Where Mountains meet Magic. Kui pead ise omale hotellis hommikusööki tegema

Tänane hommikusöök väärib täiesti omaette lõiku siin blogis. Nagu lojaalne lugeja teab, pakkus hotell meile tasuta hommikusööki, et kompenseerida meie esimese öö kannatusi. Astusime restorani sisse ning esmapilgul ei tundunud buffet midagi erilist olevat. Aga siis. Esiteks: mahlapress, kus sai endale ise värsket apelsinimahla teha. Siis oli seal suur kuumaveepott, kus sai muna täpselt endale meelepäraselt keeta – pehme, poolkõva või “kasuta seda relvana kõva.” Ja lõpetuseks väike pann, millega pannkooke soojendada. Peaaegu à la carte… ainult et kõik tuli ise ära teha. Igal juhul oli ülimaitsev.

Kotid juba pakitud, jalutasime raudteejaama, et rendiauto kätte saada. Vaatamata sellele, et olime Prantsusmaal, sujus kõik nagu Šveitsi kellavärk ning poole tunni pärast olime linnast väljas, suundumas otse Andorra poole. Kuna sõidupäev oli pikk ees, ei plaaninud me mingeid suuri kõrvalepõikeid. Ainult üks peatus supermarketis, kust varusime saia, hummust, sinki, juustu ja veini. Kiire piknik ning olime taas teel.

Google Maps juhatas meid läbi postkaardivääriliste Prantsuse külade, igaüks kaunim kui eelmine, ja õhtuks olime juba Püreneedesse jõudnud. Scott nautis ilmselgelt mägiteid. Mina seevastu olin hõivatud peamiselt sellega, et neid mitte nautida.

Umbes pool tundi enne päikeseloojangut jõudsime oma hotelli ette. Ja milline asukoht – otse kesklinnas jõe kaldal, mis kõlas nagu steroididel kosk. Scott suutis meile isegi jõevaatega toa välja rääkida.
Tuba? Täiesti superlux. Avar, moodne, vannituba nagu disainiajakirjast ja voodi ülisuur ja pehme.

Õhtul tegime veel kiire jalutuskäigu linnas. Tuleb välja, et Andorra la Vella tunneb vaid kahte aastaaega: suve ja jõule. Ja kuna suvi oli läbi, oli linn läinud juba jõulumeeleolu peale. Kuused ja jõulutuled – ainult lumi oli veel puudu.

Where Luxury meets Riviera. Murdmaakõndimine

 

 

Kuna Scott oli eile kuulutanud Caesari salati maailma parimaks, ei tekkinud hommikusöögi osas mingit kahtlust. Läksime tagasi samasse kohvikusse. Scott jäi oma lemmiku juurde, mina võtsin munad ja bageli. Bagel osutus küll lihtsalt bageli-kujuliseks saiaks, kuid munapuder ja avokaado tegid selle vea rohkem kui tasa.

Hommikusöögilt suundusime otse rongijaama, hüppasime rongile ja poole tunniga olime Monacos. Jalutuskäik legendaarse Monte Carlo kasiino poole tundus sürrealistlik – kogu riik mõjus kuidagi kunstlikuna. Mõtlesime isegi mõne euro mänguautomaatidesse jätta, aga ilmselgelt kasiino varahommikusi annetusi vastu ei võta. Nii et pärast luksusautode vaatamist väljas jätkasime jalutuskäiku läbi kesklinna ning üles Printsi palee juurde.

Päris äge oli aga see, et umbes tunniga olime suutnud jalutada läbi kogu vürstiriigi. Tõsi, Monaco on imepisike, kuid ikkagi tundus see saavutusena. Ülejäänud aja veetsime arutades, kuidas sealsed kohalikud ilma jahtide või Ferrarideta end lõbustavad. Kui uudsus kadus, otsustasime, et on aeg tagasi Prantsusmaale suunduda. Meie rong hilines, sest keegi oli hommikuseks puhkehetkeks rööpad välja valinud, kuid kella kaheks olime tagasi hotellis.

Pärastlõuna möödus lihtsalt: jooks, veidi pakkimist ja seejärel õhtusöögiotsingud.

Jalutades tundus, et me oleme kogemata saanud protestituristideks. Eile sattusime linnas Palestiina meeleavaldusele (sama on meiega juhtunud nii Londonis kui ka Veneetsias) ja täna läks meie jooksurada läbi järjekordse protesti. Mille vastu või poolt seekord meelt avaldati, ma aru ei saanud, aga Palestiinaga see kindlasti seotud ei olnud.

Õhtusöögiks valitud restoran pidi interneti järgi olema avatud. Tegelikkus? Täiesti kinni. Pole hullu – leidsime teise koha. Tuli küll peaaegu tund aega oodata, kuni kokk kohale jõudis, aga kui ta lõpuks saabus, oli toit seda ootamist igati väärt.

Twice as Nice. Hommik harjakapis

Ärkasime vara ja olime valmis päeva alustama. Esimene peatus: armas väike brunchikohvik kõrvaltänaval. Scott andis teada, et ta leidis maailma parima Caesari salati – väidetavalt oli paneeritud kana lihtsalt suurepärane. Mina valisin croissanti pošeeritud munade ja suitsulõhega, mis oli täpselt sama maitsev, kui see kõlab. Ideaalne algus päevale.

Tagasi hotellis otsustasime õnne proovida. Meie algne tuba oli… ütleme lihtsalt, et kompaktne: kaks inimest üritamas mahtuda voodisse, mis oli mõeldud heal juhul pooleteisele. Nii, et küsisime, kas saaksime toa, kus oleks võimalik end sirutada ilma üksteist ribidesse nügimata. Õnnestus! Mitte ainult ei saanud me uue toamõõtu korraliku toa, vaid harjakapielamuse kompenseerimiseks veel tasuta esmaspäevahommikuse hommikusöögi. Topeltvõit.

Ülejäänud päev kulus vanalinnas ja mere ääres jalutades. Ilm oli ilus, vaated veel paremad ja kusagil tee peal sattusime küpsiste peale, mis olid nii head, et vääriksid omaette Michelini tärni.

Õhtul oli plaan võtta midagi süüa ja minna mere äärde piknikule. Aga… kõht oli siiani küpsistest täis. Scott haaras endale lihtsalt veel ühe foccaccia ning me lihtsalt istusime mere ääres ja vaatasime päikeseloojangut.

Twice as Nice. Kohalejõudmine

 Arvasin, et tänane päev tuleb sündmustevaene – lihtsalt lend Nizzasse ja mitte midagi, millest kirjutada tasuks – aga siis osutus teine etapp, Münchenist Nizzasse, kõike muud kui igavaks.

Pärast pardakaardi kontrolli järgisime suunaviitasid: vasakule äriklassi, paremale meie, tagasihoidlikud turistiklassi reisijad. Ainult et… pööblile mõeldud uks oli kõvasti kinni ja tuled ära lastud, justkui oleks meeskond juba ammu ööseks lahkunud. Nii siis loivasime kõik nagu segaduses kalaparv tagasi äriklassi koridori. Kümme minutit hiljem õnnestus kellelgi keskmine uks lahti teha ning nüüd pääses rahvas lennukisse kahest uksest, ning kõik püüdsid nüüd ühtaegu nii ette kui taha liikuda – nagu eelüool mainitud kalad, kes püüavad jõevoolule vastu ujuda.
Lõpuks maandusime oma istekohtadele: Scott akna all, mina keskel ja siis… tema. Minu naaber. Mees, kes oli selgelt tarbinud alkoholi juba lõunast (kell oli nüüd 21).

Siin väike ülevaade tema tipphetkedest:

• Proovis minuga vestlust alustada „Kas sa oled ameeriklane?“ küsimusega
• Tassis kaasas ajalehte, mida ta entusiastlikult minuga jagas, laotades selle üle minu istme ja näidates mulle pilte Trumpist ja Bidenist ning rääkides kui naljakas see kõik on
• Veetis suurema osa lennust pooleldi minu istmel
• Imiteeris lennuki mehaanilisi hääli – jah, kaasa arvatud maandumistelje omi – nagu entusiastlik lasteaialaps
• Kui Scott ja mina vetsust tagasi tulime, küsis ta enne püsti tõusmist, kas me tahame oma kohtadele tagasi minna (sest vahekäigus seismine kogu lennu lõpuni kõlas muidugi väga loogilise plaanina)
• Nõudis meeskonnalt täpset minutit, mil me hilinenult Nizzasse jõuame, justkui ootaks teda kesköine juhatuse koosolek otse maandumisrajal.

Kui me lõpuks maandusime – veidi enne südaööd – võtsime Uberi hotelli, olles väga valmis oma voodiga kohtuma.

Aga loomulikult oli päeval varuks veel viimane üllatus. Olin broneerinud tavalise kahekohalise toa, aga ilmselt olid need otsas. Selle asemel anti meile võti ruumi, mida võib parimal juhul kirjeldada kui harjakappi, mis unistab hotellitoast.