Neljapäev, 23. juuni 2016

3 nights in Athens. Higistan ennast Victoria's Secreti modelliks ning söön Oprah'ks








Hommikul võiks voodilinu väänata. Pealevaadates tundub isegi kaal kaduvat. Aga kui kella poole kaheteist paiku lõpuks hommikust/lõunat/brunchi sööma jõuan, on selge, et tegemist on illusiooniga, sest peale taldriku tühjakssöömist tunnen ennast pigem Oprah'na. Well, anyway. Kuna mul on hommikuti selle voodist ja majast välja saamisega nii nagu just on ehk et väga ei ole, siis joongi veel kell 11 kohvi ning tõmban vanamoodsalt paberkaardile ringe. Noh, et siis sobivalt päeva kõige kuumemal ajal linna peale minna. Ning kui brunchi lõpetan, ongi kell ka 12:15. Aga "kagiana" ehk munad tomati ja juustuga on seda väärt. Vaatamata sellele, et jõuavad lauda koos kolme vorstikesega, kuigi me oleme eelnevalt majaperemehega läbi arutanud, et liha selle roa sees pole. Võta siis kinni. Ja kohv on ka hea.

Plaka, mille osas mul olid kõrged ootused, on kaetud turistirestode ja suveniiripoodidega. Mitte sellist Ateenat ei tahtnud ma :) Piltigi ei saa teha, sest noh, mis neist suveniiriputkadest ikka pildistada. Jalutan edasi Monastiraki suunas ning tee pealt sidrunilimonaadi ostes unustan loomulikult Aasias nii tavapärase "No sugar" ning saan pool klaasi suhkrut sidruni, vee ja piparmündiga. Aga jook on külm, mis on väga tervitatav ning putkas on aircon, mis on veel tervitatavam ning wifi.

Monastiraki lähedal olevat keskturg... Kohale jõudes selgub, et majas sees on vaid toores liha ja kala ning tänaval müüakse kuivatatud pähkleid ja puuvilju. Viimane tundub huvipakkuv kuni selle hetkeni kui kreeka pähkli vaagnale maandub tuvi ning kukub omale kõrvaloleva vaagna pealt maapähkleid sisse kühveldama. Pean paremaks pähkliostu edasi lükata. Lihalettide vahel jalutamine lootuses, et kuskil on ka kõik muu - puuviljad, köögiviljad jne, ei tundu mulle ahvatlev ning suundun koju ülejäänud kuuma keskpäeva välja magama.

Kolmapäev, 22. juuni 2016

3 nights in Athens. Punane tuli on nõrkadele.







Ca nädalajagu hoidsin Ateena transpordisaidil silma peal, sest ähvardati viiepäevase streigiga, mis kattis kaunilt ära mu Ateenas veedetava aja. Algul pidi streikima vaid maapealne ja -alune transport, siis lisandus ka maa kohal liikuv. Siis tõmmati see nali viie päeva pealt kahe peale ning neist teine viidi kahe nädala kaugusele. Ehk siis kuni selle hetkeni kui ma metroos istusin, polnud päris selge, et kas see rong ka sõidab või mitte. Ja kui sõidab, siis kuna ta seda teha võiks. Aga liikus plaanipäraselt. Ühistransport siis. Muu transport liigub nagu tavapäraselt Aasias tavaks. Ehk punane tuli on nõrkadele. Ja mootorratturid pole ju ometi mingid papist poisid.

Selgus, et ainus restoran, mis mulle veerandtunnise jalutuskäigu järel meeldis, ei paku ühtegi lihavaba pearooga. Võtsin siis Kreeka salati ja Alfa õlle (kuigi menüüs oli ka Kozel!) ning poole salati pealt hakkas vaikselt kitsaks minema.

Kuna kell hakkas lähenema päikeseloojangule ning ma plaanisin vaadata, kuidas loojuv päike linna kuldab, siis oli selge, et kaugemale kui Acropolise kõrval asuva Filopappou mäe otsa ma ei jõua. Kõndisin üles ning selgus, et kuuemiljonilinnas, kus on teine samapalju turiste liikvel, olin peaaegu ainus, kes selle mäe tipus oli. Suurem osa rahvast tundus Acropolise varemete vahel jalutavat. Aga pildid said tehtud ning lisaks 3-4 teisele üksikule uitajale trehvasin veel ühte koera ja ühte kilpkonna. Valvur oli ka muidu.

Tänavanurgal nägin puuviljaletti ning võiks ju arvata, et troopilised viljad maksavad Lõuna-Euroopas next to nothing, aga võta virsikust. Õunad, virsikud, nektariinid - kõik ca neli eurot kilo. Ma saan küll aru, et õuna ümber olev vaha on kallis, aga tühja, ootan, kuni saan tagasi Tallinna ja ostan Prismast Poola õuna. Mis sest, et tõenäoliselt ilma kalli vahata. Mõtlesin siis, et mingi toidupood või supermarket jääb ikka tee peale ning saan jogurtit ja kohvi osta ning tegin veel igaks juhuks ringi ka. Aga mida polnud, olid toidupoed. Mida aga olid, oli üks sex shop teise järel, vaateaknale kogu 50 shades ja natuke rohkem välja laotatud.

Linnas on ca 35 kraadi sooja ning korteris pole kah palju parem. Kui dushi alt välja saada, siis peale hambapesu higi juba voolab uuesti. Kaalusin ööseks rõduukse lahtijätmist, aga ma pole kindel, kas ma ärkan hommikul üksinda või mõne hulkuva kassi või ennast üksildasena tundva naabrimehe seltsis. Panin siis luugid ikka kinni.

Teisipäev, 21. juuni 2016

Berlin - being abroad in Germany. Abandoned.








Kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades on Berlinis "aiamaad". Mahajäetud Tempelhofi lennuväljal vist üks suuremaid - kastidesse on istutatud lilli, marjapõõsaid, maitsetaimi. Kõrvale kõige selle ilu jälgimiseks pandud pingid ja varjualused. Üks suurem lava on ka ning aiamaadel kiputakse ka (laste) sünnipäevi pidama. Vähemalt sattusime ühe sellise otsa, kus lauldi "Happy birthday, dear ... eee ..." ja siis oli eetris piinlik vaikus.

Sõime korea bibimbapi ja greibi-camparijäätist.

Saime kokku Nisariga, 16-aastane sõjapõgenik Süüriast, kelle vanemad elavad üks Kuveidis, teine Saudi-Araabias ning vanaema jäi Türki põgenikelaagrisse. Saksamaal on ta praeguseks olnud 8 kuud.

Berlinis olla ca 10-15 mahajäetud lennujaama. Läksime seekord Johannisthali oma vaatama, olla maailma vanuselt teine lennujaam (avati 26.09.1909). Igal juhul leidsime peale väikest jalutuskäiku heinamaal ka sobiva suurusega aiaaugu ning sees me olimegi. Lennuväli oli täis lagunenud hooneid, nimetatud lagunenud hooned omakorda olid täis värvilist grafitit. Väga äge. Süda jättis paar lööki vahele, kui nägime kaugemalt tulemas kahte musta riietatud meesterahvast, esimesel neist Kalashnikov kaenlas. Kui lähemale jõudis, läks süda rütmi tagasi, sest tegemist oli fellow lennujaamahuvilistega ning Kalashnikov ei midagi muud kui statiiv. All good.

Pühapäeva hommikul käisime veel RAW täikalt läbi ning patsutasin omale õlale, et ma vaid käsipagasiga olen, sest noh, muidu oleks seal suuremaks osturalliks läinud. Nüüd piirdus mu shopping kolme kohupiimapontšikuga. Fantat sai tasuta.

Laupäev, 18. juuni 2016

Berlin - being abroad in Germany. What happened to the good old Germany?









Berlin ei ole kunagi minu jaoks Saksamaa olnud. Ja on iga korraga kui ma siin käin, järjest kaugemal Saksamaast. Terve neljapäeva pealelõuna ja õhtu jooksul kuulsin ma saksa keelt ainult Rewe ja DMi kassades. Rongis rääkisid poisikesed omavahel inglise keeles, tänavad on täis hispaaniakeelsed emasid, lapsed kärudes. Reedel toimus õuepeal tund aega venelaste omavahelist arveteklaarimist, kus viiendal korrusel oli sõna-sõnalt kõik kuulda.

Kui ma omal ajal Bonnis sain mingi kohaliku tädi käest õiendada, sest julgesin rikkuda ta lõunase näpi rahu, visates kell üks päeval mõned pudelid taarakonteinerisse, siis eile kell 23:33 kolistati siin õue peal prügikastide juures nii, et ehmatas toas diivanilt peaaegu üles. Aga tundub, et ega see tore naaber ikka täitsa valmis oma jaanipäeva-aegse suurpuhastusega ei saanud, sest laupäevahommikul kell 6:47 jätkas ta kraami loopimist konteineritesse.

Kui nüüd see venelaste kisma kõrvale jätta, siis ma tegelikult ei kurda toimuva üle. Kui ma tahaks Saksamaad, siis ma võiks ju Kölni või Münchenisse minna. Või Nürnbergi. Aga ma tulen Berlini. Sest mulle meeldib siin. Linn on täis värvilist graffitit, suurepäraseid söögikohti, keegi ei viibuta näpuga kui juhtud ukse kõvema pauguga kinni tõmbama. Ukse ees on turg, täis värskeid maasikaid, sparglit, rediseid, kõikvõimalikku rohelist, värsket apelsinimahla. Toidupoes kulub umbes kaks korda vähem raha kui Eestis sama kraami peale.

Ja jalkat näidatakse siin igas baaris suurel ekraanil.