Esmaspäev, 29. veebruar 2016

Time for lime



Saarevahetus. Ca pooleteisttunnise hilinemisega longtaili, sealt keset merd praami peale ning ca pool tundi hiljem randumine Lantal. Selgus, et kogu mu rand on välja müüdud ning saada oli vaid nirusid cottage'eid shared dushiruumiga ning kallima otsa bungalow'id. Ja nüüd on mul otse värava ees see prantsuse bakery, kus saab imelisi croissante. Nii palju siis tervislikust Tai köögist.

Õhtul käisime Danieliga söömas ja pikutasime poole ööni rannas.

Pühapäev, 28. veebruar 2016

Mainitud jalutuskäik






Hm. Kaardi peal ja suurt teed mööda oleks see tõesti olnud ca kahekilomeetrine jalutuskäik, aga mul kujunes kuidagi nii, et võtsin plätud näppu ja jalutasin randa mööda alla lõunasse nii 20-30 minutit, siis läbi ühe resorti, siis koos saksa ja prantsuse trippijatega läbi metsa ca 10 minutit ning grande finaaliks veel 5 minutit teed mööda külla sisse. Sõime lõunat, ostsime puuvilju ja kõndisime resorti tagasi.

Päikeseloojanguga läks jälle nagu polnud plaanitud.

Laupäev, 27. veebruar 2016

Village People




Rentisime rolleri ja sõitsime Koh Pu põhjatippu. Rohket vedelemist ja mõned kookospähklid hiljem tegime järgmise peatuse Coconut beachil. Ning seejärel Koh Pu pealinnas, kus sõime ka toreda moslemipere restoranis lõunat. Kell oli hiline pealelõuna, kui sealkandis kool läbi sai ning restoran ühtäkki näljaseid koolilapsi täis oli. Tundus, et turist on seal midagi haruldast, sest omanik tegi meist ja meile serveeritud söögist ka pilti :)

Peale seda kui rolleri eest lidus läbi rebasemõõtu ahv, jõudsime ka Koh Jumi külla. Küla ise oli magedam kui Koh Pul, aga asub jalutuskäigu kaugusel resortist ning pakub rohkelt toitlustust.

Õhtune entertainment pidanuks sisaldama päikeseloojangut, aga siinkohal ei teinud päike ja pilved koostööd.

Reede, 26. veebruar 2016

Teekond randa vol. 3



Hommikusöök tavapärases moslemikohas - suurepärased rotid ja magus kohv. Tagasiteel hotelli sain Estebaniga tuttavaks, kes otsustas, et tuleb koos minuga Koh Jumile.

Praam väljus ca 45 minutit plaanitust hiljem, aga see pole siinkandis ka midagi uut :) Ca pooleteisttunnise sõidu järel tõmmati keset merd pidurit, laeva külge haakisid ennast longtailid ning Koh Jumile minejad hüppasid paatidesse. Randudes võtsime cottage'i esimesse resorti ning taas on tegemist tripi kõige fäänsima majutusega. Lisaks on vannituba sama suur kui mu esimene tuba eelmine talv Camotesel.

Ja siis sai lõpuks ujuma! Ja randa! Ja kookospähklit üle pooleteist nädala. Life is mango.

Neljapäev, 25. veebruar 2016

Leedi ja hell mees ehk teekond randa jätkub


Niisiis. Eile kell 8 väljus buss Mandalaysse. Nad on üldiselt väga täpsed siin selliste asjadega. Ja nii poole kuue - kuue paiku hommikul pidi Mandalaysse jõudma. Milleks sellised kummalised graafikud, beats me. Võiks ju kell 10 õhtul väljuda ja kell 8 jõuda kui päev peale on hakanud. Sest noh kõik ei taha pidevalt päikesetõuse vaadata.

Kell veerand kümme oli dinnerbreak (toit oli hinnas, muide) ja kella ühe paiku kempsupeatus. Ja siis! Jõudis buss kell 4 hommikul Mandalay raudteejaama kohale. Kell neli! Isegi kuus polnud veel. Aga õnneks oli tegemist raudteejaamaga mitte suvalise tänavanurgaga ning kirsiks vahukoore peal otsustas Jorge mulle seltskonda pakkuda. Ja selgus, et tegemist on väga ägeda seltskonnaga. Nagu kaks kirssi lausa. Jorge töötab reisibüroos, reisib kõik talved kas üksinda või gruppidega Aasias ringi ning lisaks ka kirjutab kõigest sellest. Kuna ta oli juba kuuendat korda Myanmaris, siis sain vahetult enne riigist lahkumist muuhulgas teada järgmist:
* alates märtsist ei lubata enam turiste päikeseloojangut templite otsa vaatama, sest kuuldavasti on nad seal ebasündsalt käitunud (ei riietu kombekalt ning tantsivad müüridel)
* eriti just Myanmaris aga ka teistes Kagu-Aasia riikides ulatatakse teisele asju alati kahe käega (seda ma olin loomulikult märganud ja jõudnud korduvalt mõelda, mis selle põhjus võiks olla), sest siis on nö mõlemad käed hõivatud ja ei saa teist ootamatult rünnata
* jagasime oma vaimustust kohalike salatite osas ning lisaks kinnitas Jorge, et erinevate piirkondade toidud on vägagi teistsugused ning mõned neist suurepärased
* nägu ei kaeta kollaka massiga mitte ainult päikesekaitseks, lisaks on sellel nö. kaunistav ehk meigi- ning jahutav funktsioon. Tänavapildis on näha, et üldiselt tõmbavad naised-lapsed selle suhteliselt suvaliselt peale, aga ladyboyd maalivad tihtipeale näiteks lehekujud põskedele.

Kuna raudteejaamas eskalaator ei töötanud, siis otsustasid ühed panna ülemise otsa ette neljase pingirea ning sinna peale magama keerata. Ja vaatasid üsna hapu näoga neid, kes sealt siiski jalgsi üles tulid ja mööda tahtsid pääseda. Olgu öeldud, et pingi asukohal polnud ka enne midagi häda.

Sōime raudteejaama ees ka hommikust. Kolm tassi magusat kondenspiima tilga kohviga, kaks tassi teed, kaks samosat ja üks sigar (pontshikutüüpi pikk maru hea saialine) kergendasid rahakotti ca 95 sendi võrra.

In no time oli kell pool üheksa ja mina võtsin suuna lennujaama. Kaks lendu hiljem maandusin Krabis, kauplesin oma hotellis ka hinda natuke alla, käisin ööturul söömas ja läksin magama.

Kolmapäev, 24. veebruar 2016

Teekond randa

Istusin hommikul vähemalt 10 minutit oma praemunataldriku ees ja tundsin, et ma ei tahna ühtegi ei rohkes ega väheses õlis praetud muna enam süüa. Absoluutselt olen valmis sööma ennast rotidest ja banaanipannkookidest paksuks.

Tegime päeva peale veel paar ringi linna peal ja pakkisime siis õhtuks asjad, et minna ööbussidega järgmistesse linnadesse. Minu puhul oli vahesihtpunktiks Mandalay. Buss, nagu juba mainitud, väljus kell 8 õhtul ja pidi pool kuus hommikul Mandalaysse jõudma.

Teisipäev, 23. veebruar 2016

Fake lake




Järvetuuril oli ette nähtyud kolm templit, ujuvküla, kolm vabrikut, kalamehed ja longneckid. Miks me selle tuuri üldse bukkisime, beats me. Sest noh, ujuvkülasid nägime eile, vuffelkalamehi ka ning ühte kolmest templist. Vabrikud oma poodidega skippisime ning longneckid pole esiteks üldse midagi sellist, mida ma toetaks ning teiseks olid nemadki lihtsalt suveniiripoodi välja pandud. Kudusid seal neljakesi kangast. Väidetavalt mahub neile kuni 25 keerdu ümber kaela. Laua peal seisis üks 18 keeruga kaelapikendaja. Jube raske oli.

Pealelõunal pildistasime lapsi. Sain kingituse kah. Vaata pilti :)

Esmaspäev, 22. veebruar 2016

Pissiv poiss









Tegime oma tavapärast tururingi fotokatega, kui üks ca kahene poiss keset turutänavat püksid alla tõmbas, maha kükitas ja oma mõlemad sandaalid servini täis pissis. Osa jõudis siiski tänavale ka. Positiivsema poole pealt sain turult eriti mahlase ja magusa pomeli. Sõin selle hotellis kohe ka lõunaks ära, sest pealelõunat oli jalgrattatrip plaanis.

Võtsime ratastega suuna järvele ja sõitsime nii ca 12km kuni lasime ennast paadiga üle järve viia. Algus oli nagu kohalik Veneetsia, liuglesime majade vahelt mööda veekanaleid, järv ise oli täis show-off kalamehi, kes väikese tipi eest paadininas erinevaid poose võtsid. Tagasiteel saime mäe taha kiirlaskumist tegevat päikest näha. Rattasõit ise läks oluliselt libedamalt sellest hetkest alates kui peale esimest pikka "tõusu" Stefaan küsis, et miks ma madalamat käiku ei pane. Fa-fa. Ise kah just hetk tagasi alles avastas, et neil odavatel rendiratastel on käigud olemas. Aga so far so good.

Ja peale seda ei läinud enam miski nagu plaanitud. Tahtsin ülehomseks bussipiletit osta, selgus, et päevased bussid on kõik välja müüdud. Võtsin siis ööbussile, mis tähendab tervet päeva Nyaung Shwes niisama passimist, siis kümmet tundi bussis, kus nagunii ei maga, kella viie paiku hommikul Mandalaysse jõudmist, seitset tundi kotiga niisama passimist, kuni lõpuks lend läheb, siis kolme tundi Bangkokis ja veel nii ca pooleteisttunnist lendu. Bah.

Pühapäev, 21. veebruar 2016

Päev bussis

Hommikusööki lubati alates poole seitsmest, sest bussi pick up pidi olema kell 7. Kuigi mul sellesse suurt usku polnud, siis igaks juhuks tahtsin enne seitset ära süüa ikka. Kõigepealt toodi lauda kuum vesi kohvi jaoks. Siis viil papaiat ja neli lõiku mandariini, mis olid kõik pooleks lõigatud ja ringikujulistena taldrikule laotud. Siis viie minuti järel praemuna. Ja siis järgmised 10 minutit ei toimunud peale päikesetõusu midagi. Läksin kahvlit küsima, et see muna ära süüa. Sain pisikese puuviljakahvli ja kinnituse, et saia tuuakse ka. Läks veel kümme minutit mööda ja juba oligi lauas ka viil saia ja moos ja või.

Pick up oli loomulikult alles peale poolt kaheksat ja ülejäänud päev möödus bussis. Õhtul jõudsime enne päikeseloojangut veel ka mõned pildid teha.

Laupäev, 20. veebruar 2016

Ja veel templeid




Hommikul sõitsime e-bike'iga esmalt templeid vaatama ja siis Nyaung U'sse turule pildistama. Turg oli äge ja veetsime seal paar tundi.

Lõuna ajal oli plaanis rahulik nap, aga läks hoopis asju ajades. Pidin majutust vahetama, sest Ostellos polnud kolmandaks ööks mõistliku hinnaga vaba tuba. Olin seega broneerinud voodi kolmeses dormis 300 meetri kaugusel asuvasse Central Hotelli. Bookinguga tuli kaasa ilus list asjadest, mis toas kõik olemas on - minibaar ja telekas ja kapp ja seating area jne. Ainult hommikusööki polnud hinnas. Kohjalejõudes selgus, et toas on neli seina, uks, mis ei käi kinni (lukku polnud olemaski), aircon, millest pole kasu, kui uks on kuuma öösse avatud, rohkelt moskiitosid ja neli madratsit. Jalutasin siis pool tundi hiljem alla retseptsiooni ning andsin teada, et ma soovin ust vähemalt kinni panna ning ilma moskiitodeta magada. Peale pooletunniseid läbirääkimisi antu mulle kolmedollarilise lisatasu eest voodi kaheses toas, kus teist voodit kasutas üks UKs elav Hong Kongist pärit tütarlaps, uks käis lukku, aircon toimis, vannituba oli olemas, külmkapist ja telekast rääkimata. Lisaks oli ka hommikusöök hinnas, mis tegi hinnatõusu nö tasa.

Aga õhtu veetsime ikka templiservalt loojangut vaadates ja hiljem endise hosteli terrassil.

Reede, 19. veebruar 2016

Templid. Ja siis templid. Ja veel mõned templid.




Ja nii oligi :) Hommikul jalgratta selga, paar tundi templite vahel tiirutamist, lõunaks puuvili ja nap, pealelõunal uuele templiringile. Natuke elevust tõi päeva pulmapildistamine. Olin hommikul mõnusa väikese templi välja valinud, kuhu sai üles minna, et sealt siis õhtul päikeseloojangut vaadata. Kujutasin omale ette, kuidas olen ainus seal, sest noh, ega keegi teine ju selle peale ei tule, et mujalt kui meinstriim templilt loojangut vaadata. Kui ma kohale jõudsin, ei olnud ma ei esimene ega teine. Enne mind oli seal üks hollandi paar (korrektsuse huvides olgu mainitud, et kokku tuli nii 10 turisti sinna) ja pruutpaar koos fotograafi ja tolle tiimiga. Minnihiire dzhempriga assistent, kes värvis huuli ja rääkis mehe häälega ning kelle ülesandeks tundus olevat pruudi kleiti kohendada, unustas ennast pidevalt selfiesid loojuva päikesega tegema. Küll näpu vahel, küll peo peal.

Neljapäev, 18. veebruar 2016

Sooja!




Peale hommikusööki jätkus viktoriin. Kell oli 7:50, pakkisin toas veel viimaseid asju kotti, sest kell 8 pidi buss peale võtma kui telefon helises. Receptionist: Good morning, what's your plan today? Gaili: Going to Bagan. Receptionist: Yes, your bus is here. Ma ei teagi nüüd kas kontrollis enne, et mul ikka omal ka meeles, mis mul plaanis on.

Järgmisena võeti kahe suure seljakotiga hispaania paar peale ja reisisaatja kulutas tubli veerandtunni nende kottide tagumise istme alla toppimiseks. Seejärel võeti peale kolm prantslast, kellele olid ette nähtud needsamad kohad, mille alla tüüp kotid toppis. Kuna kotid sinna ära ei mahtunud ja suurema osa jalaruumist prantslastel ära võtsid, siis alustati nende väljasikutamist ja pandi lõpuks keset bussi olevale täiest tühjale alale.

Igal juhul olime kuue tunni järel Baganis. Termomeeter ligines 40le.

Tshekkisin hostelisse sisse, käisin söömas ja jalutasin mingi templi juurde. Õhtu hosteliterrassil kiiges.

Pildilt leia kaks kassi.

Kolmapäev, 17. veebruar 2016

1729 ja veel mõned









Hommik algas ... hommikusöögiga. Seekord siis traditsiooniline Birma köök ehk kõik ujus rasvast. Aga vähemalt oli buffee ja sai banaani ja arbuusi valida. Praetud riisi ka. Ja kohv on asendatud kolmega ühes.

Hakkasin tiigipuust pagooda juurde minema ja suur osa kolmest kilomeetrist läbis kohalikku turgu. Algul tundus see hea mõte, sest noh, siis pole ju seda liiklust, aga arva uuesti. Lettide vahel sõitsid nii rollerid kui veoautod. Ja siis üritasid seal ka jalakäijad liikuda. Õhk oli heitgaasidest läbipaistmatu ning ühe lihaleti juurde tekkis kaks ummikut. Esimene kärbestest toore liha kohale ja teine kahest reast autodest, kes pidevalt gaasi ja signaali tallates üksteisest mööduda üritasid. Pool turul müüdavast oli mulle tundmatu kraam ja ca poole osas võisin vaid loota, et mu hotell ostab tooraine kuskilt mujalt sisse.

Lõunaks sai muuhulgas eriti head maisipada. Lisaks on neil siin komme koos söögiga lauda tuua ka teed ja mingit suppi.

Mandalay Hillile viib 1729 trepiastet. Kuna ma mäletasin, kuidas oli 1284 astet Tiger Cave templisse ronida, siis olin juba ette kindel, et sinna ma jään. Poolele teele siis. Kohe alguses haakis üks munk ennast külge, kes nagu enamus neist käib seal ronimas enda vormishoidmiseks ja turistidega inglise keele harjutamiseks. Kasutasin juhust ja küsisin, et mis näomaalingud siin rahval on. Selgus, et põskedele maalitud kollaste laikude, teinekord ka kaunite lehekujude näol on tegemist kohaliku, loodusliku, puidust valmistatud päikesekaitsega. Teel, mäeküljel olevast vetsust (mitte auk põrandas, vaid auk mäeküljele) väljatulles olid seal kaks poissi, kellest esimene küsis 200 kyatti ja teine ärimees 100 kyatti. Mina läksin kompromissile ja ei andnud kummalegi midagi. Läbisime roosa korruse ja jõudsime kollasele, kus küsiti mäetasu 1000 kyatti, ca 75 senti. Mu munk küsis, et kas ma plaanin seal ka päikeseloojangut vaadata. Ma olin natuke segaduses, sest ma olin plaaninud loojangut ikka tipust vaadata. Selgus, et olimegi tipus :D

Peale õhtusööki Nepali restoranis (thali, kardemonibanaanilassi) läksin tagasi hotelli, kus vahepeal tööle tulnud receptionist otsustas väikese viktoriini teha. R: Tomorrow, what you do? G: Well, I go to Bagan, just bought the ticket from the hotel heren today. R: Ooooh. What your room number? G (kergelt segaduses juba): 3004, I think. R: Your name Gaili? G: Yes. Selle peale sai tuppa minna.

Teisipäev, 16. veebruar 2016

OM. Või siis mitte.



Jõudsime hommikul kella kuueks Bangkoki ja hakkasime söögikohta otsima. Leidsime ühe eriti kohaliku ülejärgmisest veel edasi asuvast kitsast kõrvaltänavast ja sõime omletti riisiga.

In no time olime pealelõunaks Mandalays, keerasime kellad pool tundi tagasi ja istusime bussi. 23km ja ca tund aega hiljem hotelli ees.

Minu ettekujutuses oli Myanmar päikeseloojangus paistvate templitippudega OMM maa. Templitipud on vist ikka olemas, aga ommi ei paista kuskilt. Selle eest on hotelli akna all moshee. Ja palvekutsed. Kell enne päikesetõusu ja just siis kui oled äsja magama jäänud. Kahest sõidureast on tehtud 4, kõnniteede asemel on rolleriparklad ja kogu horisontaaltasapind on täis punaseid tubakasüljelärakaid. Suur osa teedest on asfalteerimata ning kogu liiklus hoiab õhu pastelselt tolmuse.

Hotell on kahtlemata selle tripi superluxim. Agodast broneerides ka soodsam kui letihind. Ja letihind alla ei tule. Lähiümbruskonnas on eelkõige remonditarvikute poed ning shokolaadisooviga vaata ise, kuhu kõnnid, et osta õnnestuks. Selle eest on aga nii hotelliukse ees kui ka kogu kesklinnas sadu ja sadu rolleritega mehi, kes kõik mototaksot pakuvad. Isegi kui ühele ütled ära, siis poole meetri kaugusel seisev tüüp pakub ikka uuesti. Noh, vist, et äkki turistile see eelmine birmalane ei meeldind. Ja kui veel kuskile seisma jääd, siis pakub igaüks kaks korda.

Kuna mingil arusaamatul põhjusel jäi lennujaamas raha vahetamata, siis küsisin retseptsioonist, kus lähim pank asub. Ja veendusin, et absoluutselt arusaamatu hääldus pole mitte vaid paari üksiku birmalase eripära vaid nad ükski ei suuda turistile arusaadavalt artikuleerida. Pidev mõistatamine ja kindluse mõttes ülekordamine käib. Igal juhul noormehe juhiste järgi minnes jõudsin ATMini. Peale lühemat sorti daytrippi jõudsin ka avatud pangani ja sain raha vahetatud. Söögikoha otsimine ei möödunud oluliselt valutumalt, kuid lõpuks sai seegi problem lahendatud. Valisin Tai menüüst toidu, millesarnast ma Tais veel kordagi näinud polnud.

Esmaspäev, 15. veebruar 2016

Put the banana on the pancake (viisil: Put the lime in the coconut)




Hommik algas asjade pakkimisega, sest õhtul oli plaan tagasi Bangkokki liikuda.

Käisime hommikust söömas ja seejärel veetsime aega erinevates templites, turul ja restoranis.

Tõenäoliselt hiina uue aasta puhul, aga võimalik, et ka valentinipäevaks, pakub kaubandus erinevaid kinkekorve. Ühes oli näiteks pakk sojapiima, vihmavari, taskulamp, vannipuhastusgeel, hambahari, viirukit ja veel rida karpe, mis mulle meelde ei jäänud. Teisest paistis muuhulgas kurgutablette. Sellised kingitused siis siinkandis.

Varustasime ennast tee peal eriti rohke koguse söögiga ning võtsime rongis kohad sisse. Kohti jagasime terve rea prussakatega.

Pühapäev, 14. veebruar 2016

Head sõbrapäeva!





Hommikul katsetasime taas uut hommikusöögikohta. Vakstu, millel oli kirjas coffee, americano ja expresso ei tekitanud tegelikult suuremat kindlustunnet, aga kui Marge hapu pannkook välja arvata, siis väga viga polnudki.

Läksin massaazhikooli massaazhi, samasse templihoovi. Kes oleks osanud arvata, et ühes Tai naises nii palju jõudu on. Aga lõppkokkuvõttes oli tunne megahea.

Plaanisime minna ühte kaugemasse templisse, aga läks nagu ikka heade plaanidega ehk ei läinud. Istusime hoopis mingi teise templi hoovis tiigi ääres, mis oli täis delfiinimõõtu kalu.

Õhtul oli vanalinnas sees pühapäevane ööturg, millelt tulin ära pudeli kookosõli ja ühe külmkapimagnetiga. Ja terve rea selfidega, mis me Margega õhupallidest südame juures tegime.

India resto ja hiljem kohv Dmitriga.

Veel hiljem leidis kookosõli juba kasutust juuksemaskina.

Laupäev, 13. veebruar 2016

Hinnaline munakloppimine




Hommikul läksin Funky Monkeysse, sest kuigi neil on väiksem hommikusöögivalik, on seal baari ääres mõnusam istuda. Menüüs on kontinentaalne hommikusöök saia, või, moosi ja kohviga. Eraldi on veel 15 bahti eest võimalik muna tellida. Küsisin hommikusöögi ja scrambled egg. Selgus, et kui ma tahan oma muna scrambled kujul, maksab see mitte 15 vaid 25 bahti. Say what?

Peale seda istusin templihoovis ja lugesin raamatut.

Lõunaks Chiang Mai kuulus Khao Soi. Küsisin köögiviljaga. Kui toit lauda jõudis, leidsin seest paar suuremat kanatükki ja küsisin tütarlapselt, et kuidas see lind nüüd mu taimetoidu sisse sattus. Ta oli hetkeks segaduses, kogus ennast aga ruttu ning pakkus mulle tuhatoosi kanatükkide väljatõstmiseks. Mina ennast nii ruttu ei kogunud ja seega ei jõudnud ka küsida, et kana kanaks, aga kus mu köögivili on. Õnneks mainis tütarlaps köögis farangi kompleinte ja juba jooksis pealik vabandades kohale. Viis kana kööki tagasi ja tõi mulle suhkruherneste, kõrvitsa, lillkapsa ja porgandiga upgrade'itud khao soi. Väga hea oli.

Kell neli algas laupäevane turg ning kogenud turistidena läksime kohe alguses kohale, kujutades ette, et hiljem ei mahu seal enam liikuma. Ei mahtunudki. Tulin ära ägedate sinisekirjude pükstega.

Õhtul käisime Floriniga õlut joomas. Esimene õlu see aasta Tais :)