Kolmapäev, 19. aprill 2017

Modell vol. 2





Juhul kui mõni tähelepanelik ja kaasamõtlev lugeja on muretsenud, et mis sellest loost sai, siis annan teada, et tänase päeva seisuga on küüs sündmuspaigalt lahkunud.

Teisipäev, 18. aprill 2017

Laupäev, 15. aprill 2017

Jaka kookoskastmes


Mul on Ubudis paar lemmikkohta, kus süüa. Üks on juba eespool mainitud warung, kus sai imelist tempehit tomatikastmes, teine on aga buffeestiilis warung, kus võtad kausi, vabandust paberiga kaetud korvikese ning tõstad ise meelepärase portsu kokku. Kuidas nad seal hinda arvestavad, teavad vaid nad ise, aga üle kaheeurost arvet ma meenutada ei suuda. Seal on erakordselt hea karamelline ja krõbe tempeh, aga mitte sellest ei tahtnud ma hetkel rääkida. Lisaks on neil ka täiesti imeline jaka kookoskastmes. Ja see on see, millest ma rääkida tahtsin. Või noh, mis rääkida. Järele teha.

Vaja läheb:
1 purk jakat, nõrutatud ja pisut väiksemaks tükeldatud
1 küüslauguküüs, purustatud
1 spl sojakastet
1 spl õli
jupp ingverit, riivitud
1 purk kookospiima
1 tl kurkumit
tšillit
poole laimi mahl
0,5 tl suhkrut
0,5 tl jahvatatud koriandrit
paar kaffirilaimi lehte

Kuumuta pannil õli ning pruunista selles hetke küüslauku ja ingverit. Lisa seejärel jaka ja sojakaste ning lase 5-10 minutit keskmisel kuumusel praadida. Rebi jaka pannil väiksemateks tükkideks ning lase veel 5 minutit praadida.

Vala peale kookospiim ning lisa sega hulka kurkum, tšilli, laimimahl, suhkur, koriander ja kaffirilaimi lehed. Hauta aeg-ajalt segades ca 15 minutit.

Serveeri riisiga.

Kolmapäev, 12. aprill 2017

Õunakook krõbedal põhjal


Milleks teha õunakooke sügisesel õunahooajal kui neid saab teha kevadel vahetult enne rabarbrihooaega? Igal juhul olin ma juba pikemat aega Gerli blogis sellel koogil silma peal hoidnud ja nüüd oli ilmselgelt see kõige õigem aeg see ahju pista.



Vaja läheb:
100 grammi võid, sulatatud ja jahutatud
100 grammi hapukoort
180 grammi (spelta)jahu
soola

3-4 suuremat õuna, kooritud ja õhukeselt viilutatud
3 spl suhkrut
50 grammi külma võid
1 spl tärklist
 

Sega koku sulavõi, hapukoor, jahu ja sool ning sõtku ühtlaseks taignaks. Pane vähemalt pooleks tunniks külmkappi.

Näpi külm või, suhkur ja tärkis puruks.

Rulli tainas õhukeseks ning tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Kata õuntega (jäta servadesse pisut ruumi) ning kõige peale puista või-suhkrusegu. Keera servad koogi peale ning küpseta 200 kraadi juures ca 35-40 minutit.

Esmaspäev, 10. aprill 2017

Tempeh tomatikastmes sooja salatiga


Minu põhitoit Indoneesias oli tempeh. Ma sõin seda nii satay'na maapähklikastmega kui praetult või karamelliseeritult või karri sees. Aga absoluutne lemmik oli värske tomatikastmega tempeh, mida serveeriti spinati-kookosesalati ning riisiga. Iga kord kui ma seal tavapärases warungis midagi muud trehvasin võtma, olin pettunud, et taldrikul polnudki tempehit ja tomatikastet.

Igal juhul oli mu rõõm suur, kui ma Piprapoest tempehi avastasin.

Vaja läheb:
ca 10cm jupp tempehit
2 spl sojakastet
2-3 küüslauguküünt, purustatud
õli praadimiseks

1 purk purustatud tomatit
1 sibul, kooritud ja viilutatud
2 küüslauguküünt, purustatud
õli praadimiseks
2 spl õunaäädikat
pool tl suhkrut
soja, pipart, tšillit

pool purki kikerherneid, krõbedaks praetud
pool klaasi idandatud mungube
mõned marineeritud artišokisüdamed
2 spl maitsepärmi


Tomatikastme jaoks kuumuta õli, karamelliseeri selles sibul ja küüslauk, vala seejärel peale tomatikonserv ning lisa äädikas. Sega läbi ning jäta ca 15 minutiks hauduma. Maitsesta ning kuumuta veel paar minutit.

Tempeh jaoks kuumuta pannil õli ja pane küüslauk praadima. Viiluta tempeh ning lisa see küüslaugule. Tilguta peale sojakastet ning prae mõlemalt poolt kuldpruuniks ja krõbedaks.

Salati jaoks sega kokku kikerherned, mungoad ja hakitud artišokisüdamed.

Tõsta taldrikule praetud tempeh ning selle peale tomatikaste. Serveeri koos salatiga, millele raputa maitsepärmi peale.

Myanmar. Distantsilt.
















Myanmar on natuke nagu Kambodža - kuulsad templid, suur järv ning riigi parimaks osaks erakordselt sõbralikud inimesed. Ainult söök oli Kambodžas parem.

Ma läksin Myanmari eelarvamusega. Sest nagu ikka oli mul kõik planeerimata ning Lonely Planetit plaanisin hakata lugema lennukis teel Mandalaysse. Ja siis löödi kõik mu "plaanid" sellega sassi, et Myanmaris tulevat kõik ette planeerida ja broneerida. Ma pole kunagi Aasias midagi ette broneerinud. Aga lugesin netist, et tõepoolest, on oht jääda lageda taeva alla kui hotelli kinni ei pane. Etteruttavalt võin öelda, et reaalselt see siiski nii hull ei olnud ja hotelle oli täiesti vabalt saadaval. Selle erandiga, et Mandalays maksis walk-in rohkem kui Agoda broneering ning Baganis tundusid ka odavama otsa toad olevat välja müüdud. Aga nii palju oli sellest guugeldamisest kasu, et sain aru, kui mittesoodsa riigiga reaalselt on tegemist ning lühendasin joonelt oma reisi kaks korda ning kolisin rannapuhkuse Ngapali rannast Myanmaris Krabi piirkonda Tais.

Aga tagasi algusesse. Jõudsime Mandalay lennujaama ning soovides Air Asia tasuta shuttle'iga linna sõita, teatas infolaua neiu, et "No have". Samal ajal ümbritsesid meid Hiina müürina kõik kohalikud takso- ja bussijuhid ning karjusid üksteisest üle. Miks nad oma jõude ei ühenda, jääb arusaamatuks, sest reaalselt on neil kõikidel üks ja sama hind. Ostsime siis piletid esimeselt mehelt, kes meieni jõudis ning juba 23 km, 1 tund ja lugematu arv asfaldiauke hiljem pidas buss mu hotelli ees kinni. Registreerisin ära ning sain oma superluxi tuppa - kõik kaetud läikivate keraamiliste plaatidega, vannitoas suur lumivalge vann. Olin veendunud, et tegemist on reisi kõige uhkema majutusega.

Kuna järgmisena tuli tegeleda järgmiste eluliselt oluliste teemadega, nagu rahavahetus ja õhtusöök (paraku just selles järjekorras, sest ilma esimeseta polnud ka teist), seadsin sammud välja. Retseptsionist üritas mulle seletada, kust ma panga leian, aga tema juhised viisid mind kõigest sularahaautomaadini. Otsisin edasi ning paari kohaliku abiga leidsin lõpuks ka raha vahetava panga. Olgem ausad, ka toidukoha leidmine polnud lihtsam. Maandusin lõpuks ühes "Tai restoranis", kus menüü oli äsja Taist tulnule täis uut ja huvitavat.

Linn ise meenutab natuke nagu Kathmandud - pikk ja tolmune ehitusjärgus tee lennujaamast linna. Aga samas ka mitte, sest Kathmandu on täis templeid, viirukit ja head sööki ning ühtlasi on seal Thamel. Mandalays on kohutav liiklus, meeletu tolm ja heitgaasid ja ei mingit keskust. Viiruki asemel on tänavad täis beetlipähklipunaseid süljelärakaid. Iga mootorrattaomanik pakub taksoteenust ja seda isegi siis kui tema vasakul käel, vähem kui meetri kaugusel olev kolleeg on seda juba pakkunud ning eitava vastuse saanud. Väljas on palav ning konitsioneeriga tuba on seega väga mõnus. Templeid on siin linnas ka, aga äsja nädalakese Chiang Mais veetnu ei oska neid väikseimaid templeid piisavalt hinnata.

Hommikusöök on hinnas ning peale eelmiseõhtust "Tai" toitu saab tehtud ka esimene tutvumine Myanmari toiduga. Buffee pakub rohkes õlis praetud mune, praetud riisi, praenuudleid, rasvapirukaid, köögivilja, saia, pontšikuid, arbuusi, banaani, Myanmari teed ja kolm ühes kohvi. Elu nagu Filipiinidel :)

Kõige selle tolmu, aukude, kitsaste turutänavate, kus toorest kana suitsetatakse möödasõitva veoauto sumpsist, vahelt leiab väga omapäraseid templeid. On tiigipuud, on valgeid torne, värve, säravat kahhelplaati ja kulda. Linn on mingil määral jalutatav ja joostav (autode eest), aga üldiselt ikka liiga suur, et kõike jalgsi katta.

Kui söögikohta otsida olukorras, kus pilt veel taskusse minemas pole, leiab kõiksugu huvitavaid kohti ja toite. Alustuseks draakonipuuvilja turult ja imehead maisihautist kohalikust einelauast ning päeva lõpetuseks suur kandikutäis thalit ja klaas banaanilassit Nepali söögikohas. Elu on jälle karri.

Myanmari üks tuntumaid vaatamisväärsusi on ca 2300 templit Baganis. Riik, mis üritab võtta turistilt maksimumi, on piirkonnale (tervele piirkonnale, mitte vaid kitsale templite alale nagu Angkor Watis) kehtestanud maksu, milleks on ca 20 eurot viie päeva eest. Mingil arusaamatul põhjusel meie bussis olev rahvas maksma ei pea ning ka edaspidi ei tule keegi seda küsima. Templeid oli palju. Mida väiksemad, seda vähem turiste ja seda ägedamad vaated. Avastasin neid esimesel päeval jalgratta ning teisel päeval elektriratta seljas. Kohe esimesel hommikul tegin ettenägeliku turistina plaanid ära ning valisin välja ideaalse templikese õhtuse päikeseloojangu nautimiseks. Natuke veel muretsesin, et kuidas pimedas üksinda sealt müüriservalt alla ronida on, aga selgus, et mure on ennatlik, sest lisaks minule oli veel kümmekond turisti selle looži välja valinud. Mida kaugemal Mandalay sudust, seda kaunimaks loojangud lähevad. Päike vajub selgelt silmapiiri taha, kullates üle nii ees laiuva looduse kui kuldsed, punased ja valged templitipud. Nädala pärast, muide, on Baganis palju vähem õnnelikke turiste, sest alates märtsist ei lubata turiste enam templitesse päikeseloojangut vaatama. Nimelt käituvat nad ebasündsalt - tantsivad müüri peal ning riietuda ka ei oska kombekalt. Õnneks oli otsus tehtud enne kui mina Bagani jõudsin omadega.

Nagu korra juba mainitud, siis Myanmari üks paremaid osi on suurepärased inimesed. Kõik naeratavad pidevalt, on abivalmis ja sõbralikud. Kui kulutasime paar tundi kohalikul turul, et mõned pildid teha, siis osad vanemad ladusid ise oma lapsed meile letti. Sama hiljem Inle ääres tänavatel - väiksemaid lapsi demosid nende vanemad, natuke suuremad lapsed poseerisid ise ning ka eakamad inimesed lubasid endast lahkelt pilti teha ning soovisid hiljem fotojäädvustust ekraanilt ka näha.

"You have to go there!" Jutt on siis Inle järvest. Kui seal pole käinud, siis Myanmaris sa pole käinud. Inle ääres turistimaksu maksmisest ei pääsenud, samas hindab riik seda piirkonda oluliselt madalamalt ning rahakotti tuli kergendada nii 12 euro võrra. Et mitte niisama puhkust raisata ja jalad seinal passida, võtsime jalgrattad ning otsustasime lähemale jupile järvest ringi peale teha. Nautisime vaateid, taaskord kauneid templeid, sõitsime paadiga üle järve, mis pakkus meile veel paari ujuvküla ja rohkelt trikikalureid.

Vaatamata sellele, et "broneeri kõik ette" kõlas söögi alla ja söögi peale, suutsin ma ikka oma bussipiletit liiga hilja broneerima minna. Ehk päevane buss oli välja müüdud. Tõenäoliselt oli mu tähelepanu suunatud sellele, kuidas praemunadest üleliigset õli välja väänata. Me kõik teame, kuidas ma armastan öiseid lende ja bussisõite, kus normaalselt voodis magamise asemel poolkõveras tooli peal tukkuda tuleb. Igal juhul olin sunnitud omale ööbussi broneerima. Nagu nimetusest järeldada võib, sõidab buss öösiti. Selle väikese eripäraga, et kohale jõuab enne varahommikut. Kirjade järgi kell pool seitse, reaalsuses kell 4 öösel. Vabandust, hommikul. Väljasõit õhtul kella 20 paiku. Ning selle kaheksa tunni jooksul pakitakse rahvast paar tundi bussi, tehakse üks öösöögipeatus (õnneks birmalastele meeldib pakkuda turistile teenust, kus toit on hinnas, vt. ka mainitud hommikusöögid) ja veel üks täiendav tualetipeatus. Kell neli, keset pimedat Birma ööd tegi buss Mandalay raudteejaama ees uksed lahti ning palus turistidel välja astuda. Tegime siis järgmised kolm tundi raudteejaama pingil aega parajaks kuni kohalikud hakkasid ärkama ning hommikukohv pandi tulele. Ja selline graafik on enamustel ööliinidel.

Kuna aega oli laialt käes (lend väljus alles lõuna ajal) jätkasin Air Asia tasuta shuttle'i otsimist ning jõudsin selgusele, et tõepoolest, "No have". Liin on kinni pandud. Aga lennujaama sain sellele vaatamata. Ja on täiesti ok, kui ma enam kunagi ühtegi õlist tilkuvat praemuna sööma ei satu.

Tegelikult oli see jutt mul plaanis juba aasta tagasi postitada, aga siis jäi pooleli ja siis läks meelest ja avastasin selle alles nüüd desktoppi kraamides :)

Aednik




Pühapäev, 9. aprill 2017

Modell







Laupäev, 8. aprill 2017

Suitsune jaka tomatikastmes


Lõpuks on ka jaka leidnud tee kohalikku kaubandusvõrku. Valdavalt küll konservikujul, aga parem ikkagi kui üldse mitte. Keegi toob seda küll ka Aafrikast sisse, kuid nagu ma aru sain, müüb neid tervelt. Mul pole aga tahtmist kuni jaanipäevani vaid jakast toituda, seega jääb see variant hetkel ära.

Igal juhul soetasin omale purgi jakat ning pudeli vedelat suitsu.

Vaja läheb:
purk jakat, nõrutatud ja pisut väiksemaks tükeldatud
1 spl vedelat suitsu
õli
sojakastet
1 purk purustatud tomatit
2 spl tomatipastat
soola
vürtsköömet
sidrunimahla
0,5 tl suhkrut


Sega omavahel vedel suits, õli ja sojakaste ning vala see jaka peale. Sega läbi ning jäta ca tunniks marineerima.

Kuumuta pannil õli ning pane jaka praadima. Natukese aja pärast saad seda juba kahe kahvliga väiksemaks rebima hakata. Vala seejärel peale purustatud tomatid, lisa tomatipasta ning maitseained ja sidrunimahl. Sega läbi ja jäta keskmisel kuumusel veerand tunniks hauduma või kuni tomatikaste on piisavalt paksenenud.

Mina serveerisin tatrapastaga.