Hommikul asusime udusest Krakówist lõuna poole teele, tehes veel peatuse Lidlis, et võileivamaterjali kaasa varuda. Scottile Poola autojuhid just erilist muljet ei avaldanud, seega otsustasime keskenduda positiivsele: imelistele värvilistele sügisvaadetele, metsadele ja üsna pea ka Tatra mägedele.
Kaks tundi hiljem olime ületanud Slovakkia piiri ja jõudnud Bachledkasse, kus plaanisime läbida metsa kohal kulgeva matkaraja. Parkisime auto, sõitsime köisraudteega üles ja asusime teele. Rada ise oli kõigest 400–500 meetrit pikk, kuid vaated olid täiesti imelised. Kui rada läbitud, kõndisime edasi üles vaatetorni. Ja siis, põhjustel, millest ma siiani päris hästi aru ei saa, lasin Scottil end ära rääkida ning otsustasin rahuliku jalutuskäigu asemel mööda liutoru alla sõita. See lõbu maksis 3 eurot ja jättis mind vähemalt 500 sammust ilma.
Pärast puuladvaseiklust vaatasime kella ja saime aru, et jõuame veel napilt Skalnaté Plesos ära käia. Nii et sinna me suuna võtsimegi. Mitte muidugi sellepärast napilt, et keegi oleks mäe sulgenud, vaidseepärast, et viimane gondel alla väljub kell neli pärastlõunal ja mul polnud vähimatki soovi sellest hiljem peaaegu pilkases pimeduses mööda mäekülge alla ronida.
Sõitsime üles kahe erineva gondliga, imetlesime nii lumiseid kui ka lumeta mäevaateid ning tegime tiiru ümber mägijärve. Ja just siis, kui arvasime, et vaated on selle paiga peamine vaatamisväärsus, kohtusime rebasega. Õnneks tundus see konkreetne rebane elavat oma parimat elu ja karv läikis hea toidu peal olemisest. Ilus, heas toitumuses ja rohkem kui valmis kaamera ees poseerima. Tõeline vana kala modellinduses!
Tagasi alla jõudnud, tuli tegeleda küsimusega, et aga kus me täna magame? Meil polnud majutust broneeritud, seega tuli valida kohaliku küla ja Popradi vahel. Poprad tundus piltide põhjal paljulubav – armas vanalinn ja ilmselt veidi toiduskeene kui selles külas,kust olime just läbi sõitnud. Otsus tehtud – Poprad, siit me tuleme!
Kohale jõudes jäi linna sissesõidust mulje, nagu oleksime sattunud kohalikku tööstusrajooni. Päris selline maaliline Slovakkia linnake, nagu olime ette kujutanud, see just polnud. Õnneks avanes meie hotellitoast vaade mägedele, mis olukorda mõnevõrra parandas.
Olin tee peal välja valinud kaks restorani, mõeldes, et teeme kõigepealt mõnusa jalutuskäigu läbi armsa värvilise vanalinna ja otsustame siis, kumb söögikoht rohkem meeldib. Aga oli üks väike probleem. Kogu kesklinn oli üks suur ehitusplats. Jah, kogu see põhjus, miks me üldse Popradi valisime – väidetavalt imearmas vanalinn –, oli üles kaevatud ja ehitusaedadega piiratud. Saime liikuda vaid mööda majade ääri ning kirikut võis imetleda üksnes läbi aiaaukude piiludes. Ausalt öeldes ei tundunud kesklinnas olevat ühtegi tänavat, kus parasjagu ehitustöid ei teostataks. Nii palju siis romantilisest õhtusest jalutuskäigust maalilises Slovakkia linnakeses!
Kuna õhtusöögini oli veel veidi aega, otsustasime hoopis kohalikku kaubanduskeskust külastada. Ka see ei avaldanud meile just erilist muljet, nii et lõpuks suundusime käsitööõlletehase restorani, lootes, et vähemalt toit suudab õhtu päästa.
Kõigepealt pidime umbes kolm korda ingliskeelset menüüd küsima, sest meie slovaki keele oskus pole veel jõudnud nii kõrgele tasemele, et suudaksime restoranide menüüsid vabalt lugeda.
Lauda jõudnud toidud, ütleme nii, et erilist muljet need meile ei avaldanud. Tartari kirjeldati menüüs kui toitu, mida serveeritakse „kuiva ja rasvase saiaga“. Tagasihoidlikult öeldes huvitav kombinatsioon. Selgus, et pooled saiaviilud olid röstitud, ülejäänud aga pannil õlis läbi praetud. Üllatuslikult kujuneski sai kogu õhtusöögi parimaks osaks. Niinimetatud tartar osutus sisuliselt lihtsalt mingi kastmega segatud hakklihaks. Õlletaignas sibularõngad nägid välja, nagu oleksid need otse sügavkülmutatud pooltoodete pakist fritüüri valatud. Dieedil olnud kõhna forelliviil serveeriti mingi kahtlase kapsahautise peal. Burger oli… enam-vähem okei.
Ühesõnaga, selline kulinaarne elamus, millest just Oma Maitsesse ei kirjuta.
Kõndisime tagasi hotelli, imetlesime veel kord mägesid ja läksime magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar