Nagu ikka oli meil plaan. Cinque Terre koosneb viiest linnast, millest ühes me majutusime ning ülejäänud neli täna läbi käia plaanisime. Peale kohvi ja jogurtit sõitsime rongiga kõige kaugemasse, Monterossosse ning vaatamata sellele, et üks meist (mitte Scott) veerand tunni järel sellest kuurortist edasi oli valmis liikuma, veetsime seal teise (mitte minu) ettepanekul tubli kaks tundi. Kuna suur osa kahest tunnist sisaldas aga sööki ja limoncellot, siis ma väga ei kurtnud.
Vernazza oli juba ägedam ning ronisime seal erinevatest treppidest erinevaid vaateid vaatama. Erinevad vaated sisaldasid siis türkiissinist merd erinevate nurkade alt ning Vernazzat nii ühest kui teisest suunast. Lisaks oli linn täis pisikesi armsaid kohvikuid.
Corniglias, sidrunipealinnas, hakkas rihm juba vaikselt maha jooksma ning peale sidrunimahlapeatust ostsime veel kooke kaasa ning siirdusime koju šampust jooma ja nimetatud kooke sööma.
Õhtul otsustasime siiski ka Riomaggiore üle vaadata ning otsisime seal sobiva restorani välja. Peale eel- ja põhiroogi kustus terrassil tuli ära, kõlaritest hakkas Happy Birthday tulema ning minu ette toodi šokolaadikook, roosa küünlaga :)
Ettenägelik eestlane oleks ennast rihtinud eelviimase rongi peale, aga kuna ameeriklasel polnud kiiret ning ka veinipudel alles poole peal, jõudsime peatusesse kella 23 paiku. Rong pidi tulema kell 23:19. Rong tuli kell 00:55. Sõit kodukülla võttis 2 minutit. Miks kahetunnise ootamise asemel jalgsi ei läinud, sellest edaspidi.
Pildil ka lubatud sinimustvalge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar