Üks järvevaade korraga. Kuidas me George Clooneyt ei näinud

 

Eile hommik algas sellega, et puhkasime endiselt üleeilsest välja. Saskial kulus ca tunnike, et üleüldse voodist välja saada. Me jõudsime Gerliga poes ära käia ja tagasi tulla kui Saskia omadega hommikupudruni jõudis. Ülejäänud päev kulges umbes sama muljetavaldavas tempos.

Käisime veidi poodides ja kuna Gerli leidis katedraali kõrvalt, kust me umbes 18 korda päevas kellamängu kuuleme, restorani, kus saab kõiki pastasid ka gluteenivabalt. Siirdusime sinna. Selgus, et gluteenivabalt saab küll, aga kõik olid kas koorekastmes või siis tigudega. Kuna neil oli menüüs ka lasanje, siis küsisin, et äkki saab lihtsalt teha ühe bolognese Saskiale. Saigi. Lisaks toodi Saskiale ahjusoe seemnetega gluteenivaba saiake, samal ajal kui meile Gerliga pandi lauale paberkotitäis tavalisi ciabattasid. Mina võtsin carpaccio ja kui see lauda jõudis, siis Gerli küsis, et kas ma päris sööki ei võtnudki.

Olin vahepeal uurinud ka Como järvel paadituure korraldavaid firmasid. Paistis, et suuri grupituure eriti keegi ei tee, samas kui väiksemate eratuuride hinnad algasid kuskil 600 euro kandist. Tund aega paadis istumise eest tundus see veidi ambitsioonikas. Täna sattusime aga täiesti juhuslikult ühe operaatori poodi, kus müüdi tunniseid privaattuure oluliselt odavamalt. Oluliselt. Kõik kõlas väga hästi kuni selle hetkeni, kui Saskia teatas: „Ei. Mina ei taha.“ Proovisime loogikat, entusiasmi ja kerget emotsionaalset manipuleerimist. Mitte miski ei veennud teda ümber.

Jalutasime veel veidi ringi ja siis kuulutasid mõlemad noored ennast väsinuks ja läksid tagasi korterisse. Mina otsustasin funikulaariga mäe otsa sõita. Üritasime sinna juba üleeile minna, aga järjekorrad olid uksest välja ning pidasime paremaks mõni teine päev uuesti katsetada. Täna jõudsin peatusse ja mitte ühtegi inimest. Ühtlasi ei töötanud ka ükski piletimüügimasin. Aga sildid nendel teatasid, et mingi Euroopa liikumispäeva raames on kõik sõidud tasuta. Võiks ju arvata, et massid on peale lennanud, aga ei miskit. Kõndisin otse sisse ja minut hiljem hakkas rong üles liikuma. Vaated olid megaägedad, sattusin sinna ju ka loojangu ajaks ilusti. Allatulek enam nii elegantne ei olnud. Järjekorras oli paarsada inimest. Minu taga olevad prouad käisid järjekorrast väljas loojangut imetlemas ning üritasid tagasitulles ennast sujuvalt minu ette nihverdada. Panin käe ette ning suunasin nad pöidlaga enda taha. Ülejäänud viis minutit vaatas see daam mulle pidevalt otsa, pööritas silmi ning raputas pead.

Täna oli plaan tutvustada Gerlile ja Saskiale elu väljaspool Euroopa Liitu. Ja mis sobiks selleks paremini kui outlet keskus Shveitsis. Kell 9:45 panime raudteejaama suunas ajama ning juba kell 10:40 olime suletud keskuse ukse taga ootel. Saime keskusesse lõpuks sisse ning kaks tundi hiljem oli kogu meie saak kotitäis Lindti shokolaadi. Asi paranes pisut Nike poes ning Tai bistroos, kus saime avokaado-mangosalatit, praeriisi ning avokaado-lõhe-mango tartari. Peale seda olime valmis naasma Itaaliasse.

Vahepeal olin siiski ka paadituuri ära broneerinud. Kell 17 pidi Enzo meid sadamas ootama. Sadam, nagu selgus ei olnudki meil siin maja kõrval vaid pidime 1,5km lippama enne kui kohale saime. Saskia polnud endiselt veendunud, et paadisõit on hea mõte. Kuna tal olid selle küsimuse osas ajutiselt hääleõigused peatatud, ronis ta siiski paati. Enzo pani kohe hooga üle järve ajama, vesi pritsis igale poole. Gerli haaras paadiservast kinni, samal ajal kui Saskia otsustas umbes kolme minuti pärast, et tegelikult on see päris äge, ja hakkas TikTokke tegema. Enzo näitas meile erinevaid luksusvillasid ning ühel hetkel lubas isegi Saskial paati juhtida. Gerli ei paistnud olevat päris veendunud Saskia võimes parema käega paati roolida ja samal ajal vasakuga selfisid ning TikTokke teha. Ja ega ta seda arvamust enda teada ka eriti ei hoidnud. Tund möödus väga kiiresti. Täpsemalt umbes tunniga. Enzo aitas meid märjale kaile, kus panime jalanõud jalga tagasi oma nüüdseks sama märgade sokkide otsa. Ja muide — kuna valisime kahetunnise tuuri asemel tunnise, siis pöörasime tagasi täpselt enne George Clooney villa juurde jõudmist. Kuna Hollywood ei tulnud meie juurde, ei läinud ka meie Hollywoodi juurde.

Peale seda teatas Saskia, et tema jaoks on tänase päeva aktiviteedid läbi, ta läheb korterisse ja me, palun, viigu talle vett ja sushit.

Läksime Gerliga veel jalutama, kõndisime vanalinnas, käisime poodides, sattusime kiriku ees mingile koosolekule, kus osalesid preester, vikerkaarelipp ja Ukraina lipp ja paarkümmend inimest. Tellisime sushi ära ning lippasime veel korra järve äärde imelist roosat loojangut vaatama.

Üks järvevaade korraga. Barbied poes, kehv sushilinn ja teemaksuscam

Hommik algas kaerahelbepudru ja espressoga. Plaanisime päeva alustada Franciacorta outlettides ning teha seejärel ring Iseo järve juures, et tutvuda sealsete küladega. Enne tagasisõitu plaanisin Gerlile ja Saskiale tutvustada Bergamot, ühte minu lemmikvanalinna Itaalias. Rääkimata sellest, et seal on maailma parim kääripizza.

Esimene takistus meie teel oli täna hommikuks ülespandud turg. Tühja neist outlettidest, Gerli oleks isegi siinsamas Comos nende mohäärkampsunite juures õnnelik olnud. Vedasin meid siiski parklasse.

Ööga ei olnud itaallased autojuhtimist selgeks saanud.

Jõudsime Franciacortasse, käisime paaris poes ja siis oli aeg lõuna teha. Valisime mingi söökla, et seal näeme, mida pakutakse ja ei pea arvama, mis mingi itaaliakeelse sõna taga peitub. Gerli võttis risotto (hea, aga palju), mina vitello tonnato (hea), tuunikala praekartuliga (üleküpsetatud ja kartulid olid vesised), Saskia puuviljatopsi (jäi rahule) ja kana-seavardad praekartuliga (kuivavõitu). Küsiti ka, kas ma kohvi või espressot tahan. Tahtsin kohvi. Sain espresso.

Peale lõunat läks shopping edukamalt - skoorisime Calvin Kleinist riideid ja käekoti, Starbucksist kruusi ja mingist poest Barbieroosa kohvri, et kogu see nodi Eestisse saada.

Peale outlette võtsime suuna Iseo peale, mis osutus väga armsaks külaks samanimelise järve ääres. Jalutasime ringi ja tegime portsu pilte. Võrreldes Comoga palju rahulikum ja mõnusam.

Liikusime mööda järveäärseid külasid Bergamo suunas. Suutsin meid valest juhatada ning saime 16-kilomeetrise ringi teha. Bergamos oli meil grandioosne plaan võtta minule ja Gerlile kääripizzad ning Saskiale sushi ja siis koos kuskil süüa. Mõeldud-tegemata. Pizzaga läks hästi. Valisime välja ning umbes 10 minutit hiljem jalutasime Bergamo tänavatel kaks hiigelpizzat käes. Mitte ühtegi sushikohta. Mitte ühtegi kohta, kust saaks midagi kaasa osta. Noh, kommipood oli, aga see polnud see, mida Saskia oleks sobilikuks õhtusöögiks pidanud. Lõpuks jõudsime ühte restosse, kus menüüs tundus paar sobivat salatit olevat. Aga seal ei saanud me istuda oma pizzadega. Isegi nii ei saanud kui lubasime, et me neid ei söö. Nii ka ei saanud, et tellime salati ära, sööme pizza kaugemal ära ja siis tuleme salatit sööma. Läksime siis parki ja sõime koos kohalikest tuvidest pealtvaatajatega oma pizzad ära. Väga head olid. Vaatasime juurde ühte pruutpaari fotosessiooni. Pruudi loor oli Bergamo tänavatel juba hülgehalliks muutunud ning korjas tänavalt langenud lehti ja muud sodi kokku. Läksime siis tagasi restosse ning tellisime Saskiale rostbiifisalati ning mulle affogato. Et kõik asjad toodaks koos. Kõigepealt toodi paberkotitäis saia. Siis vesi (selle tellisime ka), siis Saskia salat. Minu affogatot ei kuskil. Siis selgus, et Saskiale seepooltoores rostbiif ei maitse. Sõi sealt alt heina ära. Mitte, et seda lambaläätse nüüd väga palju oleks olnud. Lõpuks tuli mu affogato ka. Lasime rostbiifi omale kaasa pakkida. Käisime veel kommipoest läbi ning liikusime tagasi parklasse, et Comosse sõita.

Iga 10-15 minuti järel on kiirteel teemaksuputkad. Kõik ilusti itaaliakeelsete kirjadega, et turist korralikult segadusse ajada. Enamasti saime aru, kust abonemendiga kohalikud läbi sõidavad ning valisime muud letid.  Mingis kohas olid üleval Euroopa Liidu lipud ja siis mingid valged itaaliakeelsed sildid. Eurooplastena otsustasime lippude alt läbi sõita. Umbes 20 minutit hiljem jõudsime järgmise teemaksupeatuseni, aga erinevalt kõikidest varasematest ei tekkinud sinna mingit summat, mida kiirelt maksta ja edasi liikuda. Ainult mingi itaaliakeelne tekst ekraanil. Vajutasime erinevaid nuppe, midagi ei toimunud. Meie taga vajutasid juhid signaale. Ka selle peale ei hakanud teemaksumasin tööle. Vajutasime klienditeeninduse nuppu. Mingi meeshääl küsis, et miks meil piletit pole (sest me ei tulnud ju Celine Dion kontserdile!) ning kust me tuleme. Comost. Ekraanile tekkis summa 73 EUR. Nõukogude naine paremalt istmelt teatas, et sellist summat me ei maksa kui kõik varasemad on 1.80 - 3.70 EUR olnud ning ootasime kuni erinevaid autosid abistav daam meieni jõuab. Meie taga jätkasid autod signaalitamist. Daam tuli ja küsis, et kus meie pilet on. Pole, noh! Aga kust tulete? Comost. Vajutas mingeid klahve ja ekraanile tuli 6.50 EUR. Maksime ära ja sõitsime edasi. Järgmisel korral me enam Euroopa Liidu lipu alt läbi ei sõitnud ning selgus, et valge sildiga letist saabki selle pileti, mida eelmises kohas mõlemad küsinud olid.

Comosse tagasi jõudsime pimedas, tellisime veel Saskiale sushit, sest need 10 lambaläätselehekest ei toitnud teda pikalt ning lugesime päeva lõppenuks.

 

Üks järvevaade korraga. Mägede ja jäätise vahel

 

Hommik algas kell 5, mis on puhkuse alustamiseks täiesti mõistlik kellaaeg, juhul kui eesmärk on olla juba enne riigist lahkumist väsinud. Kella kuueks olime lennujaamas.

Tahaks öelda, et turvakontroll läks libedalt, aga ilmselt nägin täna kuidagi eriti kahtlane välja, sest sain juhuslikku lõhkeainekontrolli läbida mitte ühe, vaid lausa kaks korda. Teise korra ajal hakkasin juba päriselt kahtlema, kas olen äkki kuskil enda teadmata püssirohu sisse astunud. Õnneks tunnistati mind lõpuks mitteplahvatusohtlikuks ja lubati edasi minna.

Meie esimene lend väljus tegelikult isegi varem, nii et jõudsime ka Stockholmi plaanitust varem. Sõime, vedelesime niisama ja ka teine lend Milanosse möödus üllatavalt kiiresti.

Ja siis läks asi huvitavaks. Kui rendiauto broneerisin, olin juhiks märkinud Gerli. Väike probleem oli aga selles, et Gerlil ei ole krediitkaarti, mis jättis meile ilmselt kaks valikut: kas maksta 157 eurot mingi eriti luksusliku kindlustuspaketi eest, mis arvatavasti kaitseb autot ka meteoriiditabamuste ja emotsionaalse trauma eest, või teha minust „peamine juht“. Mul oli juhiluba kaasas. Suurepärane. Välja arvatud see, et see oli väljastatud minu vana perekonnanimega. Selle nimega, mille ma juba kuus ja pool aastat tagasi ära vahetasin. Nii et meil oli nüüd juhiluba minu vana nimega, ID-kaart minu praeguse nimega ja krediitkaart samuti minu praeguse nimega. Väga kaunilt kokku pandud dokumentide komplekt. Ilmselt selline lahendus sobis neile ning 50 eurot hiljem oli meil auto käes. Broneerinud olime Opel Corsa või midagi sarnast, aga saime… MG3? Mingisuguse Hiina auto igatahes. Rattad olid all, auto liikus ja seega vastas peamistele ootustele.

Siis sai Gerli esimest korda elus proovida Itaalias sõitmist. Umbes poolteist minutit hiljem oli ta juba täiesti veendunud, et mitte ükski inimene siin pole kunagi isegi autokooli lähedalt näinud. Üks tund ja märkimisväärne hulk kaotatud närvirakke hiljem parkisime Lidli parklasse ja varusime korralikult söögikraami. Meie korter asub Como vanalinnas, kus autosid peetakse ilmselt ebavajalikuks moodsa maailma luksuseks ning parkimine on pigem filosoofiline kontseptsioon kui päriselt olemasolev teenus. Seega jätsime auto parkimismajja ja vedasime oma rändtsirkuse — kohvrid, kotid, toidukraami ja muu träni — umbes 850 meetri kaugusele korterisse.

Sõime ja läksime siis järve äärde jalutama. Algne plaan oli sõita funikulaariga mäe otsa ja vaadata imelist päikeseloojangut. Kahjuks oli ilmselt absoluutselt igal Como turistil täpselt sama mõte. Järjekord meenutas vähem ühistransporti ja rohkem olukorda, kus Celine Dioni kontserdipiletid oleksid just müüki tulnud. Seega lükkasime selle plaani edasi ja otsustasime hoopis sushit otsima minna.

Google Maps juhatas meid valitud sushikohta. Mis osutus… üheks riiuliks toidupoes.

Nojah, paar karpi sushit seal ju oli. Ostsime natuke süüa ja läksime koju tagasi. Hiljem tellisime Deliveroost päris sushit ning seda oodates otsustasin oma diivanvoodi valmis teha. Selleks oli vaja diivanit lihtsalt veidi seinast eemale nihutada. Lihtne. Välja arvatud see, et selle käigus suutsin ma kuidagi klaasist diivanilaua nii suurejooneliselt ümber ajada, et terve elutuba oli hetkega klaasi täis. Kõikjal. Nii et. Meil ei ole enam klaasist diivanilauda.

Positiivse poole pealt jõudsime kõik enne sushi saabumist ära koristada. Ja sushi ise oli väga hea.

Kanalite ja kultuuri vahel. Metsik Hiir

 

 

Hommik algas nüüdseks juba tuttava hommikusöögirutiiniga. Saskia keeldus taas kasutamast seda kiiret otseteed läbi polikliiniku, nii et kahjuks pidime nagu täiesti tavalised hotellikülalised kasutama igavat ja traditsioonilist lifti. Ilmselt on enne kohvi röntgeniosakondadest mööda uitamine tore ainult ühe korra.

Siis oli aeg osturalliks number kolm. Olin teinud korraliku eeltöö ja leidnud üles väidetavalt Hamburgi parimad tänavamoepoed. Nüüd pidi ju ometi õnnestuma Saskial rahakulutamine.
Sisenesime poodi number üks. Saskia vaatas mõnda asja.
„Naaah.“
Pood number kaks.
Kiire pilguheit.
„Võime edasi liikuda.“
Pood number kolm.
Umbes seitse sekundit huvi.
„Pole miskit.“
Suurepärane. Järjekordne erakordselt väheproduktiivne osturetk.

Otsustasime ühes väga ilusas Starbucksis vahepeal jalgu puhata. Pärast jooke paranes olukord veidi. Seejärel varustasime end küpsistega, mis tõstis moraali veelgi, ja järsku teatas Saskia, et nüüd tahaks ta Urban Outfittersisse minna.

Ilmselt oligi see see pood, mis pakkus sobivat valikut. Ta päriselt ostis sealt asju ning mina kauplesin talle veel 10% lisasoodustust välja, tõestades taas, et minu roll sellel reisil on kombinatsioon reisikorraldajast, logistikaosakonnast ja hankespetsialistist.

Lõunale läksime Türgi restorani, kus Saskia sõi köftet ja mina kana. Mõlemad olid väga head ning seekord jõudis meie toit kohale ilma pooletunnise ootamiseta. Kindel edasiminek võrreldes eilsega.

Pärast lõunat läksime tagasi hotelli ja veetsime paar tundi absoluutselt mitte midagi tehes. Meil oli hiline check-out, nii et polnud mingit põhjust kuhugi kiirustada. Kell neli korjasime lõpuks kogu oma kraami kokku, vedasime kõik alla ja jätsime pagasi hoiule.

Seejärel suundusime Hamburgi suvefestivalile. „Festival“ kõlab küll veidi uhkemalt, kui asi tegelikult oli. Põhimõtteliselt: lõbustuspark + söök + atraktsioonid + võimalused teha küsitavaid valikuid. Loomulikult hakkas vihma sadama. Põgenesime ühte neist lõbustuspargi mängusaali-kasiino-laadsetest kohtadest, kus Saskial õnnestus endale võita mingi karvane põrkepall. Veel olulisem oli aga see, et saime kinnitust Hemingway väitele: igas sadamas on eestlane. Või nagu selgus, siis ka igas lõbustuspargis. Leti taga olnud naine kuulis, kuidas me oma punkte eesti keeles kokku lugesime, ja vaatas järsku väga üllatunult meie poole.
„Kas te olete eestlased?“
Jah. Loomulikult oleme. Ja nagu selgus, oli tema ka.

Pärast seda valis Saskia Ameerika mäed, mis tema sõnul „ei olnud üldse hirmsad“. Spoiler: olid küll. Atraktsiooni nimi oli Metsik Hiir, mis tegelikult oleks pidanud juba olema piisav informatsioon, et mina teeksin elus paremaid valikuid. Suur osa sõidust toimus kõrgel maapinna kohal ning seal olid need kohutavad järsud tagasipöörded, kus vagun tundub täiesti sihikindlalt üritavat üle serva lennata. Samal ajal karjus meie taga istuv poiss oma väikeseid kopse välja. Õnneks pääsesime sellest metsikust närilisest lõpuks välja nii, et kõik jäsemed ja siseorganid olid enam-vähem samades kohtades, kus nad enne sõitu olid.

Alguses oli veel üks atraktsioon, kuhu ma mõtlesin minna. Aga siis nägime, et mingil hetkel peatati sõit, kõigile anti plasttops veega, mida nad pidid hammaste vahel hoidma, ja siis pandi atraktsioon uuesti käima. Meie olime nagu: „Nah.“ Vesi lendas topsidest ja suudest igas suunas. Aga arvake ära, kes ei tahtnud endale peale saada tatisegust vett? Meie.

Pärast festivali läksime Jaapani restorani sushit sööma ja jalutasime seejärel tagasi hotelli.
Umbes kell 19.30 korjasime oma pagasi kokku, tellisime takso ja sõitsime lennujaama. Jõudsime väravasse, nautisime natuke lennujaama päikeseloojangut ja läksime lennukile.
Lend väljus õigel ajal, kestis täpselt poolteist tundi ning kell üks öösel kohtusime Gerliga, kes oli meile vastu tulnud.