It always rains in Ljubljana. Päike, lumi ja jõulutulede igavene müstika

Hea lugeja, sind ootab ees Sloveenia seiklus, kus Uberit ei eksisteeri ning jõulutuled ei põle.

Lennud olid meeldivalt elamustevaesed, aga kohalejõudes tervitas meid arusaam, et Ljubljanast on digilahendused nagu Uber ja Bolt kaarega mööda läinud. Kuna meid ei olnud päästmas ühtegi äppi, siis pöördusime vanakooli taksoteenuse letti ning peale tellimuse esitamist surusime ennast marsasse, et südalinna sõita.

Peale seda kui marsa meid maha pani ning me hotelli kõndisime, nägime, et tänavad on täis jõuluvalgustusi. Või vähemalt nii meile tundus. Ma kujutasin omale juba ette, kuidas see kõik õhtul täielikuks talve võlumaaks muutub. Eelinfo koras: ei muutunud. Selleks ajaks kui me kell üheksa põhku pugesime, ei olnud veel ükski tuli põlema läinud. Jäin lootusrikkaks, et vast on tegemist siis nädalavahetuse showga?

Reede algas varakult, sest mul oli kell 10 koosolek kalendris. Tegime kiire brunchi kohvi ja posheeritud munadega ning juba lõuna ajal sain ka ametlikult oma puhkust alustada.

Üleöö oli Ljubljanas lumi maha tulnud – imeline need esimesed viis minutit, kuni selle hetkeni kui algas suur sula. Jalutasime siinses postkaardilikus vanalinnas paar tundi ringi, üritasime sulalumelompe vältida ning nautisime arhitektuuri. Ronisime ka üles kindluse juurde ning vaatasime peatselt loojuvat päikest.

Õhtusöögi tegime ümber nurga kala- ja mereannibistroos, kus toit oli suurepärane. Tänavatel ei olnud endiselt jõulutulesid ning seega oli ka minu pühademeeleolu omadega veidi ootel.

Laupäevane plaan oli ammu paigas: Bledi järv. Scott oli teinud eeltöö ning meie päevatripiks selle välja valinud. Peale kiiret hommikusööki teelejäänud pisikeses kohvikus, võtsime oma rendiauto (ülitäpselt kell 10:01 olime Sixti leti ääres) ning asusime teele.

Kella 11 paiku parkisime auto Bledi kindluse parklasse ning võtsime suuna alla järve äärde. Nautisime vaateid ning alustasime taas mägironimist, et tagasi kindluse juurde jõuda. Valisime turvaliste treppide asemel mudase raja, mis pani mu meeleolu korduvalt proovile, aga ca pool tundi hiljem saime juba autosse istuda ning kaasavõetud kraamiga kiire pikniku teha – haputaina sai, salaami ja juust olid just need, mida vaja.

Kaverna Pargis sõime kuulsat Bledi Järve kreemikooki ning olles suhkrutaseme veres taastanud, otsustasime tagasiteel teha põike Kranjisse, võluvasse väikelinna, mis on taaskord ümbritsetud Alpidega. Sattusime sinna ka ideaalsel ajal ning saime nautida maagilist päikeseloojangut mäetippudel.

Õhtuks jõudsime tagasi Ljubljanasse ning tänavad olid endiselt muutumatud. Ei ühtegi jõulutuld. Ei mingeid trumme. Needsamad tänavad, ainult, et nüüd täis nädalavahetuse puhkajaid – kohalike baaride terrassid olid puupüsti rahvast täis.

Õhtuks sõime lõunase pikniku jääke ning kell kümme juba magasime.

Powered by the Nature: Järgmises pealinnas

Hommik algas täiesti uskumatu päikesetõusuga. Nägin esimest teaserit voodist, tõmbasin jope selga ja kihutasin ülemisele tekile.

Kui tagasi kajutisse jõudsin, oli kell 6 saanud ning viimane aeg oli alla einelasse minna, et jõuaks enne randumist hommikusöögi ära süüa. Sõime ära ning kui kajutisse tagasi jõudsime, selgus, et seal oli juba koristustiim ära käinud, meie asjad eest ära tõstnud  ning voodipesu ja dushiruumist käterätid ära viinud. Infoletis selle kohta küsides selgus, et kajutite koristamisega alustataksegi veel enne randumist. Mul oli ainult hea meel, et me oma pesu enne hommikusööki voodi peale vedelema ei jätnud.

Turust Helsinkisse jõudsime ca pooleteist tunniga, parkisime taas sadamasse ning kõndisime sealt kesklinna. Mul oli ju plaan ilusti tehtud - sööme Tamarinis. Kontrollisin kodulehelt üle - restoran avatud nagu tavaliselt. Selgus, et kõik muu on pühapäeval kuni lõunani täiesti kinni ja kuna me olime võrdlemisi väsinud, siis ei olnud meil erilist huvi ka linna peal ringi kõndida. Igal juhul sai siis kell 12, mis tähedab, et Tamarin pidi avanema. Kõndisime kohale ning koht, mida polnud juba mõnda aega avatud, oli Tamarin.

Avatud kohtadega oli üldse natuke kriitiline ning lõpuks maandusime Taco Bellis. Võtsin Supreme Taco kanafileega. Lauda jõudis nimetatud taco hakklihaga. Lasin uue teha.

Meil oli kõndimisest täiesti villand ning otsustasime sadamasse minekuks Uberi võtta. Pühapäeval Helsinki kesklinnas oli kõige lähem Uber 15 minuti kaugusel. Aga noh, me olime väsinud. Hakkasin tellima. App teatas mulle, et mask on kohustuslik ning käskis mul selle tõestamiseks, et ma ikka maskis olen, pildi endast maski kandes teha ja üles laadida. Kõndisime sadamasse. Scott magas terve tee Tallinna. Välja arvatud need viis  minutit kui ma alla autosse lippasin, et talle tekk tuua ning ta pidi ühe maadami minema ajama, kes mu koha omale tahtis võtta.

Powered by Nature: Pealinnas

Hommikusöögiks olid külastajad jagatud kolme gruppi ning meie sattusime sellesse, mis suunati konverentsisaali sööma. Sõime pannkooke, croissante, mune ja peekonit. Ning võtsime peale hommikusööki suuna Stockholmile. Napid poolteist tundi hiljem parkisime ennast Viking Line’i sadamasse ning kõndisime linna.

Jalutasime vanalinnas, vaatasime olematut vahtkonnavahetust ning hakkasime ABBA muuseumisse liikuma. Tegime tee peal veel Itaalia restoranis kiire lõuna, kus meile Caesari salati pähe serveeriti väga head lehtsalatit grillkanaga.

ABBA muuseumis veetsime vähemalt kaks tundi, kuulasime muusikat, tutvusime ajalooga ning tegime turistikaid.

Tagasiteel sadamasse kiire kohvi- ja koogipeatus ning suveniiripood.

Stockholmisse sisse- ja sealt väljasõit on alati äärmiselt maaliline linnavaadete ning rohkete skääridega. Seekord õnnestus veel ankur hiivata just päikeseloojangu ajal ning saime nautida erakordselt suurepäraseid vaateid.

Kui hakkasime paadis õhtusöögikohta otsima, siis selgus, et kuigi buffee polnud just kõige odavam, oleks igas teises sööklas ainuüksi praad ja jook sama summa läinud. Ning kui Scott nägi kõiki neid mereande ja lõputus koguses sisefileed, siis sealt me enam ei liikunud. Laua saime ka otse laeva ninasse vaadetega tuledes skääridele. 

Powered by Nature: Suursugune eliit

Kuna majutusime seekord väikeses B&B-s, siis polnud ka hommikusöök tavapärane lookas lett, vaid iga laudkond sai väikse vaagna juustu-, liha- ja köögiviljavalikuga ning kaetud laua peal olid lisaks kuumad saiad, munad, kohv, jogurt.

Jalutasime veel natuke Ystadi peal ringi ja sõitsime seejärel Mörrumi suunas, et üle 20 aasta jälle korra sugulasi näha. Poolteist tundi läks kiirelt ning asusime Stockholmi suunas teele plaaniga sõita nii kaugele kui Scott jõuab ja siis öömaja valida. Selgus, et Norrköping on täitsa sobiva asukoha peal ning broneerisin sinna Elite Grand Hotelli. Kuna terve suure hotelli peale - 7 korrust, igal ca 30+ tuba oli vaid üks üliaeglane lift, siis peale esimest tutvumist liftiga käisime on kuuenda korruse vahet kõik korrad jala.

 

Õhtul söögikohta otsides avastasime, et tegemist on ootamatult kena kesklinnaga. Jalutasime ringi ning leidsime lõpuks ka sobiva söögikoha - sõime jälle kahepeale terve lauatäie tapasid. Telefonist menüü vaatamine oli meil ka juba selge.

Powered by Nature: Muinasjutumaal

Hommikusöögisaal pakkus esimese asjana desovahendit ning ühekordseid kilekindaid. Loobusime mõlematest, sest käed olid puhtad. Tavapäratult niru valikuga letist võtsin siiski mõned pannkoogid, keedumuna ja croissanti. Kui ma keedumuna koorima hakkasin, selgus, et sellele oli kuuma vett vaid kaugelt näidatud ning enne kui ma reageerida jõudsin, voolas pool sisu juba välja. Sõin pannkoogid ära.

Jalutasime alla jõe äärde ning ootasime, et kell saaks 10. Nimelt on Lakrids & Bülow pärit Taanist ning meie ootused olid kõrged suurepärase valiku osas. Kell sai 10. Neil oli riiulis umbes viis sorti. Kristiine keskuse letis on vähemalt 10... Läksime seepeale hoopis Bronutsi, et paar sõõrikut soetada. Tulime ära terve karbitäiega.

Umbes tunni aja kaugusel Odensest, otse Kopenhaageni külje all on Dagor - linn, mis on jõudnud Taani 10 ilusaima väikelinna nimekirja. Sõitsime esmalt mere äärde, et väike lõunane piknik teha ning seejärel jalutasime veel kollaste majade vahel ja lillelistel tänavatel ringi.

 

Õhtul kolmveerand viieks jõudsime majutuskohta. Saabumiskellaaeg pidi olema väga täpselt välja rihitud, sest check-ini jaoks oli antud kahetunnine aken viiest seitsmeni. Kes magas seejärel, kes käis jooksmas ning kolmveerand kaheksaks läksime Pinchosesse tapasid sööma. Tegemist oli meie jaoks uudse kontseptsiooniga, kus ainus nendepoolne tegevus oli meie laudajuhatamine. Toidu tellimiseks pidime äpi alla laadima, sealt tellima ning ise oma toitudel ka järel käima - joogid sai kätte baarist, söögid köögist. Võtsime umbes kümmekond erinevat tapast ning ühe korra viidi ka laua pealt musti nõusid ära. Arvet maksma hakates pakkus süsteem kohe mugavalt võimaluse ka jootraha lisada. Kuna me ei näinud võimalust teha seda nimeliselt (iseendale, sest keegi teine ei jooksnud meie nimel see õhtu isegi pooltki nii palju mitte), siis jätsime selle võimaluse vahele.

Powered by Nature: Kuidas me Saksamaal poes käisime

Hotel Amerika oli ainus tervel reisil, kus meil ei olnud hommikusööki hinnas. Küll aga oli see võimalik omale lisada hinnaga 19 eurot inimese kohta. Kõndisime hommikul alla vaatama, et mida kaaviari siis selle raha eest pakutakse. Välja oli pandud umbes 3-4 sorti liha ning samapalju juuste. Tellimise peale saavat ka mune ja kooki. Ja kohvi. Otsustasime, et 38 euro eest saame sama kraami omale soetada Aldist ning vähemalt nädalajagu hommikuid oleks hooleta. Tegime peatuse esimeses teeäärses einelas ning alustasime seda päeva viinerite ja friikatega.

 

Kuna Saksamaa oli nii külje all, siis otsustasime sinna kiire shoppinguotsa teha - täiendada nii kosmeetika- kui toiduvarusid. Umbes kella kaheks oli see kõik tehtud ning sõitsime Odensesse, mis on tuntud kui Hans Christian Anderseni sünni- ja kodulinn.

 

Viisime asjad tuppa ning läksime linnaga tutvuma. Jalutasime kesklinnas ning vanalinnas. Viimane oli praktiliselt inimtühi ning nautisime neid ilusaid väikseid maju ja lilledes tänavaid.

 

Lõpuks leidsime ka restorani, kus süüa. Cafe Vivaldi nägi välja suhteselt suursugune oma kõrgete lagede ning osaliselt valgete laudlinadega. Tütarlaps suunas meid lauda ning ulatas kaks taanikeelset menüüd. Ühtlasi andis ka teada, et edasi peame ise hakkama saama - tellimused tuleb esitada leti ääres. Läksime küsima inglisekeelset menüüd, selgus, et neil pole. Kuna välisukse kõrval turistide tillitamiseks üks lühike siiski oli, siis tegi Scott sellest pildi ning kasutasime seda menüüna. Tellima minnes komistas järgmise takistuse otsa - nimelt ei osanud leti taga olev tütarlaps inglisekeelsete toidunimetustega midagi peale hakata ning palus Scottil selle asemel kasutada taanikeelset menüüd. Toit oli ok. Ja peaaegu see, mille me tellisime.

Powered by Nature: Varajane lind

Pakkisime asjad ning asusime kohe hommikul Kristiansandi poole teele, et sealt laevaga Taani sõita. Teekond oli maaliline, kuid elamustevaene. Tegime mõned peatused ning nautisime vaateid.

 

Kristiansandi jõudsime tunnise varuga ning tegime selle aja ilusti sadama kõrval olevas kalurikülas parajaks - sõime fish and chipse ning pesin tuvisitta oma dressipluusi pealt.

 

Kuna väljasõit hilines 10 minutit, andis kapten teada, et ta küll vabandab, aga kohalejõudmine hilineb 30 minutit. Ilmselt ei olnud matemaatika tal tugevaim külg koolis.

 

Laevas läksin korra tekile, et vaadata, kuidas Kristiansand mere poolt välja näeb. Tekk ja reeling olid rahvast täis. Kui minu lähedalt üks paar reelingu äärest lahkus, siis võttis nende taga seisnud matsakam daam nende koha sisse ning minu matemaatika väitis mulle, et kohas, kuhu enne mahtusid kaks, mahuvad ka nüüd ning seisin daami kõrvale. Selle peale võttis ta uuesti sisse oma koha meeter tagapool ning kommenteeris midagi distantsi hoidmise kohta.

 

Peale kolmetunnist loksutamist jõudsime Hirtshalsi ning esimesed autod said ka maha sõita kui korraga pidurit tõmmati ja rambid kõik uuesti üles. Selgus, et rampidega on mingi jama, aga nad tegelevad selle nimel, et me kõik kiiresti ja ohutult Taanimaa pinnale saaksime. Läks vaid pool tundi ning juba saimegi suuna Hotel Amerikale võtta.

 

Sõime õhtust, jalutasime fjordi ääres ning läksime magama.

Powered by Nature: Stavanger maa all

Hommik algas nüüd juba ootuspäraselt pannkookide, peekoni, vahtrasiirupit, munade ja arbuusiga.

 

Peale hommikusööki käisime jälle vastuvõtust läbi ja mainisime, et meil on endiselt toas max 19 kraadi. Järjekorras kolmas tütarlaps lubas asjad korda ajada.

 

Eile vaatasime Preachers Pointi alt paadist, täna oli plaan sinna matkata. Erinevates kirjeldustes äratoodud kui lihtne matk, olid mu ootused kõrged rahuliku kulgemise ja looduse ning hingematvate vaadete nautimise osas. Lisaks oli käes augusti teine pool ja ilmad natuke jahenenud, seega võis ka arvata, et teisi turiste seal väga pole.

 

Panime sihtkoha Google Mapsi ja saime teada, et 2/3 teest kulgeb maa all tunnelites :) Linnast välja saades on esimene, 9km tunnel ja seejärel kohe teine 15km tunnel. Elu nagu suurlinna metroos. Jõudsime siis matka alguspunkti ning esimesed 300 meetrit neljast kilomeetrist olid täpselt sellised nagu ma ette kujutasin - mugav tee. Rajaäärsed täis mustikaid ja pohli. Ainult lubatud vaateid veel ei olnud. Siis liikus rada metsa sisse ja ka järgmised 200 meetrit olid veel täitsa nauditavad ja ma olin nõus sellega, et tegemist on suhteliselt lihtsa tripiga. Siis jõudsime kivideni. Edasiliikumiseks tuli mööda märgasid kas horisontaalis või vertikaalis asuvaid kive ronida. Kui mul hakkas vaikselt lootus tekkima, et mingi tund aega juba rühitud, et kas hakkame vaikselt ka kohale jõudma, selgus, et juhuu, esimene poolteist kilomeetrit on läbi. Ja kogu selle 1,5 kilomeetrit liikusime lõputus turistikolonnis. Mu fantaasia sinnani ei jõudnud, milline see rada võiks tipphooajal välja näha. Ilmselt rada ei näegi.

 

Rada ei olnud füüsiliselt raske, küll aga äärmiselt ebamugav kõndimiseks. Pigem oli see nagu öösel pimedas toas legoklotside vahel kõndimine ning vahepeal mööda mööblit turnimine. Viimased 500 meetrit läksid minu maitse jaoks ka liiga serva mööda.

 

Ja juba avanesidki meie ees vaated ülejäänud 468-le turistile. Ja Lysefjordile. Seisime sabas, et teha kaljunurgafotod, nautisime natuke veel vaateid ja hakkasime tagasi alla liikuma. See, kes väidab, et alla saab kiiremini, pole ilmselt kunagi liikunud 4km mööda suuri ja libedaid kive mäest alla.

 

Läbisime taas maa-aluse teekonna ning läksime hotelli riideid vahetama. Toaust avades lõi meile näkku korralik Sahhaara - vahepeal oli keegi meile tuppa vedanud radika ning selle max temperatuuril tööle pannud. Ilmselt ei saanud nad oma keskset temperatuurikontrolli siiski korda. 

 

Hiljuti avaldati mingi järjekordne nimekiri Euroopa parimatest burxikohtadest ning antud list ületas uudiskünnise ka Eestis, kuna neljandal kohal oli VNLD burger. Aga lisaks sellele oli nimekirjas ka üks Stavangeri burxiresto, mis asus väga mugavalt vaid paari minuti kaugusel meie hotellist. Scott tellis omale klassikalise burgeri, mina mahelõhega. Superhead olid.

 

Õhtul sõitsime veel kohalikku randa, et päikeseloojangut vaadata.