Arizona dreaming with desert vibes. Öökullivõikudest kanjonioravateni

 

Mõni meist on selgelt rohkem päikest saanud

Kõrvarõngad

Röstitud öökulli hommikusöök ja heakskiidetud võileivad

Üleval: kaktusefriikad ja rooskapsad

All: koriandrisai, piisonisteigid, lõgismaovorstid

Päev algas Flagstaffis röstitud öökulli kohvikus. See oli meil juba eelmisel päeval välja valitud ja kaardile märgitud. Pärast värskendavat hommikust jalutuskäiku jahedas mägiõhus jõudsime näljastena kohale.

Scott tellis võileiva ja kuulutas pärast iga teist suutäit: “Jeerum kui hea.” Ta andis ühtlasi ka kõikidele teenindajatele teada, et Euroopas pole võimalik korralikkugi võileiba saada, heast rääkimata - ainult mingid “õnnetud võikusarnased saiaviilud ühe juustu- ja ühe singiviiluga”. Scott võtab võileivamajandust väga tõsiselt.

Mina tellisin omleti brie juustu, prosciutto ja viigimarjamoosiga (jep, see on megahea kombo!) ning koheva mustikapannkoogi. Kõik oli suurepärane.

Kui Scott hotellist välja meid registreeris, jalutasin mina nende poes - ja avastasin muuhulgas, et seal müüakse täiesti tavalise suurusega küünlaid 58 dollari eest. Kui nüüd mõni lojaalne lugeja tahab kunagi lõhnaküünlale kulutada sama palju kui näiteks parfüümile, siis ma tean nüüd täpselt, kuhu teil minna soovitada.

Seejärel võtsime suuna Grand Canyoni poole. Tee peal tegime peatuse ühes kohalikus indiaanlaste (põlisrahva? või mis see korrektne termin tänapäeval on?) poes, kust soetasime meie selle aasta jõuluehted ja mulle veel ühed kõrvarõngad (vaata pilti).

Varustatud ChatGPT abil koostatud parimate vaateplatvormide nimekirjaga, veetsime järgmised tunnid South Rimi imelisi vaateid nautides. Päike paistis, oravad tegutsesid – ja üks eriti asjalik tegelane jõi vett otse pudelist, mida üks turist talle pakkus.

Järgmine peatus: Sedona, Scotti kunagine kodulinn, kus ta elas ligi kolm aastat. Teekond sinna kulges läbi Oak Creek Canyoni ning sealse vaateplatvormi, kuhu jõudsime just napilt enne väravate sulgemist kell 17 (sõitsime parklasse kell 16:50). Kes paneb sellised vaated kella viiest lukku, ah? Vaated olid suurepärased ja tuul rohkem tormi mõõtu. Meie selfie oli suhteliselt tuulest viidud – vaata pilti.

Kui olime Sedonasse jõudnud, seadsime ennast kiirelt hotellis sisse ja sõitsime kohe ka Sedona lennujaama vaateplatvormile, et päikeseloojangut nautida – suurepärane päeva lõpp, kuldse valguse ja punaste kivimägede taustal.

Õhtusöök oli Cowboy Clubis ja menüü oli tõeline Metsiku Lääne elamus: kaktusefriikad, piisonisteigid, lõgismao-vorstid, koriandrisai ja röstitud rooskapsad.