Between Past and Present. Ootamatu keskmine üllatus

Eilne hommik algas plaaniga: jätta vahele etteaimatav ja keskpärane hotellibuffee ning süüa hoopis mõnus brunch kusagil Tbilisi käänulistel tänavatel. Tead ju küll seda tüüpi kohta – veidi kunstipärane, hubane, menüüs tõenäoliselt avokaadovõileivad ja pošeeritud munad.
Reaalsusel olid aga omad plaanid.
Jõudsime kohale optimistlikult ja näljasena, ainult selleks, et avastada, et menüü oli… märksa minimalistlikum, kui koduleht lubas. Veelgi muljetavaldavam oli see, kuidas personal suutis meid sajaga ignoreerida.

Korrektsuse huvides tuleb öelda, et kohvikutes ja restoranides üle linna oli teenindus valdavalt tõeliselt soe – töötajad pingutasid isegi siis, kui inglise keel polnud just kõige parem. Aga mujal? Ütleme nii, et klienditeenindus meenutas valdavalt nostalgilist jäänukit nõukogude ajast. Ei mingeid tervitusi. Ei mingeid naeratusi. Sõbralik suhtlus? Seda pole siin veel kasutusele võetud. Selle asemel saime sageli osa valjuhäälsest ja emotsionaalsest gruusiakeelsest jutust, mida saatis sügav kulmukortsutus. Vähemalt ei virutatud meile põrandalapiga, mis antud õhkkonda arvestades tundus juba väikese võiduna.
Ka eilehommikuses kohvikus seisis leti taga vaikiv noormees, kes vältis silmsidet iga hinna eest. Täiesti tühjas bistroos suutsime me kuidagi ikkagi nähtamatuks jääda.

Õnneks oli lahendus sõna otseses mõttes nurga taga. Teine koht, vaid umbes 100 meetri kaugusel, võttis meid hea meelega vastu ning pakkus menüüd, millest oli keeruline valikut teha - kõik kõlas lihtsaltnii hästi. Igal juhul lauda jõudsid: täiuslikult valmistatud munad, õhuline brioche, krõbedad vahvlid. Universumis oli tasakaal taastatud.

Hea toidu pealt liikusime tagasi selle muljetavaldava bulvari poole, mille olime nädala alguses avastanud – sest mõned kohad lihtsalt väärivad rohkem kui ühte külastust.

Tegime peatuse ka kohas, mida võiks kirjeldada kui Tbilisi versiooni Telliskivist… ainult et palju väiksemana. Kujuta ette, et ootad tervet loomekvartalit, aga saad ühe hoone.

Ostsime kohalikke maasikaid (väga head), sõime kooki ja jalutasime rahulikult hotelli tagasi, et asjad pakkida.

Õhtune plaan tundus lihtne: veel üks jalutuskäik vanalinnas ning seejärel õhtusöök hoolikalt valitud restoranis.
Aga – piisast ühest pilgust sellele kohale, et otsustada, et meil on vaja plaan B käiku lasta.
Leidsime hoopis uue restorani, saime mõnusa aknalaua ja seadsime end sisse.
Toit? Suurepärane. Proovisime erinevaid kohalikke toite, igaüks eelmisest parem. Kuigi ühes kulinaarses segadusehetkes osutus see, mida menüü kirjeldas kui veise rinnaliha, hoopis sisefileeks.

Kuna ees ootas varajane lend, olime targu broneerinud viimaseks ööks hotelli lennujaama lähedale – puhas geniaalsus, eks? Rohkem und, vähem stressi.
Nojah. Täpselt kell 00:20 hakkas keegi meie uksele järjekindlalt koputama – sellise sihikindlusega, mida tavaliselt seostatakse hädaolukordadega. Scott läks ust avama ja kohtas seal koristajat, kes küsis – ja nüüd trummid – kas me plaanime hotellist välja registreeruda. Keskööl. Selgelt magamise ajal.
See oli üks neist sürreaalsetest hetkedest, kus sa ei saa aru, kas sa näed und või osaled mõnes odavas komöödias. Uni pärast seda… ei olnud enam väga teema.

Mõned lõppmärkused Tbilisi kohta:
• Me suutsime taas sattuda protesti otsa – seekord valitsuse vastu. Keegi vehkis seal ka USA lipuga ja kinnitas enesekindlalt, et Ameerika aitab Gruusiat. Me ei süvenenud põhjalikumalt.
• Liiklus on… loominguline. Reeglid tunduvad pigem soovitused. Sõidetakse, kuidas tahetakse, pargitakse, kuhu tahetakse (ka kõnniteedele, mida niigi napib), ning suurte teede ületamine võib meenutada päriselulist videomängu.
• Ülekäiguradasid on vähe, tunneleid raske leida ja ellujäämisinstinkt on väga kasulik.

Ja ometi…
Toit on imeline – värske, maitseküllane ja (loodetavasti) kohalik. Hinnad on meeldivalt taskukohased. Ning vaatamata aeg-ajalt valitsevale kaosele on selles linnas midagi vaieldamatult ägedat.

Between Past and Present. Armastan Gruusiat 🇬🇪

Kui on üks asi, mida me reisimise kohta oleme õppinud, siis see on see: plaanid on valikulised, aga elamused ja seiklused on garanteeritud.

Võtame näiteks tänase päeva. Ärkasin Tbilisis… migreeniga. Mis oli eriti kehv ajastus, sest meil oli just täna plaanis sõit viinamarjaistandustesse. Vein, päike, ilusad vaated. Aga kes ärkas migreeniga? Jep. Gaili. Scott tegi kiire otsuse: me ei sõida täna kuhugi. Õnneks on muidugi olemas kaasaegne meditsiin. Ja vahel see isegi töötab. Mõni tablett hiljem olin jälle teovõimeline. Umbes kell 11 olime juba uksest väljas ja valmis Tbilisit avastama.
Esimene peatus: köisraudtee, mis viis meid mäe otsa vaateratta juurde. Hea lugeja, pane nüüd tähele. Mõni päev tagasi maksime kindluse juurde köisraudteega edasi-tagasi sõidu eest 10 lari. See sõit? 50 lari. Võta siis kinni. Sellegipoolest oli sõit seda väärt. Jalutasime ringi, nautisime vaateid ja tulime alla funikulaariga (sest miks mitte proovida ühe päeva jooksul kõiki vertikaalseid transpordivahendeid?).

Lõuna oli… ootamatu elamus. Olime ükspäev leidnud koha, kus pakuti värsket pastat, ja Scott oli väga ootusrikas. Nagu “see võib olla päeva tipphetk” elevil. Pasta käib suure parmesani ratta seest läbi ja peale seda lisatakse valitud kaste.

Noh. Pasta nägi imeline välja. Pasta ise maitses ka väga hästi. Aga siis tuli kaste. Või õigemini – selle puudumine. Kaste oli nii maitsetu, et tundus, nagu oleks see lisamata jäetud.
Ausalt öeldes oleks see ilmselt olnud parem ilma kastmeta. Lõuna osutus suuremaks pettumuseks kui minu hommikune migreen, mis pani meid plaane ümber tegema.

Pärast seda kulinaarset valearvestust võtsime paar tundi hotellis, et taastuda.
Sealt edasi läksid asjad paremaks. Meil oli laud broneeritud üle tee asuvasse restorani “Juustufarm”. Ja sealsed kokad juba teadsid, mis nad teevad. Vähemalt toidu osas.
Tellisime:
• Veisetartari
• Vasikacarpacciot
• Hatšapuri nelja juustu seguga
• Krevette
• Kooki
Kõik. Oli. Suurepärane.
Kas panid muidu tähele, et ma ei maininud teenindust? Sest see oli nii alla igasugust arvestust, et polegi midagi mainida.

Pärast õhtusööki läksime uuesti köisraudteega mäe otsa – sest ilmselgelt üks kord ei olnud piisav. Aga seekord läksime sinna öist vaadet nautima. Ja ausalt? Täiesti seda väärt. Tbilisi öösel on midagi erilist – tuledes, rahulik ja suursugune.

Kui hotelli tagasi jõudsime, olime omadega läbi. Väsinud. Valmis voodisse kukkuma.
Ei mingit viinamarjaistandust. Ei mingit veinidegustatsiooni. Aga kuidagi kujunes sellest ikkagi äge päev. Sest selline see Gruusia on – isegi kui asjad ei lähe plaani järgi, on see ikkagi suurepärane riik.
Me armastame Gruusiat. Ja Tbilisit.

Between Past and Present. Mägedes

Meie hommik algas tehniliselt juba eile õhtul. Täpsemalt umbes kell 22 – kui meie hotelli kuuenda korruse restoranis otsustas keegi korraldada erapeo. Isegi meie kaheksanda korruse toas nõud kergelt värisesid. Scott helistas vastuvõttu ja küsis viisakalt, kas nad äkki, võib-olla, kaaluksid muusika vaiksemaks keeramist. Vastuvõtt selgitas sama viisakalt, et kuuendal korrusel toimub erapidu ja selle lõpetamine ei ole ilmselt variant. Scott oli aga sama kindel oma seisukohas, et ta ei soovi kuulata sellise vibratsiooniga bassi. Lõpuks keerati muusika siiski maha. Rahu ja vaikus taastusid.

Kuna olime eilsetest vigadesst õppinud ja väga mõistlikult tänaseks tuuri broneerinud, ei olnud sisse magamine ega plaanide muutmine võimalik. Kell 8:20 ootas auto ukse ees – ja koos sellega Avto.

Avto oli üks entusiastlik noormees. Väga entusiastlik. Selleks ajaks, kui me Tbilisist välja saime, oli ta juba jaganud põhjalikku infot kõige kohta, mida me autoaknast nägime – ja päris mitme asja kohta, mida me ei näinud.

Esimene peatus oli Tbilisi veehoidla. Umbes nagu kohalik Ülemiste järv, aga suurem ja väga fotogeenilist helesinist tooni ning paigutatud mägede vahele. Sealt liikusime edasi sama veehoidla teises otsas asuva kindluse juurde.

Järgmiseks tuli üks neist ainulaadsetest vaadetest: kahe jõe kohtumispaik – üks must, teine valge – mis voolavad kõrvuti ilma segunemata. Väidetavalt segunevad nad alles siis, kui temperatuurid ühtlustuvad. Seni on piir täiesti selgelt nähtav.

Kõige muu hulgas võetakse Gruusias mett tõsiselt. Väga tõsiselt. Seega kuulus tuuri kavasse loomulikult meemaitsmine. Vaarikaõie-, kastani-, rododendroni- ja piparmündiõiemesi – kõrvuti proovides olid erinevused üllatavalt selged. Tegime, mida iga mõistlik inimene teeks: ostsime kaasa.

Selleks hetkeks olin piisavalt näljane, et tegime peatuse kohas nimega Drunk Cherry.

Me olime ainsad kliendid. Ühe salati ja ühe vorsti valmistamine võttis üle 30 minuti, kuid asutus kompenseeris selle kahe koeraga, kes meile seltsi pakkusid. Väljas oli lumi maas, aga päike oli terrassi mõnusalt soojaks kütnud.

Järgmisena: Vene-Gruusia sõpruse monument. Püstitatud üsna ammu ja seisab siiani, tõenäoliselt iroonia najal. Selleni jõudmine tähendas läbi lume sumpamist ning jääl libisemist, kuid vaated olid seda igati väärt – võimsad, dramaatilised, mägised.

Lõpuks jõudsime Kazbegi piirkonda – täpsemalt Stepantsminda külla, mille kohal kõrgub ikooniline Gergeti Trinity kirik. Lund oli veidi vähem kui eelmises peatuskohas, kuid vaated olid endiselt võimsad. Ja vaid 12 km kaugusel: Venemaa. All külas jalutasime ringi ja tegime hilise lõuna – hartsho, hinkaalid ja sõrnikud – terrassil, kust avanes vaade hetkel ainsale teele, mis ühendab Venemaad ja Gruusiat. Tee mahutas vaevu kaks sõidukit kõrvuti, kuid läbi küla voolas lõputu rekkade voog. Logistika oma parimal kujul.

Tagasiteel tegime panuseid: kas tunnelid on avatud? Nimelt, kui politsei otsustab lasta läbi sajad ootavad veokid, pannakse tunnelid teiselt poolt umbes kaheks tunniks kinni. Meil vedas – pääsesime ilma viivituseta läbi. Väike, aga oluline võit.

Tegime peatuse, sest vetsu oli vaja. Silt oli üleval, et tualeti kasutamine maksab ühe lari. Kuna kedagi raha võtmas ei olnud ning mingit karpi ka mitte, kuhu see lari panna, läksin lihtsalt sisse. Väljudes ilmus mu selja taha naine, kes midagi gruusia keeles mulle karjus. Selgus, et kassapidaja oli vahepeal tagasi jõudnud. Andsin talle kaks lari. Seejärel vaatas ta umbes minuti kordamööda mulle ja oma vahetusrahale otsa. Lõpuks andis ta alla ja ulatas mulle ühe lari tagasi. Ausalt öeldes ootasin, et järgneb veel mopiga kuklasse virutamine, aga ei – seekord vedas.

Umbes neli tundi hiljem olime tagasi linnas. Hilisõhtune plaan oli lihtne: väike jalutuskäik, kiire peatus kaubanduskeskuses, paar snäkki ja päev lõppenuks lugeda. Kuid selles linnas on sõidutee ületamine strateegiline operatsioon, mis hõlmab tunneleid mitte tihedamini kui iga umbes 500 meetri järel, seega kõndisime oluliselt rohkem kui plaanitud. Positiivse poole pealt avastasime kohviku, mis mitte ainult ei müünud kohvi, vaid joonistas boonuseks su portree topsile. Nii äge. Väike võit tänases päevas. Karbitäis komme hiljem olime tagasi hotellis.