Kolmapäev, 31. mai 2017

Toskaana. Pidu.

















Nagu ikka oli meil plaan. Cinque Terre koosneb viiest linnast, millest ühes me majutusime ning ülejäänud neli täna läbi käia plaanisime. Peale kohvi ja jogurtit sõitsime rongiga kõige kaugemasse, Monterossosse ning vaatamata sellele, et üks meist (mitte Scott) veerand tunni järel sellest kuurortist edasi oli valmis liikuma, veetsime seal teise (mitte minu) ettepanekul tubli kaks tundi. Kuna suur osa kahest tunnist sisaldas aga sööki ja limoncellot, siis ma väga ei kurtnud.

Vernazza oli juba ägedam ning ronisime seal erinevatest treppidest erinevaid vaateid vaatama. Erinevad vaated sisaldasid siis türkiissinist merd erinevate nurkade alt ning Vernazzat nii ühest kui teisest suunast. Lisaks oli linn täis pisikesi armsaid kohvikuid.

Corniglias, sidrunipealinnas, hakkas rihm juba vaikselt maha jooksma ning peale sidrunimahlapeatust ostsime veel kooke kaasa ning siirdusime koju šampust jooma ja nimetatud kooke sööma.

Õhtul otsustasime siiski ka Riomaggiore üle vaadata ning otsisime seal sobiva restorani välja. Peale eel- ja põhiroogi kustus terrassil tuli ära, kõlaritest hakkas Happy Birthday tulema ning minu ette toodi šokolaadikook, roosa küünlaga :)

Ettenägelik eestlane oleks ennast rihtinud eelviimase rongi peale, aga kuna ameeriklasel polnud kiiret ning ka veinipudel alles poole peal, jõudsime peatusesse kella 23 paiku. Rong pidi tulema kell 23:19. Rong tuli kell 00:55. Sõit kodukülla võttis 2 minutit. Miks kahetunnise ootamise asemel jalgsi ei läinud, sellest edaspidi.

Pildil ka lubatud sinimustvalge.

Teisipäev, 30. mai 2017

Toskaana. Trammijänesed








Kell kuus kaalusin korra jooksmaminekut. Magasin edasi.

Võtsime omale kaks tundi, et valmis saada, pakkida, kohvi juua (või cocat, kuidas keegi), nisujahu süüa ja teele asuda. Kuna me eile trammipileteid ära ei ostnud ning täna ühtegi tubakapoodi teele ei jäänud, siis sõitsime raudteejaama jänest. Autorendiletis selgus, et vahetult meie ees saabunud rentijatele on järjekorranumbrisüsteem tundmatu ning saime seega suhteliselt otse letti jalutada kuni famiglia italiana nõutult ringi vaatas.

Suund Pisale, et kuulus torn üle vaadata. Tornist ägedamad olid kõrvalasuvad kirikud :) Tagasiteel auto juurde tekkis meil vaidluselaadne arutelu, kuhu auto sai pargitud. Olgu öeldud, et turistipaari naispoolele kehva orienteerumisvõimet ette heita ei saa.

Jõudsime Manarolasse, tshekkisime korterisse sisse, mis otse peaväljaku kõrval oleva suure terrassi ja vannitoaga, kus sai dushi all käies püsti seista (minu pärast ka üles-alla hüpata kui vaid soovi) igati superluks oli. Õhtul oli meil plaanis Nessun Dorma terrassilt vaadata, kuidas loojuv päike Manarola üle kuldab ning seda me ka tegime.

Esmaspäev, 29. mai 2017

When in Rome... No eating in Rome. Vatican all the way










Nutikate turistidena ajasime ennast piisava varuga üles, et crowde biitida ning võimalikult väikese ooteajaga Vatikani saada. Veel enne kui promenaadil poole peale jõudsime, hakkas agente ühelt ja teiselt poolt peale lendama ning meile saba skippimise võimalust pakkuma. Kuna me mingit saba ei näinud, siis ei tundunud nende pakkumised ka just eriti ahvatlevad. Kohapeal selgus, et turvakontrollisaba võttis ca 20 minutit ning peale seda polnud enam kuskil järjekorda. Käisime kuplis ära ning võtsime suuna tiramisule ning hispaania treppidele. Vaevalt saime oma tiramisukarpidega keelulintide taha maha istuda ning poole nahka panna kui carabinieri meid ära ajama tuli. Tundus, et Roomas ei peeta heaks mõtteks ehitusalal maas istuda. Kui aga hetk hiljem ka mitteehitusalas istuva turisti poole pöörduti, sai selgeks, et keelatud on hoopis neil treppidel süüa. Turist pidi oma õuna kotti tagasi pistma.

Tagasi Trasteveres tegime kääripizzapeatuse ning istusime esimesele ettejuhtunud trepile sööma. Ei möödunud palju kui rõõmsameelne carabinieri meid ära ajama tuli. Hakkas tunduma, et Roomas ei vaadata treppidel söömisele just hea pilguga.

Kuna planeeritud söögikoht kinni oli, läksime selle asemel hoopis Aventine mäe otsa ning vaatasime läbi lukuaugu Vatikani. Tegime päikeseloojangujärgse ringi lemmikkohtades, sõime õhtust ja jalutasime läbi Vatikani koju.

Korteriomanik vabandas sooja vee puudumise eest, kinnitas, et on teinud kõik, mis võimalik, aga tehnik tuleb ikka alles homme. Homme võtame suuna Cinque Terresse.

Pühapäev, 28. mai 2017

When in Rome... Lazy days



Magasime sisse ning varahommikuse jooksuringi jätsime mõlemad ära.

Tegime korraliku vaatamisväärsuste ringi ning sõime kõikvõimalikes kohtades pizzat ja pastat. Liibuvaid särke lähiajal enam ei kanna.

Läksime Giacomo mäele päikeseloojangut vaatama ning sõime seejärel veel natuke pastat.

Sooja vett pole ikka. Kaebasin nii majahoidjale kui korteriomanikule.

Laupäev, 27. mai 2017

When in Rome... Guatemala kohv Itaalias





Korter jõe ääres tähendas ka äratust enne kukke ning kiiret ringi enne kui palavaks läheb. Selgus, et ka arsti soovitatud silikoonist varbakaitsed ei aita ning need punased jooksukad pole ikka mulle sobivad. Vaatame siis, kas õnnestub neile mõni muu roll leida. Kui ma varem paar korda mainisin, et Tallinnas on jooksurajad natuke crowded, siis Roomaga võrreldes on nad ikka täiesti inimtühjad.

Kuuma vett oli kahe minuti jagu. Kaebasin majahoidjale.

Plaanide tegemisega oli nagu ikka ehk alustasin piisava varuga, hommikuse kohvi kõrvalt. Kuna meil maja taga on Giacomo mägi, kust avanevad ka linna parimad vaated, otsustasin sinna jalutada ühte purskkaevu vaatama ning sealt edasi liikuda pastat sööma. Mõeldud - tegemata. Selgus, et purskkaevu asemel võin nautida vaadet basseinile. Tegin siis seda ning võtsin sealt suuna pastale. Veel enne kui sain hakata teele jäävaid vaateid imetlema oleks üks carabinieri mind ülekäigurajal alla ajanud ning sai oma kõrvalistuvalt, oluliselt kenamalt kolleegilt korralikult võtta. Pasta oli ettearvatult hea, kraad aldentem kui ma ise oleks keetnud, aga ikkagi hea.

Tegin pealelõunase näpi, käisin poes, varustasin meid coca ja veiniga ning kõndisin raudteejaama Scottile vastu. Spoiler alert: sünnaks sain veel etteruttavalt sinimustvalge. Stay tuned, pilt õigel päeval.

Õhtusöögiks oli kääripizza tegija.

Reede, 26. mai 2017

When in Rome... Reeglid


Veel enne kui minu ees olev mees istuda jõudis, lasi ta oma seljatoe mulle sülle. Vaatamata sellele, et peale seda loeti mitmes keeles ja pildis ette teated, et lennuki õhkutõusul ja maandumisel tuleb seljatoed püstiasendisse tõsta ja aknakatted eest ära lükata, oli selge, et reegid kehtivad vaid reegleid järgivale eestlasele ning türklastele on need vaid soovituslikud. Lennuk oli ammu ruleerimas, stuujardess vähemalt viis korda mööda käinud kuid iste mul ikka süles. Kuuendal ringil viitasin stjuuardessile, et minu ees olev seljatugi ei näe mitte nagu korralik reamees vaid pigem nagu väsinud teeline välja. Stjuuardess vaatas mulle esmalt segaduses otsa kuid sai lõpuks aru ning palus seljatoe üles tõsta.

Nii kui õhku saime, maandus türklane taas mu süles ning, et mitte lennutromboose vmt saada, alustas venitusharjutustega. Käsi üle pea, üle seljatoe ja otsapidi minu ekraanile. Kulus kaks korda ajalehega ja kolm korda niisama vastu näppe andmist enne kui terava taibuga meesterahvas aru sai ning muude harjutuste kallale asus.

Mul oli taimetoit tellitud ning Istanbuli lennul sain riisi baklažaaniga. Kui Rooma lennul tundus, et taas sama toit mu ette tulemas on, küsisin stjuuardilt, et äkki on mul võimalik tavamenüüst pasta saada. Loomulikult. Ei mingit probleemi. Mulle meenus mõne kuu tagune Finnairi stjuuardess, kes sarnase soovi peale teatas, et no way, neil olla kõik portsupealt välja arvestatud.

Teisipäev, 23. mai 2017

Aednik vol. 2




Peale tänavarahommikust 6,5km jooksuringi patsutas Endomondo mulle tunnustavalt õlale ja teatas, et kolme km peal tegin rekordi ning parandasin senist 3km aega tervelt sekundiga. Way to go me! Aga tänane varahommik jäi siiski kraad hilisemaks, mis tõi kaasa ummikud nii kastanialleel kui Lilleküla staadioni ümber. Kes oleks võinud arvata, et jooksmine ühtäkki nii pop on.

Kaalukontroll enne ja pärast näitas, et keskmiselt higistasin iga kilomeetri peal välja ca 100 grammi jagu vedelikku. Aga kuna loodus tühja kohta ei salli, siis päeva peale tarbisin selle šokolaadi näol tagasi. Igaks juhuks natuke pealekauba ka.

Pühapäev, 21. mai 2017

Change of Scenery





Tegin Zara Home netipoest tellimuse. Eesti netipoodides on üldjuhul esmaseks makseviisiks pangalink, vahest pakutakse ka krediitkaardiga maksmise võimalust. Zara Home'il olid valikus krediitkaart ja Paypal. Peale krediitkaardi numbri sisestamist oli järgmise lahtri ees kirjas: Kaardi nimi. Ja sealkohal tekkis mul segadus. Kas ma peaksin sinna panema MasterCard või peaks mu kaardil olema mingi muu nimi? Äkki peaksin teda hellitavalt Leopoldiks kutsuma ja selle sinna lahtrisse kirja panema? Igal juhul sain tellitud ning tulemus pildil näha.

Käisime moe- ja elustiiliblogijate täikal. Peen üritus leidis täna aset Tali poes, samal ajal kui suvaline pööbel oma kraami eilsel Telliskivi täikal ja Kalamaja päevadel müüs. Selgus, et moe- ja elustiiliblogijad kannavad valdavalt H&M (eriti ühte helesinist kampsi, mis tundus kõikidel lausa stangel rippuvat), Seppälä ja Zara riideid ning enamusele neist on tundmatu pesumasina kontseptsioon.

Kalamaja hoovikohvikutes on tänaseks veel mõni aasta tagasi enimlevinud pakutav ehk muffinid menüüst väljas ning peaaegu igal letil laiutasid krõbedad vahvlid, kirju koer ja kiluvõikud. Elagu mitmekesisus.

Varahommikustel jooksuringidel hakkab juba tuttavaid nägusid, vabandust, tuttavaid dresse ja koeri tekkima. Lisaks ka üks tüüp, kes iga hommik kell 7 ülikonnas oma auto ees seistes Lilleküla staadioni kõrval suitsu teeb. Ja nagu dokumenteeritud, siis ranna- ja päikesetõusuvaadete asemel on kastaniallee.

Eelmine nädalavahetus oli Lõuna-Eestis suurepärane ilm (vaata võrkkiige pilti Agalis) ning see nädalavahetus tabas tervet Eestit kuumalaine.

Ka kõik kuus lindu on nüüd üles pildistatud nagu näha juuresolevalt pildilt. Igal sisuks erinevat värvi smuuti.

Neljapäev, 11. mai 2017

Aga kirss õitseb


Vaatan kalendrisse - mai keskpaik on. Vaatan aknast välja - puud on raagus, iga natukese aja tagant sajab lund. Teen selle vea, et lähen õue - ilma mütsita tahavad kõrvad küljest kukkuda ja sõrmed on külmast kanged. Aga double-check kalendrisse kinnitab, et mai keskpaik on. Go figure.

Stockmannis valisin sparglit. Nagu ikka, sikutasin ümbrise lahti ja vaatasin, kui pikalt varred puitunud on. Ühtäkki küsis üks vanem daam mu käest, et kuidas ma spargleid valmistan. Noh, rääkisin siis grillimisest ja parmesanist ja juhuks kui tegemist omnivooriga, mainisin ka prosciuttot. Daam tänas ning teavitas, et tal spargel muudkui kasvab aias, aga ta ei oska miskit teha. Selle peale ei osanud mina miskit öelda :)

Pildil muuhulgas siis ka nimetatud spargel Stockmanist.

Kolmapäev, 10. mai 2017

Kuulus. Tuntud toidublogija.


Täna hommikul astusin Kristiine keskuse uksest sisse ning esimese asjana nägin meest, kes oli omale seamaski pähe tõmmanud ning tegi selfit. Aga tundub, et see kant võibki mingi kihlveokaotajate magnet olla, sest paar aastat tagasi nägin seal kolme noormeest filmimas, kuidas neljas ihualasti, ainsaks kehakatteks kiiver, mootorratta seljas ühest ristmikust teiseni ringi tegi.

Mina olen igal juhul nüüd kahe lehekülje võrra kuulsam kui varem.

Esmaspäev, 8. mai 2017

Uus päev, uus lind




Kui ma arvuti läheduses pole, tundub mulle, et mul on maailmale nii palju asju vaja öelda. Ja kui ma õhtuti teinekord arvuti lahti teen, siis selgub, et kõik need olulised asjad on meelest läinud. Nii, et maailm peab leppima sellega, et vaevleb teadmatuses.

Paar päeva tagasi Kaubamaja väisates selgus, et ma elan mingis paralleeluniversumis. Ma polnud tükk aega nimelt poes käinud ja ei teadnud, et esiteks on moes tagasi sünteetika. Ja siis sünteetika, mis on omakorda veel korra kaetud sünteetikaga. Kleidid kaaluvad nii palju, et üle ühe pole võimalik käsipagasisse panna. Tuleb alla saata. Soovitavalt Turkish Airlines'iga, neil on 32 kilo lubatud
. Seejärel sai selgeks, et taas on käes mood, kus õlgade pealt riiet kokku hoitakse, sest kõik kampsunid, pluusid, topid olid pikkade käiste, aga paljaste õlgadega. Aga, et ülejäänud materjal siiski ära kasutada, on see suunatud erinevatesse volangidesse. Näiteks piki käist. Ja kolmandaks, kogu see kraam maksis rohkem kui mõne Aafrika väikeriigi aastane hariduseelarve on.

Täna aga Stockmanis käies sai selgeks, et Kaubamaja on ikka nõrk. Stockmanist suvekleidi ostmiseks peaks vähemalt kolm Aafrika väikeriiki rahasid klappima.

Toiduelamustest ka. Kristel arvas, et kuna Rotermannis avaneb uusi söögikohti nagu seeni peale vihma, siis võiks sealt midagi üle vaadata. Otsustasime Taqueriasse minna. Peale seda kui olime kvartalile poolteist tiiru peale teinud, leidsime ka õige ukse. Vähemalt ei pidanud sellise hea turunduse juures muretsema, et viimase vaba laua nimel löömaks läheb. Menüü oli lühike ning kindlasti mitte lööv. Ma saan Berlinis soodsamalt oluliselt maitsvamad quesadillad. Lisaks on Berlinis neil ka juust ära sulanud, mitte ei pudene tortilla vahelt riivjuusturibad välja. Lugesime katse lõppenuks ning läksime Flammi. Natuke võiks ju kurta istmete ebamugavuse üle, aga nii flammkuchen kui ka šokolaadikook olid täiesti imelised.

Käisin ennelõunal jooksmas. Hiljem selgus, et see oli täiesti suurepärane ajastus, sest esiteks tõmbas eilsest köögi madalpindade mitmetunnisest kraamimisest jalalihased nii valusaks, et hetkel väga liikuma ei kipu ning teiseks tõmbas termomeeter oma näidu maha. Otsustasin ju täna Tommy välja viia, sest hommikusest jooksuringist oli mõnus soe päike värskelt meeles. Paraku sai esimesel sajal meetril selgeks, et Tommy ikkagi mu tagumikku soojas ei hoia ning Eestimaa tuulega rinda ei pista. Tõin ta koju tagasi ning läksin Foorumi ja Stockmanni ringile juba sobivamalt, teksades. Või noh, nii ma arvasin. Salomoni suusajope oleks ära kulunud. Ja soe pesu.