Marrakech ei maga. Tunne Euroopat

See reis algas oluliselt varem kui tänahommikul äratuskella peale. Sügisel broneerisin Air Balticu piletid Marrakeshi, et keset talve seal üks pikk nädalavahetus veeta. Kuu aega hiljem teatas Air Baltic, et nad on meie tagasilennu ära tühistanud. Tõstsime siis lennu nädal varasemaks. Nädal hiljem tühistati ka see lend ära. Tõstsime veel korra nädal varasemaks. Ja siis rohkem reisiks ettevalmistusi ei teinud enne kui tagasilennuni oli jäänud vähem kui kaks nädalat. Siis võis loota, et nüüd nad enam ei tühista.

Ja nii jõudis kätte kuues jaanuar. Jõudsime tund varem lennujaama, et teada saada, et meie lennuk pole Riiast veel väljumagi hakanud. Lennuradarist vaadates oli näha, et piloot oli natuke segaduses - korra liikus väravast eemale, siis jälle tagasi, siis stardiraja järjekorda, siis jälle tagasi. Lõpuks jõudis Tallinnasse umbes sel ajal kui me oleksime pidanud Riias maanduma. Saime lennukisse, boarding completed, deicing tehtud ja nii me seal väravas Godod ootasime. Välja lendasime umbes samal ajal kui meie Marrakeshi lend Riiast väljuma pidi.

Riias maandudes vaatasin esimese asjana Marrakeshi lendu ja kuna lennuk oli endiselt väravas, siis oli lootust, et ootavad ära. Aga võta lennukist. Piirikontroll läbi ei lasnud ja jalutasime siis transfer centerisse. Vahepeal jõudis Air Baltic meiega jagada suurepärast uudist, et nad on leidnud meile sobiva alternatiivi Marokosse jõudmiseks. Nende meelest oli hea mõte lennutada meid Helsinkis see, sealt Pariisi ja sealt Marokosse. Saime kumbki ka viieka, et ajaleheputkast kommi osta. Mujal see kupong ei kehtinud. 

Finnair teatas, et ilmaolude tõttu Helsinki lennu kemps ei tööta ning palun kallid reisijad käigu terminalis pissil ära. Ma käisin igaks juhuks kaks korda, sest teada on ju, et kui ei saa, siis on raudselt vaja. 

Mõni tund hiljem maandusimegi päikeselise Marrakeshi asemel lumises Helsinkis. Sel hetkel kui me terminali sisenesime, oli ekraanil juba teade, et Pariisi lend hilineb. Noh, ma igal juhul veedan parema meelega öö Pariisis kui öö Riias oma suveriietega. Ilmselgelt olime me Marokosse lennates riides nagu Pariisi suvitajad. Vähemalt oli aega telefon uuesti täis laadida. Ühtlasi kasuasin juhust ja külastasin Helsinki lennujaama kasutatud riiete poodi. Kes soovib 350 euro eest kleiti või 135 eest seelikut, siis antud pood on kohe muumimaja vastas. Pariisi lennu pardakaartide kontroll toimus visuaalse tuvastamise teel, sest ei töötanud ei iseteenindusväravad ega skännerid. Selline korralik vanakool. Uus ringi mustikamahla ja enne kui arugi saime olime maandunud. Deboarding võttis umbes 20 minutit, sest kõik, kes olid meist seespool, reisisid pagasiga, mille liigutamiseks oleks neil väiksemat tõstukit vaja olnud.

Pariisi lennujaam on loogiline nagu alati... Või siis mitte. Igal juhul suunas infopiff meid läbi avaliku ala Terminali 2F, mis tähendab, et me tegime 3 kilomeetri jagu tempot, mis oleks Usain Bolti kaugele maha jätnud. Peale turvakontrollis, kui arvasime, et nüüd on kohe väravad ja saame rahulikumalt võtta, selgus, et ei midagi. Kui passikontrolli jõudsime, sain Air France'ilt sõnumi, et meie pardaleminek lõpeb kohe ja nad soovivad meile suurepärast reisi. Meil polnud selleks hetkeks aimugi, kas värav on järgmise kurvi taga või on meil veel selline Tallinn-Mäo ots ees. Igal juhul panime jooksu. Vahemärkusena ütlen, et päris Mäo ei olnud, aga Ardu vedas välja küll.

Jõudsime higistena väravasse, daam skänneriga küsis, et kas meie taga ka veel keegi on... No kus nad siis on kui me kihutasime kannad kuklas ja hing paelaga kaelas. Mitte iga turist ei tee sellist tempot.

Astusime lennukisse ja... Lennuk oli täiesti tühi. Ma nägin ainult ühte reisijat esimese hooga. Siis selgus, et lendamegi tühja lennuki ja ca 20 reisijaga. Vähemalt nagu eralennuk, eksole.

Maroko passikontoll oli põhjalik nagu USA immigratsioon. Pass ja tempel tuli ette näidata ka 10 sammu peale passikontrolliputkat. Meil oli transport ette tellitud, aga kuna pidin selle kella kolme pealt kella 11 peale lükkama, siis muudatusega oli kursis vaid Aziz kontorist, mitte Mohammed, kes kohapeal rahvast autodesse jagas. Igal juhul läks ta meie peale täitsa tujust ära ja ütles, et me tekitame tema muidu nii ladudad töös suuri häireid.

Pool kaks saime magama. 

Croatia Full of Life. Kuidas me Astorias ei käinud

Plaan oli öösel hästi ja hommikul kaua magada. Plaan ei toiminud. Minul oli põhjuseks ilmselt kõva voodi ja Scottil liiga palav tuba. Kuidas tema poolel nii palav oli kui minu poolel ma tekki ninani sikutasin, jääb ilmselt lahendamata müsteeriumiks.

Hommikul võtsime esimese asjana suuna Montenegrosse - kohaliku mägitee läbimine võttis 15 minutit ning kaks piiriületust hiljem olime kohal. Esimese teelejäänud kuurortlinna juures sõitsime üles mäkke, et kauneid vaateid nautida ja Tivati vaadata, mis meist linnulennul vaid ca 15 km kaugusel oli, aga milleni autoga jõudmiseks ca tund ja veerand varuda tuli.

Google Maps näpus sõitsime läbi linna ning suutsime ikka ühe vasakpöörde maha magada, sest me lihtsalt ei märganud seda jalgraja laiust tänavat. Keerasime siis järgmisest rajakesest sisse ning liikusime kitsaid ja käänulisi tänavaid mööda praktiliselt püstloodis tagasi sinna, kuhu algselt vaja jõuda oli.

Lõuna oli meil plaanitud Red Lobsterisse, aga kohalejõudes selgus, et ilma ühe selgitava viiteta on antud bistroo suletud. Läksime siis samal tänaval järgmisse einelasse, mis pakkus ohtralt burgereid ning paari traditsioonilist liharooga. Scott võttis juustu- ja singitäidisega burgeri ning mina juustutäidisega praeliha. Scotti ette pandi hiigelkotlett friikate, natukese tomati ja megahunniku toore sibulaga. Mina sain midagi, mis meenutas Kiievi kotletti, aga suuruselt oleks sobinud väiksema Aafrika küla toitmiseks. Lahtilõigates voolas krõbeda katte ja kanaliha seest välja vedel ülihea juustutäidis. Ilmselt oli kogu juust minu liha sisse pandud, sest Scotti kotletil polnud märkigi ei singist ega juustust. Kui ettekandja küsima tuli, et kas kõik on korras, arenes laua juures järgmine vestlus:
Scott: Kõik on hea, aga ma tellisin singi ja juustuga burgeri
Ettekandja: Aga meil ei olegi sellist üldse, näe, siin montenegrokeelses on kirjas, et tomat ja sibul
Scott: Inglisekeelses on kirjas, et täidetud juustu ja singiga
Ettekandja: Ma vaatan, aga ega nad siin inglise keelt ei oska, ilmselt valesti tõlgitud
Ja sinna see jäi, sest järgmine kord kui me ettekandjat nägime, tuli ta juba makset võtma. Raha tagasi otsides küsis ta, et kas soovime talle tema teeninduse eest ka midagi maksta. Me ei soovinud.

Sõitsime Kotori ja tassisime oma asjad korterisse. Ettenägelike turistidena olime õhtusöögikoha välja valinud ning jalutasime linna, et õhtuks Astoriasse laud kinni panna. Kõndisime veel veidi linna peal, käisime paaris toidupoes ja ostsime homseks matkaks veidi süüa kaasa ning tulime korterisse tagasi. Korter on meil seekord kesklinnast 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel mäeküljel ning rõdult avanevad täiesti imelised vaated Kotori lahele. Tänav siia on ääristatud granaatõunapuudega.

Istusime rõdul ja vaatasime, kuidas megapilved lahe kohale kogunevad. Panime kiirelt riidesse, et jõuaks enne suuremat sadu Astoriasse kihutada (sest taksoteenust ei õnnestunud mul leida). Seisime rõdul ja vaatasime seda visuaalselt nii ägedat ilma ja mõtlesime neile juustudele ja sinkidele, mis meil külmkapis on ning panime uuesti koduriided selga, serveerisime omale õhtusöögi rõdule ja jäime äikese tekitatud vaatemängu vaatama.