Hommik algas nüüdseks juba tuttava hommikusöögirutiiniga. Saskia keeldus taas kasutamast seda kiiret otseteed läbi polikliiniku, nii et kahjuks pidime nagu täiesti tavalised hotellikülalised kasutama igavat ja traditsioonilist lifti. Ilmselt on enne kohvi röntgeniosakondadest mööda uitamine tore ainult ühe korra.
Siis oli aeg osturalliks number kolm. Olin teinud korraliku eeltöö ja leidnud üles väidetavalt Hamburgi parimad tänavamoepoed. Nüüd pidi ju ometi õnnestuma Saskial rahakulutamine.
Sisenesime poodi number üks. Saskia vaatas mõnda asja.
„Naaah.“
Pood number kaks.
Kiire pilguheit.
„Võime edasi liikuda.“
Pood number kolm.
Umbes seitse sekundit huvi.
„Pole miskit.“
Suurepärane. Järjekordne erakordselt väheproduktiivne osturetk.
Otsustasime ühes väga ilusas Starbucksis vahepeal jalgu puhata. Pärast jooke paranes olukord veidi. Seejärel varustasime end küpsistega, mis tõstis moraali veelgi, ja järsku teatas Saskia, et nüüd tahaks ta Urban Outfittersisse minna.
Ilmselt oligi see see pood, mis pakkus sobivat valikut. Ta päriselt ostis sealt asju ning mina kauplesin talle veel 10% lisasoodustust välja, tõestades taas, et minu roll sellel reisil on kombinatsioon reisikorraldajast, logistikaosakonnast ja hankespetsialistist.
Lõunale läksime Türgi restorani, kus Saskia sõi köftet ja mina kana. Mõlemad olid väga head ning seekord jõudis meie toit kohale ilma pooletunnise ootamiseta. Kindel edasiminek võrreldes eilsega.
Pärast lõunat läksime tagasi hotelli ja veetsime paar tundi absoluutselt mitte midagi tehes. Meil oli hiline check-out, nii et polnud mingit põhjust kuhugi kiirustada. Kell neli korjasime lõpuks kogu oma kraami kokku, vedasime kõik alla ja jätsime pagasi hoiule.
Seejärel suundusime Hamburgi suvefestivalile. „Festival“ kõlab küll veidi uhkemalt, kui asi tegelikult oli. Põhimõtteliselt: lõbustuspark + söök + atraktsioonid + võimalused teha küsitavaid valikuid. Loomulikult hakkas vihma sadama. Põgenesime ühte neist lõbustuspargi mängusaali-kasiino-laadsetest kohtadest, kus Saskial õnnestus endale võita mingi karvane põrkepall. Veel olulisem oli aga see, et saime kinnitust Hemingway väitele: igas sadamas on eestlane. Või nagu selgus, siis ka igas lõbustuspargis. Leti taga olnud naine kuulis, kuidas me oma punkte eesti keeles kokku lugesime, ja vaatas järsku väga üllatunult meie poole.
„Kas te olete eestlased?“
Jah. Loomulikult oleme. Ja nagu selgus, oli tema ka.
Pärast seda valis Saskia Ameerika mäed, mis tema sõnul „ei olnud üldse hirmsad“. Spoiler: olid küll. Atraktsiooni nimi oli Metsik Hiir, mis tegelikult oleks pidanud juba olema piisav informatsioon, et mina teeksin elus paremaid valikuid. Suur osa sõidust toimus kõrgel maapinna kohal ning seal olid need kohutavad järsud tagasipöörded, kus vagun tundub täiesti sihikindlalt üritavat üle serva lennata. Samal ajal karjus meie taga istuv poiss oma väikeseid kopse välja. Õnneks pääsesime sellest metsikust närilisest lõpuks välja nii, et kõik jäsemed ja siseorganid olid enam-vähem samades kohtades, kus nad enne sõitu olid.
Alguses oli veel üks atraktsioon, kuhu ma mõtlesin minna. Aga siis nägime, et mingil hetkel peatati sõit, kõigile anti plasttops veega, mida nad pidid hammaste vahel hoidma, ja siis pandi atraktsioon uuesti käima. Meie olime nagu: „Nah.“ Vesi lendas topsidest ja suudest igas suunas. Aga arvake ära, kes ei tahtnud endale peale saada tatisegust vett? Meie.
Pärast festivali läksime Jaapani restorani sushit sööma ja jalutasime seejärel tagasi hotelli.
Umbes kell 19.30 korjasime oma pagasi kokku, tellisime takso ja sõitsime lennujaama. Jõudsime väravasse, nautisime natuke lennujaama päikeseloojangut ja läksime lennukile.
Lend väljus õigel ajal, kestis täpselt poolteist tundi ning kell üks öösel kohtusime Gerliga, kes oli meile vastu tulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar