Croatia Full of Life. Kui lennufirma su puhkust lühendab

Meil oli plaanis kolm päeva Dubrovnikus veeta, aga LOT, kust piletid olid ostetud, unustas meile mainida, et nad on tagasilennu tühistanud ning põhimõtteliselt võime kas kolm päeva varem tagasi lennata või kevadeni Horvaatiasse jääda. Kumbki variant meile ei sobinud ning LOT keeldus igasugusest kommunikatsioonist, seega ostsime omale uued piletid Finnairiga ühe päeva varasemaks kui algselt plaanis.

Seega jäigi meile ainult tänane täispäev Dubrovnikusse. Alustasime hommikut jalutuskäiguga vanalinna, vaatasime uuesti üle kõik need tänavad ja trepid, ostsime natuke kunsti ja selle aasta kuuseehted (vanalinnas on neil aastaringselt avatud jõulupood, kus nad kohapeal käsitsi kuusemune maalivad). Tegime lõuna ajal kiire puhkepausi korteris ning jalutasime siis mere äärde.

Õhtuks oli meil laud pandud Dalmatinosse, kus me veetsime ka oma mesinädalatel viimase õhtu, aga kuna Scott arvas, et see dinner väärib eraldi peatükki, siis siinkohal ma kõiki neid suurepäraseid sööke üles lugema ei hakka.

Enne õhtusööki vaatasime veel ära väga ilusa päikeseloojangu.

Azur of Montenegro. Esimese klassi toidumürgitus.

Hommikul selgus, et hommikusööki pakutase menüüst, mitte buffeena. Võtsime omleti ja energiahommikusöögi ja tahtsime lisaks ka croissante. Selgus, et kolmanda portsu eest tuleb lisaks maksta. Toit jõudis lauda 35 minutiga. Hea, et me ainsad külalised olime. Minu energiahommikusöök pidi olema: corn flakes, vaarikad, banaan, Plazma küpsised, piim, jogurt, mesi. Lauda jõudis kausitäis mõslit ja pudel piima. Kui noormees head isu soovis ja ära hakkas minema, küsisin, et aga kus ülejäänu on? Selle peale tõi ta veel mett, moosi ja ühe banaani.

Terve tee läbi Montenegro Bosnia Ja Hertsegovina suunas kulges läbi paksu udu. Kohati oli see vaid mägede vahel ja kohal, kohati ei näinud autost kaugemale kui 10 meetrit.

Kahe piiri vahele jääb meeletult ilus vaade mägedele, tegime pilte ja sõitsime siis Bosnia Ja Hertsegovinasse. Kõht oli mul juba varem valutama hakanud, selle ajasin rahulikult muude asjaolude kaela. Aga veerand tundi peale riiki jõudmist hakkas iiveldama, pea ringi käima, higi voolas nii, et juuksed olid läbimärjad. Kõht valutas veel rohkem ja käed hakkasid värisema. Mitte mingis asendis ei olnud hea olla. Lõpuks jõudsime Trebinjesse, käisin seal esimeses ettejuhtuvas baarivetsus ja istusin seejärel auto kõrvale mingile müürijupile. Sinna jäi ka kogu hommikusöök minust. Kuna mulle tundus, et ma enam-vähem suudan istuda, siis sõitsime edasi, sest leidsime, et kui juba kehv olla, siis pigem võiks see kehv olek aset leida Euroopa Liidus, mitte keset Bosnia Ja Hertsegoviinat. Kolm kilomeetrit hiljem oli siiski uut samasisulist peatust vaja. Paistis, et peale seda sai enam-vähem kogu jama välja ja enesetunne juba täitsa ok.

Piiriületus Horvaatiasse läks libedalt ning sõitsime otse Kupari randa helesinist vett ja valget rannariba nautima.

Korter on meil neljandal korrusel vaatega vanalinnale, merele ja päikeseloojangule. Tegime ringi linnas, jeerum, mul polnud meeles KUI palju treppe siin on. Ja KUI kallis siin vanalinnas süüa on.

Croatia Full of Life. Elu nagu Lomboki lennul

 

Teadlike turistidena olime arvestanud sellega, et lennujaamas on järjekorrad Kükita Grillini ning jõudsime kohale nii vara, et isegi check-in lett ei olnud veel avatud. Kui see lõpuks avati, olid kohvrid viie minutiga ära antud ning 10 minutit hiljem ka turvakontrollist läbi.

Sõime, jalutasime väravasse, vaatasime, kuidas paduvihmas kohvreid lennukisse laaditakse ning kujutasime ennast vaid mõned tunnid hiljem 25-kraadises Horvaatias ette.

Varssavi lennul pakkus LOT läätsekuklit ja rabarberisaiakest. Saiakesel ei olnud viga ning lend möödus suhteliselt elamustevaeselt.

Dubrovniku lennul oli menüü sama ning võin kinnitada, et läätsekukkel oli lihtsalt üks kuivanud sai natukese läätsetäidisega. Meeskond jõudis oma saiavaguniga vaevalt poole lennukini kui lendasime sirgelt sisse esimesse turbulentsi ning see väike moosiriiul laperdas nii ühte- kui teistpidi. Kui parajasti ei laperdanud, siis oli vabalangemises. 20 minutit hiljem oli olukord mõnevõrra rahunenud ning jätkati saia- ja joogiringi. Jookidega 20nda reani ei jõutudki, enne kohtusime järgmise turbulentsiga, mis sisaldas veel pikemaid vabalangemisi ning ohtramalt raputamist.

Peale teist turbulentsi hakkasime ka vaikselt kõrgust vähendama ning üsna pea maandusime Dubrovnikus.

Saime rendiauto kätte ning sõitsime korterisse. Käisime teisel pool lahte restoranis õhtust söömas, veendusime, et kohalik külapood on kinni ning  läksime tagasi korterisse, et magama minna.

Croatia Full of Life. Vein ja vaated.

Meie korteril Dubrovnikus oli ka rõdu, aga väike ja merevaate asemel oleksime saanud vaadata omaenda maja seina. Seega istusime üldjuhul suurel terrassil vaatega Aadria merele. Kuna samalt terrassilt läks uks pererahva elamisse, siis tegelikult oli vist ikka meie väike minirõdu meile mõeldud. Aga kuna nad meid sealt ära ei ajanud, siis istusime seal oma veini või õlle või hommikuse kohviga. Nii ka täna hommikul. Olin just kohvitopsi ja jogurti lauale pannud ning värskemad chatid avanud kui nende uks lahti läks ja majaperemees välja vaatas. Tervitas ja läks sisse tagasi, kus tal abikaasaga elav vestlus tekkis. Kujutasin omale ette, et see kõlas umbes nii: "Krt, jälle nad siin meie terrassil, nagu neil oma korteri ees poleks rõdu. Ah, no las olla, vähemalt lähevad täna ära. Aga edaspidi paneme ikka sildi üles, et jälle mingid nahhaalsed külalised siin meie ukse ees piknikke ei peaks." Ja siis minut hiljem tuli majaperemees välja pudeli valge kvaliteetveiniga ning andis selle meile lahkumiskingituseks. Ise läks naisega hambaarstile.

Meil oli küll väga hea meel veini üle, aga reisides vaid käsipagasiga ja eilsest veel kerge väsimus sees, ei tundunud tõenäoline, et me selle tunniga enne lennujaama minekut ära jõuaksime juua. Läksime omale lennujaamabussile pileteid ostma ning ühtasi tegime sealse tütarlapse pudelitäie valge veiniga õnnelikuks.

Croatia Full of Life. Hästi planeeritud õhtusöök

Kuna ilmaennustuse kohaselt pidi alates esmaspäevast umbes kolm päeva ainult sadama ja välku lööma, olime plaaninud lõunani magada ja seejärel rõdul varju all raamatuid lugeda ning õhtul läbi paduka sadamasse kala sööma kihutada. Hommikul ei ärganud me aga mitte äikese vaid tavapärase linnulaulu peale. Ja enne seda veel tavapäraselt kella kuuest alates iga tund kirikukellade peale. Sain aru, et Müncheni kirikud on ikka nõrgad. Dubrovnikus kui plaat peale pandi, siis kellad helisesid mitu pikka minutit. Kuna lõunani magamine enam väga variant ei olnud, ajasime ennast voodist voodist välja ning kõndisime randa.

Rannast vanalinna kalasuppi sööma, mis pidi kohalik spetsialiteet olema ja mida ma juba peaaegu terve nädala menüüdest vaadanud olin, et peaks ära proovima. Selgus, et ka Eestis saab täiesti autentset Horvaatia kalasuppi süüa. 

Kuna ma eile paaditripilt tulles olin esimese asjana võtnud ühendust meile tripi müünud tütarlapsega ja selgitanud, et paljureisinud turisti ikka 50-minutilise saarepeatusega ei tõmba, siis peale lõunat kõndisime ta tänavanurgale, et osa makstud rahast tagasi saada. Jalutasime veel pargis ning läksime seejärel korterisse, et enne suuremat õhtusööki väike uinak teha. 

Nagu tavaliselt olin ma teinud korraliku eeltöö ning välja selgitanud paar söögikohta, kus kohalikud ise ka hea meelega söövad. Seega olime plaaninud (noh, tegelikult mina plaanisin ja Scott hooliva abikaasana oli mu valikuga nõus) õhtust süüa vanasadamas asuvas kalarestoranis.  Eriti kiideti sealset kalavalikut kahele. Ca 45 euro eest sisaldas see suur malmpann makrelli, mingit muud valge kala fileed, sinimerekarpe, tiigerkrevette, sardiine ja tigusid. Olime just saanud oma õllega alustada kui ka kalavaagen lauda jõudis. Tõstsime omale igat asja natuke taldrikule ning kui makrellifilee oli lihtsalt tuim ja üleküpsetatud, siis sardiini maitstes tuli kerge pisar silma. Mitte rõõmust. Sinimerekarbid olid suhteliselt maitsetud, teod mõrud ning krevetid samamoodi täiesti maitsestamata. Kui ma Scoti poole vaatasin peale seda kui ta oli sardiini maitsnud, siis ma olin täiesti kergelt üllatunud, et ta selle suutäie ka alla neelas. Ja mainisin, et sardiinid on suht kehvad. Scott küsis selle peale, et mis ma makrellist arvan. Noh, ma arvasin, et üleküpsetatud on. Scott ütles, et tema meelest on see rohkem nagu söödamatu. Ning peale seda kui ma olin öelnud, et minu meelest pole terves selles pajas midagi söödavat, kutsus Scott ettekandja ja ütles, et kuna seal potis pole midagi värsket ega head, siis me maksame hea meelega õlle eest ning lahkume sõpradena. Tundub, et see polnud ettekandjal esimene kord sellist tagasisidet saada, sest ta viis ilma kommentaarideta vaagna minema ning tõi arve õlledele. Lõpetasime joogid ning otsustasime, et nüüd vaatame kõik vanalinna menüüd üle ning valime sellise, mis tundub, et vastab meie ettekujutusele heast toidust. Leidsime suurepärase menüü ja teenindusega terrassi ning alustasime valgest veinist ja kaheksajalasalatist. Scott jõudis vahepeal ettekandjale rääkida sellest, kuidas me just hiigelkalavaagna tagant tõusime ja kuidas me parajasti mesinädalatel oleme ja nende professionaalset teenindust kiita. Kuna ma tundsin, et ma rohkem kala see õhtu näha ei taha, siis tellisin kohapeal horvaatide nobedate näppude poolt rullitud värske pasta trühvlite ja seentega ning Scott, kellel ei olnud kalaga probleeme, tellis lõhe köögiviljadega. Arvestades seda kui suurepärane oli terve õhtusöögi aja teenindus olnud, olin ma üllatunud, et praetaldrikuid ära viies tütarlaps huvi ei tundnud, et kas me magustoitu ka tahaks. Sest noh, ma plaanisin espresso peale juua kuni Scott oma šokolaadikooki sööb. Ja siis hetk hiljem olid kaks ettekandjat meie laua kõrval, käes kandikud koktelilide ja toorjuustukoogiga, kus säraküünal sees põles ning soovisid meile õnne :) Mul oli lauast tõustes kõht nii täis, et mul oli isegi raske hingata. Õnneks oli koju vaid 6-7 minutit ülesmäge ronimist ning ma magasin veel enne kui pea patja puudutas.

Croatia Full of Life. Daytrip Full of... Something.

Olime omale tänaseks broneerinud paaditripi kolmele saarele. Tütarlaps, kes selle meile müüs ja bronnis, näitas pilte imelisest sinisest merest, rohelistest saartest, seitsmekäigulisest lõunast ning kinnitas, et laevas voolavad joogid ojadena ning kogu reisi jooksul on olemas suupistevalik värsketest puuviljadest ja muust. Kujutasime ennast ette purjekal ananassiviile söömas ning pina coladasid joomas.

Hommikul laeva saades oli ainult hea meel, et me esimeste hulgas olime ning istekoha saime (ja veel samasse lauda!), sest ilmselgelt olid horvaadid õppinud parimatelt asiaatidelt ning paat pandi kahelt kihilt rahvast täis. Rootsi lauda ei paistnud kuskilt, selle asemel käis madrus ringi grappapudeliga ning valas kõikidele pitsitäie. Peale seda toodi välja ka kast kraanist täidetud veepudelite ja coca-coladega. Mõni aeg hiljem lisandusid ka paariliitrised häguse veini- ja õllepudelid. Snäkke ega mahlaseid mangosid ei paistnud endiselt.

Jõudsime esimesele saarele, mille jaoks pidi paberite järgi aega olema 2-3 tundi, kapten andis teada, et 50 minuti pärast hiivatakse ankur ning kes ujuda ei taha, parem olgu kohal. Läksime esimese asjana kohalikku poodi, et paar šokolaadi osta (targu ei söönud hommikul üle, et laevas ju saab, puuviljavalik ja puha). Selgus, et kohalik poepidaja on suur kassilemb, poepõrandal pikutas 4 kassi ning ukse ees oli vähemalt kaks korda samapalju. Paraku kasutasid kassid kauplust ka oma sanitaarsõlmena, nii, et üritasime oma ostud võimalikult kiirelt sooritada. Peale seda oligi aega nii palju, et lähima mäekese otsa kihutada, vaadetele kiire pilk peale visata ning alla tagasi tormata.

Endiselt polnud paati midagi eksootilist ilmunud. Jõudsime järgmisele saarele, kus pidi toimuma kahetunnine lõuna kapteni majas. Nägime ennast kauaoodatud sugulastena laua taga head ja paremat söömas, ikkagi seitse käiku ju, koosoldud ning lahusveedetud aastaid meenutamas ning hiljem ümaratena sadamasse veeremas. Alustuseks pandi taas igale ette pits grappat. Esimese ja teise käiguna toodi lauda värske sai ning igale õhuke viil sinki ning õhuke killuke juustu. Järgmiseks oli kodune kanasupp, mis oli koduses köögis hoole ja armastusega kukesupipakist ning kahest erinevast nuudlisordist kokku keedetud. Neljas käik oli vaagnatäis merekarpe, igas peidus maailma kõige pisem sisu. Aga keeduleem oli hea ning karbid maitsesid kui värskelt merest tõmmatud. Viienda käiguna jõudis lauda taldrik salatiga ning kuuendana pearoog - grillitud kala kartulitambiga. Seitsmes käik olid pontšikud kaneeli ja suhkruga ning kohv. Kohv veel poole peal kui madrus rahva lauast püsti ajas ning sadamasse kamandas. Nutikamad ehk suurem osa turistidest kasutasid tee peal võimalust ning ostsid omale jäätist.

Kolmandale saarele oli plaanitud 3-4 tundi, sadamas selgus, et kes kahe tunni pärast paadis tagasi pole, võib arvestada värskendava suplusega saarelt Dubrovnikusse. Otsustasime seega aega ning head ilma mitte raisata ning kihutasime otse üle mäe teisele saareküljele, kus pidi olema imeline liivarand. Mida polnud, oli imeline liivarand. Oli aga ohtralt prügi ning keskmisest hägusem vesi. Me oleme siin siiski kristallselge türkiisrohelise veega harjunud, onju. Vedelesime ca tunni toolidel ning kõndisime sadama kanti tagasi. Scott kasutas tee peale jäävas restoranis juhust ning sõi ära ühe burxi. Ja in no time, tunnike hiljem olime tagasi Dubrovnikus.

Tegime parajast õhtust jäätiseringi vanalinnas kui Scott kuulis kedagi klassikalist kitarri mängimas ning veetsime seejärel veel tunnikese resto terrassil.