reede, 5. oktoober 2018

Experience Washington. Valge orav. Jugoslaavia.




















Alustasime päeva kõige olulisemaga - hommikusöögiga. Peale seda siis kui üks meist (mitte Scott) oli tööpäeva lõpetanud. Mul oli juba Las Vegasest saadik isu heade arepade järele. Konsulteerisin Google'iga ja leidsin, et pealinna parimad arepad valmivad Union Marketil. Sinna me ka suuna võtsime. Uberiga metroopeatusse, sealt metrooga linna ning peatusest jalgsi turule. Turg oli täis suurepäraseid toiduputkasid, kuid mul veel Vegase arepade maitse meeles, oli silmi ja nina vaid ArepaZone jaoks. Võtsime kumbki ühe ning lisaks mõned friteeritud juustupulgad ning ütleme nii, et heade arepade otsingud jätkuvad. Jagasime lauda kahe tütarlapsega, kes nagu rääkisid reisimisest ja kuna üks neist oli Jaapanit külastanud äsja, siis teine nagu täiega tahtis teada, et kuidas seal siis nagu ka oli. Tegelikult oli neid "nagusid" tunduvalt rohkem, aga ma nagu päriselt ei leia kohta, kuhu neid nagu oma lausetes sokutada. Igal juhul see äsja Jaapanit väisanud tütarlaps siis rääkis, kuidas ta oli seal ühe Maltalt ja ühe Jugoslaaviast pärit noormehega tuttavaks saanud... Ajalugu ja geograafia ei tundunud ta tugevamad küljed olevat.

Kaardilugeja (mina...) teadis, et turult saab kuuendat tänavat mööda otse poole tunniga Kapitooliumini. Kui pool tundi täis hakkas saama ja me endiselt jäätmekäitlusjaamade ja jalkaväljakute vahel olime, mis kindlasti pealinna keskuse mõõtu välja ei andnud, oli selge, et kaardilugeja luges kaarti valepidi. Tellisime Uberi ja sõitsime jalutatud teed tagasi ning sealt siis edasi veel Kapitooliumi juurde. Vaatasime Kapitooliumit, kohtumaja ning Senatihoonet, milles parajasti Kavanaugh osas otsust tehti, et kas purjus peaga naisi ahistanud mees sobib riigi peakohtunikuks või mitte. Selgus, et ei naiste ahistamine ega valetamine ei sega kohtunikul oma tööd teha.

Liikusime edasi postimaja torni suunas, millest pidid avanema hunnitud vaated linnale. Veel enne seda tutvusime liikuva vaatamisväärsusega, milleks oli albiinoorav. Valge Maja läheduses on isegi oravad valged nagu näha. Läksime vana postimaja juurde, mida ümbritsevasse hoonesse oli vahepeal Trump jõudnud hotelli ehitada. Ülevalt avanesid tõepoolest kenad vaated ning torn oli ühtlasi avatud kõikidele tuultele.

Läksime sealt W Hotelli, mille katuseterrassilt avanesid järjekordsed hingematvad vaated (seekord erinevate presidenti monumentidele) ning jõime kokteile. Terrassi eksklusiivsust arvestades (muuhulgas vaade Valgele Majale) oli üllatav, et kokteilide eest ei tulnudki Birma aasta hariduseelarvet välja käia.

W-st läksime otse Washingtoni monumendi juurde, vaadates tee peale jäävas T-särgiputkas üksteise alla paigutatud särke, kust ülevalt alates oli kõigepealt Obama ning kiri "Hope", keskmise peal Trumpi pilt ning siis kõige alumise peal FBI. Washingtoni monumendi juurest sai ilusti otse Lincolni monumendi juurde ning selle ees olevas basseinis oli võimalik nautida Washingtoni samba peegeldust.

Eriti vaatamisväärse, aga vähem turistika linnajaona oli välja toodud Barracks Rows, mis kohalejõudes meenutas kergelt Telliskivi. Tegime ringi peale ning siirdusime taas Union Marketile, et õhtust süüa. Kuna üks meist (mitte Scott) ei suutnud otsustada, mida tellida, siis lõpuks polnudki suurt midagi tellida, sest needki vähesed, mis õhtusel ajal huvi pakkusid, olid hakanud oma lette sulgema. Scott samal ajal sõi oma kallist grillitud juustusaia. Võtsin lõpuks fish and chipsi, mis osutus suurepäraseks.

neljapäev, 4. oktoober 2018

Experience Washington. Pikk nädalavahetus pealinnas.


Et alustada algusest, siis asi algas sellest, et eelmise aasta novembris lõhkus Delta mu pagasi ära. Kuna mul oli JFK-s aega laialt käes (loe: 7 tundi), siis kõndisin oma katkise kotiga pagasilindi juurest otse Delta kontorisse, kus üks mitte kõige teravam kriit pinalis ca tunnikese võttis, et kott üle vaadata ja andmed arvutisse sisestada. Suurema segaduse tekitas näiteks mu telefoninumber, kus ta visalt üritas +372 ette veel +1 panna. Ja Eesti riik, mida ta üritas Soomena kirja panna. Igal juhul ca tunnike hiljem olin oma koti kinni klammerdanud, juhtuminumbriga paberilipiku kätte saanud ning sain minema sinna terminali, kust järgmine lend läks. Paar-kolm nädalat hiljem polnud ma Deltalt midagi kuulnud ning saatsin neile kirja, et kuidas mu koti juhtumi uurimine ka edeneb. Vastuseks sain info, et neil on hetkel planeeritust rohkem kirju ja kaebusi ning nad võtavad minuga ühendust esimesel võimalusel, aga see võimalus võib neil ka alles 30 tööpäeva pärast avaneda. Lootsin, et nad teevad tööd ka nädalavahetustel... Igal juhul saatsin neile varsti siiski uue kirja. Millele sain sarnase vastuse. Nädalajagu hiljem tuli mulle samasse gruppi kuuluvalt KLMilt kliendirahulolu-uuring, kus nad tahtsid teada, kuidas ma Deltapoolse juhtumi lahendusega rahule jäin. Kuna mulle ei tundunud, et juhtum oleks mingigi lahenduse saanud, vedasin kõik hinded nulli ning vabas vormis täidetavas lahtris panin kirja kogu oma frustratsiooni, mille Delta ja KLM olid selleks hetkeks tekitanud. Ja juba paar päeva hiljem võttis minuga ühendust Air France (ka Delta ja KLMiga samas tiimis), et täpsustada, mis siis täpsemalt valesti läks.

Järgmised paar nädalat toimus aktiivne kirjavahetus Deltaga (kes tunnistas oma viga ning lubas raha tagasi kanda), Air France'iga (nemad küll kirjutamise asemel üritasid mulle kell 3 öösel korduvalt helistada, et siis hommikuti kirju saata, milles nad oma kahetsust avaldasid, et nad mind telefoni teel kuidagi kätte ei saa) ning KLMiga (kes küsis minult fotosid katkisest kotist, vähemalt kahe eksperdi hinnangut, et kotti ei tasu parandada ning ostutšekki). Paar nädalat hiljem oligi mul Delta poolt uue koti ostmiseks raha arvel ning ühtlasi sain neilt kirja, et kõikide mu läbielamiste korvamiseks saadavad nad mulle 400 dollarit reisikrediiti. KLM soovis samal ajal endiselt koti taastamisväärtust ning eksperthinnanguid saada... Ning Air France helistas öösiti.

Tulles aga nüüd käesoleva aasta septembrisse, siis vaatasime Scotiga kalendrisse, et nimetatud 400 dollarit tuleb lähikuudel ära kasutada, et sellel parim enne ei kukuks. Kuna ühe teise lennu eest oli meil ka veel natuke saada, siis broneerisime omale nädalavahetuse reisi pealinna. Kui nüüd keegi arvab, et see kuidagi lihtsalt käis, et lähed kodulehele, valid lennu, sisestad oma voucherid ja prindid piletid välja, siis päris nii see ei käinud. Et omale need piletid saada, kulus ohtralt telefoni otsas istutud minuteid ja Scoti närvirakke, aga ühel hetkel meil need kaks piletit 580 dollari eest olemas olid ilma nende eest rohkemat välja käimata kui nimetatud närvirakud ning täna pealelõunal pakkisime kotid ning lendasime pealinna.

teisipäev, 2. oktoober 2018

Go blue. Kõrvitsapidu



















Lõpuks, hea lugeja, lõpuks on mul sinuga ka võimalik esimesi kõrvitsapeo dekoratsioone jagada. Need esimesed, kõige uhkemad luukered pildistasin nädalajagu tagasi Detroidis, aga need ei lähe väga arvesse, sest seal majapidamises on aastaringne skeletipidu. Jõuludeks saavad needsamad püsiasukad omale punased mütsid pähe ja võimalik, et lihavõtteks playboy jänesekõrvad.

reede, 28. september 2018

Go blue. Haldjauste linn

Eelmisel sügisel hakkasin siin-seal märkama pisikesi värvilisi uksi. Näiteks puujuurte vahel. Selgus, et tegemist on haldjate ustega ning neid võib leida linnast igalt poolt - butiikide peauste kõrvalt, raamatukogust, kino sissepääsu juurest ja puude otsast. Tegin täna linna peal ringi, et ka sinuga, kallis kodumaa, neid uksi jagada.



Punaste kingade pood oli sissepääsu kõrvale teinud tavauksega peaaegu identse haldjaukse. 


Pretzel Belli kõrval olev haldjauks.



Kui pood läheb kinni, ei ole sinna paraku enam ka haldjad oodatud ning nende ukse ette ei viida kommi.


Michigani teatri (mis on tegelikult kino) peaukse kõrval olev haldjauks, millest pääseb otse haldjate kinosaali.


Jolly Pumpkini moodsat kunsti hindava haldja uks.




Mitte lihtsalt haldjauks vaid terve Müstiline Haldjaküla.


Ja maahaldja kutsuv uks.

Täna neid peaaegu tänavaga samal tasapinnal olevaid uksi pildistades tänasin leidurit, kes mõtles välja ekraani, millelt näed pildistatavat objekti (antud juhul siis telefonis oleva kaamera) ning ma ei pidanud oma suure Canoniga kõhuli maas olema ning piiluaugust haldjauksi teravustama.

Go blue. Tee ise terrassivalgustus


Oleme soojadeks ja valgustatud sügisõhtuteks valmis :)