Little Big City. Pühapäevane reis aastasse 1986

Pühapäeva hommikul ärkasime enne kukke ja koitu, et alustada oma reisi välismaale. Sõime, pakkisime asjad ja suundusime bussipeatusse. Seal oodates nautisime kaunist päikesetõusu, millele lisas omapoolse helitausta kohalik elu näinud meesterahvas, kes näis olevat veetnud öö lähedal asuval pingil ning kelle dramaatiline köha viitas pikale ja lähedasele tutvusele tuberkuloosiga.

Pärast põhjalikku eeltööd olime välja selgitanud, et Bratislava pearaudteejaamas pidavat olema mitu pagasihoiuvõimalust – nii kapid kui ka mehitatud pagasihoid. Seetõttu otsustasime oma seljakotid kaasa võtta ja need päevaks raudteejaama jätta. Loogika oli lihtne: kui peaksime Viini tagasi jõudma plaanitust hiljem (mu usk ei olnud Austria Raudteesse suurem kui ta on Saksa Raudteesse) ja oleks vaja kiiresti lennujaama tormata, ei peaks me vähemalt enam oma kotte taga otsima.

Viinis oli rong juba pool tundi enne väljumist perroonil. Valisime kohad ja seadsime end sisse. Tund aega hiljem astusime rongist välja… ja leidsime end umbes aastast 1986. Umbes sel ajal sai antud raudteejaam ilmselt oma viimase värskenduskuuri.

Otsisime lubatud pagasihoidu suure entusiasmiga. Ja siis otsisime veel natuke. Kahjuks ei saa leida midagi, mida olemas ei ole. Lõpuks tunnistasime kaotust, panime seljakotid selga ja jalutasime läbi presidendiaia vanalinna.

Vanalinn osutus väikeseks, armsaks ja meeldivalt avaraks, laiade tänavate ja suurepärase päikesepaistelise ilmaga. See tundus täiesti teise maailmana võrreldes sügava nõukogude atmosfääriga, mis vaid mõni sammu kaugusel ajaloolisest keskusest endiselt õhus hõljus.

Loomulikult ronisime üles lossi juurde, nautisime päikest, väikest trenni (ärgem unustagem – seljakotid olid ju seljas!) ja linnavaateid. Pärast seda laskusime tagasi vanalinna ja tegime kerge lõunasöögi. Meie cappuccinod saabusid lauda koos naistepäevasoovidega. Söök kõlas menüüs märksa muljetavaldavamalt kui lõpuks taldrikul välja nägi.

Pärast lõunat jätkasime linna avastamist, sealhulgas külastasime kohalikku kaubamaja, mis samuti nägi välja nagu oleks viimati värskenduskuuri saanud kuskil 1980ndatel. Peale seda oligi aeg suunduda tagasi raudteejaama.

Tagasisõit rongiga kestis taas umbes tunni. Seekord jätsime oma seljakotid Viini raudteejaama lockeritesse ja läksime veel natuke jalutama. Enne tagasi hotelli minekut otsustasime peatuda ühes kohvikus, kus meil oli algselt – enne Bratislava-plaani tekkimist – plaan brunch’i süüa.

Noh, brunch’ile me ei jõudnud, aga vähemalt saime nüüd hilise pärastlõunase ampsu. Helena tellis õlle ja mina võtsin grillitud juustu. Kui tuli aeg arvet maksta, sirutasin enesekindlalt telefoni välja… ja kuulsin planeerimatult sõnu: „ainult sularaha.“ Vabandust, aga - kes tänapäeval enam sularaha kaasas kannab? Pärast mõningast paanilist taskute ja kottide läbiotsimist suutsime vajaliku summa kokku kraapida peaaegu täielikult müntidest. Sel hetkel tundsin siirast tänulikkust, et me polnud sinna tegelikult brunch’ile jõudnud. Brunch oleks olnud märksa kallim ja me oleksime ilmselt järgmised kaks nädalat kuskil köögis nõusid pesnud.

Lõpuks kujunes tänasest päevast korralik ajarännak – Bratislava raudteejaamas tervitasid meid 1980ndad ja Viin lõpetas päeva väärika 1990ndate stiilis „ainult sularahaga“.

Tagasilend kulges elamustevaeselt ning veidi pärast kella ühte öösel olin jälle õnnelikult kodus.

Vienna: The Sound of Elegance. Koogist ja kultuurist

Pärast üsna pikka pausi oli mul ja Helenal lõpuks plaanis üks väike linnareis. Neljapäeval lendasime nimelt Viini. Lennud olid täiesti õigeaegsed ja elamustevaesed. Jõudsime hotelli, tegime kiire check-in’i ja suundusime tuppa. Seal selgus, et tavapärase vannitoa asemel oli toas klaasseintega dušinurk, avatud kraanikausiala ja täiesti tavaline WC. Peegleid oli nii palju, et duši all käimist sai jälgida praktiliselt iga mõeldava nurga alt.

Õhtul läksime kiirele õhtusöögile Vapianosse, kus portsjonid olid nii suured, et pakkisime sealt veel mitme järgmise söögikorra jagu toitu kaasa. Tegime väikese jalutuskäigu ümbruskonnas ja läksime siis magama.

Nagu ikka, olin ma juba eelnevalt kaardistanud linna parimad bistrood ning teinud brunch’ideks broneeringud. Meie kokkulepe oli lihtne: Helena hoolitseb kultuuri eest ja mina toiduvaliku eest.

Reedene brunch oli suurepärane. Sealt jalutasime Belvedere lossi, kus veetsime paar tundi kunsti keskel. Pärast päeva kultuurinormi täitmist liikusime edasi – mina Kaiserschmarrni ja Helena juustuvõikut sööma. Tänu põhjalikule eeltööle osutus koht ideaalseks ning kui oleks kuidagigi mahtunud, oleksin teise portsu veel tellinud.

Süsivesikutega tangitud, jalutasime edasi katedraali juurde. Pikemalt mõtlemata otsustasime ronida 343 astmega keerdtrepist üles – ilma ühegi vahemademeta kitsas trepp. Üleval nautisime kauneid vaateid Viini linnale.

Tagasi hotelli sõitsime metrooga, käisime tee peal veel paaris poes, puhkasime veidi ja läksime hiljem Starbucksi kohvi jooma.

Laupäev algas hommikusöögiga Erichis, kus minu hommikusöögivaagen oleks ilmselt suutnud ära toita väikse küla kusagil Aafrikas. Seal pakuti ka suurepärast espressot tooniku ja apelsiniga – värskendav kombinatsioon, millest olen puudust tundnud sellest ajast, kui Starbucks selle oma menüüst ära võttis.

Päevaplaanis olid vaatamisväärsused, vaateratas ja šnitsel. Jalutasime vanalinnas ringi, tegime pilte ja nautisime suurepärast ilma. Ühel hetkel sattusime klassikalisse turistilõksu, kohvikusse, mis lubas pakkuda imelist „Floral Cappuccinot“. See, mille me saime, oli  roosa, Instagrammi sobiv tassitäis. See, mida me ei saanud, oli cappuccino. Kuivanud vahukommiäärega tass sisaldas leiget piima kerge kohviaroomiga.

Liikusime sealt edasi kuulsa Viini vaateratta juurde, kus saime taas nautida ilusaid vaateid linnale.

Pärast seda oli lõpuks käes aeg šnitsli jaoks. Läksime restorani, mis pidi pakkuma ehtsat Viini šnitslit. Söögisaalis oli peale meie ainult üks laudkond, mis ei tundunud just väga paljulubav. Kuid kui köögist hakkas kostma liha tampimise selgelt äratuntavat heli, oli vähemalt kindel, et toit valmistatakse värskelt.

Šnitsel osutus täiesti ideaalseks – krõbe, kuldne ja täpselt selline, nagu üks õige šnitsel olema peab. Helena krõbekartulid ja seesamikana olid samuti suurepärased.

Tegime hotellis väikese puhkepausi, enne kui õhtul taas välja läksime. Helena soovis Sacheri kooki ning otsustasime, et kõige õigem koht selle söömiseks on Café Sacher. Ilmselt olid kõik Viini turistid samale järeldusele jõudnud. Pärast umbes 20-minutilist järjekorras seismist saime aga parima võimaliku laua – suure boksi teisel korrusel, otse akna all. Vaade järjekorrale, ise samal ajal kooki süües, oli imeline.

Helena tellis kuulsa Sacheri tordi ja mina õunastruudli. Mõlemad olid suurepärased. Seejärel jalutasime  ooperimaja juurde ja läksime tagasi hotelli.

Päeva jooksul olime aga jõudnud ka ühe järelduseni: pühapäeviti on saksakeelses kultuuriruumis on kõik kirikus ning isegi lind ei lenda. Seega otsustasime päeva mitte Viinis veeta ja külastada selle asemel hoopis naaberriiki.

Ostsime rongipiletid Bratislavasse ja panime äratuskella kuueks hommikul. 

Go Blue. Reis, mida me ei plaaninud

Pühapäeva hommikul saime  uudise, et Mary Lynne oli peale pikka haigust meie hulgast lahkunud. Ostsime piletid Detroiti ja esmaspäeva varahommikul olime juba teel.

Michigan tervitas meid päikeselise kevadega – aga ka üsna ebameeldiva tuulega. Jalutasin seega ringi nagu Pariisi suvitaja ning teisipäevaks olid tagajärjed käes: nohu, köha ja kurguvalu, mis saatsid mind kogu ülejäänud reisi.

Suurema osa ajast veetsime Scotti perega. Käisime ärasaatmisel ja matusel, mis mõlemad olid väga südamlikud. Seal oli ka võimalus mul lõpuks kohtuda paljude Scotti suguvõsa liikmetega, kellest olin varem ainult kuulnud.

Kurbade hetkede vahele mahtus ka kergemaid. Veetsime ühe pärastlõuna Rubie ja Grace’iga. Grace sõidutas meid mööda linna ringi, käisime poodides ning lõpetasime päeva burgeritega Schlenkersis.

Üks eriti ootamatu moment jäi meie teele foori taga seistes. Märkasime äkki meie ees oleva auto numbrimärki, millel seisis „ISAOMA“. See ei ole just tüüpiline USA numbrimärk – ja otseloomulikult otsustas Scott autol veidi sabas püsida, et näha, kas nad ehk peatuvad kuskil läheduses.

Minuti pärast pööraski auto ühte maja hoovi. Scott tundis selle kohe ära – see oli tema vanatädi Louny kunagine maja. Verandal istus naine ja autost astus välja mees. Selgitasime neile, miks me sinna sisse sõitsime, ja rääkisime Scotti vanatädist, kes kunagi selles majas elas. Praegused omanikud olidki maja ostnud 26 aastat tagasi Lounylt ja elanud seal sellest ajast saadik. Selgus, et ühel neist on Soome ja teisel Saksa juured. Nad selgitasid ka numbrimärki: „ISA“ tähendab soome keeles vanaisa ja „OMA“ saksa keeles vanaema. Mina omakorda rääkisin, mida see eesti keeles tähendab. Selgus, et nad elavad vaid kvartali kaugusel Mary Lynne’ist ja tundsid teda hästi, nii et pidime ka neile uudise edasi andma.

Ma hakkan Mary Lynne’ist puudust tundma. Ta oli alati esimene, kes minu toidustoorisid kommenteeris, armastas mu küpsetisi ning kuna talle meeldisid väga kaisukarud, saatsin talle alati pildi, kui reisidel mõnda eriti toredat karu trehvasin. Mul on hea meel, et Scott jõudis talle anda Murano klaasist karu kuju, mille me Veneetsiast tõime.

Mõned reisid planeeritakse kuid ette. Teised juhtuvad äkki – ja hoopis teistsugustel põhjustel.

 

Glow with the Tide. Hommik mil ookeanist sai Miami

Läksime taas magama, rõduuks pärani lahti, kuulates kerget lainemühinat ja igapäevast kruiisilaeva taustamüra. Kell 4 hommikul ärkasin aga selle peale, et kergelt ärritunud Scott pani rõduukse kinni. Vabandust – mida? Ma olin siiralt üllatunud. Tavaliselt on just tema see, kes nõuab akende või uste lahti hoidmist, ükskõik mis ilmaga. Kasvõi siis, kui hommikul tuleb magamistoast lund välja kühveldada. Seekord oli probleemiks aga… Miami liiklusmüra. Eh? Jah, hea lojaalne lugeja – olimegi juba Miamisse sisse seilamas ja Kariibi mere idüll sai otsa. Lainemüha oli asendunud ärritunud taksojuhtide signaalitamisega.

Sõime veel hommikust ja suundusime seejärel oma kohvritega välja. Olin just samal hommikul lugenud õuduslugusid lõpututest järjekordadest ja tundidepikkusest ootamisest, seega otsustasime viisakalt oma broneeritud ajavahemikku mitte ootama jääda ning marssisime otse kuuendale tekile. Ei mingit kaost. Ei mingit ootamist. Ei mingit draamat. Isegi mitte teisi reisijaid. Piirikontrollis tekkis küll väike viivitus, kuid ka sealt saime läbi vähem kui 10 minutiga. Sujuv seilamine – sõna otseses mõttes kuni viimase hetkeni.

Kuna meie mõlema lennud olid alles õhtul, aga laevalt pidime lahkuma juba hommikul, olime päevaks rendiauto võtnud. Rendifirma teoreetiliselt pakkus tasuta transporti oma kontorisse. Praktikas tundus aga selle bussi ootamine nagu Godot’ ootamine. Nii, et haarasime esimese vaba takso ja kihutasime ise kohale. Olime järjekorras viiendad. Kolmkümmend minutit hiljem seisis Scott endiselt sabas, mina valvasin samal ajal õues kohvreid. Selleks hetkeks oli järjekord kasvanud umbes 15 inimeseni ning just siis saabus ka esimene tasuta bussitäis autorentijaid, kes end samuti kohe sappa sättisid. Ja vaid 45 minutit hiljem… oli meil auto käes. Kui me oleksime tasuta transporti ootama jäänud, olen üsna kindel, et seisaksime siiani seal autorendi järjekorras.

Auto käes, oli aeg shoppamiseks. Veetsime paar tundi Florida suurimas kaubanduskeskuses, tegime veidi oste, sõime ja siis – mis kõige olulisem – suundusime Dairy Queeni. Sest olgem ausad: ükski USA reis ei ole täielik ilma Dairy Queenita. 10/10.

Seejärel oli aeg lennujaama sõita, auto ära anda ja oma väravate juurde liikuda. Mida me ka tegime – nagu kohusetundlikud reisijad ikka.

Lennukisse minnes märkasin, et mu iste oli kahtlaselt… dekoreeritud. Millegagi, mis nägi väga välja nagu okse. Küsisin stjuardessilt niiskeid salvrätte. Tal neid anda ei olnud, küll aga pakkus ta mulle teist tekki, millega iste katta, ning kinnitas, et tegemist on täiesti uue lennukiga. Noh… see okse nägi ka üsna uus välja, nii et ju siis kõik klappis? Lõpuks ilmusid ka niisked salvrätid ja ma küürisin selle salapärase olluse põhjalikult ära. Kriis lahendatud.

Hommikuks olin Kopenhaagenis, seal kiire ümberistumine – ja varajaseks pärastlõunaks kodus, kus Gerli ja Saskia juba ootasid.

Tagantjärele mõeldes on kolm asja, millest ma kõige rohkem puudust tunnen (suvalises järjekorras):
1. Ülihea söök
2. Jõusaal ja jooksurada sõna otseses mõttes paari minuti kaugusel
3. See ÜLImugav võrkkiik meie rõdul

Jah, ma igatsen ka sooja ilma, päikest, uusi kohti ja kogu seda kruiisivibe’i – aga need kolm asja? Tooge tagasi!

Like a Virgin. Merepäev #5

 

Meie viimane täispikk päev kruiisil on käes. Homme hommikul randume taas Miamis, aga täna oleme endiselt merel – seilame ümber Kuuba ja libiseme mööda Key Westist nagu kogenud mereavastajad, kes teavad nüüd täpselt, kust laeval parimat toitu leida.

Päev algas täpselt nii, nagu peab: brunchi broneeringuga Razzle Dazzles. See, kus on need ülihead tatravahvlid ja Scotti sõnul parim peekon, mida inimkond eales maitsta saanud on. Mina alustasin kergemalt: arbuusiviilud tofukreemiga, müsli ja marjadega ning sellele järgnesid (sest tasakaal on oluline) juba tuttavad tatravahvlid pistaatsiakreemiga. Scott seevastu võttis hommikusööki kui võistlussporti: gazpacho, peekon, kanaburger ja… veel peekonit.

Pärast hommikusööki pakkisime asjad kokku ja surusime vahele kiire trenni, et endale tõestada – kruiisielu on tegelikult väga tervislik. Loomulikult järgnes sellele lõuna, sest ilmselgelt tehakse sellel laeval ka “maailma parimat pitsat”. Scotti ülesandeks oli tuua meile kummalegi üks pitsa, kuid ta naasis võidukalt… kolme pitsaga. Selgus, et menüüs oli siiski veel üks pitsa, mida me polnudki siiani proovinud. Aga tuli kindlasti ära proovida.

 
Kui päike hakkas loojuma, tegime seda, mida oleme terve nädala nii hästi harjutanud: vaatasime, kuidas taevas muutus kuldseks ja roosaks. Seejärel suundusime õhtusöögile – taas Wake’i, steigirestorani. Endiselt täiesti suurepärane.