Meie lend väljus 15 minutit plaanitust hiljem, aga suutis selle ees t kohale jõuda 20 minutit varem. Meie plaan oli lihtne: maandume, võtame rendiauto, sõidame hotelli ja pool tundi hiljem oleme juba oma hotellitoas. Mis saaks küll valesti minna? Nagu selgus, siis üsna palju.
Jõudsime autorendi letti, kus selgus, et Scotti Ameerika juhiluba ei olnud Poola jaoks ilmselt piisavalt rahvusvaheline. Kuna tal oli kaasas ainult USA juhiluba, keeldus rendifirma meile kategooriliselt autot andmast. Ei mingeid läbirääkimisi, ei mingeid erandeid ega ka autot. Õnneks ei ole kõik autorendifirmad ühtviisi entusiastlikud turistide reisiplaanide rikkumises. Avia tuli meile appi ja ulatas rõõmsalt ühe Seati võtmed. Loomulikult umbes kahekordse hinna eest. Sest mis saaks olla veel südamlikum „Tere tulemast Poolasse!” kui maksta lennujaamast minema sõitmise privileegi eest kaks korda rohkem, kui algselt plaanitud.
Lõpuks jõudsime hotelli, kus avastasime veel ühe pisiasja, mis oli meil broneerimise käigus kuidagi kahe silma vahele jäänud. Nimelt oli hotellil täpselt ÜKS parkimiskoht. Ja loomulikult oli selle ühe parkimiskoha juba hõivanud kellegi teise auto. Järgisime administraatori juhiseid ja asusime ümber nurga asuvat parklat otsima. Leidsime pilkases pimeduses poolavatud värava taga asuva platsi, mis meenutas märksa rohkem mahajäetud tööstusterritooriumi sissepääsu kui kohta, kuhu üks normaalne inimene vabatahtlikult oma rendiauto jätaks. Esialgu kõndisin sellest lausa mööda, sest mõte, et tegemist võiks olla täiesti ametliku parklaga, ei tulnud mulle pähegi. Lõpuks materialiseerus pimedusest üks meesterahvas, avas värava ning teatas muuseas, et öösiti on parkla suletud, mis tähendab, et enne hommikut me oma autot enam ei näe. Positiivse poole pealt sai maksta nii sularahas kui ka kaardiga.
Kui auto oli turvaliselt ööseks ära pargitud, viisime oma kotid tuppa ja suundusime õhtusöögi jahile. Lõpuks hakkasid asjad ka paranema. Scott sõi enda sõnul oma elu parimat kielbasa't ehk Poola vorsti. Tõsi küll, mul pole õrna aimugi, kui palju Poola vorste ta oma elu jooksul üldse söönud on, aga ta oli piisavalt vaimustuses, et kvalifitseerida see üheks oluliseks kulinaarseks sündmuseks.
Kell 10 olime hotellis tagasi ja läksime magama.
Täna plaanisime lõunat süüa ühes lähedalasuvas kohvikus, mis tundus igati realistliku ettevõtmisena. Ilmselgelt olime taas liiga optimistlikud. Pärast seda, kui olime umbes viis minutit kohviku uksel seisnud ja oodanud, et keegi meie olemasolu märkaks ning ehk isegi annaks teada, kas neil on mõni vaba laud, andsime alla. Ilmselgelt ei kuulunud lõunasöögi pakkumine nende äristrateegiasse. Viisime oma näljased kered hoopis võileivakohvikusse, kus revolutsiooniline kontseptsioon nimega „klientide teenindamine” näis endiselt au sees olevat.
Niipea kui tööpäev läbi sai, kihutasime linna, kindla plaaniga enne pimeduse saabumist vähemalt natukenegi vaatamisväärsusi nautida. Meie esimene ambitsioonikas idee oli ronida kirikutorni ja imetleda sealt Krakówi kauneid vaateid. Paraku olid ilmselt kõik teised linna turistid täpselt sama geniaalse idee peale tulnud ning tänaseks olid kõik piletid juba välja müüdud. Nii palju siis linna kõrgustest imetlemisest. Leppisime hoopis maapealse Krakówiga ning jalutasime mööda tänavaid, imetlesime ilusaid hooneid ja põikasime vahepeal ka poodidesse. Mitte päris see suurejooneline vaatamisväärsuste vallutamise retk, mida olime ette kujutanud, aga vähemalt ei üritanud keegi meilt jalutamise eest topelthinda küsida.
Õhtu lõpetasime Moo Moos, kus otsustasime, et pärast tööpäeva, väiksemaid pettumusi ja luhtunud vaatamisväärsuste vallutamise plaane oleme korraliku lihatüki igati ära teeninud. Ja milline suurepärane otsus see oli! Ühed parimad veisetartare ja carpacciosid, mida me kunagi söönud oleme.
