindustasu" ning läksime otsima kohta, kus saaks edasi juua. Kuna jõe ääres oli kohtadega natuke kriis käes, siis sõitsime bussiga oma auuli ning tormasime veerand tundi enne sulgemist kohaliku baari leti äärde ning saime oma veinid kätte. Meil veel pool klaasi täis, kui ülejäänud toolid olid laudadele tõstetud ning rulood alla lastud. Pidasime siis paremaks kiirelt klaasid ära tühjendada ning toidupoodi minna. Sest ühel meist (mitte mul) oli hambapastat vaja. Teisel (mitte mul), nagu selgus, Põrsas Peppa ajakirja. Ostud tehtud, läksime hotelli tagasi.

Järgmisel hommikul selgus, et peale paari veini ostetud hambapasta osutus proteesiliimiks.

Here in London Town. Midagi pole muutunud






Endiselt on siin linnas vasaku käe pesemiseks kuum ja parema pesemiseks külm vesi. Ilmselt moslemite leiutis, sest teistel ei vaja vasak käsi üldiselt põhjalikumat pesu. Süüa saavad ka mõlemaga. Hotelli vannitoas on lisaks sellistele juhmimatele turistidele juhised seinal, kuidas kasutada dushikraani ja -kardinat. Esimene kulus mulle täitsa ära, sest kuigi tegemist pole mu meelest mingi hi-tech vannitoaga, siis nende kummaliste kraanidega, kus ühest nupust reguleerid temperatuuri ja teisest survet, on mul alati lahkarvamused.

Muide, nipp Tallinnast lendajatele. Ei ole vajadust tund-poolteist varem kohale minna. Torma final calli ajal sisse ning turvamees laseb su otse lintide juurde. Sel ajal kui ma seisin ära esimese kolmandiku üldse mitte lühikesest järjekorrast, said 10 inimest niisama läbi.

Londonis on mõnusalt jahe, pühapäeval sadas kerget seenekat ka. Täna hommikul kui üles ärkasin, tuli padukat ja äikest, selleks ajaks kui ma dushi alt välja sain, oli taevas selge ja päike väljas.

Vaatasin pühapäeval Notting Hillis söögikoha menüüd, valisin salati välja ja läksin sisse. Ja kuidagi läks selle tellimusega siis nii, et sõin hoopis lõhepastat… Go figure. Arvet makstes selgus, et neil on tekkinud pasta ja cappuccino järele lisarida: Valikuline tip 12,5%. Ma ei näinud erilist valikuvõimalust.
 

Eile oli kultuur plaanis - et lähen Tower Bridge’i vaatama ja siis nagu möödaminnes ka TK Maxxi. Või oli see vastupidi, et TK Maxx oli plaanis ja Tower Bridge sealsamas ümber nurga… Igal juhul vaatamisväärsuseni ei jõudnud. Läksime hoopis Oxford streetile, sest Lushist sai soodukaga kraami ning kuna sealt üle tee oli UniQlo, siis käisin sealt läbi ja siis oli ümber nurga veel TK Maxx, kus veetsin tunnikese uuema moega tutvudes. Enne kui arugi sain, hakkas päike horisondi taha vajuma ning ei mingit silda. Seisin hoopis metroojaamas plaani ees, lugesin oma Northern Line peatusi ning kuigi paar tundi tagasi veel oli Old Street peatus ka sellel liinil, siis nüüd enam polnud. Vaatasin kaarti, endiselt oli alles. Vaatasin uuesti liinijuhist, seal polnud. Hakkasin oma silmanägemises kahtlema, kuigi seda alles kontrolliti ning ajasin enam-vähem juba näpuga rida-realt peatused läbi ning mida polnud, oli Old Street. Läksin siis ühe vormis daami käest küsima, kes seletas, et Northern Line’il on selline on-off suhe, et vahel koos ja vahel lahus. Siin peatuses on nad lahus ja minu soovitud peatus asub küll samal liinil, aga siit sinna otse ei saa. Tuleb ümber istuda. Tundub, et lisaks vannitubadele vajaks täpsemaid juhiseid ka nende metroojaamad.

laupäev, 28. juuli 2018

Küsija suu


sööb tasuta kooki. Ka Eestis. Tellisime ükspäev Mustas Puudlis muuhulgas lõhesalatid vutimunaga. Lauda jõudes selgus, et vutt on hakanud kanamune munema. Kui ma sellele tähelepanu juhtisin, viis tütarlaps salatid kööki tagasi, et asja uurida. Tagasitulles andis meile teada, et vutimunad on otsas. Küsisin siis, et kas saame allahindlust (see, et kaks kanamunasektorit on suurem kui üks vutimuna, ei loe, sest vutimuna on mitu korda maitsvam). Allahindlust ta meile paraku teha ei saanud, küll aga pakkus maja kulul kooki. Olime sellega siis nõus, sest meil oli nagunii plaanis muidu Gelato Leedide juurde jäätist minna sööma, et võime selle asemel kooki ka süüa. Mississippi mudakook on endiselt suussulav seal. Kui Mustast Puudlist liikuma saime, siis selgus, et ega ikka ei asenda kook jäätist küll ning tuleb ka Uue tänava lõppu ikka kõndida ja mõned Pavlovajäätised peale teha. Nagu tavapäraselt võtsin ühe kuuli kahe maitsega või nii ma vähemalt arvasin. Kassas selguski, et nii arvasin ainult mina ja väiksesse vahvlituutusse oli pandud kaks kuuli. Segadus lahendati kiirelt ning raha võeti ikka ainult ühe tellitud kuuli eest. Kõigilt kolmelt.

Samas ma ei leia kuidagi, et koka poolt on ok mingeid koostisosi oma äranägemise või tooraine olemasolust lähtuvalt vahetada ning seda siis ettekandjale mitte mainida. Ma saan aru, et suurem osa inimesi ei taha "tüli teha" või on liiga tagasihoidlikud ja söövad toodu ära, aga kõik ei ole seda. Ning panevad sellega ettekandja ebamugavamasse olukorda kui oleks olnud siis kui ta oleks teadnud asendusest juba toitu lauda tuues. Ja osade asjade vahetamisel tuleks üldse mu meelest kliendilt enne küsida. Mulle meenus just üks aastatetagune kord, kui ootasime Tallinna sadamas valget laeva (seda, mis meid Stocki viiks) ja sõime lähedalasuvas kohvikus. Ma olin tellinud kohupiimaga täidetud pannkoogi vaarikakastmes. Ja ma tellisin selle just vaarikakastme pärast. Lauda toodi šokolaadikastmega üleujutatud pannkook. Aga minu taldrikul ei käi pannkook ja šokolaad kokku. Köögist tulles teatas ettekandja, et vaarikakaste oli otsas. Saatsin pannkoogi kööki tagasi ja tellisin salati. Kaal rõõmustas. Ja kui mu kaal rõõmustab, siis rõõmustan mina ka.

Üleüldse ma olen veendunud, et toitu, mis ei vasta tellitule, tuleks hakata rohkem tagasi saatma. Jah, ma saan aru, Ruandas on lapsed näljas ja enamus inimesi ei taha endast mingi vinguva bitchi muljet jätta ning söövadki ära, maksavad kinni ja lähevad siis perekooli või facebooki kiruma. Selle asemel, et kohapeal lasta omale uus ja korralik toit teha. Ma olen ise vahest samasugune. Eriti kui ma olen seltskonnaga väljas. Näiteks hiljuti ühes Tallinna restoranis tuunikalasteiki tellides, omal Trühvli tuunikala silme ees ja keele peal, lasin selle medium rare teha. Lauda jõudis tuunikala, kes oli vähemalt mitu generatsiooni üles kasvatanud, siis seitse surma surnud ja siis grilli peal ka veel üle küpsetatud. Isegi medium on hästi öeldud, medium rare'ist oli asi sama kaugel kui reede esmaspäevast (esmaspäeval vaadatuna). Ja see oli vintskem kui aastaid õue mööda jooksnud ja vähese liha lihaseks treeninud vanaduse tõttu halastussurma saadetud kana. Osa tuunikalast jäigi järele, sest ma lihtsalt ei suutnud seda enam närida ja hammaste vahel oli kinni ka. Samas ülejäänute taldrikutel, kes liha tellisid, paistis täiesti perfektne medium rare. Ja toitu oodanud olime tubli tunni. Seega otsustasin piirduda sellega, et mainisin seda vaid taldrikuid kokkukorjavale ettekandjale, kes lubas tagasiside kokale edasi anda. Ma arvan, et see võiks ka kalameheni jõuda.

Kui ma kuskil klaviatuurist eemal olen, siis on mul alati nii palju ideid, millest kirjutada. Näiteks täna teel kodust Balti jaama sai mul peas terve pikk blogipostitus valmis. Koju jõudes entusiastlikult arvuti taha istudes meenub paremal juhul kaks lauset. Ja kodus diivanil istudes ei tundu jalgratturid ka nii nõmedad kui tänaval olles. Ja nii jääbki neist jälle kirjutamata. Vaatamata sellele, et nii palju oleks öelda.

Võiks ju arvata, et selle kuumaga, kui toidulaud koosneb valdavalt külmast veest, veel külmemast veinist ja arbuusiviiludest, kaovad kilod kui võluväel. Aga ei midagi. Victoria's Secreti modelli asemel on tegemist ilmselt Käsna Kallega, kes kogu vedeliku lihtsalt sisse imeb ja sinna ka jätab. Või nagu mingis teleraklaamis näidatud majapidamispaber, mis pidi terve liitri ühte lehte ära mahutama. Ma igaks juhuks olen hakanud oma abikaasat hoiatama, et kui kokku saame, siis otsigu saabujate hulgast Põrsas Peppat.

Kirjanduskriitik on rääkinud

Mul on terve ports raamatuid kogunenud, millest ma kõikidest olen kirjutada tahtnud, aga no ma olen ju nii hõivatud inimene, et list muudkui pikeneb, aga juttu paberile ei saa. Või noh, blogisse. Igal juhul tuleb see viga parandada ja siit see präänik ja konstruktiivne kriitika tuleb.

Lauri Räpp - Maailma lõpus on kohvik
Talvel ajasin Gerli käest ära ja lugesin läbi Lauri Räppi raamatu "Tartu tahavaatepeeglis". Väga lahe oli ja üksjagu äratundmisrõõmu. Ehk seda äratundmist peaaegu kõiges peale Annelinna korteripraaznikute. Neile ma ei sattunud. Need said otsa enne kui ma alkoholi hakkasin tarbima ja pidusid väisama.
Igal juhul sattus ükspäev Apollos tema uus raamat näppu ja kui kiirel lehitsemisel selgus, et see kajastas ka muljeid Hoi Anist, kus ma mais üle nädala veetsin, siis seadsin sammud, vabandust sõrmed ester.ee lehele ning niipea kui sinna tekkis kirje, et teavik tagastamisel, kihutasin raamatukokku. Vedas ning kõndisin raamatuga koju.
See on ühest küljest nagu reisiraamat, teisest aga mitte suvaline päevikustiilis reisikirjeldus. Jutt jookseb paremini kui Emajõgi kiiremates kohtades ning tekitab soovi omalgi jälle kott pakkida. Wait... Siiski - ei tekita. See soov on olemas nagunii.

Tui Hirv - Minu Reykjavik
Pidasime plaani suvel teha trip Islandile. Nagu tähelepanelik blogilugeja teab, seda trippi pole toimunud. Aga planeerimisfaasis võtsin siiski Minu Reykjaviki kätte ning hakkasin lugema. Ja siis ma muudkui lugesin ja lugesin, sest mulle ei meeldi raamatuid pooleli jätta. Tundub nagu veel rohkem ajaraiskamisena kui viletsa raamatu lõpunilugemine. Pealegi oli seal hala ja kriitika vahel natuke huvitavat infot ka. Ja siis ma pikendasin seda järgmiseks kolmeks nädalaks ja jätkasin lugemist. Lõpuks kui läbi sain, olin sunnitud veel viivist ka maksma, sest ajakulu oli kokku üle pooleteise kuu. Kauem olen vist ainult Meistrit ja Margariitat lugenud, mis mulle ka ei meeldinud ning Paul Theraux Railway Bazaar, mis oli erinevalt Minu Reykjavikist ülihea raamat, lihtsalt kohutavalt intensiivne.
Minu-sarjas on häid raamatuid ka - ma olen igal võimalikul juhul kiitnud Indiat, Mongooliat, Guatemalat, Prantsusmaad ja tõenäoliselt veel üht-teist. Ja selles sarjas on ka erakordselt halbu raamatuid. Täiesti eirnevatel põhjustel - näiteks kirjutajale ilmselgelt ei meeldi see maa ning selle asemel, et sellest läbi huumoriprisma kirjutada, on raamatus 200 lehekülge lauskriitikat ja vingumist. Või on nüri kirjeldus riigist. Või on lihtsalt kehvalt kirjutatud.
Minu Reykjaviki kirjastiil oli ok, aga juba esimese kolmandiku peal oli mul täiesti villand Eesti kritiseerimisest. Ma saan aru, et autor sattus Islandil täielikku maapealsesse paradiisi ning Eestis on sealsega võrreldes kõik nii halvasti, et hea, et siia üldse veel inimesi on jäänud. Isegi alkoholism on sealmaal positiivsem kui siin. Kuigi lugedes jäi mulle mulje, et seal on see suurem probleem. Minul isiklikult on hea meel, et autor on oma koha leidnud ning siin hädaorus ei pea virelema ning samuti on mul hea meel, et ta Eestist kaugel on.
Aga samuti ei meeldinud mulle "Minu Island", nii, et võimalik, et sellest riigist polegi võimalik head raamatut kirjutada.

Leelo Tungal - Seltsimees laps

Käisime kõigepealt kinos vaatamas ja siis otsustasin, et tahan lugeda ka. Teadsin, et filmipildiga ilmus nüüd raamatust kordustrükk ning senine kogemus näitab, et raamatukogust on uuem väljaanne alati välja laenutatud, aga kapsaksloetud varasemad vabalt saadaval. Ilma eelnevalt esteriga konsulteerimata seadsin seega sammud raamatukokku... ilmselgelt ainult selleks, et seista riiuli ees, T-tähe juures ja veenduda, et seal on täpselt üks Tungla raamat ning see pole mitte oodatud Seltsimees laps. Hoidsin siis visamalt kui Bruce Willis esteril silma peal, aga ettevõtmine tundus täiesti lootusetu. Kes küüned taha saanud, see enam lahti ei paistnud laskvat. Kuniks õnn naeratas ja sain selle omale elektroonilisest raamatukogust. Ning lugesin telefonis läbi.
Mind algul natuke häiris see nelja-aastase rääkimisstiil, aga sellega harjus suht kiirelt ära ning tegelikult oli väga huvitav lugemine. Kuigi, pean tunnistama, et ka film, vaatamata sellele, et palju asju oli välja jäänud, ei jäänud kraadigi alla.

Mihkel Raud - Kus mina olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda
See tuli minuga esialgu koju vaid sellepärast, et hakkas mulle raamatukogus leti peal silma. Aga vahest head asjad juhtuvadki ootamatult ja nii ka sellega. Lõpetasin Räppi raamatu ära ja alustasin Rauaga. Lugesin kolmanda hommikukohvi kõrvale, siis Kalarannas päikest võttes, siis õhtul kodus ning veel pool pühapäeva ja läbi oligi. Mingeid elumuutvaid tõdesid ma sealt ei leidnud, nii, et ma kahtlen, et ma kunagi kaugemale kui Mihkel Raud jõuan, aga lugeda oli seda väga lahe. Mulle meeldib ta oskus ka iseenda üle naerda ja see kui ka kriitika läbi huumoriprisma kirja on pandud. Seega - täiesti soovituslik eneseabiraamat, millest ma abi ei saanud, aga meelelahutust küll.

laupäev, 21. juuli 2018

Topless Tallinnas








Paistab, et ka Tallinna vanalinna söögikohad peaks hakkama Aasia eeskujul välja panema silte, et mehed, palun, oleks särkidesse riietatud. Tundub elementaarne, et sa ei astu oma suure palja õllekõhuga vanalinna söögikohta, aga seda ilmselt vaid osale elanikkonnast ja turistidest. Igal juhul kuluks Musta Puudli ukse kõrvale selline silt ära, et järgmine kord ei peaks sisenema laudade vahelt, mille ääres poolpaljad mehed istumas. Disclaimeri korras lisan, et ma ei taha näha söögikohtades ka saledaid särgituid mehi ega paljaste rindadega naisi. Ega paljaid lapsi. Kui riietega kitsas käes, siis pea koduaias piknikke. Paljaste lastega meenus just, kuidas eile õhtul läksin Falgi pargist läbi ja ühel ca kolmesel poisil oli ilmselgelt pissihäda tulnud ja selle asemel, et ta vähemalt kuhugi põõsa taha pissima suunata, lasi ta vanemate heakskiidul otse keset muruplatsi, poisiau kõikidele möödujatele suures plaanis nähtav. Ma olen nõus, et 200 meetri kaugusel asuv avalik kemps on laste jaoks liiga räpane, aga nii nagu ei kergendata oma põit rannas ega merevette, ei peaks seda ka keset parki muruplatsil tegema.

Käisin arsti juures ükspäev. Kuuldes, millega ma tööalaselt tegelen (värbamine), oli 65+ aastasel, kogu oma vaba aja rannas või solaariumis veetval daamil selge, et mina olengi see, kes neid orje ametisse paneb ja raudselt ei taha me neile palka ka maksta. Tema ise vastavat palgaküsimusele alati, et ega ta mingi odav naine pole. Mu sünnimärki vaadates nentis, et nahaarstid olla tänapäeval rahva täiesti ära hirmutanud, aga temale ikkagi meeldib päikest võtta ja üleüldse, d-vitamiin on ka oluline. Tema nahavärvi ja kogu nähtaval olevat kehva katvaid tedretähne vaadates oli ilmselge, et d-vitamiinist tal puudus ei saa olla.

Võtsin ükspäev siin Lauri Räppi uue raamatu kätte, selle "Maailma lõpus on kohvik" ja lõpetasin täna hommikul. Kuna raamatukogus oli mulle ka Mihkel Raua "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" näppu jäänud ja minuga koju tulnud, siis alustasin kohe ka sellega. Pealelõunal veetsime poolteist tundi kvaliteetaega rannas ning õhtuks oli pool läbi loetud. Omal hakkab juba silm kergelt kinni vajuma, aga raamatut käest panna ei saa. Meenusid need ajad kui ma hommikul kella kolme-neljani uusimat Grishamit lugesin. Nii põnev oli, et "loen peatüki lõpuni, siis jään magama" ja 15 minutit hiljem uuesti sama jutt, lihtsalt järgmise peatüki juures. Ja siis, kell 4:30, olles viimase peatüki poole peal, omal kell 2,5 tunni pärast helisemas, et tööle minna, jäi raamat pooleli, et "homme ka midagi lugeda oleks" :D Vabalt võin väita, et kõige põnevama koha peal :D

Mul on raamatutega üldse alati hea suhe olnud ja ma olen lugenud kõike, suvalistest naistekatest Tõe ja Õiguse ning ulmekateni välja. Kooliajal võtsin iga päev raamatukogust 2-3 raamatut, viisin vahest juba järgmine päev tagasi ning võtsin uued. Raamatukoguhoidja paar korda avaldas arvamust, et ma vaatan aint pilte kodus... Sellest ajast saadik kui ma siin blogis poole kohaga ka raamatupäevikut hakkasin pidama, on loetud raamatute arv täiesti jojo tuuril olnud. On olnud aasta, kus lugesin alla ühe raamatu nädalas, on olnud ka aasta, kus lugesin kokku üle 250 raamatu. Ma loen reisidel palju. Cottage'i terrassil võrkkiiges vedeledes või palmi all lamamistoolis või hommikuse kohvi kõrvale, samuti lennujaamades, lennukites, bussides, igal pool oodates. Kindle on ikka ses suhtes tänuväärt leiutis.

Neljapäeval tõin Selverist arbuusi koju ning 48 tundi hiljem võin kinnitada, et kuu alguse allergias võib täiesti julgelt ikka seda mükoproteiini süüdistada. Selsamal neljapäeva õhtul Selveris töötas kaks kassat ning rea lõpus paistis veel 3-4 tühja iseteeninduskassat. Kahes mehitatud kassas oli kummaski 3-4 inimest sabas, neist pooled mingid noored skandinaavlased, kes omale korvitäite kaupa õlut ja kartulikrõpse ostsid. Igal juhul ei liikunud see saba kuhugi. Samal ajal kui Prismal, Rimil ja Konsumil on täiesti mõistlikud iseteenindused - käid poes, valid kauba välja, kõnnid kassasse, piiksutad läbi, maksad ära ja paned kraami kotti, siis Selver ja Kaubamaja on välja tulnud mingi puldimajandusega, kus kõigepealt tuleb oma partnerkaart ära regada ja siis enne kassasse maksmaminekut oma kraam puldiga läbi piiksutada. Aga. Ma ei ole oma kaarti reganud ja ma ei viitsi seda teha ka. Nojah, siis seisangi õhtul kell 9 kümme minutit kassasabas, kuni kõik alekokid ja Laysid on ülima põhjalikkusega läbi lastud... Sest igat toodet kotti pannes ei ole minu meelest mugav seda puldiga piiksutada. Ja siis majandada samal ajal nii toote, puldi kui oma korvi või kotiga. Kui Prismal normaalsed arbuusid ja mõistlik valik värskeid mahlu oleks, siis ma sinna Selverisse ei satukski.

kolmapäev, 18. juuli 2018

Kadunud sussi kojutulek


Sussid on tagasi! Ma olin vahepeal juba mures, sest olin kindel, et ventilaator lennutas nad metsa ja seal said koopaoravad oma valdusse. Aga isegi kui see juhtus, siis hetkel on nad koopaoravatelt tagasi toodud.

Vaatasin, et Ann Arboris müüb keegi väikest siili. Ütlesin Scotile, et me selle ära ostaks ja minu sussi saaks pesana kasutada, aga ei läind läbi. Oleme endiselt siilitud.

Käisime Raamatuklubi kinos vaatamas. Ma olen alati arvanud, et enne filmi näidatavad treilerid on vastavalt sihtgrupile ning seega tekkis juba õigustatud mure, et mis filmi me vaatama tulime. Treilerid olid valdavalt erinevate õudukate omad. Ja kui siis tundus, et mingi vaadatav film on ka hulgas, selgus, et see on Lexuse reklaam.

Täna sattud mulle taas taksojuht, kellest ma sain 10-minutilise sõidu jooksul teada tema elukoha, selle, et ta on kuus aastat Aasias elanud, omal ajal Kongos elanud ja äri ajanud, kasutab ka ise vahest Yandex taksot, ei pea neegritest (tema sõnastus!), eriti nigeerlastest suuremat ning ajab nüüd väikestviisi ehitusäri, tal olla vaja 10 töölist palgata. Mitte, et ma midagi küsinud oleks…

reede, 13. juuli 2018

Sussiseiklus


Kui mina olen Eestis, siis mu sussid on ikka omadega USAs. Ilusti voodi kõrval maas. Kõrvuti. Mitu kuud. Kuni üks hetk muutus nende elu põnevamaks:

 
Ja siis said nad laua peale:


Ja võeti Scotiga terrassile veini jooma kaasa:


Kuni üleeile hommikuni:


pühapäev, 8. juuli 2018

See rahustav sprei




Koristasin vannitoas seda karpi, kus seisab kogu kosmeetika ja hügieenikraam, mis pole igapäevases kasutuses. Näiteks väiksed reisihambapastad, uued hügieenilised huulepulgad, hambaharjaotsad jmt. Korra-paar aastas viskan sealt aegunud kraami välja ja täna sattus olema siis see päev. Ühtlasi oli karbis ka väike pihusti, milles rahustav õhuvärskendi. Kaasa toodud Detroidi hotellist, kus oli mõnus kolmene pakike asju öökapi peal üheks relaxing sessiooniks peale pikka päeva vaatamisväärsusi mööda jooksmist. Lisaks sellele õhulõhnastajale oli seal veel lavendlilõhnaline kreem väsinud jalgadele ja midagi veel, mida ma ei mäleta, sest ammu ära kasutatud. Igal juhul rabasin selle rahustava pudelikese pihku ning selgus, et vahepeal on suurem osa vedelikust ennast välja pressinud ja korki äravõttes voolas kogu chill ja relax mulle käte peale. Hetkel võin öelda, et sellises koguses see lõhn kaugeltki enam ei rahusta vaid hakkab vaikselt ärritama. Eriti kuna peale kolme kätepesu ei ole see kuhugi kaduma ka hakanud...

Jaanuaris kingapoetuurile minnes, et pulmas midagi kraad kõrgema kontsaga jalga panna oleks, kui seda on Skechersi tennised, alustasin tavapäraselt TJ Maxxist ning kuigi ma Vegasesse kaasavõtmiseks midagi sealt ei saanud, siis ühed valged nahast suvekingad 10 dollari eest viisin koju kaasa küll. Täna viisin kingad Tallinna tänavatega tutvuma. Peale nelja tundi väljas, natuke rohkem kui 10.000 sammu ja poolt pakki plaastrit, pole ma kindel, et kingad see suvi veel päikest ja värsket õhku saavad.

Kunagi kevadepoole oli kuulda, et Rataskaevu 16 plaanib Kopli tänaval uut toitlustusasutust avada. Vastu suve Ülo ka avatud sai ning täna oli käes see päev, kui lõpuks ka meie sinna jõudsime. Menüü tutvustamist alustas tütarlaps toitudest, mida neil hetkel ei ole. Kuna ma olen varasemalt mõned korrad sattunud olukorda, kus iga kord kui ma toidu välja valin, kuulen ettekandjalt, et "oi, see on otsas", siis oli selline lähenemine väga mugav. Ja üldiselt jättis mind ka täiesti ükskõikseks, et neil veisetacosid ja chilli con tofut polnud. Tiigerkrevettide puudumine pani paraku mõnevõrra nördima, aga selle kompenseerisid erakordselt head ja krõbedad bataadifriikad.

Magustoidu järele jalutasime Gelato Leedide juurde ning seal otsapidi tänaval sappa võttes oli selge, et sama plaan oli kõikidel turistidel ja vähemalt pooltel kohalikel. Jäin truuks riigi parimale maasikajäätisele ning komplimenteerisin seda pavlovajäätisega, uue tulijaga nende külmikus. Hiljem patsutasin omale suurepärase koosluse eest tunnustavalt õlale.

esmaspäev, 2. juuli 2018

Quorn. Mükoproteiin. Allergia.

Mul ei ole kunagi muid allergiaid olnud kui nikli, penitsilliini ja idiootide vastu. Ja siit nimekirjastki tean penitsilliini osa vaid juttude põhjal. Niklihaavu olen ravinud nii kõrvalestades ja vöökohas (rihmapannal) kui ka kätel-jalgadel peale niklit sisaldava lauahõbeda kasutamist Filipiinidel. Nimekirja viimane allergeen õnneks visuaalseid sümptomeid ei tekita.

Täna siis ärgates suurte punaste laikude ja erinevas mõõdus sügeleva lööbega, selgus, et mul on mingi allergia ikka veel. Kahtlustasin arbuusi, sest eile õhtul sai kilojagu seda ära söödud. Kuna päeval rohkem arbuusi ei söönud ning lööve ka taandus, lugesin teema lahendatuks. Kuni peale arbuusitut õhtusööki viskas uuesti sellise lööbe üles nagu oleks eevaülikonnas läbi nõgesevälja lipanud. Võtsin eilse ja tänase menüü ette ning järgmiseks kahtlusaluseks on mükoproteiin. Ehk quorn. Asi, mida ma sõin ka USAs ja nüüd on Prisma lettidele jõudnud. Tegemist on hallitusseenest (mõtle suunal "nahaseen" mitte "kukeseen") eraldatud valguga, millest toodetakse veganitele ja taimetoitlastele lihalaadseid asju.

Igal juhul ma nüüd katsetan, kas selle mittesöömine hoiab uue nõgeslööbelaine eemal või mitte.

Arusaadavatel põhjustel on tänane postitus ilma piltideta.

laupäev, 30. juuni 2018

Maasikafestival















Läksin täna maasikafestivalile plaaniga soetada paar kilo maasikaid. Selgus, et festivalihinnad mulle ei sobi ning lahkusin sealt ilma ühegi maasikata. 4 eurot kilo oli võimalik osta kas Poola maasikaid või siis poolmädand kohalikke. Vähegi viisakama marja kilohind algas viie juurest.

Mõned kuud tagasi avas LaMuu Telliskivis oma kohviku. Vaatasin seal kogu seda valikut, kust tundus, et tahaks kõike proovida. Peale peekonijäätise siis. Küsisin siis, et kas ühte kuuli kahe maitsega saab. Ei saanud. Küll aga oldi valmis sellesse pisikesse vahvlisse kaks kuuli panema. Võtsin vaarika-prosecco oma, aga edaspidi käin siiski Gelato Leedide juures, kus saab sorte kombineerida.

Igal juhul tulin koju mangojäätise ja mittefestivalimaasikatega ning tegin pool liitrit mango-maasika jäätisekokteili.

Kuna Prisma puu- ja köögiviljavalik pole paranenud ja tundub, et nad endiselt müüvad kuskil saadud laojääke, siis käisin ükspäev Selveris. Seal on arbuusid ka nagunii paremad olnud. Ostsin seemneteta arbuusi. Vaata pilti.

Õlut käisime üks õhtu Eveliniga terrassil joomas. Ma ei saa aru, teiste laudade ääres on kõik rahvas lühikeste käistega, kleidikestega (noh, naised siis, meestest hakkas ainult ühel kleit silma) ja Gaili sikutab samal ajal oma karvase voodriga dressika lukku kinni. Uniqlo dressikas muide, täiesti asendamatu siin kliimas. Uniqlo võiks mulle influenceri tasu hakata maksma.

neljapäev, 28. juuni 2018

Moeblogija



Võimalik, et selleks hooajaks hakkab baleriinade aeg läbi saama, aga baleriinadega kantav sokisoovitus tuleb siit ikka. Eriti arvestades seda, et nimetatud sokke Eestis saada pole. Teate ju küll neid eriti väikseid ja enamasti pitsilisi sokke, mis siis jalga lähevad, kui paljast jalga kinga sisse pista ei taha, aga tavalise sokiga näeks välja nagu saksa turist. Igal juhul need sokid, mida ma vanasti Eestist ostsin, olid mul veel enne trepist alla jõudmist talla all kortsus ning hiljemalt kahe päeva pärast tervitas varvas juba läbi pitsi. Siis aga ostsin omale Uniqlost kolmese paki neid poolsokke ning mugavamaid pole minu jalad veel trehvanud. Talla all on kerge paksendus ning kanna taga kumminupud, mis hoiavad soki ilusti paigal ja kojujõudes ei pea seda kuskilt kinganinast kokku korjama. Kõigele sellele lisaks teeb ta veel kingad nii pehmeks ja mugavaks nagu käiks paljajalu. Selle vahega, et kive ja muud kruusa talla all ei tunne.

Tallinna kesklinnas hakkas eelmisel kolmapäeval aga selline moeröögatus silma, et ma ei jõudnud isegi telefoni rabada, et kõike seda teiega jagada. Seega peate nüüd oma kujutlusvõimet kasutama. Trühvli terrassilt kõndis nimelt läbi üks hea toidu peal olev tütarlaps, kellel olid jalas kas nii mikrominid, et alumine pool kannikat oli täiesti katmata või käis ta ringi lihtsalt stringide väel. Kuna tal oli seljas jakk, mis ulatus täpselt poole tagumikuni, siis oli keeruline aru saada, kas ta käis ringi palja tagumikuga või oli tal midagi jalas ka.