Keep calm and pierogi on. Rebane ja läbikukkunud õhtusöök

 

Hommikul asusime udusest Krakówist lõuna poole teele, tehes veel peatuse Lidlis, et võileivamaterjali kaasa varuda. Scottile Poola autojuhid just erilist muljet ei avaldanud, seega otsustasime keskenduda positiivsele: imelistele värvilistele sügisvaadetele, metsadele ja üsna pea ka Tatra mägedele.

Kaks tundi hiljem olime ületanud Slovakkia piiri ja jõudnud Bachledkasse, kus plaanisime läbida metsa kohal kulgeva matkaraja. Parkisime auto, sõitsime köisraudteega üles ja asusime teele. Rada ise oli kõigest 400–500 meetrit pikk, kuid vaated olid täiesti imelised. Kui rada läbitud, kõndisime edasi üles vaatetorni. Ja siis, põhjustel, millest ma siiani päris hästi aru ei saa, lasin Scottil end ära rääkida ning otsustasin rahuliku jalutuskäigu asemel mööda liutoru alla sõita. See lõbu maksis 3 eurot ja jättis mind vähemalt 500 sammust ilma.

Pärast puuladvaseiklust vaatasime kella ja saime aru, et jõuame veel napilt Skalnaté Plesos ära käia. Nii et sinna me suuna võtsimegi. Mitte muidugi sellepärast napilt, et keegi oleks mäe sulgenud, vaidseepärast, et viimane gondel alla väljub kell neli pärastlõunal ja mul polnud vähimatki soovi sellest hiljem peaaegu pilkases pimeduses mööda mäekülge alla ronida.

Sõitsime üles kahe erineva gondliga, imetlesime nii lumiseid kui ka lumeta mäevaateid ning tegime tiiru ümber mägijärve. Ja just siis, kui arvasime, et vaated on selle paiga peamine vaatamisväärsus, kohtusime rebasega. Õnneks tundus see konkreetne rebane elavat oma parimat elu ja karv läikis hea toidu peal olemisest. Ilus, heas toitumuses ja rohkem kui valmis kaamera ees poseerima. Tõeline vana kala modellinduses!

Tagasi alla jõudnud, tuli tegeleda küsimusega, et aga kus me täna magame? Meil polnud majutust broneeritud, seega tuli valida kohaliku küla ja Popradi vahel. Poprad tundus piltide põhjal paljulubav – armas vanalinn ja ilmselt veidi toiduskeene kui selles külas,kust olime just läbi sõitnud. Otsus tehtud – Poprad, siit me tuleme!

Kohale jõudes jäi linna sissesõidust mulje, nagu oleksime sattunud kohalikku tööstusrajooni. Päris selline maaliline Slovakkia linnake, nagu olime ette kujutanud, see just polnud. Õnneks avanes meie hotellitoast vaade mägedele, mis olukorda mõnevõrra parandas.

Olin tee peal välja valinud kaks restorani, mõeldes, et teeme kõigepealt mõnusa jalutuskäigu läbi armsa värvilise vanalinna ja otsustame siis, kumb söögikoht rohkem meeldib. Aga oli üks väike probleem. Kogu kesklinn oli üks suur ehitusplats. Jah, kogu see põhjus, miks me üldse Popradi valisime – väidetavalt imearmas vanalinn –, oli üles kaevatud ja ehitusaedadega piiratud. Saime liikuda vaid mööda majade ääri ning kirikut võis imetleda üksnes läbi aiaaukude piiludes. Ausalt öeldes ei tundunud kesklinnas olevat ühtegi tänavat, kus parasjagu ehitustöid ei teostataks. Nii palju siis romantilisest õhtusest jalutuskäigust maalilises Slovakkia linnakeses!

Kuna õhtusöögini oli veel veidi aega, otsustasime hoopis kohalikku kaubanduskeskust külastada. Ka see ei avaldanud meile just erilist muljet, nii et lõpuks suundusime käsitööõlletehase restorani, lootes, et vähemalt toit suudab õhtu päästa.

Kõigepealt pidime umbes kolm korda ingliskeelset menüüd küsima, sest meie slovaki keele oskus pole veel jõudnud nii kõrgele tasemele, et suudaksime restoranide menüüsid vabalt lugeda.

Lauda jõudnud toidud, ütleme nii, et erilist muljet need meile ei avaldanud. Tartari kirjeldati menüüs kui toitu, mida serveeritakse „kuiva ja rasvase saiaga“. Tagasihoidlikult öeldes huvitav kombinatsioon. Selgus, et pooled saiaviilud olid röstitud, ülejäänud aga pannil õlis läbi praetud. Üllatuslikult kujuneski sai kogu õhtusöögi parimaks osaks. Niinimetatud tartar osutus sisuliselt lihtsalt mingi kastmega segatud hakklihaks. Õlletaignas sibularõngad nägid välja, nagu oleksid need otse sügavkülmutatud pooltoodete pakist fritüüri valatud. Dieedil olnud kõhna forelliviil serveeriti mingi kahtlase kapsahautise peal. Burger oli… enam-vähem okei.

Ühesõnaga, selline kulinaarne elamus, millest just Oma Maitsesse ei kirjuta.

Kõndisime tagasi hotelli, imetlesime veel kord mägesid ja läksime magama.

Keep calm and pierogi on. Miks õppida minu vigadest kui saab teha enda omi?

Meie lend väljus 15 minutit plaanitust hiljem, aga suutis selle ees t kohale jõuda 20 minutit varem. Meie plaan oli lihtne: maandume, võtame rendiauto, sõidame hotelli ja pool tundi hiljem oleme juba oma hotellitoas. Mis saaks küll valesti minna? Nagu selgus, siis üsna palju.

Jõudsime autorendi letti, kus selgus, et Scotti Ameerika juhiluba ei olnud Poola jaoks ilmselt piisavalt rahvusvaheline. Kuna tal oli kaasas ainult USA juhiluba, keeldus rendifirma meile kategooriliselt autot andmast. Ei mingeid läbirääkimisi, ei mingeid erandeid ega ka autot. Õnneks ei ole kõik autorendifirmad ühtviisi entusiastlikud turistide reisiplaanide rikkumises. Avia tuli meile appi ja ulatas rõõmsalt ühe Seati võtmed. Loomulikult umbes kahekordse hinna eest. Sest mis saaks olla veel südamlikum „Tere tulemast Poolasse!” kui maksta lennujaamast minema sõitmise privileegi eest kaks korda rohkem, kui algselt plaanitud.

Lõpuks jõudsime hotelli, kus avastasime veel ühe pisiasja, mis oli meil broneerimise käigus kuidagi kahe silma vahele jäänud. Nimelt oli hotellil täpselt ÜKS parkimiskoht. Ja loomulikult oli selle ühe parkimiskoha juba hõivanud kellegi teise auto. Järgisime administraatori juhiseid ja asusime ümber nurga asuvat parklat otsima. Leidsime pilkases pimeduses poolavatud värava taga asuva platsi, mis meenutas märksa rohkem mahajäetud tööstusterritooriumi sissepääsu kui kohta, kuhu üks normaalne inimene vabatahtlikult oma rendiauto jätaks. Esialgu kõndisin sellest lausa mööda, sest mõte, et tegemist võiks olla täiesti ametliku parklaga, ei tulnud mulle pähegi. Lõpuks materialiseerus pimedusest üks meesterahvas, avas värava ning teatas muuseas, et öösiti on parkla suletud, mis tähendab, et enne hommikut me oma autot enam ei näe. Positiivse poole pealt sai maksta nii sularahas kui ka kaardiga.

Kui auto oli turvaliselt ööseks ära pargitud, viisime oma kotid tuppa ja suundusime õhtusöögi jahile. Lõpuks hakkasid asjad ka paranema. Scott sõi enda sõnul oma elu parimat kielbasa't ehk Poola vorsti. Tõsi küll, mul pole õrna aimugi, kui palju Poola vorste ta oma elu jooksul üldse söönud on, aga ta oli piisavalt vaimustuses, et kvalifitseerida see üheks oluliseks kulinaarseks sündmuseks.

Kell 10 olime hotellis tagasi ja läksime magama.

Täna plaanisime lõunat süüa ühes lähedalasuvas kohvikus, mis tundus igati realistliku ettevõtmisena. Ilmselgelt olime taas liiga optimistlikud. Pärast seda, kui olime umbes viis minutit kohviku uksel seisnud ja oodanud, et keegi meie olemasolu märkaks ning ehk isegi annaks teada, kas neil on mõni vaba laud, andsime alla. Ilmselgelt ei kuulunud lõunasöögi pakkumine nende äristrateegiasse. Viisime oma näljased kered hoopis võileivakohvikusse, kus revolutsiooniline kontseptsioon nimega „klientide teenindamine” näis endiselt au sees olevat.

Niipea kui tööpäev läbi sai, kihutasime linna, kindla plaaniga enne pimeduse saabumist vähemalt natukenegi vaatamisväärsusi nautida. Meie esimene ambitsioonikas idee oli ronida kirikutorni ja imetleda sealt Krakówi kauneid vaateid. Paraku olid ilmselt kõik teised linna turistid täpselt sama geniaalse idee peale tulnud ning tänaseks olid kõik piletid juba välja müüdud. Nii palju siis linna kõrgustest imetlemisest. Leppisime hoopis maapealse Krakówiga ning jalutasime mööda tänavaid, imetlesime ilusaid hooneid ja põikasime vahepeal ka poodidesse. Mitte päris see suurejooneline vaatamisväärsuste vallutamise retk, mida olime ette kujutanud, aga vähemalt ei üritanud keegi meilt jalutamise eest topelthinda küsida.

Õhtu lõpetasime Moo Moos, kus otsustasime, et pärast tööpäeva, väiksemaid pettumusi ja luhtunud vaatamisväärsuste vallutamise plaane oleme korraliku lihatüki igati ära teeninud. Ja milline suurepärane otsus see oli! Ühed parimad veisetartare ja carpacciosid, mida me kunagi söönud oleme.

Üks järvevaade korraga. Kuidas Milano moenädal meie kultuurielamust segas

Gerli ajas mind poole öö ajal üles, et minna kohalikule Kadaka turule. Neidsamu mohäärkampsuneid ostma, mida ta laupäeval vaatas, aga ära ei ostnud. Ei ostnud ka täna, sest väidetavalt ei olnud õiget müüjat kohal. Ja see teine ahverist, kes täna oli, müüs samu kampsuneid kaks korda kallimalt. Läksime siis tagasi korterisse, ajasime Saskia üles, pakkisime asjad ära ning kolistasime oma killavooriga parklasse. Selgus, et meie MG3 ei olnud valmis kolme daami shoppingu hoiustamiseks. Surusime siiski asjad pagassi ja kõndisime hommikust sööma.

Saskia inglise hommikusöök oleks lahendanud Ruanda näljahäda, tema puuviljakauss oli superlux. Minu munad olid tehtud Temu tehasest ülejäänud plastmassist ning Gerli oli suht nördinud, et tema avokaadovõikul oli avokaadot vähendatud, et punapeedihummus sinna veel ära mahutada. Kui kahe koera tüli välja arvata, möödus hommikusöök pigem elamustevaeselt. Arve pealt selgus, et see koht ei võta isegi lauakatmistasu. Tavapärane on see, et kui keegi lauas sööb, siis nõude kasutamise eest tuleb välja käia ca 2 - 3.50 EUR inimese kohta.

Hakkasime Milanosse sõitma. Kirjutasin meie majutajale, et jõuame kolme-nelja paiku. Ta vastas, et super, ootab meid kell neli. Ma siis täpsustasin uuesti, et jõuame kolme-nelja vahel. Ja palusin ühtlasi, et meil oleks igale inimesele eraldi tekk / pealislina. Selgus, et kahesele voodile ei ole eraldi linu ette nähtud. Ja, et kui tahame täiendavat lina, tuleb selle eest 30 eurot maksta. Me ei soovinud seda maksta.

Jõudsime parklasse, parkisime auto ära ning jalutasime linna. Käisime veidi poodides ning plaanisime siis Euroopa suurimas Starbucksis veidi istuda. Selgus, et sama plaan oli kõikidel Milano turistidel. Valisime siis järgmise Starbucksi välja. See oli põhimõtteliselt ainult tellimislett ja kaks baaripukki. Isegi vetsu polnud. Igal juhul saime oma joogid ja hakkasime korteri suunas jalutama. Võtsime tee pealt parklast osa oma pagasit ka kaasa ja jõudsime 14:58 värava taha. Korter ise on kahel korrusel, supervinge.

Söögi osas pidasime paremaks midagi tellida selle asemel, et taas välja minna. Minu ja Gerli osas oli valik selge - ma olin tee peal näinud vähjavõikubistrood ning tellisime omale sealt võikud ja bataadifriikad. Saskiaga läks asi põnevaks - ta tahtis burxi. Lõpuks leidsime koha, mis pakkus gluteenivaba kukliga variante. Tellisime ära. Kohale pidi jõudma 25-45 minuti jooksul. 30 minutit peale tellimist jõudis kuller restosse. Burx ei olnud valimis. 50 minutit peale tellimist sai kuller Saskia toidu kätte ning äpp väitis, et 4 minutiga on kohal. Tormasin alla, sest meie korterist väravani on ka suts maad. Jõudsin väravani, ikka näitab neli minutit. Kuller ei liigu kuhugi. Siis liigub kaugemale. 5 minutit. Siis seisab. 4 minutit. Vahepeal on see neli minutit juba 15 minutit kestnud. Kirjutan klienditoele, nemad uurivad kullerilt - selgus, et kuller on Milano moenädalasse kinni jäänud. Aga lubas 10 minutiga jõuda. Lõpuks, tund ja 25 minutit peale tellimist saime külma burxi ja jahedad friikad kätte.

Päeva kultuuritipphetkeks olime valinud kuulsa Milani katedraali, selle kõrval asuva Starbucksi (et kompenseerida varasemat suht lahjat kogemust) ning sealsamas asuva Vittorio Emanuele II galerii. Mõeldud-tegemata. Kõik kolm olid tavainimese jaoks suletud ning sinna pääsesid vaid moenädala väljavalitud. Käisime siis veel korra Uniqlos ja toidupoes ning tulime tagasi korterisse.

Üks järvevaade korraga. Kuidas me George Clooneyt ei näinud

 

Eile hommik algas sellega, et puhkasime endiselt üleeilsest välja. Saskial kulus ca tunnike, et üleüldse voodist välja saada. Me jõudsime Gerliga poes ära käia ja tagasi tulla kui Saskia omadega hommikupudruni jõudis. Ülejäänud päev kulges umbes sama muljetavaldavas tempos.

Käisime veidi poodides ja kuna Gerli leidis katedraali kõrvalt, kust me umbes 18 korda päevas kellamängu kuuleme, restorani, kus saab kõiki pastasid ka gluteenivabalt. Siirdusime sinna. Selgus, et gluteenivabalt saab küll, aga kõik olid kas koorekastmes või siis tigudega. Kuna neil oli menüüs ka lasanje, siis küsisin, et äkki saab lihtsalt teha ühe bolognese Saskiale. Saigi. Lisaks toodi Saskiale ahjusoe seemnetega gluteenivaba saiake, samal ajal kui meile Gerliga pandi lauale paberkotitäis tavalisi ciabattasid. Mina võtsin carpaccio ja kui see lauda jõudis, siis Gerli küsis, et kas ma päris sööki ei võtnudki.

Olin vahepeal uurinud ka Como järvel paadituure korraldavaid firmasid. Paistis, et suuri grupituure eriti keegi ei tee, samas kui väiksemate eratuuride hinnad algasid kuskil 600 euro kandist. Tund aega paadis istumise eest tundus see veidi ambitsioonikas. Täna sattusime aga täiesti juhuslikult ühe operaatori poodi, kus müüdi tunniseid privaattuure oluliselt odavamalt. Oluliselt. Kõik kõlas väga hästi kuni selle hetkeni, kui Saskia teatas: „Ei. Mina ei taha.“ Proovisime loogikat, entusiasmi ja kerget emotsionaalset manipuleerimist. Mitte miski ei veennud teda ümber.

Jalutasime veel veidi ringi ja siis kuulutasid mõlemad noored ennast väsinuks ja läksid tagasi korterisse. Mina otsustasin funikulaariga mäe otsa sõita. Üritasime sinna juba üleeile minna, aga järjekorrad olid uksest välja ning pidasime paremaks mõni teine päev uuesti katsetada. Täna jõudsin peatusse ja mitte ühtegi inimest. Ühtlasi ei töötanud ka ükski piletimüügimasin. Aga sildid nendel teatasid, et mingi Euroopa liikumispäeva raames on kõik sõidud tasuta. Võiks ju arvata, et massid on peale lennanud, aga ei miskit. Kõndisin otse sisse ja minut hiljem hakkas rong üles liikuma. Vaated olid megaägedad, sattusin sinna ju ka loojangu ajaks ilusti. Allatulek enam nii elegantne ei olnud. Järjekorras oli paarsada inimest. Minu taga olevad prouad käisid järjekorrast väljas loojangut imetlemas ning üritasid tagasitulles ennast sujuvalt minu ette nihverdada. Panin käe ette ning suunasin nad pöidlaga enda taha. Ülejäänud viis minutit vaatas see daam mulle pidevalt otsa, pööritas silmi ning raputas pead.

Täna oli plaan tutvustada Gerlile ja Saskiale elu väljaspool Euroopa Liitu. Ja mis sobiks selleks paremini kui outlet keskus Shveitsis. Kell 9:45 panime raudteejaama suunas ajama ning juba kell 10:40 olime suletud keskuse ukse taga ootel. Saime keskusesse lõpuks sisse ning kaks tundi hiljem oli kogu meie saak kotitäis Lindti shokolaadi. Asi paranes pisut Nike poes ning Tai bistroos, kus saime avokaado-mangosalatit, praeriisi ning avokaado-lõhe-mango tartari. Peale seda olime valmis naasma Itaaliasse.

Vahepeal olin siiski ka paadituuri ära broneerinud. Kell 17 pidi Enzo meid sadamas ootama. Sadam, nagu selgus ei olnudki meil siin maja kõrval vaid pidime 1,5km lippama enne kui kohale saime. Saskia polnud endiselt veendunud, et paadisõit on hea mõte. Kuna tal olid selle küsimuse osas ajutiselt hääleõigused peatatud, ronis ta siiski paati. Enzo pani kohe hooga üle järve ajama, vesi pritsis igale poole. Gerli haaras paadiservast kinni, samal ajal kui Saskia otsustas umbes kolme minuti pärast, et tegelikult on see päris äge, ja hakkas TikTokke tegema. Enzo näitas meile erinevaid luksusvillasid ning ühel hetkel lubas isegi Saskial paati juhtida. Gerli ei paistnud olevat päris veendunud Saskia võimes parema käega paati roolida ja samal ajal vasakuga selfisid ning TikTokke teha. Ja ega ta seda arvamust enda teada ka eriti ei hoidnud. Tund möödus väga kiiresti. Täpsemalt umbes tunniga. Enzo aitas meid märjale kaile, kus panime jalanõud jalga tagasi oma nüüdseks sama märgade sokkide otsa. Ja muide — kuna valisime kahetunnise tuuri asemel tunnise, siis pöörasime tagasi täpselt enne George Clooney villa juurde jõudmist. Kuna Hollywood ei tulnud meie juurde, ei läinud ka meie Hollywoodi juurde.

Peale seda teatas Saskia, et tema jaoks on tänase päeva aktiviteedid läbi, ta läheb korterisse ja me, palun, viigu talle vett ja sushit.

Läksime Gerliga veel jalutama, kõndisime vanalinnas, käisime poodides, sattusime kiriku ees mingile koosolekule, kus osalesid preester, vikerkaarelipp ja Ukraina lipp ja paarkümmend inimest. Tellisime sushi ära ning lippasime veel korra järve äärde imelist roosat loojangut vaatama.