"Kas sa Tätte kontserdil käisid?" Isegi pigem "Kuidas sulle Tätte kontsert meeldis?" Sellist varianti ei peeta eriti tõenäoliseks, et ei käinud ja isegi ei plaaninud minna. Sest kui ikka Tätte ei meeldi, oled mingi harimatu mats, kes tema muusikast lihtsalt aru ei saa.
Viimase aja Tätteülistusartiklitele vahelduseks oli täitsa hea lugeda ka midagi mõnevõrra kriitilisemat, objektiivsemat ja otseütlevamat.
Minu jaoks võrdub Tätte stiil natukene Paulo Coelho stiiliga. Tätte kuulajaskond Coelho lugejaskonnaga. Tätte ja Coelho teavad mõlemad täpselt, millise mustri järgi lugusid/raamatuid toota, mis rahvale meeldib. Mõlemad on lihtsad, nende sõnumid tunduvad arusaadavad ja mis kõige olulisem, annavad muidu andunult Võsapetsi saate ja kodumaiste tõsieluseriaalide ees istujatele võimaluse tunda ennast "sügavasisulise" muusika ja kirjanduse austajatena. Seda, et keegi kuulab Tättet ja loeb Coelhot, mainitakse rohkem uhkuseasjana. Ja kui sulle nad ei meeldi või nende stiil liiga naiivsevõitu tundub, siis võid ennast pidada kultuurivõhikuks, kes "ainult Kroonikat loeb".
Eks nii üks kui teine just tänu oma lihtsusele masse võluvadki. Sest see on arusaadav, ja kuigi reaalselt siiski ajaviide ning meelelahutus, on osad veendunud, et just tänu Tättele ja Coelhole saavad nad ennast pidada kultuurihuvilisteks.
Loomulikult olen ma ka ise Tätte muusikat kuulanud ja paaril kontserdil käinud (pean tunnistama, et teine kontsert ei erinenud esimesest mitte ühegi sõna poolest) ning ka paari Coelho raamatut lugenud (peale esimese lugemist ei pakkunud teine ja kolmas enam mitte midagi uut), aga need perioodid olid siiski suhteliselt lühikesed.
Lõpetuseks vastus Kersna kiidulaulu juures esitatud küsimusele "Eesti mees /fotol siis Jaan Tätte/: kas teate naist, kes poleks temasse armunud?" - mina ei ole. Pole kunagi olnud ka :)
Viimase aja Tätteülistusartiklitele vahelduseks oli täitsa hea lugeda ka midagi mõnevõrra kriitilisemat, objektiivsemat ja otseütlevamat.
Minu jaoks võrdub Tätte stiil natukene Paulo Coelho stiiliga. Tätte kuulajaskond Coelho lugejaskonnaga. Tätte ja Coelho teavad mõlemad täpselt, millise mustri järgi lugusid/raamatuid toota, mis rahvale meeldib. Mõlemad on lihtsad, nende sõnumid tunduvad arusaadavad ja mis kõige olulisem, annavad muidu andunult Võsapetsi saate ja kodumaiste tõsieluseriaalide ees istujatele võimaluse tunda ennast "sügavasisulise" muusika ja kirjanduse austajatena. Seda, et keegi kuulab Tättet ja loeb Coelhot, mainitakse rohkem uhkuseasjana. Ja kui sulle nad ei meeldi või nende stiil liiga naiivsevõitu tundub, siis võid ennast pidada kultuurivõhikuks, kes "ainult Kroonikat loeb".
Eks nii üks kui teine just tänu oma lihtsusele masse võluvadki. Sest see on arusaadav, ja kuigi reaalselt siiski ajaviide ning meelelahutus, on osad veendunud, et just tänu Tättele ja Coelhole saavad nad ennast pidada kultuurihuvilisteks.
Loomulikult olen ma ka ise Tätte muusikat kuulanud ja paaril kontserdil käinud (pean tunnistama, et teine kontsert ei erinenud esimesest mitte ühegi sõna poolest) ning ka paari Coelho raamatut lugenud (peale esimese lugemist ei pakkunud teine ja kolmas enam mitte midagi uut), aga need perioodid olid siiski suhteliselt lühikesed.
Lõpetuseks vastus Kersna kiidulaulu juures esitatud küsimusele "Eesti mees /fotol siis Jaan Tätte/: kas teate naist, kes poleks temasse armunud?" - mina ei ole. Pole kunagi olnud ka :)
