Kreeka maasikad...

Kevad on käes ja sellega ka esimesed maasikad Kreekast. Ma olin neid keemiapomme ka varem söönud ilma igasuguste probleemideta, aga ilmselt on aeg edasi läinud ning keemiatööstus tiigrihüppe teinud ning sain maasikatest mitu päeva kestva migreeni.

Pildil maasikapirukad vanillivahukoorega.

Go Blue. Kuidas me esmaabis käisime. Ja apteegis.

Hea lugeja, minu esimene kogemus meditsiinisüsteemiga riigis, mis on üles ehitatud meditsiinile, juristidele ja maksunõustajatele, väärib eraldi sissekannet.

Scottil hakkas lõunast kõht valutama ja kui algul süüdistas eelmiseõhtust pizzat ja hommikust McDonaldsi burgerit, siis paari tunni pärast oli selge, et need kaks sellist valu ei tekita. Kõikvõimalikud ravimid olid kas otsas või Eestisse saadetud, seega olid valikus kummel, piparmünt ja Viru Valge. Alustasin kummeliteest ning jätkasin kange piparmünditeega. Suurt abi ei kummastki. Kella kuueks oli valu nii tugev, et läksime lähimasse esmaabikliinikusse.

Esimeses ruumis mõõtis pidevalt oma maskinäppiv tütarlaps palavikku ja uuris kaalu ning trenni kohta. Sealt saadeti järgmisse  tuppa ootama. Hetke pärast tuli sisse rastapatsidega Patrick, kes sõitis oma taburetiga Scottile jalgevahele ning küsis täpsemalt selle kõhuvalu osas. Scott pakkus välja, et tal on divertikuliit, mis tal on varemgi olnud ning küsis valuvaigistit. Kuna patsiendil ei olnud ravikindlustust, siis sai ta valida, kas soovib tilka (kallim ja kiirem) või süsti (odavam, aga aeglasem). Enne anibiootikumide väljakirjutamist uuriti veel, et kas patsient ka mingeid teste soovib, näiteks vere- või uriiniproovi. Patsient väga ei soovinud, aga neerukivide välistamiseks uriiniproov siiski võeti. Süsti käis tegemas naisterahvas, kes oli oma juuksed ilusti hidžaabi alla peitnud, aga maski ilmselt koju jätnud.

Süst hakkas vaikselt mõjuma, vahepeal käidi täpsustamas, millist ravi patsient sooviks. Arvestades, et vähem kui 48h pärast peame lennukisse saama ning enne seda on veel üht-teist teha, siis soovis patsient antibiootikume ning mingit tugevamat valuvaigistit, näiteks vicodini. Selgus, et rastadude vicodini välja kirjutada ei saa, liiga tugev narkootikum, aga peale lühikest vestlust kliiniku omanikuga oli viimane nõus kahe päeva doosi norcot välja kirjutama. Valuvaigisti retsepti saime paberi peal, lisaks saadeti otse apteeki kaks antibiootikumide retsepti. Töö kiire ja korralik - astu sisse, ütle, mis diagnoosi omale panid, maksa arve ning kõnni välja peotäie retseptidega.

Maksime arve ning sõitsime apteeki. Scott jäi autosse ootama kuni ma sisse lippan ja rohud ära toon. Mõeldud-tegemata. Retseptuuris oli kolm letti:
Consultation (konsultatsioon) - tühi
Drop Off (mahapanek) - tühi
Pick Up (kättesaamine) - üks apteeker ja üks klient

Kuna mul oli vaja ainult kätte saada rohud, siis seisin sinna sappa, kus oli kirjas kättesaamine. Selgus, et polnud hea plaan. Peale 10-minutilist ootamist sain letti, ainult selleks, et saada teada, et ma ei saa enne mingeid rohtusid kätte kui pole retsepti Drop Off letis ära andnud, et nad saaksid mu tabletipurgid ette valmistada. Kõndisin siis viidatud letti ning jäin ootama. Ca 5 minuti pärast tuli noormees, võttis esmalt norco paberi ning peale natukest klõbistamist teatas, et temal pole volitusi sellise rohuga tegelemiseks. Vanemproviisor tulevat kohe. Ja juba kümnekonna minuti pärast oligi kohe käes ning järgmisel apteekril retsept peos. Klõbistas arvutis, tegi kõnesid ning teatas siis, et nad ei saa seda rohtu väljastada. Kuna tegemist on liiga tugeva valuvaigistiga, siis on põhjendamatu, et tavaline kliinik selle retsepti üldse väljastas. Igal juhul keeldus ta sellega tegelemast. Antibiootikumidega minevat ca 15 minutit, ta lubas hõigata kui need kätte saan.

Kuna ma ei osanud seal apteegis veerand tundi midagi teha, siis läksin autosse ning andsin Scottile ülevaate toimuvast. Scott helistas omakorda veel nii apteeki kui kliinikusse, aga parim, mis ta saavutas, oli uus retsept lahjemale valuvaigistile.

Läksin uuesti sisse ning juba 45 minutit peale esmakordset sisenemist apteeki, olid mul kahed ravimid käes!

Kokk-kondiiter-keevitaja

Normaalsuse kadumine. See on vist see, millega võiks praeguse olukorra kokku võtta. Ehk mitte midagi, mis siiani iseenesestmõistev, igapäevane ja normaalne oli, seda enam pole. Ja ma ei räägi isegi sellest, et reisida ei saa, et majandus pekkis on, et enam ei saa H&Mis käia. Ma ei pea Netflixi inimõiguseks. Küll aga seda, et ma saaksin õue minna. Ja see pole mitte viimase kahe nädala jooksul tärganud tervisesportlane minus, vaid ma olen alati eelistanud jalgsi käimist bussidele, niisama jalutuskäike. Sporti olen ma alati suhteliselt vihanud - kooliajast meenub see, kuidas ma ei sallinud rahvastepalli ning kuidas ma siiani ei suuda mingit köit mööda lae alla ronida või kukerpalle ja hundirattaid veeretada. Aga 3,5 aastat tagasi Münchenisse kolides hakkasin jooksmas käima. Ning see on mulle praeguseks harjumuseks saanud. Enamasti ca 2-4 korda nädalas, oktoobris vist keskmiselt 5 korda lausa. Ja nüüd on mu ainus võimalus teha seda varahommikul, lootuses, et kõik kärutajad ja koerajalutajad veel magavad. Kust nad kõik ühtäkki välja tulid? Kus neil need koerad ja lapsed siiani olid? Veel mõned nädalad tagasi võisin ükskõik, mis ajal jooksma minna ja heal juhul nägin ühte koera. Praegu tuleb 35-minutilise ringi jooksul varahommikul vastu umbes kuus käru ja kaheksa koera. Mida rohkem päeva peale, seda suurem number. Kahest meetrist on ka enamusel väga omapärane arusaam.

Endiselt üritame siiski vähemalt korra päevas jalutamas käia. Rihime selle ca kaheksa-üheksa paiku õhtul, et võimalikult vähe rahvast väljas oleks. Ja ikkagi on tunne, nagu viibiks loata võõral maal. Varasematest mõnusatest pikkadest jalutuskäikudest on saanud kiirkõnnid, kus marsruut kujuneb vastavalt sellele, kus tänaval parajasti inimesi ei paista. Ning kergemalt hingata saab ikkagi alles koju jõudes. Asi oleks oluliselt parem kui ka ülejäänud liiklejad siiski sellest kahest meetrist kinni peaks, mitte ei loivaks oma kuuspakk Sakut näpus KESET kõnniteed! Ja siis on veel need tõukside ja (jooksu)ratastega lapsed, kes natukene vanematena (silma järgi sellised kümneaastased) omaette gruppidena ringi liiguvad ja trikke teevad või noorematena lihtsalt oma vanemate eest ajama panevad ning keda samuti teiste inimeste vahetusse lähedusse sattumine grammigi ei häiri.

Selle kõigega seoses peaks ka oma igapäevast sammude eesmärki kohendama. Hetkel tundub, et senise 11.000 asemel oleks näiteks 800 sobiv väljakutse.

Kui kogu see jama algas, siis enamus sõnavõtte kõlas, et "Sinu vanavanemad võitlesid sõjas vabaduse eest ja sina ei saa kahte nädalat kodus diivanil wifi ja netflixiga veeta, et maailm päästa?" Tänaseks on kaks nädalat läbi, kas nüüd saab siis tavaellu tagasi pöörduda? Ja muuseas, selle kahe nädala jooksul pole endiselt suur osa rahvast aru saanud, mis vahe on karantiinil ja isolatsioonil. Paistab, et valdav enamus inimesi on äsja kas reisilt tulnud või haigussümptomitega, sest nad kõik on karantiinis. Samal ajal kui neile piisaks lihtsalt isolatsioonist ja distantsi hoidmisest... Frustreerivalt paljud on endiselt ka garantiinis.

Ja ühtäkki on kõik maailmaklassi viroloogid. Kõik need, kes enne olid poliitikud või kinnisvarale spetsialiseerunud juristid. Nüüd teavad nad kõik, et viirus ulatub maksimaalselt kahe, kolme ja poole ning kuue meetri kaugusele. Või püsib pindadel 72 tundi, nädal aega või 17 päeva. Imelisi tervenemisi on toimunud MMS-joojate hulgas ja Tervishoiuametis tuleks kõik lahti lasta ning oluliselt asjatundlikumad Jaanused ja Imbid seal pukki panna.

Tegin eile hommikul omale meiki (loe: värvisin ripsmed ja kulmud) ning tundsin ennast kui eeskujulik mosleminaine, kes ennast ainult koduseinte vahel näitamiseks ja abikaasa rõõmuks ilusaks teeb. Ehete panekuga siiski vaeva ei hakanud nägema.

Tellisin omale Apollost paki Kristiine keskuse esimese korruse Smarti. Kuna mul jäi kahe silma vahele teade, et see pakihoidla on ülekoormatud ja nad viivad mu paki teise korruse omasse, siis paar tundi hiljem nad seda tegidki. Et keegi ei arvaks, et ma siin juuksekarva lõhki ajan, pikk maa see siis esimese ja teise vahel ikka on, siis esimese korruse omast saan ma paki kätte kuni kella 23ni kuid teise korruse ligipääs on vaid kella 21ni ning mul pole hetkel erilist soovi nii vara sinna minna. Igal juhul helistasin siis Smarti ja palusin oma paki esimese korruse automaati toimetada:
Smarti tütarlaps: See on juba teise korruse automaadis, me ei saa seda enam ümber viia.
Mina: Jah, aga mul kahjuks ei ole võimalust sinna järele minna, sest ma ei lähe enne kella üheksat õhtul kaubanduskeskusesse.
Smarti tütarlaps: Siis me peame firmaga ühendust võtma.
Mina: Millise firmaga?
Smarti tütarlaps: Müüjaga.
Minu poolt vaikus, sest ma olin sõnatu.
Smarti tütarlaps: Me võtame siis Apolloga ühendust.
Mina: Ok.
Smarti tütarlaps: Aga see kõik võtab siis kauem aega, sest kui nad loa annavad, siis võtame paki teise korruse automaadist ära, viime meie sorteerimiskeskusse ja kui esimesel korrusel kapp vabaneb, saame sinna viia. Hetkel neid väga kiirelt ei vabane, sest inimesed ei võta oma pakke välja ja pikendavad tähtaegu.
Kuna mul pakiga kiiret polnud, siis lubasin neil lahkelt kõike seda teha. Saamata samas aru, miks siis praeguses olukorras, kus pakkide saatmine on mitmekordistunud, üldse lastakse pikendada. Pigem võiks siis üle tähtaja pakid sorteerimiskeskusesse ootele viia, mitte uute pakkidega venitada.

Ja lisaks on tulemas pakk ka Omnivast. Sain pakiteate, et ma palun läheks oma pakile Kristiine keskuse postkontorisse järele. Uue olukorra valguses on postkontor avatud E-R 10-18 ja L 10-15. Ehk täpselt sel ajal kui ma kindlasti kaubanduskeskusesse ei lähe ning veel vähem näen võimalust postkontoris 2m distantsi hoida. Palusin neil paki automaati suunata. Omniva ütles küll, et hetkel võtab see ülekoormuse tõttu natuke kauem aega, aga saab tehtud. Hetkel siis ootan :)

Ja tegelikult peaksime me praegu hoopis Gruusias olema. Kutaisi ümbruse mägedes matkama ning kõike head ja paremat sööma. Ausalt, kui oleks sinna saanud, siis nende hetkeolukorda arvestades oleks ilmselt sinna ka jäänud kuni selle jama lõpuni. Tundub hetkel mõistlikum kui siin läänerindel. Aga selle asemel vaatame aknast ilusat päikeselist kevadet ning teeme plaane, mis kell oleks kõige mõistlikum välja minna, et võimalikult vähe rahvast tänavatel oleks. Hea lojaalne lugeja, kas sulle meenub, kuna viimati nii ilus päikeseline kevad oli?

Kuidas mina hambaarsti juures käisin ja mida sina sellest õppida võid

Et alustada sellest, kuidas Arno isaga koolimajja jõudis, on vaja alustada juuli algusest kui mul tekkis üleöö kaks igemepõletikku korraga. Kuna vasak pool lükkas oma põletiku kiirelt paremasse poolde, siis eeldasin (naiivselt), et ka parema poolega läheb sama kiirelt ning mõne päeva järel on elu endine. Nädal peale pidevat valuvaigistite söömist läksin Tõnismäele esmaabisse. Seal sain 26 euro eest loputuse sellesama suuveega, millega ma nagunii loputasin ja natuke valuvaigistit igeme alla. See ei muutnud olukorda rohkem kui rahakotti nimetatud summa võrra kõhnemaks. Helistasin läbi umbes kaks kolmandikku Tallinna hambaravikabinettidest, et leida mõni, mis pole keset juulit puhkusel ja kuhu oleks võimalik enne septembrit aeg saada. Leidsin ühe. Seal toimus põhimõtteliselt sama protseduur, aga kuna lisaks tehti ka panoraamfoto, siis sinna jäi minust 45 eurot. Teise nädala lõpuks hakkas põletik vaikselt järele andma ning enam ei pidanud ma apteegist valuvaigisteid käsikäruga koju tassima. Läks mööda umbes kolm nädalat ning igemepõletik oli tagasi, seekord otse parema tarkusehamba juures. Otsustasin antibiootikumi kuuri läbi teha. Natuke tagasi mõeldes selgus, et see oli mu esimene AB-kuur vähemalt 20 aasta jooksul. Võimalik, et see number on veel suurem, aga ma ei suuda meenutada, kas ja kuna ma neid kooliajal süüa võisin. Ühtlasi pidasin heaks mõtteks nüüd ka see tarkusehammas lasta välja tõmmata. Et igemepõletik välja ravitud ja puha. Sest olles eelnevalt Dr. Google'iga konsulteerinud, siis selgus, et põletikuga hammast ei eemaldata. Panin väljatõmbamiseks kirurgi juurde aja. Siis arutasin oma hambaarstiga, et praegu ei sobi see ikka mu plaanidega ning muutsin väljatõmbamisaja konsultatsiooniajaks. Et täpsustame kõik üle ja valime sobiva aja sügiseks ning siis tõmbame välja. Läksin siis kolmapäeval konsultatsioonile ning põhimõtteliselt enne kui ma arugi sain, näidati mulle pintsettide vahelt seda hammast. Vaatamata sellele, et kabinetis võis see asi natuke segaseks jääda, siis hiljem kodus suud avada üritades või peeglisse vaadates ei olnud enam mingit segadust. Ilma hambata põsk oli palju suurem kui hambaga põsk ning ilma hambata ige oluliselt valusam kui hambaga ige.

Kirurgilt sain kaasa veel retseptid järjekordsele antibiootikumikuurile ning mingile nii tugevale valuvaigistile, mille mõju kestab 24h. Et see tasuks sisse võtta veel enne kui tuimestuse mõju kaduma hakkab ning järgmisel päeval siis vastavalt vajadusele. Ostsin apteegist mõlemad välja ning kuna mulle tundus, et ma vaikselt oma keelt jälle tunnen, siis neelasin ühe valuvaigisti kohe ka alla. Tuimestus kadus, valu tuli asemele. See 24-tunni valuvaigisti ei tundunud üldse mõjuvat. Võtsin uuesti neti lahti ning täpsustasin Dr. Google'iga, et kas ma segi tohin võtta ning juba söödud valuvaigistit ibuprofeniga täiendada. Google oli selles osas natuke kahtlev, aga selle asemel sain hoopis teada, et antud valuvaigisti on Vioxxi analoog. Vioxx ise keelati USAs ca 5 aastat peale turuletulekut ära, sest põhjustas neile ebameeldivalt palju äkksurmasid. Lisaks ei saanud seal see analoog üleüldse ravimiameti heakskiitu. Ilmselt müüsid nad seepeale kogu valmis toodetud tabletikoguse idablokki maha. Lennutasin seepeale ülejäänud 6 tabletti minema ning helistasin perearsti nõuandeliinile. Sealt sain teada, et ibuprofeeni pole mõtet võta, kuna on sama perekonna liige, küll aga võin paratsetamooli süüa. Olin seepeale sunnitud apteeki minema, sest mu kodune ravimikarp sisaldas vaid ibuprofeenipõhiseid valuvaigisteid. Paratsetamool toimis ning öö sai ilusti magatud. Hommikuks oli puuduv hammas veel rohkem ruumi võtma hakanud kui eile.

Tervitustega
Teie Hamster